Llyr 12

Esimese asjana tagasi jõudes sain ma Adine käest pahandada, et ma sõnagi lausumata kadusin. Seletasin talle sama, mida Aaron ennist mullegi oli rääkinud ja ta paistis esialgu sellega rahule jäävat. Nagu oodata oligi ei rõõmustanud nende uudis vanemaid ja neile anti aega kaks päeva sellest ka teisele osapoolele teatavaks teha ning pulmapäev paika panna. See oli viisakas versioon juhtunust. Aaron võeti samuti juba samal päeval ette kui vanem vend, kes ei suuda nooremal silma peal hoida.

Ma ei rääkinud Adinele, mis veskimäel toimus, sest hetkel oli tal rohkelt endalgi muresid ja mul polnud mõtet teda enda muredega koormata. Pealegi ei suutnud ma endale ettegi kujutada, mis siis saaks kui ta isa või ema aru saaks, et ka nende vanemal vennale on keegi põue pugenud, kuigi mitte nii põhjalikul moel kui Adine.

Kujutlesin endale elavalt kuidas õhtuks on kogu küla juba elevil ja püha viha täis, oskamata valida, kumb neist kahest selles süüdi on, kuid õnneks jäi kõik vaikseks ja väljapeetuks ning ainus, kes peale nende perekondade sellest teadis, olin mina.

Koju jõudes olin ma õhtu suhtes kahevahel. Ühelt küljelt Adine pärast, kuid see muutus minu jaoks täiesti kõrvaliseks kui mu mõttes lõplikult Aaronile pöördusid.

See maailm oli minu jaoks täiesti võõras – ma ei teadnud, mida ma isegi tundma peaks. Kas ma üldse pidanuks ennast teisiti tundma, teadma, et mul on nüüd keegi, kes on küsinud luba mu südames olemiseks? Mõtles ta ikka seda? Või valis lihtsalt kellegi lähedastest sõpradest välja? Suudlust võis siin päris tugevaks mõjutajaks pidada. Kusjuures ma ei ütleks, et me siiani nii lähedased olime – ta küll sattus alati seal olema kui mu seda vajas, kuid see oli minu jaoks pigem olnud kui… Tjah, mis seal salata, ega ma teda alati vanema venna rollis ka ei näinud.

“Kas sa jääd sinna veel kauaks mõtisklema?”

“Mh?”

“Ole hea, pane uks kinni.” Teatas ema kindlalt köögist ning käskis siis laua ära katta.

“Jah, ema.”

Hea oli midagi teha, see hoidis mõtted kõigest eemal, sundides sind poole tühisematele tegevustele keskenduma.

“On sinuga kõik korras?” küsis ema äkki kui ma polnud poole tunni jooksul sõnagi öelnud.

“Jah, miks sa küsid?”

“Sa oled täna kuidagi… ma ei tea, hajameelne. Kas juhtus midagi?”

Mõtlesin tagasi päeva sündmuste peale. “Ei ütleks…” raputasin kiiruga pead ja hakkasin lusikaid ritta sättima.

“Aga…”

“Lase laps olla.” Ohkas isa raamatut kõrvale pannes. “Eks neil ole oma saladused.”

Ema läks pahisedes tagasi kööki, enne kui isa ennast püsti ajas ja mind selja tagant kallistas.

“Ma vaid loodan, et need saladused pahandusi ei too.” Ütles ta sõbralikult, suudles mind kergelt põsele ja käskis Abigale’il emale appi minna.

Kui ta vaid teaks…

Õhtul jõudsin külamajja hilinemisega, sest Abigale oli otsustanud Tuhkatriinut mängida ja kallas kokku kausitäie herneid ja ube. Kuna emale ei mõjunud see kuigi vapustava väljavaatena neid temaga koos taas eraldada, pidin seda mina tegema. Oleksin hea meelega tüdruku selle tööga üksi jätnud, et ta seeläbi oleks oma õppetunni saanud, kuid ema teatas pahaselt, et tema tähelepanu juures ei tohiks ma teda hetkekski silmist lasta.

