Llyr 16

„Mis sul on?“ küsis Adine murelikult. Ta oli mu käest kinni võtnud ja raputas seda vaikselt, ilmselt põrnitsesin taas tulle nagu totuke, kes ma ka olin.

Ma istusin seal, silmad hirmust pärani ja vaatasin õudusega, kuidas neli raudrüüs vaimolendit, piigid ja mõõgad taeva poole sirutatuna põrandal lamaskleva Deveni ja Dani ümber tiirutasid, kõdunenud nägudelt iga hingeõhuga tolmust nahka pudenemas. Nende raudrüüd olid silmnähtavalt roostes ja tilkusid mudasest veest, millega nõrgus põrandale ka väikeseid veetaimi, mida ma siiani vaid all oru põhjas olevas järves olin kohanud. Nad naeratasid üksteisele januselt, silmadega neid mitte aduvat paari õgides. Seekord kuulsin kriginat, mida nende saapad vastu puupõrandat tegid, kuid seda mitte tasandil, mida oleks võinud otseselt ka kuulmiseks nimetada. See oli omamoodi taju tulemus, mitte nii väga kõrva töö.

Mind hirmutas, et neid ei häirinud nende ümber olev rahvas – neist nad astusid lihtsalt läbi. Järsku tõstis varjudest vanim oma mõõga ja lükkas selle käepidemeni Danile rindu, mille peale neiu ohates Deveni peale vajus. Vari laskus otse tüdruku kohale ja nuuskis haavast tulvavat verekoske, kuid sikutas siis pettunult mõõga lihast välja ja noogutas pead, andes loa pooliku habemega varjule, et see pistoda Deveni pihta lööks, kuid siis raputas Adine mind kurjalt uuesti.

„Sa pole täna kahte sõnagi öelnud. Ja tööga pole sa ka eriti palju edasi jõudnud.“ Pahandas ta äkki kulmu kortsutades, tõmmates ka teiste tähelepanu minu peale.

„Vabandust, olen vist väsinud.“ Sosistasin ettevaatlikult, liikudes ehmunult pilguga ühelt inimeselt teisele. Vaatasin teda kurvalt, kuid ei öelnud rohkem midagi, vaid alustasin uuesti pooleli jäänud silmuserea täiendamist.

Mu sees keeras, kuid see oli teisiti kui varem. Ma tundsin, et mu süda lööb, kuid see polnud enam pehme põksumine, vaid raske tagumine, millele järgnes rindkeret kõigutav tümpsu kaja. See ei olnud valus, kuid omamoodi tüütu tunne.

Me istusime seekord tulest kõige kaugemal, poolringi tipus. Ka Deidre oli täna taas kohal, tulele kõige lähemal ja lagistas poistega naerda. Deven lebas taas keset põrandat padjakuhjal ja imes terrassi kõrvalt tõmmatud kõrt. Kõik oli täpselt nagu enne, kui Deidre muidugi välja arvata. Ta ei tundunudki võõrkehana, nagu ma algul kartnud olin. Või lootnud. Ma ei tea, igatahes hetkel ta mind oma kohalolekuga ei häirinud.

„Kas sa tunned end veel haigena? Arst arvas jah, et see võib veel pikalt tagasi ulatuda.“

Naeratasin selle mõtte peale. „See“ oli väga viisakalt öeldud.

„Kas tahad koju minna?“ küsis Deven murelikult.

Vaatlesin teda vaikselt ja raputasin pead. Viimase aja sündmused oleksid pidanuks minus tekitama lõpliku tülgastuse kui ma kas või ta nime kuulnuks, kuid selle asemel olin hetkel rõõmus, et ta minu pärast siiralt muret tundis. Hakkasin vaikselt mõistma, miks ta niimoodi oli käitunud, kuigi mu mõistus seda veel üleni ei hoomanud. See tähendab, ma ei mõelnud sellele otseselt, vaid see justkui sai hetkega selgeks. Ja see rõõmustas mind, kohe nii, et oleksin tahtnud teda siinsamas kallistada ja andeks paluda, et ma nii põikpäine olin olnud.

„Ma istun parem siin koos teiega.“ Ütlesin rahulikult.

„Ma läheksin küll koju – kellaaeg on nii hiline!“ teatas äkki Deidre ja tõusis sahinal, mida tegi ta kollane taftist kleit. Ta lausa säras selles, nagu kevadine päike.

„Ma saadan su koju,“ pakkus Aaron, kuid Sidney segas vahele.

