Llyr 17

Ma ärkasin alles mõne aja pärast kui Aaron mind ägedalt raputas.

“June! Ärka üles! Mida sa siin teed? Kas sa pole siit ära läinudki? Mis juhtus?” küsis ta ehmunult

„Mu pea valutab…“ Mu pea lõhkus nagu siis kui ma hobuse seljast alla kukkusin. Ma lebasin samal kohal kuhu olin kukkunud, keset külamaja põrandat. See oli katsudes jahe ning ukse juurest oli härmas. Ajasin end ettevaatlikult tema abiga püsti.

“Sa oled ju jääkülm! Mis juhtus?”

„Deidre, ta… palju kell on?“ küsisin juustest sõrmedega okkaid välja korjates. Mu vaade oli ähmane, kuid need okkad torkisid liiga palju, et neid eirata.

„Ma ei tea, kolm hommikul?“ ta  tegi kaminasse tule üles.

Vaatasin, kuidas ta seda tegi ja tajusin alles nüüd kui soe õhk mu käsi puudutas, et siin oli tõsiselt külma.

„Kolm? Nii hilja?“ Sikutasin niigi kitsaid varrukaid veelgi madalamale, et soojendada oma siniseid sõrmi, kuid hetkel tegi see rohkem haiget kui aitas käsi soojendada.

„Lõpeta!“ Keelas ta. „See ei aita.“

„Mul on külm.“

„Ma tean. See lihtsalt ei aita.“

Ta põlvitas minu ees ja hakkas mu vastuolust hoolimata sõrmi masseerima, samal ajal mind tõsiselt uurides.

Ma ei saanud hästi aru, mis juhtus? Kust ta välja ilmus või miks ta seda tegi? Aaroni pärast? Kuid kahuriliha mõiste muutus minu jaoks praegu palju selgemaks kui ma tahtnuks.

„Soojem?“

Noogutasin ja ta võttis mu kõrval istet.

Mu pea valutas veel, kuid jubedam oli sees õgiv iiveldus, mis nutuna kurgu poole ronis ning seal lõpuks kipitades tukslema jäi. Vältisin talle otsa vaatamast ja jälgisin selle asemel seinal mänglevaid varjusid. Otsisin neist loomi, väikeseid ja suuri, kuid mida rohkem ma neid enda meelest otsisin, seda rohkem nägin väikeseid käsi ja suid, mis lae poole õhkasid.

Ootasin.

„Mida sa siin teed?“ küsisin viimaks.

„Sind tulin otsima. Sa ei jõudnud koju“

Ahjaa, olin unustanud, palju kell oli – selleks ajaks oli kindlasti otsingurühmad välja saadetud.

„Sa käisid mind kodust otsimas?“ Miks ta ometi sinna pidi minema? „Kas ma olin kadunud? Nad otsivad mind?“

Ta raputas pead. „Ei.“

Muigasin põgusalt – nii palju küsimusi ja ainult üks lühike vastus. Tundsin, et see aitas veidi, kipitus kurgus oli kadunud, kuid nii jõudis kohale hoopis teine kurb tunne – olin väsinud ja mu silmad hakkasid nagu iseenesest kinni vajuma.

„Ma olen nii väsinud…“ ütlesin vaikselt ja tundsin, kuidas silmalaud kinni vajusid.

„June?“ Ma kuulsin ta häält selgelt, kuulsin, kuidas ta palus mul uuesti silmad avada, olin kindel, et ma isegi naeratasin tema palve peale, kuid silmi ma ei avanud. Lõpuks muutus ta hääl kaugeks, nagu kuulaks jõe kohinat.

Järgmine, mida tundsin, oli terav mullitav valu, mis mööda mu käsivart ülespoole ronis.

„Jumal hoia!“ karjusin nii kuidas kopsud võtsid ja avasin silmad, üritades samal ajal vabastada kätt selle eluka käest, kes mulle sellist põrguvalu põhjustas, kuid asjatult. „Miks sa seda tegid?!“ ulgusin valust ja virutasin täiest jõust kontsaga Aaronile vastu säärt, nii et ta oli sunnitud mu käe lahti laskma. Ta oli mu rohelise varruka üles keeranud ja punaselt hõõguva tuki vastu käsivart surunud, põhjustades tulipunase tahmaga ümbritsetud põletushaava.

„Oled sa arust ära?“ nuuksusin rabatult ja vahtisin silmad punnis kätt, millega ma midagi ette ei osanud võtta. „Mida sa küll enda arust mõtlesid?“

Ta ühmas pahaselt ja viskas tuki tagasi kaminasse.

„Oinaaru!“

„No kuule – aitab juba!“

„Oinaaru, oinaaru, oinaaru!“

„Sa juba ütlesid seda!“

„Miks sa seda tegid!?“

Ta võttis tooli kõrvalt mu koti ja salli ja tõmbas mu küünarnukist püsti.

„Tule, kaev ei ole siit kaugel.“

„Ei tule ma sinuga kuhugi!“

„Ja miks mitte?“

„Mida? Sa just põletasid mu käe ära!“

„Ma tean ja palun vabandust! Kuid me peame selle maha jahutama.“

Oleksin hea meelega vastu vaielnud, kuid mu käsi tegi põrguvalu. Tormasin tast mööda uksest välja.

Väljas oli külm, kuid ma ei pidanud kinni, et Aaronilt oma salli võtta. Olin sellises hoos, et pannud seda vist õieti tähelegi, alles siis, kui Aaron avas külgväravat, kustkaudu küla kaevule sai, see oli härmatanud ja säras kuuvalguses.