Astusin uksest sisse ja nägin enda ees kõige kummalisemat olevust, kellele ma eales pilku olen heitnud. Tal olid heledad lokkis juuksed, mis olid kergelt üles soengusse seatud. Kõrgesse pitskaelusesse oli peidetud pikk kael, millel istus vapustavalt kaunite näojoontega õrn heleda nahaga nägu, peenikeste roosade huulte ja pikkade ripsmetega raamitud helehallide silmadega. Ta kandis helesinist kleiti, mis oli jäigalt sätitud ümber piitspeenikese piha, joonistades pitsikuhjasid, mis lõppesid vahetult enne volange, kuhu hetk hiljem varjusid kaks peenikesetipulist helesinist kinganina.

Põrandal täna patju ei olnud ja kõik istusid ringis, kuulates tähelepanelikult kõike, mida see õrn olevus suust välja suvatses puistata. Adine ja Reed istusid teistest veidi tagapool, näod tõsised, Reedil lisaks veel suur sinikas seal, kus huul lõpeb. Kahtlemata Adine isa loominguline töö.

Teised istusid läbisegi, kes kus sai ahmides sisse uudised suurlinnast. Mind pani muigama vaadates nende õndsaid unelevaid nägusid ja käsi, mis iga natukese aja tagant ühe liigutuse tegid ning siis taas töötult sülle vajusid kuni ta oma lause lõpetas.

Aaron istus täna Reedi koha peal alustades sellega parema käe ringi, samas kui neiu alustas vasakpoolset osa. Tajusin, et keegi vaatab mind. See ei olnud mingi suur äratundmine, pelk hetketunne, nagu sõõm värsket õhku. Pöörasin pilgu tagasi Aaronile ja lehvitasin talle kergelt. Ta naeratas vaevumärgatavalt.

Köhatasin viisakalt kui seisin juba Nevili selja taga ja keegi peale Aaroni polnud mind märganud.

“June!” hüüatas Nevil ehmunult.

“Õhtust.” Naeratasin talle kergelt õlale patsutades, et ta püsti ei peaks tõusma.

Aaron oli krapsti oma pingi pealt üleval ja teatas neiule rahulikult.

“June Tieken – Deidre Laughner.”

“Tere, hea on vahelduseks uusi nägusid näha.” Ütlesin mahedalt ja sirutasin neiule käe.

Ta vaatas mind segaselt. Tekkis piinlik vaikus.

“Ma ei saa aru…” pöördusin lõpuks Aaroni poole.

“Vabandust, Deidre, June ei tea, et sa oled siin varem elanud.” Vabandas ta kiiresti. “Ta kolis oma perega siia hiljem, pärast teie lahkumist.”

“Kas tõesti?” Deidre naeratas meeldivalt, pakkudes mulle Aaroni varasemat istekohta, “Kuidas teile siis siin meeldib?”

Võtsin pakutud istekohal istet. Olin segaduses – ta nagu ei saanud aru, et ma olen siin juba peaaegu kümme aastat elanud. Heitsin teistele küsiva pilgu, kuni Deven märkamatult noogutas. Ma ei osanud sest midagi arvata.

“Siin on väga ilus ja inimesed on sõbralikud.” Ütlesin võimalikult neutraalselt. Eeldasin, et Aaron on teda juba küla tegemistega kurssi viinud, kuid ilmselt siis mitte.

Aaron asetas tooli, mille ta oli seina äärest toonud, peaaegu täiesti minu varju ning võttis sellel istet, aeg-ajalt ennast liigutades mind riivates.

Nad varjasid midagi mu eest, ma teadsin seda. Ma ei osanud seda veel seletada, aga miski siin ei klappinud – oli see nende kummaline hingamine või soe õhk, mis oli küllastunud tema joovastavast lillelõhnalisest lõhnaõlist.

“Kui kaua te siin olete elanud, miss Tieken?” küsis neiu äkki meie jutuajamist jätkates.

Surusin muige maha. Tahtsin talle otse öelda, et sel sügisel sai kümme aastat, kuid ütlesin kõigest: “Mitte väga kaua.”

Kogu vestlus kulges terve õhtu samalaadselt: tema küsis või jutustas ja me andsime ebamääraseid vastuseid.

