Llyr 11

“Ole hea, korda seda palun?” Aaron pani kirka kõrvale, millega ta just august mööda oli löönud, ja keeras end täielikult minu poole, pöörates mulle hingeldades kogu oma tähelepanu.

Kas oleks saanud veel piinlikum olla? Miks mina seda talle rääkima pidin?

“Su vend võttis seekord päris suurelt ette.” Kordasin algusest, oskamata kusagilt õieti alustada.

“Seda sa juba ütlesid,” segas ta pead raputades vahele, “korda seda… Adine osa.”

“Adine on rase. Ja ta ütleb, et see on sinu venna oma. Punkt.”

Aaroni nägu tõmbus pilve.

“Ma löön ta maha!” Röögatas ta järsku, haaras labida ja astus must mööda.

“Mida? Reedi? Ei!” Tõmbasin ta kättpidi tagasi enda kõrvale. “Sa ei tee midagi selle laadset!”

“Miks mitte?”

Tegin paljuütleva grimassi.

“Reed ei tea veel sellest?” küsis ta jahmunult. Raputasin pead.

“Miks sa mulle seda siis räägid?” vihastas ta ja tõmbas käe vabaks. “Kõigepealt peaks mees teada saama, siis alles kõik, kes otseselt loomise juures ei olnud!”

“Sest Adine tahab kindel olla, et sa ta tulevast meest enne maha ei löö!”

“Kuidas palun?”

“Kas ma pean kõike kordama hakkama?” torkasin pahaselt. “Adine ütleb seda talle praegu samal ajal kui mina sulle seda räägin!”

“Kas teil on juba kõik läbi mõeldud, ah?”

“Mis asjad?” küsisin  arusaamatult.

“Et ta jääb rasedaks ja siis abiellub mu vennaga, mis veel!”

Ta oli segi läinud, kust ta selle pahna veel välja tõmbas?

“Millest sa räägid? See oli apsakas, ma olen ses täiesti kindel!”

“Kust sa nii kindel oled? Olid juures või?”

“Aaron!” pidin enda rahustamiseks suure sõõmu õhku hingama, enne kui suutsin jätkata: “Ta ei paistnus just kuigi rõõmus kui seda mulle ütles! Pealegi ei saa ma aru, miks ta seda sinu vennaga tegema pidi – siin on kindlasti ka paremaid kanditaate!” vakatasin äkki, taibates, kui totter see kõlas. “Pealegi, mis su vennal üle jääb …” lisasin kiiruga.

Ta vahtis mind tummalt, juureldes mu viimase sõnavalangu üle. Ta raputas pead, nagu üritades oma ilmselt mitte väga meeldivaid mõtteid eemale peletada ning läks sellest siis ettevaatlikult üle viimasele teemale.

“Aga nad ei saa abielluda!” üritas ta vastu punnida, toetudes vastu puud, mis kraavi kõrval kasvas.

“Miks mitte?”

Ta kehitas õlgu.

“Nad on mõlemad piisavalt vanad, ilmselt siis armastavad üksteist…”

“Sa ei kõla just veendunult?”

“Noh, ma olen märganud…” tahtsin lisada, et ta armastab teisi paari panna küll, kuid enda kohta ei maini ta kunagi midagi, kuid jätsin ütlemata ja keerasin talle selja. Ohkasin. “Ma ei tulnud siia selleks …” ja jätkasin juba valjult, nii et ma talle kõike üle ei peaks kordama. “Ta ei jäta seda last ometi ilma peale!”

“Miks ta peaks Adine endale võtma? Kes ütleb, et see üldse tema laps on?”

Keerasin end jahmunult ringi.

“Mida sa sellega öelda tahad?”

Ta sai sellest ainult hoogu juurde.

“Kes ütleb, et see tema laps on? Sina? Adine? Kes? Nii palju kui mina tean, võib see olla vabalt ka kellegi suvalise titt, keda ta kannab!”

“Mis… Kust sul üldse tulevad sellised ideed? Ta ei jäänud ju pühast vaimust käima peale! Ja su vend ei ole just pühakute nimekirjas. Pealegi, Adinel ei ole põhjust valetamiseks.”

