Llyr 15

Täna oli vaikne ja rahulik. Kohe kui ma terveks sain palus Emily, et ma temaga ta vanaema uuesti vaatama läheks –ta küsivat minu järgi. Ta hääl oli kuidagi salalik ja ma aimasin, et see ei olnud mitte mina, keda ta tegelikult näha ihkas.

Siiski, ma läksin ja võtsin kaasa ühe isa raamatutest, et talle seda ette lugeda. See ei olnud eriti paks, pigem novell kui romaan ja üsna lihtsakoeline.

Olin istet võtnud väikesel pingil keset tuba, et aknast tulev päike lehekülgi saaks valgustada ja mul parem lugeda oleks. Aken oli veidi pilukile jäetud ja sealt tuli jäist õhku, mis värskendas lavendlist küllastunud väikest tuba. See oli hele, kuid siiski pime nurgake ärklikorrusel, kus oli vana naisega võrdses eas voodi, lilletekiga kaetud, kiiktool akna lähedal, väike laud, millel seisis  kollane vaas kollaste lehtede ja viimaste meelespeadega, mille Abigale maja tagant leidis.

Vanaema kiiktool oli lükatud otse akna alla, et ta saaks rahus aknast välja vaadata. Me lugesime Emily ja Daniga talle kolmekesi. Sel ajal kui Emily koolis oli, lugesin mina või Dani, pärast kella kahte Emily. Seda muidugi kui ta parasjagu oma uue õeraasu eest ei hoolitsenud.

Oli see alles armas laps – ta naeratas kogu aeg, poetamata pisarat isegi siis kui ta nuttis. Me olime tast kõik kõrvuni sisse võetud, kaasa arvatud vanaema, kes titat pidevalt näha nõudis ja teda nii kaua kussutas kuni ema välja ilmus. Ta ütles alati tüdrukukest ära andes, et ta on oma mähkmekohustuse juba täitnud ning on kellegi teise kord. Kuid me teadsime, et tegelikult ta jääkski teda kussutama.

Lugesin talle ette üht seiklusjuttu Indiast, kui ta mind järsku katkestas ja vaikselt, toolil edasi-tagasi kõikudes lausus: “Sa oled nii mu õe moodi – isegi juukseid kannate te ühtemoodi soengus.”

Tõstsin pilgu raamatust ja vaatasin teda üllatunult – ta polnud hommikusöögist saati sõnagi lausunud.

Ta hakkas tagasihoidlikult muhelema. “Ma kuulsin, et sul olevat anne minevikku näha.” Sõnas ta usaldavalt ning lükkas teki, millega ta kinni oli kaetud, põlvedele, viibates mind lähemale.

Ta ei näinud kuigi kutsuv välja –kõrge kaelusega tumehall kleit, mis oli servadest ehitud valge tärgeldatud heegelpitsidega, meenutas pigem direktrissi oma kui vanaema sooja süle, kuhu pea panna. Vaatasin hetke nõutult, kuidas ta suur malahhiidist pross keset seda pitsikuhja rahulikult tõusis ja vajus. Oleksin soovinud olla praegu pigem kodus, kamina ees ja koerale ja Abigalelile raamatut lugenud kui siin olnud, kus mind ei saanud ees oodata midagi muud peale pahanduste.

Tegin nagu palutud, kuigi süda sees värises ootusest, mida ta nüüd teha võib. Kahtlesin endamisi, kas oli hea mõte neid külaskäike jätkata, õrritades sellega ta mälestusi. Kui seisin tema ees, võttis ta kiirustades oma väriseva käega mu sõrmedest ja tõmbas mu lähemale, sosistades ärevalt: “Mu õde suutis ka minevikku näha!”

“Kuidas palun?”

“Sa näed sandarmeid, on nii?”

Vajusin ta ette põlvili.

“Mm-ma ei usu, et tegemist on minevikuga…” mõmisesin ehmunult.

“Celestine – ka tema sai minevikku vaadata” jätkas ta, märkamata minu vastust. Olin end tahtmatult sisse rääkinud. “Ta rääkis alati teistele, mida ta nägi – ükskord olid need nahkadesse riietatud mehed, teinekord indiaanlased… Ükskord kirjeldas ta punases kuues vana meest, kes istuvat maja nurga taga kivi peal. Kuid ta suutis ka mõnda kindlasse aega minna ja rääkida, mida ta siis nägi. Kas sina ka? Või näed sa alles juhuslikke pilte?”