„Ma ise – pean homme vara tõusma. Teil on veel lõikuspeo kava üle vaatamata, pärast räägite mulle ka.“

„Lõikuspeo?“ Küsisin imestunult. Märkasin silmanurgast, kuidas mõlemal silmis midagi välgatas, nagu üksteisemõistmisest ja surusin peas aset leidva segaduse maha. „Kas juba on selle aeg? Ma olen ikka tõesti haige olnud!“ küsisin süütult.

„Oh pole sa nii kaua eemal olnud midagi!“ kihistas Ethel, enne kui Nevil talle lõngakera sülle viskas ja kummitusi kujutades ulguma pistis. „Näe – isegi see siin on alles kummituse koera mõõtu!“ Nevil kukkus klähvima.

Selge, siis polnud ma millestki ilma jäänud – Nevil polnud veel kummitustevõistluseks harjutama hakanud. Ta armastas seda võistlust, kuigi see oli mõeldud ainult lastele, aga ta sai alati eriauhinna kui kõige suurem kummitus.

Deidre nägu venis Nevili lapsikusi nähes aga pikaks ja tõmbus siis krimpsu kui väike hädine ploom. Tundsin , kuidas tuju sellest tüki maad paremaks läks ja turtsatasin tagasihoidlikult, teenides Deidrelt mitte just kõige sõbralikuma pilgu. Kuid ka teised naersid ja see pehmendas olukorda tunduvalt.

„Hakkame siis minema?“ Sidney ulatas kollasele päikesele tema vihmavarju ja juhtis ta ukse poole, üle õla veel meile head ööd soovides.

„Niisiis…“ alustasin pikemalt venitamata kui nad ukse taha kadusid, „mis selle äkilise lõikuspeoga on?“ küsisin tõsiselt ja keerasin kudumi sülle kokku.

„Seda ei toimu?“ pakkus Deven põrandal lösutades mulle otsa vaadates.

„Ma tean – viimased viis aastat pole toimunud. Mis siis sellest?“

„Sedan’t et…“

„Me arvame, et sulle peaks mõningaid asju seletama.“ Ütles Ethel ärevalt.

„Seletama?“

„Jah, nagu… seda rüütlite ja kindluste asja…“

„Aa.“ Lappasin kudumi rahulikult kokku ja hakkasin seda teda kuulates kotti pakkima. Mu mõtted rändasid iga tema järgneva sõna saatel tagasi nende nelja rüütli juurde, kes ennist põrandalolijaid piirasid.

„Me ei osanud arvata, et sa nii võiksid selle peale reageerida…“ ütles tüdruk areldi ja otsis teistelt pilguga abi, kuid neil oli tegemist, et mujale vaadata. „See ei ole ju nii hirmus.“

Tahtsin selle peale naerda, kuid maskeerisin selle ruttu arusaamatuks pearaputuseks – ma ei saanud põrmugi aru, mida ta seletas. See olukord kiskus aina hullemaks, nii palju segadust ja pahandusi pelgalt ühe vea pärast. Või oli neid mitu – mine võta kinni! Aga ega see ju enam lugenud ja ma sain aru, et sellega on nüüd ühel pool.

„Ma ei ütlegi, et see hirmus oli.“ Ütlesin pahaselt ja tõmbasin koti suu kokku. Ma ei osanud praegu öelda, kas mind ärritas rohkem see, et ühte ja sama lõputult leierdati või see, et nad mulle korralikult otsa ei vaadanud, vaid piinlikult kõik mujale vahtisid. „Hirmus ei olegi siin küsimust. Ma olen juba üsna kindel, et olen sellisest teie korraldusest juba aru saanud.“

Ta hingas kergendatult ja tegi oma tikandil ühe piste, enne kui taas ärevalt pead tõstis, kuid ma jõudsin ette.

„Siiski…“ nende pilgud pöördusid minu peale, „mul oli vanaemaga täna väga huvitav jutuajamine.“ Mu hääletoon oli tõsine ja nad vajusid hetkega kämbla võrra madalamale. Ma olin isegi segaduses, kartsin, et ei oska seda õieti sõnastadagi ja viimane, mida ma praegu tahtsin, oli rohkem segadust külvata. Ehk oli Emily ainuke, kes peale minu minevikku nägi? Pöörasin näo küsivalt Emily poole ja sain vastuseks kurja pearaputuse, seepärast naeratasin ebalevalt ja lisasin ruttu. „Kuid ma ei oskaks seda vist õieti seletadagi.“

„Millest te rääkisite?“ küsis Aaron tõsiselt kamina kõrvalt.

„Minevikust,“ vastasin ujedalt.

