Llyr 1

Me küla, Llyr, on väike ja piisavalt vaene, et mitte huvitada maad laastavaid sõdurite salku, kes jahivad seda, mis neil sõjas saamata jäi. Kokku on meid tegelikult kakskümmend maja, mis ei tundugi nii vähe, kuid kuna me oleme paigutunud kõik suure oru põhja tundub, nagu oleks meid vaid käputäis. Kuna me juurde on aga ilma kindlaid radu tundmata raske laskuda, ei hakka siia eriti keegi tulemagi, enne langetakse hundikarjade või karude saagiks.

Nädala eest ilmus me küla ümber paks roheline udu. Algul oli see nagu iga teine udu- valge, piimjas, tekkinud jahutava õhu kokkupuutel kuumava maaga, mis hakkas vaikselt juba sügise märke näitama. Puud olid veel rohelised ning särasid seega üle madala pilve, kuid mida päev edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et lehed kaotasid oma roheluse udule, muutudes ise kuldpruuniks. Vähemalt ladvast, sest allapoole me ei näinud.

Kui oli aru saada, et see udu ei kao kuhugi, ei lubatud lapsi enam külast kaugemale ja loomad hoiti kinni. Vanemad inimesed ei tahtnud meid, noori küll hirmutada, kuid me nägime, et nad olid mures ja see mure ei olnud tekkinud praegu, vaid see oli hirmust millegi ees, mida ei osatud veel sõnadesse panna.

Noored aga ei hoolinud eriti vanemate hirmudest ning jätkasid oma igapäevasi kogunemisi pärast päevatööd küla peamajas. Kuid me ei lõbutsenud, ei õppinud tantse ega harjutanud pillimängu, vaid tegime lihtsalt seda, mis meil parasjagu pooleli oli.

Me armastasime istuda üksteisele lähedal ning soojendasime end ka sellel, udu seitsmendal ööl endid kamina paistel, surudes alla seda rõskustunnet, mis majades oli tekkinud.

Noori oli külas pea poole vähem kui oli majapidamisi, kuraditosina jagu. Noormehi kuus ja tüdrukuid seitse.

„Kas te märkasite?” küsis heledapäine Adine, jättes kõrvale oma heegeldamise ja purustades teda ümbritsenud nohiseva vaikuse.

„Mida?” küsis Aaron  kamina eest, voolides puust väikest kujukest, mida ta agaralt meie eest varjas, nagu oleks tegemist suure saladusega. Ometi voolis ta seda aga alati siin, meie keskel, lihtsalt istudes kogu aeg meie poole seljaga ning vaikides oma töö kallal nokitsedes.

„Kui sa siia tulid, kas sa märkasid midagi imelikku?” jätkas Adine nüüd otse tema poole pöördudes.

Jätsin oma heegeldamise samuti pooleli ja jäin ootama, mida noormees vastas. Pingutasin, kuid ei suutnud meenutada midagi, mis võiks olla teistmoodi kui varem. Muidugi välja arvatud see roheline udu.

Teises kamina servas istus Reed, popsutades tillukest piipu, millest tõusis suur pahmakas suitsu, mis ühines hetke pärast kamina omaga ning tõusis siis koos sellega korstna poole. Ta oli omamoodi kosjasobitaja, kes meid pidevalt üksteisega paari kippus panema, hoolimata seejuures, mis tegelikult toimus. Ka seekord tundus tal lõbus hakkavat.

„Jah, Aaron, kas sa märkasid midagi imelikku?”

„Ära ilgu!” pahandas Deven, keeras end patjade peal kõhuli ja vaatas ükskõikselt edasi tule paistel lakke tekkivaid varje. Ta oli meist kõige vanem ning seejuures üks suuremaid võrukaelu, kuid kui ta midagi ütles, et talle ei meeldi, siis esindas ta tavaliselt meid kõiki. Nii ka seekord.

Aaron ajas selja, mis pikast koogutamisest kindlasti juba valus pidi olema ning pööras end ringi, jättes oma kätetöö viisakalt Reedi eest varju.