“Ma ei näe minevikku!” tõrjusin pahaselt. Kust ta selle kohta üldse teadis? Kas Emilyle ei ole enam üldse püha, mida me omavahel rääkisime? Samas, ma ei olnud eriti tallegi rääkinud, mis toimus või mida ma nägin. Kust ta siis seda teadis?

“Muidugi näed! Kõik me suguvõsa naistele on see kingitus kaasa antud – kes näeb rohkem, kes vähem…”

“Emily ei ole maininud, et ta minevikku näeks,” proovisin ennast päästa, et jututeemat, mis pidevalt minu peale kippus, mujale juhtida.

“Miks ta siis ei näe? Kuidas ta muidu nii hästi teab, mis ümberringi toimub. Ja sa tead, et ta pole mõni uudishimulik nagu Ethel! Appikene, kus võib see tüdruk alles küsida!” vangutas ta pead, “Ja ta vend ei ole sugugi parem. Emily lihtsalt ei kuuluta seda kõigile.”

Kuidas tal küll õnnestus seda meie eest nii kaua varjata? Oleksin hea meelega selle triki selgeks õppinud. Pealegi, see viimane lause oli kui torkeriist, sest see kõlas veidi halvustavalt ja ma üritasin näost mitte punaseks minna.

“Aga Emily ema?” küsisin kiiresti, et anda endale aega sellest teemast mööda minna.

“Ta ei ole ju meie suguvõsast.”

Muidugi ei olnud – kuidas ma üldse sellise küsimuse peale tulin?

“Vabandust.”

“Pole midagi. Aga räägi nüüd, kuidas see sul käib? Näe, tõmba tool lähemale.”

Olin ettevaatlik – hetkel võis ta ju tunduda hellake ja armas, kuid kui tõepoolest hetkel minna kaasa tema imelike teooriatega, siis teadmine, mil viisil ta oma õele otsa peale tegi, ei andnud mulle kuidagi rahu.

“Ma ei usu, et see on minevik, mida ma näen, vanaema.” Olin ärevil ja mu käed hakkasid värisema.

“Miks sa seda arvad?”

“Ma olen siiani näinud vaid sõdureid…”

“Milliseid?”

“Ma ei tea… raudrüüs…”

“No näed, see ongi minevik ju!”

“… nad tapavad meid…”

“Ahsoo…”

“Kas midagi on valesti?” küsisin kiiruga, sest kõla, millega ta seda ütles, ehmatas mind, see oli nagu segu kahetsustundest ja pettumusest.

“Oh ei, kõik on korras,” ta hääl oli taas sõbralik.

“Sa oled justkui pettunud?”

“Ei ole milleski pettuda, kullake – sa ei näe veel tõepoolest minevikku.”

Sead ma neile seletada üritasingi, kuid midagi oli, mida ta ütlemata jättis. Oot, mida ta selle veel sõnaga mõtles? Ta jätkas, nähes mu segadust.

“Sa oled üks neist – kuidas neid nüüd kutsutigi… oh, ma ei teagi nüüd! Kas keegi, keda sa suremas oled näinud, on ära surnud?”

Raputasin pead, isegi see mõte tundus jabur ja õõvastav.

“Siis oledki sa see… see… Emily! Emily teab, kes nad olid. Emily!” hüüdis ta üle mu pea.

“Emily on veel koolis.”

“Oh, no siis ei ole muud kui peab ootama.”

Ta sättis end jäigalt tooli servale istuma ja jäi põikpäiselt toa ust põrnitsema, silmis lootus, et kohe astub Emily sisse.

Ootasin koos temaga ning hakkasin raamatut lehitsema, et leida järge, kuhu ma ennist pidama olin jäänud – olin unustanud järjehoidja vahele torgata ja nüüd oli üsna raske leida kohta, millesse sa eriti ei olnud süvenenudki.

“Aga mille pärast ma neid näen?” küsisin lõpuks kui olin leidnud nii kadunud koha kui nööbi, mis oli pingi kõrvale kukkunud ja paistis, et Emilyt ei ole veel kusagil.

“Näed mida?”

“Neid sõdureid.” Tuletasin talle meelde. “Ja sõpru?”

“Sest sinusugused segavad mineviku ja oleviku kokku.” Patsutas ta mulle lahkelt põse peale.  “Aga ära muretse, see ei ole midagi hirmsat.”

See oli lohutav kuulda?