Ta nägu paistis murelik, kuid silmad vilasid elavalt üle minu, täis vastusteta küsimusi. Vähemalt selliseid, millele ma hetkel vastata ei tahtnud või isegi ei osanud ja mida ma enne pidin kindlasti kodus vanematega arutama.

„Teate, kui õige teeks ikkagi selle lõikuspeo?“ pakkusin äkki õhinal, et seda jubedat rõskust teistest välja suruda. „Me pole ammu juba mingit korralikku pidu korraldanud ja üks lõikuspidu oleks just see, mida vaja.“

„Arvad?“ küsis Nevil õhinal.

„Mhmh.“

„Ma ei tea… varsti on Reedi ja Adine pulmad ja siis juba jõulud. Kuulge, inimesed, miks te nii ruttu üldse abielluda tahate? Ja sellisel ajal!” küsis Deven äkki ennast paremini istuma sättides.

Vahetasime Reediga ehmunud pilke.

„Ee…” pomises Reed kukalt kratsides.

See oli ikka tõelise täismehe vastus. Aaron suskas tal käega üle kukla ja pahvatas rõõmsalt: „Ega vennas tunne jah sellist asja nagu kannatlik ootamine!”

„Siis vaja sul ju maja hakata ehitama!” hüüdis Nevil vahele. „ Kes siis pruudi majja võtab kui majagi ei ole?”

Tekkis piinlik vaikus.

„Homme räägime isaga.” Patsutas Nevil Reedile õla peale, „küll siis saad tükikese kuhugi metsasügavusse ka.”

„Hoia oma mulk kinni, külamoor! Mul juba su isaga jutud aetud – ära tule siia segadust külvama! Mul maalapp järve äärde valmis vaadatud juba!”

Välgunool poleks mind ka kiiremini püsti ajanud.

„Järve äärde ei tohi maja ehitada!”

Vennad olid krapsti püsti ja seisid teiselpool Devenit ja Dani, kes pidasid sellises olukorras paremaks ennast veelgi laiemaks sirutada. Ka Adine tõusis üllatunult püsti, oskamata seisukohta võtta – üheltpoolt oli koht imetlusväärne, teisalt aga….

„Mille hea pärast mitte?”

„See on liiga ilus, et sinna mingit maja hakata ehitama!”

„Ega sa ainuke ole, kes kena vaadet tahab nautida!!” põrutas Reed.

„Millist vaadet sa mõtled kui sa oma kuudi keset aasa püsti lööd?”

Emily pidas paremaks mult vaikselt kudum käest ära võtta.

„Kuudi? Ta tahab meile sinna maja ehitada!” pahandas Adine.

„Siis ehita nii, et sa seda nautida saad – mäekingule, mitte ära mine vaadet lõhkuma!”

„Ära arva, et sa oled mingi kuninga kass, kes kõike oma tahtmise järgi saama peab!” segas Aaron vahele.

„Ei noh, kui karu su lambaga maiustama tuleb, eks siis ma olen ka kuninga kass! See koht on olnud aastaid karjamaaks! Kas sa ehitad siis maja keset karjamaad, kus karud on harjunud söömas käima?”

„Ma ei karjata lambaid! Ja kui kõlbas lammastele, kõlbab ka minu mesilastele!”

„Reed, su mesilastele kõlbab see aas ka praegu väga hästi – ise kurtsid just, et su meelest on pärnaõiemeel liiga terav maitse ja et sa eelistad aasa oma.”

„Ja siis? Maja ehitamine ei käi vastu nende meekorjamisele!”

„Miks ei käi? Kui sa ehitad sinna maja ja su sitamaja iga järgneval aasta aasa peal uue paiga leiab, siis ei jää neist lilledest midagi järgi, sest ainuüksi hais niidab kui vikat!”

„Hei!” röögatas Aaron, nagu oleksin seda talle öelnud.

„Mis sul nüüd sitamajaga asja on?” imestas Adine käsi pahaselt rinnale risti sättides.

„Sitamajast pole mul midagi, lihtsalt…” surusin huuled kõvasti kinni, et järgmist lauset mitte välja öelda. Ma nimelt pidasin üsna ebasündsaks vaateks hommikul esimese asjana vaadelda kuidas noorpaar vetsu poole silkab. Puhkesin selle mõtte peale südamest naerma ja tõstsin järgmisel hetkel käed suu ette varjuks – nad olid nii tigedate nägudega!

„Vabandust!”

„Sa oled peast soe või?” pahandas Reed.

„Palun, kas sa mõtleksid ikkagi selles osas ümber?” küsisin hästi nurruva tooniga.

„Ei!”