Mind huvitas, mis see oli, mille kallal ta nii palju vaeva nägi. Ta oli seda teinud juba mitu kuud- esimest korda märkasin seda siis kui ta ühel õhtul hajameelselt kaminapuid uuris ning neid siis sõrmitsema hakkas. Ta märkas mu pilku ning tõmbus kohe köhatades eemale, kuid kui ma temast näitlikult enam väljagi ei teinud, jätkas halgude proovimist kuni valis välja ühe väiksema pakujupi. Pärast seda saime me õhtuti vestelda tema seljaga.

„Ei saa küll öelda, et ma midagi erilist märkasin.”

„Ethel? Nevil? Te ei märganud midagi kummalist?” küsis tüdruk edasi, muutudes iga sõnaga aina elavamaks. „June?”

Kehitasin õlgu. „Ma ei pannud midagi nagu tähele. Kas pidanuks?”

Ta kõhkles, seda oli ta näostki näha, kuid raputas siis pead. „Ilmselt ei ole see midagi, lihtsalt mu oma kujutlusvõime.” Ta võttis uuesti kätte oma heegeldamise ja jätkas pooleli olevat rida.

Heitsin Aaronile imestunud pilgu, enne kui tüdrukult küsisin: „Mis seal siis nii kummalist oli?”

Ta raputas algul pead, nagu ei tahaks vastata, kuid me jätkasime tema pinnimist kuni ta lõpuks järgi andis.

„Lihtsalt… kui ma siia tulin, siis tundus mulle nagu oleksid linnud lihtsalt vakka jäänud.”

„Adine, linnud lähevad igal õhtul ju magama – muidugi jäävad nad vaikseks.” Naeratasin tahtmatult tema rumaluse üle.

„Ja kui nemad magama lähevad, tulevad nende asemele uued, palju huvitavamad linnud, kes teevad UHUUU!” kõkutas Ethel imiteerides Nevilile öökulli, mis noormeest ka lõbustas.

„Ei, see ei ole see!” pahandas Adine ning kortsutas rätiku, mida ta tegi, endale sülle. „Lõpeta!” Nende naerulagin vaibus ja ma tundsin ebamugavust, mida Adine küsimus oli tekitanud.

„Me muutume niiviisi kõik närviliseks, Adine.” Kostus äkki tüdruku selja tagant ja Emily patsutas neiule õla peale, „Ehk oleks kõigil aeg koju minna, aeg on päris hiline.”

Noogutasime ning hakkasime usinalt oma näputöid kokku panema kui Reed ootamatult pahvatas, et misasja me nii väga kardame, ukse juurde kalpsas ja ühe tõmbega ukse lahti kiskus.

Tundsin, kuidas mul süda rinnus kinni pidi jääma ja ilmselt teistel ka, sest nad kõik ahmisid sel hetkel õhku. Ootasime hinge kinni hoides, mis edasi saab. Paistis, et julgus oli Reedi ukse peal maha jätnud, sest ma nägin selgesti, kuidas särk ta seljal niiskeks tõmbus.

Nägin silmanurgast Aaronit endast mööda voolamas ning siis oli ta juba ukse juures ja surus oma kondised sõrmed sügavale Reedi õlga.

„Tule, kangelane! Sa jääd niiviisi veel haigeks.”

Ohkasin kergemalt ning ühmasin rõõmsalt. Aaron naeratas selle peale sama lõbusalt, patsutas vennale õlale ja kadus pimedusse.

Ruumi täitis selge ja õhkkerge naer ning poisid läksid järgemööda talle õlale patsutades minema, jäi vaid Nevil.

Toppisin oma vähese varanduse kukrusse ning jäin tüdrukuid ootama.

„Nooh,” venitas Nevil uhkelt ning plaksas traksid tagasi oma kohale. „kes siis minu käevangus täna tuleb?”

Ethel äigas sääse eemale ning raputas pead. „Ei ole mulle sinu värisevat tuge vaja.” Oma jutu selgitamiseks haaras ta kiiresti Katherine ja Bettie käevangu ja kadus ukse poole.

„Sina aga, June?”

Raputasin viisakalt pead. „Ma lähen ju teisele poole,” tuletasin talle meelde.

„Kas tõesti ole siin ühtegi värisevat damslit, keda koju saata?” tuli väga hale küsimus kui talle paistis ,et ta tõepoolest üksi koju pidi minema.