Keegi oli õnneks pooleldi veega täidetud ämbri kaevule jätnud ja ma lükkasin silmagi pilgutamata käe jäisesse vette. Ja seda tõepoolest jäisesse, sest oma ahastuseks taipasin liiga hilja, et olin haava just surunud läbi jääkooriku, mis öö jooksul oli tekkinud. Oleksin hea meelega karjunud, kuid oleksin sellega Samueli ja ta pere üles ajanud, seepärast kõigest niutsatasin.

„Vesi on külm?“

„Mis sa ise arvad?“ mu kättpidi liikus ülespoole uut sorti valuaisting, kuid see polnud mingit pidi parem kui põletamine.

Ta tõmbas mu käe veest välja ja kuivatas selle oma sinise kaelarätiga, sidudes selle lõpuks käe ümber. Vaatasin oma uut käekaunistust, oskamata ei pahandada ega rõõmustada. Mu käsi oli nüüd tuim nagu lihakäntsakas.

Võtsin kaevu kõrval oleval vanal puupakkudest pingil, mida muidu ämbrite toetamiseks kasutati, istet. Aaron seisis tummalt mu ees. Ta mudis käte vahel mu rätikut, mida ma oleks parema meelega oma õlgade ümber näinud. Lootsin, et ta alustab, kuid pidin siiski ise algust tegema, jaksamata oodata, millal ta oma julguse kokku võtab.

„See sall,“ tuletasin talle meelde, „siin on üsna jahe.“

„Ah? Vabandust.“ Ta asetas selle mulle õlgadele ja võttis samuti pingil istet.

Mõtlesin pingsalt, kuidas selle küsimusega üldse lagedalegi tulla. Muidugi oleksin hea meelega küsinud ka Deidre ja muu kohta, ent kõigepealt huvitas mind hoopis põhjus, mis sundis teda põlevat tukki mu ihu vastu tõstma.

„Mis jõud sind seda tegema pani?“ küsisin kurvalt, üritades varjata oma pettumust, kuid sedagi halvasti.

„Sest sa ei ärganud üles.“

Ta hääl värises!

„Kartsin, et Deidre sai su kätte.“

Kuni selle hetkeni olin omamoodi meelitatud, et ta minu pärast nõnda muretses ja nüüd olime ilmselt tagasi selle… Hingasin sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja.

„Mis eile õhtul juhtus?“ küsis ta vaikselt, kergelt end minu vastu toetades. Oleksin ta hea meelega eemale tõuganud, kuid temast hõõgus soojust ja hetkel toimisin ma kui magnet, mis kõigele minust vähegi kuumemale ligi tikkus.

„Ma ei arvanud, et ta nii kaugele läheb.“ Sõnas ta kui olin oma versiooni loost lõpetanud.

„Ausalt, ma ei tea, mida ta tegi… mis mõttes nii kaugele?“ Surusin end tugevamalt tema vastu, sõlmides käed kergelt ümber ta käe.

„Ta on seda varemgi teinud, seepärast ta ära saadetigi.“

Tõmbusin vaistlikult eemale, oskamata midagi öelda. See oli nüüd küll südamlik teema, mida praegu arutada. Oleksin hea meelega tahtnud olla üks neist kaunitest romaanide kangelannadest, kes veedavad oma kallimatega kuuvalgetel öödel aega üksteisele armastust avaldades või kuulates noormeeste kirjutatud uimastavaid luuletusi. Selle asemel sain ma temaga sel kaunil ajal vestelda endiste pruutide asjus.

Asetasin ettevaatlikult pea talle õlale.

„Aga mul on hea meel, et ma õigel ajal kohale jõudsin.“

Ah jaa, selle kohta tahtsin ma ka küsida.

„Kuidas sa teadsid mind otsima tulla? Nii hilisel ajal ikka magatakse.“

„Ma ei tea, ma ei tundnud end hästi.“

„Ja sa otsustasid külamajja jalutada?“ Sirutasin oma haiget saanud käe talle kõhu alla, kuid olin selle sunnitud kiiresti sealt taandama, sest kuigi seal oli soe, oli see ikkagi valus.

Ta ühmas rõõmsalt, kuid muutus kohe nukraks, ta nagu vaagis, kas öelda või mitte.

„Ma nägin unes, et sa seisid külamaja ukse peal.“ Ta otsis mu sõrmed üles ja hakkas nendega mängima. „Sa olid kümne aastane ja naersid, käes sinised kannikesed, mida sa onuga aasa pealt korjanud olid. Sa kutsusid mind.“

Kust ta seda üldse mäletas? Isegi mul oli praegu raskusi, et meenutada, kas see ka tegelikult juhtus või oli see pelgalt ta kujutlusvõime vili.

„Siis pöörasid sa end ringi ja jooksid majja ja ma ärkasin üles.“

Ma ei osanud selle peale midagi öelda, ma ei julgenud praegu isegi talle silma vaadata, et mitte nutma puhkeda. Metsa kõik need romantilised romaanid, kui mul tulnuks valida nende kangelaste ja oma kangelase vahel, oleks valik olnud selge kui üks kord üks.

Sirutasin oma kaela nii pikaks kui suutsin ja suudlesin teda kergelt aeglaselt põsele.

„Sa nutad?“ küsis ta ootamatult mulle ehmunult otsa vaadates. „Käsi teeb haiget?“

Raputasin pead. „Mul on lihtsalt hea meel.“ Pühkisin pisarad kiiruga maha.

„Hea meel?“ ta naeratas õrnalt. „Siis on minul ka.“

Istusime seal veel mõnda aega, tuult eriti ei olnud, kuigi ma võisin selgelt kuulda ta rahuliku hingamise kõrval õrna helinat, mida jääkristallide sadu tekitas kui need okstelt alla meie poole langesid, lüües õhu legendide vääriliselt sätendama.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s