“Seda arvad sina!” sisistas ta, ikka veel pahane, kuid juba rahulikum.

Mis tal täna viga oli? Ükskõik, mida ma talle ütlesin, pidi ta midagi solvavat vastu ütlema. Tõmbasin kulmud kipra.

“Eks sa jah tunned teda paremini!”

Äkki käis mul välkmõte peast läbi, miks ta nii jämedal koel vastu ajas, et see Reedi laps võis olla ja kuigi see oli tõeliselt mõtlematu otsus, lasin selle käiku.

“Või on see äkki sinu laps?” küsisin kurjalt, käsi tugevalt rinnale risti surudes. Ma teadsin, et see ei saa tõsi olla, sest ma ei suutnud uskuda, et Adine võis olla mingi…

“Mis sul veel arus ei ole!” röögatas ta näost tulipunane. “Mine ära kui solvama tulid! Häbi sul olgu! Adine on korralik tüdruk!”

“Siis ei tohiks mingit probleemi olla isaduse tuvastamisega!” andsin vastu. “Pealegi, meist ei ole siin mingeid otsustajaid – kui nad omavahel rääkinud on, siis räägivad nad ka teistele. Muide,” mu hääl muutus kartlikuks, “kas Samuel oleks võimeline teda maha lööma?”

“Nalja teed – muidugi!” See kõlas päris lohutavalt. “Terve perekond on, kui ta seda neile teatab.”

“Ja selleks ütlesingi ma seda kõigepealt sulle!” teatasin rõõmsalt.

“Miks? Et nad arvaks, et ma olen temaga mestis?” ta ärritus taas silmnähtavalt “Ise ta keeras selle käki kokku…”

Olin hetkega tema ees ja surusin oma huuled tugevalt vastu tema omi, nii et ta oli sunnitud katkestama, et mu ootamatule suudluse vastata. Avasin veidi suu ning tundsin, kuidas ta mu ootamatule käigule samaga vastas, kaanina mu ülahuult näpistas ja siis suuga mu huuli paitas. Ta oli algul üllatunud, kuid hetk hiljem lükkas ta oma pikad käed kergelt ümber mu piha, mis mind põrmugi ei aidanud ses osas ratsionaalseks jääda. Seepärast lükkasin end vastumeelselt tast eemale ning sosistasin talle naeratades: “Teinekord ei ole muud vajagi kui seda peidetud väge, mida Jumal meile andnud on.” Neelatasin raskelt, sest mõistsin, et see külgetõmbe asi, millest ma siiani ainult lugesin, oli tõsisem kui ma arvasin. Jätkasin juba tagasihoidlikumalt: “Hetkel teame sellest vaid sina, Adine, mina ja Reed, seega… kõik saab korda, küll näed.”

Ta oli hämmeldunud ja ma teadsin, et nüüd on õige aeg kadumiseks ja tegingi seda, pöörates kuusetuka taha, mille varjus ta kuivenduskraavi kaevas.

Kohe kui ma puude varju sain, leidsin eest ühe peasüüdlastest, kes mu kohe kaasa haaras.

“Adine!”

Ta vedas mind õhinal oma maja poole.

“Sa suudlesid teda!” ütles ta poolpahase tooniga, mis oli segatud joovastava õnnetundega.

“Pealt kuulata ei ole ilus!” sähvasin pahaselt. Ta silmad muutusid kavalaks. “Ja veel vähem piiluda!”

“Oh, jäta nüüd! Nagu see oleks sul esimene … kord ” ta jäi seisma ja uuris mind üllatunult. “See oligi sul esimene kord!”

Punastasin vist juustejuurteni.

“Oh appi, mul on nii piinlik.” Ta ülemeelik nägu omandas kahetseva ilme, enne kui käte varju kadus.

“Mille pärast?” ei saanud ma aru.

“Esimene peaks olema ikka romantiline!”

Mõtlesin kui kena see minu meelest oli olnud, nüüd sellele tagasi mõeldes, helepruunid saviliiva kuhilad, pronkspruun Aaron, kõdunevate lehtede lõhn ja miski veel… Nagu näiteks Adine põõsa taga.