Ta oli armas poiss, samasuguse helepruuni peaga nagu Emilygi, ka oli ta meist kõige noorem, kõigest seitsmeteist aastane. Minust seega kaks aastat noorem.

Emily mõnus kurgune naer pani tühjeneva saali kajama. „Damslit? Ei, aga ühe jänki võib ju koju saata küll.” Haaras ta tal käevangust ja lehvitas. „Ma lähen saadan ta õige ukseni, enne kui tuleb oja ja me kõik selle järgi koju võime minna. Nägemist!”

Nad olid juba peaaegu uksel kui Dani neile järgi jooksis ja häbelikult ennast ka kaasa pakkus.

Kui mul poleks olnud teisele poole minek, oleksin ennast meelsasti ka kaasa pakkunud – Emily oli siin kõige kindlam inimene, keda ma teadsin. Välja arvatud ta vanemad, kes olid veelgi enesekindlamad ja nagu rahu ise. Soovisin, et ka mul oleks sellist kindlustunnet, kuid see jättis tihti palju soovida.

Vaatasin tühjas ruumis ringi. See jutt vaikivatest lindudest oli mulle vaikselt mõjuma hakanud, tahtsin ma seda tunnistada või mitte. Mu pilk langes Adinele, kes kolistas veel toolidega ning ma olin kindel, et kui ma ta siia üksinda jätan, siis tulevad ta vanemad teda varsti otsima.

„Adine, tule, lähme koju.”

Adine vajus tooli peale istuma ja vaatas mulle suuril silmil otsa.

„Ma ei julge.”

„Miks siis ometi?” Istusin tema kõrvale.

„Lindude pärast.”

Ma kuulsin ta häälest, et ta tõepoolest kartis, mis ei olnud tema puhul kuigi ebatavaline, kuid see oli midagi teistmoodi, nagu mu vanemad, kui nad arvavad, et lapsed on juba magama läinud ja siis omavahel räägivad – emal oli samasugune hirm.

Tuli kaminas oli praktiliselt lõpuni põlenud ning praksatas viimaseid kordi, heites ümbritsevale veel piisavalt valgust. Isegi Kuu ei olnud väljas, õigemini oli, aga udu tõttu polnud teda õieti nähagi.

„Aga ma ise kuulsin vareseid just hetk tagasi kui Reed ukse peal seisis.” Ajasin talle vastu, kuid ei teinud katsetki tõusta.

Oleks vaid Reed või Aaron siia jäänud, mõtlesin endamisi, nendega oleks kindlam olnud, sest mida see tüdruku mõistus sellisel jubedal õhtul ikka teeb kui mitte ei mõtle lollusi välja. Vähemalt Reed pööraks selle väga totraks naljaks ja me oleksime päästetud.

„Pane tähele, see on kõigest see udu, mis sind hirmutab.” Üritasin teda rõõmustada, kuid see andis hoopis vastupidise tulemuse. Ta läks näost valgeks. Ilmselt ütlesin liiga otse välja. Jätsin selle meelega tabamata ning tõmbasin teda käest. „Selles ei ole ju midagi hirmutavat- udu tuleb ja läheb. Lähme, ma saadan su koju.”

Vedasin ta kiirustavalt püsti ja uksest välja, andmata talle võimalust ümber mõelda. Eelistasin oma jubedust tunda kodus, sooja tule ääres koos väikese õe, ema ja isaga ja oma armsa suure koeraga.

„Tule nüüd!” tegin pahase näo, sest ta tundus ikka veel natuke kange. Ta oli kui jahukott, mida pidi kaasa vedama. Lõpuks hakkasid tal jalad ikka tööle ja ta klammerdus tugevalt mu käsivarre külge.

Astusime välja terrassile. Me ees avanes sama võigas vaatepilt nagu eile ja üleeilegi. Pidin kahjuks tunnistama, et siin oli tõepoolest kuidagi vaiksem ja linde polnud praktiliselt üldse kuulda, vaid mõned üksikud kraaksatused koos kajakate kiledate hüüetega. Kajakad? Siin ei olnud kajakaid- mere ääres oli, aga siia sattusid nad üliharva, nüüd oli neid lennus vähemalt tosina jagu.