Otsustasin, et küsin järgmisel päeval kelleltki selle kohta täpsemalt, siis kui seda võluvat olevust lähedal ei olnud. Kas ta oli haige, et keegi temaga konkreetseks ei läinud? Kuid täna mängisin neile kaasa.

Aeg kiskus juba hiliseks kui Deidre lõpuks teatas, et ta tahaks nüüd koju minna. Kohe tekkis suur sagimine, mille käigus otsustasid ka teised, et aeg on lahkuda ning asutasid end minekule.

Järgisin nende eeskuju ning jätsin juba hüvasti, kui Deven mu kerge liigutusega kõrvale juhtis ja ütles, et tahab minuga enne rääkida, et ma jääksin teistest maha.

See kõlas päris hästi, kuna tähendas vastuseid ja hetkel tundsin ma neist kõige rohkem puudust. Ma polnud küll kindel, et ma midagi tarka osanuksin küsida, kuid midagi selgunuks ikka.

Nad lahkusid ja ma jäin kaminas tule lõpetamise ettekäändega maha. Deven ütles, et peab veel Adine viimase heegelnõela üles otsima. Ja ma palusin tal toolid ära panna.

Kui kõik olid lahkunud, võtsin ühe tooli peal istet ja jäin ootama.

“On nad läinud?” küsis Deven ettevaatlikult ennast Adine tooli juurest püsti ajades.

“Jah, Dani, Ethel ja Nevil läksid viimastena.” Ta ohkas südamest ja vajus mu lähedale toolile istuma. “Kas sa nüüd võid mulle rääkida, mis teil täna kõigil viga on?”

Deven mõtles enne, kui ennast minu poole pööras ja vaikse häälega alustas.

“See puudutab Deidret.”

“Sellest sain ma kohe aru, aga mis moodi?”

“Kas Aaron palus sind juba oma kindluseks?”

Mu sees kiskus kokku. Anusin mõttes jumalat, et see ei olnud see, mille moodi ta väga paistis. Mingi suur nali?

“Su näoilmet arvestades ta juba tegi seda.” Otsustas Deven ja läks edasi, jätmata mulle aega midagi kahetseda. “Siis on aeg sulle tutvustada mõningaid reegleid, mis kuni Deidre siinoleku lõpuni kehtivad.”

“Reeglid?”

“Mhmh.”

“Mis mõttes reeglid? Miks tema puhul reegleid on vaja?”

“Et ta ei saaks inimestega mängida. Kui sa oled rüütel ja sul on kindlus, kelle peale mõelda, ei pääse ta su mõttemüürist läbi. Ja kui sa oled kindlus ja sul on, kellele mõelda, ei pääse ta samuti su mõtetest läbi.”

“Ma ei saa mõhkugi aru.” Tunnistasin hetk hiljem.

“Ta saab inimesi mõjutada ainult siis kui kogu su tähelepanu on tema peal. Kui su mõtteid valitseb keegi teine, ei pääse ta su sisimasse.” Ta jäi vait ja ootas, et ma midagi ütleks või küsiks.

“Ma ei saa… mis moodi ta inimesi mõjutab? Millest sa räägid?”

“Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ta paneb sind nägema asju, mida seal ei ole.”

“Ja kes see nõid on, kellest sa räägid?”

“Ma ei mäleta enam – ta jaotas meid kindlusteks ja rüütliteks ja siis kadus pärast seda kui oli ennustanud, et üks kindlustest langeb ja selle asemele tõuseb teine ja kindlam ja et üks kindlustest lööb teistest lahku, et saavutada teiste üle võimu.”

Ta rääkis seda sellise õhinaga, et ma uskusin täiesti nägevat seda nähtamatut plakatit, mida mööda ta sõrm kogu selle aja jooksul liikus.

“See kõlab kui mingi vanaeide jutt – te tõesti usute seda? No kuul – sa oled muinasjuttudeks liiga vana!”

“Pole see mingi vananaiste jutt. Mh! Sa ei saa ka üldse aru! Meil kõigil on oma kindlus – see on juba lapsepõlvest nii! Kõik olid paaris, vana nõid pani meid enne surma paaridesse ja ütles, et kui üks kindlus langeb, kerkib selle asemele uus!”