“Sinu esimene suudlus tegi su paksuks!” pahvatasin kaotades igasuguse isu oma nüüdseks rikutud romantikat edasi arutada.

“Eh, see ei olnud ei esimene ega suudlus,” ohkas ta.

Otsustasin, et see oli rohkem kui ma teada tahtnuks, seepärast hakkasin kiire sammuga uuesti minema, et teine teema leida.

“Miks me sinu juurde läheme?” küsisin maja poole osutades.

“Ma pean vanematele ka rääkima… Ma tahaks, et sa lähedal oled.” Ta sirutas ennast minu järele, et mind oma käevangu lukustada, kuid ma olin kiirem.

“Pea nüüd kinni!”

“Mis on?” küsis ta süütult.

“Sa oled Reedile seda ikka rääkinud?”

Ta noogutas.

“Kas ta ei peaks siis su kõrval olema? Anna andeks, aga ma ei taha su peretülis vahele jääda kui sa seda neile räägid.”

“Miks?”

“Otsi Reed üles ja tehke seda nagu kord ja kohus!” Lõpetasin kiiresti, et talle võimalikult vähe vastuvaidlemise ruumi jätta ja põikasin teise raja peale.

Olin üpris kindel, et kui ma nende kahega kaasa läksin, jäänuks kõik viisakuse piiridesse, sisaldades vaid ema pisaraid ja isa vaikimist. Samas oleks kõik täielikult muutunud hetkel kui ma koju oleksin tulnud. Oli tal siis vaja neile mõtlemiseks veel lisaaega anda, et nad siis argumenteeritumalt kõigile ta otsustele vastukaja leiaks.

Vähem kui tund aega hiljem seisin ma juba peidetult nende akna all, kuulates õudusega pealt, mis seal toimus. Ma tean, et see polnud ilus ega hea, kuid Adine oli palunud, et ma vähemalt nii lähedal tal oleks. Olin aknast tulevast nii hõivatud, et ei märganudki, millal Aaron mu kõrvale ilmus enne kui ta oma jaheda käe mu sooja pihku libistas. Võpatasin üllatunult, kuid ei lasknud sõrmi lahti.

Ta naeratas mulle oma endise rahuga, enne kui pilgu samuti aknale suunas.

“Nad ikka veel vaidlevad?” küsis ta kuivalt.

Heitsin talle küsiva pilgu. Ta käed olid veel mudased, kuid ta oli oma pika mantli peale tõmmanud. Imestasin südamest, kuidas tal külm ei hakanud kui ta seal niimoodi tuule käes palja ülakehaga kirkaga kivist pinnast tagus.

“Mhmh, Reed ei taha teda naiseks võtta.” Võtsin kogu viimase tunni teema ühe lausega kokku.

“Mm, seda ma arvasin…” Ta mudis vaikides mu sõrmi, enne kui siis eemale jalutas ja mu kaasa tõmbas. “Aga küll ta aru pähe võtab. Lähme!”

“Kuhu?”

“Ma ei tea veel, kuid ma ei usu, et meid siin mõnda aega veel vaja läheb.”

“Aga ma lubasin Adinele…”

“Usu mind, mida vähem vanemad arvavad, et keegi peale nende veel sellest õnnest teab, seda parem  on.”

Pidin kahjuks tõdema, et tal oli õigus – siis said vanemad vähemalt avalikkuse ees teeselda, et see tuleb neile üllatusena või valida teise tee ja teeselda, et seda ootamatut õnne pole olnudki ja noored saavad õnnistatud alles peale sõrmuste vahetamist.

Me kõndisime mõnda aega tiirutades ümber küla, ilma et ta sõnagagi oleks vihjanud, kuhu me läksime, lihtsalt niisama, hoides kätest ja toksides kinga otsaga teele jäävaid kivikesi. Lõpuks jõudsime veskini ning ta jäi seisma, toetades end kergelt vastu alusmüüri.

“Mäletad viimast korda kui me siin käisime?” küsis ta unelevalt.

Noogutasin. Kuidas ma saingi seda unustada? Veel mitu nädalat pärast seda käisin ringi, kartes, et ma olin külasse surma tagasi toonud.