Adine surus ennast mulle nii lähedale kui võimalik, lükates mind sellega peaaegu ümber. See sundis mind oma hirmujudinad heaga maha suruma.

„Tule!” ütlesin erksalt ja hakkasime minema.

Olime käinud kõigest paarkümmend sammu kui Adine äkki ennast mu kõrva juurde kallutas ja sosistas, samal ajal oma kuivanud huuli niisutades. „See udu ei ole normaalne!”

Et ta ennast sellest ka kuidagi välja ei suutnud tuua. Patsutasin ta külmi sõrmi.

„Kindlasti on, me lihtsalt ei ole veel sellist näinud. Loodusel on ju oma rütm, mäletad? Nagu õunapuudki – ilmselt on see midagi, mis lihtsalt ilmub kord eluaja jooksul.”

Naeratasin talle sõbralikult, kuid süda hakkas ikkagi puperdama ja ma lootsin, et Adine seda ei taju.

Me ei näinud kuigi kaugele endi ette- udu oli nii tihe, et kolme sammu kauguselt ei paistnuks isegi tormilatern. Seepärast hoidsin pilgu rajal ja läksin mälu järgi.

Mu vanemate maja ei asunud peamajast kuigi kaugel, vaevalt paarsada sammu. Adine pere elas meist veidi kaugemal, kuid siiski nägemisulatuses, nii et me saime üksteisele öösiti selge ilmaga märku anda kui näiteks külla tahtsime tulla. Kaks lühikest signaali tähendas jah, üks ei, kaks pikka tule külla ja kolm pikka oli hädasignaal. Ma ei mäleta, miks me seda vajalikuks pidasime, sest siin ei juhtunud kunagi midagi muud kui et hundid ja rebased käisid aeg-ajalt loomi murdmas.

Tahaks karu näha- ma pole nii ammu karu näinud. Mitte et see Nevilile meeldiks, mesinikele ei meeldi nad eriti. Olin neid tihti jälginud kui nad varahommikuti oru madalamatel niitudel poolvesisel maal rohtu sõid  Minu jaoks oli karu midagi ilusat- ta läikiv karv, hiiglaslik kogu ja suured pruunid silmad. Vähemalt kaugusest olid nad ilusad vaadata ja hea jälgida.  Siin oli peamiselt kaks karuperekonda, kes pidevalt siin söömas armastasid käia- ühel emasel oli parasjagu kaks poega kaasas, nii aastased ning neid oli hea vaadata, nende hüppamisoskusi, mis päikesetõusu taustal uhkeid veekaari moodustasid.

„Millest sa mõtled?” küsis Adine. Ta oli mind vist juba mõnda aega toksinud, kuid ma ei paned seda tähelegi.

„Karudest,” vastasin unelevalt ning pilgutasin pettunult silmi kui avastasin end taas keset seda tuima udu.

„Karudest?” see kõlas väga üllatunult ja ta jäi seisma, lastes mu küünarnukist lahti.

„Nad on ilmselt juba tagasi oma koobastes ja magavad.”

Ta hakkas itsitama. Tore, et ta vähemalt enam ei kartnud.

„Ma tahaks ka koopas olla ja magada.” tunnistas ta.

„Varsti oleme kohal, siis saame endale ette kujutada, et oleme karud, kes heidavad talveks magama.”

„Sa saad kiiremini koju kui mina!” Ohkas ta südamest ja ta vajus uuesti longu, hirm tuli tagasi.

„Adine!” haarasin tal uuesti käest ja tõmbasin ta liikuma. „Ma saadan su koduni ära, sul pole millegi pärast vaja muretseda.”

„Tõesti?”

Noogutasin.

„Tule nüüd.”

„Aga kes sinu koju saadab?” Olime vaevu jälle viis sammu edasi saanud.

„Mind?” hea küsimus, olin sunnitud tõdema. „Ma saadan end ise koju.”

„Ja sa ei karda?”

Raputasin pead. „Aga varsti hakkan küll kartma kui me siin veel kaua olema peame! Lähme nüüd!” muutusin juba tõredaks, sest ööd olid juba üsna jahedad ja mu kinga otsad hakkasid niiskeks muutuma. Ta surus oma külma käekese mulle uuesti pihku.

