Kui mitu korda…

Kirjutamine on üllatavalt reeglitepärane kui seda lähemalt tundma õppida. Erinevalt elu poolt pakutud põnevikest on enamus lugudel siiski kõik osapooled olemas, samas kui elule meeldib alati midagi välja jätta. Näiteks hea lõpp pikale draamale või ei näe sa mõistuslikult põhjuseid, mis kedagi ajendavad.

Nagu sellele ootamatu jutupauniku omi, mis mu elu üllatavalt ruttu üllatavalt segamini lõi. Aga see saab kohevarsti lõpu peale, sest viimane jutu allikas võttis mu tummaks. Mitte jutt ise – see on nagu vana suss juba, mida mälestuste pärast ära ei taheta visata, kui see, kelle käest ma seda kuulsin.

Kirjutamine ise aga läheb päris lõbusalt. Kui mitu korda ühte ja sama lugu ümber annab jutustada on omamoodi kui uue maailma avastamine, kus on plastikust nupukesed ja mida sa saad ringi tõsta. Täna oli esimene öö üle pika nädalate rodu, mille jooksul ma oma jutuga tööd pole teinud. Aga ma olen väga rahul, sest selle protsessi juures oli üks punkt, millele ma pole ligi kolm aastat pihta saanud ja korraga selle mõte koitis. Kuidas küsida õigeid küsimusi.

Kuna ma otsustasin ajule täna puhkust anda, hakkasin hoopis raamatut lugema. Võtsin ette Patricia Briggs’i Mercy Thompsoni seeriad. Ma pole kunagi väga tugev libaolendite fänn olnud kui asi puudutab kirjandust. Neid lugusid võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda, mis olid meeldejätmiseks väga head. Aga vot see kirjutaja meeldib. Ma lugesin esimesed 10 lehekülge läbi ja uni oli läinud. Põnev oli ja kohe nii, et lõpetasin 100ndal leheküljel enne kui oli aeg minna uue ringi peale. Järgmised 150 jäävad siis järgmiseks korraks.

Kuna mulle ei anna asu teadmine, et ma loen eesti keeles kohutavalt vähe, siis käisin eile antikvariaatides armastusromaanide jahil. Tulemuseks oli “Pantrikuru vangid” (mis on lastehaiglast nii meelde jäänud lugu, et võtab siiani mõistuse vahedaks ja millest ma lihtsalt ei suutnud enam ringiga mööda minna), teadmisega, et tegelikult pole ma üle aastate armastuse vallas nii vähe lugenudki kui ma arvasin. Väga hea tunne tekkis kohe. Kahjuks kippus põue kohe kahtlus, et uskumatult vähe antakse välja… Pole midagi – täiendame rõõmuga seda rida 🙂

Cartland välja arvatud muidugi, sest seda ma leidsin raamatukogust mitu mitu riiuli täit. Ihukarvad tõusid püsti nähes kui palju see naine suutis kirjutada! Kohe olen fänn.  See fänlus oli küll lühikese elueaga kui ma ühe neist koju võtsin, töö juures seda õhukest jutukest õhinal lugema hakkasin ja kaotasin kuuekünenda lehekülje juures kannatuse, sest meespoolt suhtes polnud veel tutvustatudki! Olin nii pettunud, et viskasin raamatu kõrge kaarega endast kaugemale. Otse üle kirjandusmuuseumis töötava professori. Millal see mees sinna ilmus, ei tea, aga mu süda jäi seisma küll. Olen erinevate pattudega hakkama saanud, aga midagi sellist ei tuleks mul pähegi. Too korjas viisakalt raamatu üles, luges pealkirja ja kirjaniku üle ja ulatas muiates raamatu mulle tagasi: “Ah et nii kehva kohe.”
Oli küll.
Väga kehva oli. Pinget keris jah üles, kuid peategelasest jäi mulje kui kõrgist kõrgema klassi snoobist, kes uudishimutseb mehe järele, keda ta enne kohanudki ei ole. Et ta usub kohe algusest, et mees on süütu kõikides sotsiaalsetes kuritegudes, milles teda süüdistatakse ja kogu jutus ei pea mees talle nagu midagi tõestama. Ehk on tal teisi ja paremaid lugusid, aga see oli esimeseks tutvumiseks Cartlandiga väga kehva valik.

Advertisements

Leave a comment

Filed under books I've read

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s