“Ma mäletan, et sa nägid midagi kui sa siin viimati olid.” Ütles ta ohates, vaadates must mööda põllu peale. “Kuid sa ei rääkinud mulle, mida sa nägid.”

“See oli kõigest silmapete.” Raputasin pead, sest see võttis korralikult pingutamist, et midagi meenutadagi.

“Sa nägid mu surma, jah?” küsis ta sama tõsiselt ja sikutas mu lähemale.

Üritasin meenutada, ega ma talle tõepoolest midagi ei öelnud. Noogutasin vastumeelselt.

“Räägi, kuidas ma suren?”

“Ma ei usu, et see on hea mõte,” vastasin kiiresti.

“Miks?”

Kehitasin õlgu. “Oma surma ette teada ei ole hea, eriti kui see tuleb hullu suust, kes väidab, et tegemist oli silmapettega.” Üritasin naeratada, kuid see oli vaid hale katse peita tõsidust, mis mu südamest hõõgus.

“Olgu,” sõnas ta kui oli mind mõni aeg vaikides mu silmi vaadanud, “sel juhul räägin sulle ise midagi. Sa tead Laughnereid, seda peret, kes paar päeva tagasi me naabrusesse kolis?” küsis ta mu sõrmedega mängides.

“Ainult seda, et nende tütar tuleb õhtul kokkusaamisele.”

“Deidre on mu vana tuttav.” Ütles ta tõsiselt.

Mõtlesin pingsalt kaugemale minevikule, kuid ei mäletanud teda nagu…

Mu käsi ta käes tõmbus krampi.

“Ta elas oma vanematega siin enne kui sina tulid. Me olime tollal lähedased, nüüd aga on ta endale pähe võtnud, et minust peab saama tema abikaasa.”

Puhkesin südamest naerma. Ma ei saanud enam aru, kuhu ta oma jutuga sihtis, kuid see viimane lause kõlas liialt jaburalt, sobimata ta tõsise näoga, mis mind nüüd tuhmilt vaatas, nagu üritades selgitada, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Sundisin end naermist lõpetama, kuigi see oli väga raske.

“Oh taevas, ta teeb kindlasti nalja – no mõtle, kui ta pole sind nii kaua näinudki! Vana ta on?” küsisin ootamatult, astudes talle sammu lähemale.

“Sinust vanem.” Ta tõmbas mind veel lähemale.

“Palju?” Puutusin juba ta jalgu.

“Ma ei usu. Ja see ei omagi tähtsust.” Ta kõlas kannatamatult ja kogus mõlemad mu käed enda kätte “Kogu selle jama juures, mis praegu siin toimub ja ilmselt ka edaspidi toimub, ma tahan, et üks asi oleks kindel.”

Ta ilmselt ootas, et ma midagi talle vastaksin, kuid ma ei osanud.

“Sa…” Neelatasin, sest ma ei osanud midagi paika panna, kuid ta ei lasknud mul rohkem öelda, vaid suudles mind kiiresti.

“Ma tahan,” ütles ta sosinal mulle kõrva, mind enda vastu tõmmates, “ma tahan, et sa oleksid minu kindluseks.”

Surusin käed tugevalt üle ta selja. Ma ei naernud enam, olin isegi omamoodi nukker. See hirmutas mind, kuid sosistasin siiski:  “Kui sa mind enam iial kutsikaks ei nimeta.”

Ta puhkes naerma ja seda oli nii kummaline nii lähedalt tunda. “Vabanda, see oli mõtlematu.”

“Oli.” vastasin, kuid rohkem ma seda enam meenutada ei tahtnud. “Nüüdseks on nad vist juba vanematele teatanud.” Pakkusin välja.

“Kindlasti. Tahad tagasi minna?”

Ta ajas end sirgu ja kirus teravat kivi, mis tal puusa alla oli jäänud.

Naeratasin, lihtsalt niisama, oskamata seda talle isegi seletada. Hea oli, päike paistis üle kolletunud ja pruunikirju maa ja puud olid raagus, kuid see oli ilus ja lõhnas hästi.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s