„Palun? Ma arvan, et tean külale lähemat ja paremat paika?” Ta suujooned leebusid. „Vaata, org on ju praktiliselt soo – kas ei oleks mõttekam ehitada meist põhja poolsele küljele? Sinna, kus enne mu onu elas, sinna jasmiinide vahele? Sealt avaneb sama hea vaade ja sügisel-kevadel on soojem ka.”

Nad uurisid mind mõnda aega vaikides, siis lubasid, et räägivad homme uuesti külavanemaga.

Rõõmustasin juba ette oma väikese võidu üle.

„Nüüd on küll aeg koju minna.” Tõstis Deven käe kui nägi, et kõik oli taas enam-vähem rahulik. Ta ajas end kiiresti maast üles ja suundus hüvasti jättes ukse poole, võttes käigu pealt kaasa Emily ja Dani.

„Tõsijutt.” Haigutas Nevil ja hakkas õe kudumist kokku pakkima, samal ajal Katherinet kaasa moosides.

Enne kui arugi sain, olime jäänud vaid mina, Aaron ja Betty, kes ei julgenud üksi pimedas koju minna. Andsin naerdes Aaroni talle saatjaks, kuigi noormees nähtavalt selle vastu protestis ja lubasin ise kaminas tule ära peita.

Ootasin, kuni nad lahkusid ja istusin veel hetke tuld silmitsedes. Seda polnud enam üldse palju ja mul oli isegi kahju seda tuhaga üle katta, hävitades ka tema kõige viimased juukseleegid.

„Kui sul oleks ometi hing…” ohkasin lõpuks ja võtsin roobi, kuid kuulsin siis selja taga kellegi samme. Pöörasin end ringi, lootes, et Aaron on tagasi tulnud, kuid selle asemel seisis seal Deidre.

„Deidre?” küsisin rahulikult. „Ma ei oodanud sind, kas sul ununes midagi?” Tõusin, et aidata tal otsida seda midagi, mille ta ilmselt maha oli jätnud.  „Hea, et ma tuld veel ära ei kustutanud…”

“Kõigepealt su jalad jäävad paigale.” ütles ta äkki mahedalt kui tema poole tahtsin minna. Tardusin hetkega paigale. “Ja sa tunned sõrmedes kerget surinat, mis algab vasaku käe väikesest sõrmest ja liigub siis tukslevalt kõrgemale, nimeta sõrmeni, siis keskmisele…”

Vaatasin õudusega oma vasakut kätt, mis tõepoolest surisema hakkas. Üritasin seda ehmunult maha pühkida, nagu see õnnestuks, kuid see ei aidanud.

“…Äkki su kõrv hakkab sügelema…” jätkas Deidre külmalt, toetudes oma pikale helekollasele päikesevarjule.

Tundsin kõrva peal sääske ja sähvasin selle käega eemale.

“…sa üritad seda masseerida ja surin kandub edasi sõrmelt kõrvale…” lõpetas ta lause ja lähenes mulle veidi, surudes terava tipuga varju sügavale tammepuust põrandasse.

Nii nagu ta ütles ka juhtus. Olin valmis paanikale, mis mind valdas, järele andma.

“Lõpeta ära!”

“…Sa tunned end halvasti – su süda lööb kiiremini ja õhk saab otsa.” Hakkasin tahtmatult hingeldama, suutmata enam sõnagi öelda. Ta jätkas: “Viimased hingetõmbed, kullake, just nii… ”

Ta hääl oli ikka veel mahe ja uinutav. Mu keha ei saanud enam hingata, tundsin seda läbi valu, mis kõhtu tabas, nagu oleks keegi ribid seestpoolt puruks löönud. Vajusin pingutusest hoolimata põlvili.

Ahmisin õhku, millest mul pidevalt puudust tekkis, üritades silmadega teda veenda lõpetama, mida iganes ta tegi, kuid selle asemel ta jätkas pehmelt käega üle mu lauba paitades, ise ärevalt naeratades: “Su silmad on juba rasked, kullake? Aga muidugi – mul oleks ka kui ma nii kaua üleval oleksin pidanud olema!” ta hääl muutus hetkeks kalgiks ja eemaletõukavaks, kuid pärast hetkelist kosumist oli see taas mahe. “Su laud on rasked ja keha muutub nõrgaks. Nii…” Ta huuled liikusid kergelt mu põske paitades mu kõrva juurde ja ta näpistas kergelt mu kõrva. “Tunned?” nõudis ta. “Tunned, kuidas õhk sust lahkub? Kuidas sa ei mäleta enam, kuidas hingata?” Siis ta hääl mahenes kaduvaks jahedaks sosinaks. „Maga nüüd, kullake… pane silmad kinni ja maga…just nii…”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s