Me kõndisime kiirustades ja vaikides. Kirusin end vaikselt, et oma salli maha olin jätnud. Udu oli sama paks kui enne, isegi öösel võis eristada selle rohekat külma tooni, mis meid endasse mattis. Ma lootsin, et vähemalt öösel seguneb see nii palju pimedusega, et muutuda märkamatuks kuid ei.

See mõte looduse ringkäigust piinas mind. See popsas mulle tagasi pähe kui ma Adine õuel õunapuud nägin, nagu halb uni, mis ei taha ära minna. Otsustasin, et homme lähen Emily vanaema juurde ja küsin, ehk on tema oma ligi saja aastase elu jooksul midagi sellist näinud. Miski ütles mulle, et see ei ole mulle vist meeltmööda, mida ta räägib. Vähemalt seda, mida ta mõtles, sest viimasel ajal oli tal suuri raskusi oma mõttelõnga hoidmisega, nagu ei mäletaks ta, mida ta eelmisel kahel minutil tegi. Mis ei olnud muidugi imelik arvestades ta vanust, kuid samas õõvastav, mõelda, et ükskord saame kõik tema sarnaseks.

Jõudsime Adine juurde ja ma jätsin temaga kiirustades hüvasti, joostes nii kiiresti kui jalad võtsid koju.

Kodus olid vähemalt soe kamin, koer ja õde, kes pakatas ootusest teada saada, millest me täna rääkisime. Pidin teda kurvastama, sest me ei rääkinud praktiliselt mitte millestki. Istusin selle asemel kaminale lähemale, tõmbasin märjad kingad jalast ja koukisin kotist välja oma pooleli töö. Ema istus mu vastas oma kiiktoolis ja kudus kampsunit jälgides samal ajal Abigale ja kuidas ta oma nukku riietas.

„Abby?“ Isa hääl oli rahulik kui ta oma raamatu kõrvale pani. „Homme ärge külast välja minge.“

Ta ütles seda igal õhtul viimased nädal aega ja tüdrukutirts noogutas, pööramata nukult pilku. Isa leppis sellega ning tõusis, et end sirutada. Ta meel oli täna uitav ja ma jäin teda tahtmatult uurima. Ta ringutas, enne kui ta pilk aknast välja suundus ja ta uuesti tõsiseks muutus.

„Homme peaks koosoleku kokku kutsuma.“

Heitsin talle võimalikult ükskõikse pilgu, nagu ei saaks ma aru, mis toimub. Nii sinisilmset poleks olnud vaja mängidagi, kuid nad nägid sellist vaeva varjamaks oma muret meie eest ja ma pidasin parimaks nende pingutusi hinnata. Nägin ta veidi kohkunud olekust, et ma olin kehv näitleja ja ma pöördusin rutuga tagasi oma käsitöö juurde. Kuid ma ei leidnud enam rahu ja jätsin töö kiirustades pooleli.

„Ma lähen magama.“ Jätsin heegelduse kamina kõrvale. „Head ööd.“

Mõne hetkega olin juba voodis teki all ja üritasin keskenduda külmade linade vahel varvaste soojendamisele. Abby, kes oli minuga kaasa tulnud, uinus kiiresti- Emily tegi päeval nende õpetamisega ikka head tööd, et nad õhtuti nii väsinud olid, leidsin, imetledes ta heledaid juukseid. Miks on nii, et väikestel lastel on kõigil heledamad ja säravamad juuksed ja suuremad silmad kui täiskasvanutel?

Ma magasin akna pool ja seega avanes mulle kena vaade üle oru. Mitte et see vaade praegu midagi väärt oleks. Üritasin pea tühja hoida kuid ikkagi tungisid pähe mõttes ilma silmadeta mustadest koletistest, kes aknast sisse ronisid. Ma ei ole eriti kergesti hirmutatav, ausalt, kuid sellistel hetkedel ei saanud ma selle peale kihla vedada.

Tõmbasin teki kõrgemale üle kõrvade ja peitsin pea sulepatja, nuusutades Abigale’i küpsiselõhnalisi juukseid.

„Homme,“ otsustasin, „homme mõtlen edasi…“

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s