Llyr 13

Ma ei saanud sõbagi silmale, vaid vahtisin tuimalt lage, oodates, et öö ükskord juba otsa saaks. Pimedus ei ole su sõber kui kujutlusvõime on piiritu. Saar akna taga maalis oma okstega lae peale oma maalinguid, meenutades vahepeal koera, siis hoopis kriipsujukusid.

Hommikul ei mallanud ma kauem voodis lebada ja ajasin end üles kohe kui esimesed päikesekiired lage puudutasid. Otsustasin metsast vaiku tuua, isa kattis sellega lusika otsasid, et need pehmemad oleksid. Vähemalt ta rääkis sellest kogu aeg.

Otsisin voodi jalutsist kirstu seest välja oma sügismantli – viimased hommikud olid jahedad olnud. Kaas krigises ebameeldivalt kõige ebasobivamal ajal ja Abigale hakkas läbi une viginal pahandama, kuid üles õnneks ei ärganud.

Ohkasin rõõmsalt ja pagesin välja, kus sain juba vabamalt hingata. Rohi ja puidust terrass oli pisikeste detailideni kaetud tillukeste nõeljate jääkristallidega. Õhk oli aga nii värske ja selge, et ma nägin kaugemal siravaid oru servi nagu seisaks need sama lähedal kui mina praegu trepi käsitoele.

Ma ei läinud seekord põldude taha – see oli küll hea seenemets, kuid sobimatu vaigu korjamiseks. Seepärast suundusin läbi küla teisele poole, kus mets jäi külast kõrgemale, moodustades nii omalaadse kõrge pea läbimatu seina.

Läksin lühemat teed pidi ja põikasin läbi Etheli ja Nevili õunapuuaiast, hirmutades ära paar sinna sööma tulnud metskitse ja ühe jänese.

Ei läinud kaua kuni jõudsin Aaroni majani. Kuulsin juba eemalt, et ta oli üleval ja et tal oli kellegagi elav  vestlus ja mõtlesin, et lähen, ütlen tere. Ehk isegi salgaks seda jubedat ideed, mis mind eile üleval hoidis, lihtsalt niisama, et mitte mingit järjekordset palagani alustada, mida siin ilma minutagi mitu tükki parasjagu toimus.

“Sa andsid talle mõista, et armastad teda – mis sul küll viga on?” küsis Deveni hääl äkki. Ma ei märganud ennist, et ta seal oli?

Kuid see lause – tardusin maja nurga taga paigale.

“Tead ka palju segadust sa sellega külvasid?”

Taipasin, et see pole vestlus minu kõrvadele ja ma isegi ei soovi selles enam osaleda, seda kuulda. Seepärast taganesin ettevaatlikult selg ees, kuid jäin oma minekuga hiljaks – Devenil oli harjumus edasi-tagasi kõndida kui ta ärritus ja nii ka seekord.

“Ta arvas, et sa viisid ta veskimäele…” Ta astus maja varjust välja ja jäi jahmunult minuga tõtt vaatama.

Närisin närviliselt alahuult. Nagu hunt ja lammas, mõtlesin, aga ma polnud kindel, kes meist hunt oli, sest mul oli vist sel hetkel rohkem kiskjat silmis kui temal. Olles märgatud, ei olnud mul enam mingit põhjust vaikselt edasi minna, seepärast pöörasin end ringi, pilku võimalikult kaua hoiatavalt tema peal hoides ja kõndisin edasi kuusemetsa poole.

Ma ei osanud enam järjekorda panna, mis oli rohkem alandavam, see et ma seda tõbrast suudlesin, et ma veskimäelt nii palju ootasin või see, et Deven paistis sellest nii täpselt teadvat, et jagas talle lausa juhtlõngu.

“Sa kuulsid meid?!” hüüdis Deven kui oli mulle järgi jõudnud.

Pöörasin end järsult ringi ja jäin seisma, et teda tigedalt põrnitseda. Ta oli ehmunud näoga, nagu oleks kummitust näinud.

“Jah, kuulsin.” Vastasin ükskõikselt.

“Mida sa kuulsid?”

Puhkesin ärritusest naerma ja astusin mitu head sammu selja taha, enne kui ta mind kinni pidas ja küsimust kordas.

Kortsutasin kulmu ja äigasin talle kergelt, nii et ta oli sunnitud mu vabastama.

“Pole enam sinu asi!”

“Jää seisma!”

Tõmbasin end temast uuesti vabaks.

“Ei mõtlegi!” mu kurk kriipis. “Mul on parematki teha!”

“Sa said valesti aru – me ei…”

“Tõesti? Kõigepealt ta… siis…” ohkasin. “Ja vabandust, et ma nii loll olin ja sind ka veel uskusin! No tõepoolest!”

“Rahune maha! Aaron ei ole sulle kunagi öelnud, et…”

“Ma tean!” segasin vahele. Hingeldasin omaette, et südamelööke tagasi joonde saada – olin korseti liiga tugevalt täna hommikul kinni tõmmanud ja see soonis nüüd mu nahka nagu piinatool. Ma teadsin, et Aaron pole mulle kunagi seda öelnud ja ma ei arvanud, et ma talle selles osas eriti ka midagi mõista oleksin andnud. Välja arvatud see suudlus. Kuid siis pidi ta ka ikka täielik puupea olema, et mitte aru saada, et ma suudlesin teda ainult selleks, et ta oma venna rahule jätaks.

“Sul on ikka tõesti elav kujutlusvõime!” muigas Deven äkki.

“Jah, ja piiratud arusaamine kui haiged te olla suudate.” Nähvasin solvunult, keerasin end ringi ja hakkasin minema. “Vabanda, aga mul on vaja vaiku korjata.”

“Kuule,” ta ei jätnud mind nii kergesti rahule, vaid tuli järgi. “sul ei ole mõtet selle peale kohe solvuda!”

“Solvuda? Ma ei olegi solvunud!” segasin vahele. “Pigem…” ma ei osanud seda hästi ja sees hakkas pigistama, “jäta mind lihtsalt rahule.” Ütlesin sosinal ja kiirendasin sammu. “Ja…” jätkasin selgelt kui olin esimesest järsemast künkast üles jooksnud, “jätke mind edaspidi oma totratest mängudest välja.”

“June!” See oli pahane, kuid äratuntavalt Deveni tark hääl ja mul hakkas temast isegi kahju.

“Säästaks meid kõiki sellest segadusest.” Nägin, kuidas Aaron meie poole jooksis. Nüüd kui kõik oli selgelt mingi sobing, ma temaga küll praegu vestlust arendada ei tahtnud. “Ma ei tule õhtul kokkusaamisele… Ütle teistele, et…” kehitasin õlgu. Aaroni lähenemine mõjus mu mõtlemisvõimele halvasti. Pöörasin pilgu tagasi Devenile. “Ütle, et ma olen haige.” Toksisin sõrmega naeratades oma otsaesist ja jätkasin kiiruga oma teekonda. Ma kuulsin, kuidas nad omavahel vaidlema läksid, kuid õnneks olin liiga kaugel, et midagi täpsemat sealt välja lugeda.

Mu kõrvus kohises ja ma olin sunnitud lõpuks maha istuma, et hingamist korda saada. Külje peal pistis, kuid see oli kiirest kõnnakust. Ma ei tahtnud tegelikult istuda, sest maa oli külm, kuid mul polnud hetkel ka jõudu edasi minna. Niisiis ma lihtsalt istusin seal. Natukene, kinnitasin endale, vaid veidikene, mitte kauem.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s