“Näe, sa oled alles hakanud minevikku nägema,” seletas ta, “on nii? Siis ajate te ikka mineviku ja oleviku segamini ja te näete seda, mida te mõistus võtab. Kuigi ma ei saa aru, miks sa teisi suremas näed? Celestine ei rääkinud sellest kunagi. Kuid eks me olegi kõik erinevad – üks näeb sära, teine tuhmunud inimesi, aga pole hullu, sa oled alles see… no mine võta kinni! Noo, noi, no… hmm, noviits!”

“Kes?”

“See tähendab, et sa pead õppima oma nägemusi valitsema, sest muidu saab ükskõik, kellel on sinust suurem enesevalitsus, sind mõjutada. Kas sind on juba kaasatud Tõusva Linna salakoodeksisse?”

“Mida?”

“Kas keegi on sind kaasanud Tõusva Linna salakoodeksisse?”

“Vanaema, ma ei tea, mis see on?”

Ta paistis pettunud, kuid küsis siis arusaavalt: “Kindluste ja rüütlite lugudesse?”

“Mida?” olin segaduses, ta kas ajas mind meelega segadusse või ajas ta midagi segi. “Vanaema, tunned sa ennast ikka hästi?” küsisin ettevaatlikult, üritades ta käest haarata, kuid ta tõmbas selle pahaselt eest ära.

“Kas sa kuulad ka, mida ma sulle räägin, tüdruk! Sa pead kuuluma Tõusvasse Linna või sa ei ela vanemaks kui mu õde!”

Viskusin tast ehmunult eemale nagu oleks keegi mulle kepiga kõhtu löönud.

“Sa pead kuuluma Tõusva Linna ridadesse, sest see on ainus viis end teistsuguste vastu kaitsta – kui sul on rüütel, kes su eest hoolitseb või kindlus, kuhu vajadusel varju minna, ei saa keegi teie vastu!” Ta muutus tagasi vaikseks. “Pole hullu, kui sa veel ei kuulu nende hulka, siis ma palun Devenil homme koosolekul kellegi sulle määrata – kõik me lapsed peavad olema kaitstud, kõik, kelle vanemad olid siit pärit, peavad olema kaitstud…”

Avasin suu, et midagi öelda, kuid sealt ei tulnud hetkel piuksugi. Deven oli minu jaoks kui hädasignaal, mida tuli kuulda enne kui mees ise kohal oli ja see hädasignaal ei tähendanud minu jaoks mitte appikutset vaid põgenemiskäsku. Miks Deven sellega tegeles? Kas keegi teine ei võinud olla juhiks? Näiteks Emily ise või Aaron või Adine.

“Me ei ole siit pärit,” ütlesin äkki, haarates esimesest natukenegi mõistlikumast uitmõttest.

Ta laksas käed kokku ja vajus tagasi seljatoele. “Ära alusta jälle sellega!”

“M-me kolisime siia kümne aasta eest…”

“Kust?” nõudis ta.

“Sourstonist?”

“Päh! Sinna kolitakse kokku! Su vanematest on keegi raudselt siitkandist kellegagi sugulane – näiteks su vanaema!”

“Ma ei usu… Vanaema oli põhjast pärit ja vanaisa ka…”

“Isa või ema poolsed?”

“Mõlemad – nad kolisid lõunasse alles sõja alguses.”

“Mis värvi nende juuksed olid?”

Naeratasin lõbusalt. “Valged – just nagu sinu omadki.”

Enne, kui need valgeks läksid?”

“Tumedad ma arvan.”

“Ja su vanematel?”

“Tumedad – sa oled neid ju näinud.”

“Muidugi. Ja su õel?”

“Abigale on pruunika peaga, kuid alles mõned aastad tagasi oli tal hele pea.”

“Nagu väikelastel ikka.”

“Miks see sind huvitab, vanaema?”

“Ah niisama, ma lihtsalt panen mõningad juhtlõngad paika. Aga mine nüüd, laps, ma tahan veidi tukastada.”

Tõusin, põues tuksumas sadu uusi ja keerulisemaid küsimusi.

“June!” hüüdis ta enne kui trepile jõudsin.

“Jah, vanaema?”

“Tere tulemast tagasi perekonda, June.” Ütles ta rahulikult ja õrnalt naeratades.

“Aga vanaema, ma ei ole teie suguvõsast!”

“Muidugi oled – pead olema, kuidas sa muidu nii Celestine moodi välja näed ja temaga ühte moodi oled? Kuule, ega sa lastekodust ei ole?”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s