“Mingi lapsepõlve mäng teil! Mis see minusse puutub?”

“Pea nüüd hoogu ja kuula, mida sulle räägitakse, tüdruk! Kindlus ja rüütel on lahutamatud, pole kindlust ilma rüütlita ega vastupidi. Kindlus on rüütli pelgupaik, taastumiskoht, püha allikas. Rüütel on kindluse kaitsja. Kui rüütliga midagi juhtub, on kindlus see, mis teda elus hoiab. Kui kindlusega midagi juhtub, siis on rüütel see, kes ta tagasi elule aitab. Kas on selge?”

Raputasin pead. Kindlused – rüütlid, rüütlid – kindlused – olid nad peast täiesti segi läinud? Oot, aga kui loogiliselt võtta olid kindlused need, mis kõige rohkem kannatasid kui midagi toimus.

“Ta valis mu oma kindluseks, et teha minust kahuriliha?” Küsisin haavunult. Ja ma olin juba tõsimeeli suutnud end veenda selles, et see oli midagi sügavamat. Sel juhul… kui piinlik!

“Nagu on ka tema. Oot… sa ei mõelnud ometi…”

“Ma ei tea enam, mida mõelda.” Vastasin ausalt ja tõmbasin niigi kustuvatele leekidele tuha peale.

“June,” ta hääl oli taas mahe ja sõbralik, “usu mind, ta ei ole sinu suhtes mitte nii ükskõikne kui sa praegu arvad.”

Ma ei vastanud. See mõte lohutas mind, kuid ei pannud mind seda veel uskuma.

“Tule, maga, homme näed asju selgemalt.” Pakkus ta kiiresti välja. “Ma saadan su koju kui soovid.”

Noogutasin. Ta viis viimased toolid vastu seina ja me läksime. Mu süda oli valus ja ma ei tahtnud rääkida, kuid ega ta mind sundinudki.

Jõudsime mu terrassini ja ta soovis head ööd.

“Deven,” mu hääl värises, “ma ei taha ta kindlus olla, mitte siis kui ta mind ainult elusa kilbina kasutab.”

“Ma tean, kullake. Mine nüüd magama, homme räägime edasi. Täna on juba liiga hilja, et üldse milleski kindel olla. Head ööd.”

“Head ööd.”

Vaatasin, kuidas ta mööda rada minema lonkis, enne kui toa ukse avasin ja sisse astusin. Lihtsalt selleks, et sinna samasse paigale tarduda.

Keset tuba seisis suur tume kuju, käes minu peale suunatud vibu. Ta oli pikka kasvu ja kandis vana raudrüüd. Tuba oli täiesti pime, kuid ma nägin selgelt, kuidas ta läikima löödud rüült langes tilkadeks murenenud veri, mis segunes põlvest allpool jalgu katva poriga. Ta nägu ei liikunud nagu minu omagi, mis teda ükskõikselt vahtis. Sõrmed, millega ta vibu nööril hoidsid nõksasid tahapoole, vabastades oma koorma, mis vibu võpatuse saatel minu poole teed alustas.

Mu silmad vajusid kinni hetk enne noole kohale jõudmist. Uskusin, et minestan, kuid ei suutnud. Surusin ripsmeid veel minuti tugevalt kinni, kuid kuulda ei olnud enam midagi ja ma tegin need lahti, avastades eest taas täiesti tühja toa, kus ei liikunud hingelistki.

Seisin seal mõnda aega veel, suutmata jalgu tõsta, Ma ei julgenud liigutada, silmist pisarad voolamas. Kohati hoidsin ma hinge kinni, et kuulatada, ega see monstrum nüüd mu selja taga ei seisa, kuid sealt ei kostunud muud kui öösorri vuristavat häält.

Olin vapustatud. Mu nägemused olid tagasi ja selgemad kui kunagi varem.

Kohe kui ma käia suutsin, läksin teisele korrusele, vahetasin riided ja peitsin end tugevalt Abigale selja taha, lootes need hirmsad kujutised vähemalt unenägudest eemal

“Mis siis kui tal on õigus?” küsisin endalt kiiruga, kuid ei tahtnud sellest enam mõelda.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s