Llyr 18

Ma ei tea, mis järgmisel päeval juhtus, kuid õhtul Deidre me koosviibimisele ei tulnud. Ehk oligi hea, sest hetkel oli ta viimane inimene, keda ma näha tahtnuks. Samas, ma magasin pea terve hommikupooliku, nii ei teadnud ma pooli sündmusi, mis vahepeal juhtus. Isegi seda mitte, et vanaema oli vahepeal meil käinud ja mu vanemad mu lapsendamise asjus ette võtnud.

Avastasin selle juhuslikult. Nojah, ega seda saanukski eriti juhuslikult teha, sest kui ma lõpuks ülevalt alla tulin, seisin ma vastamisi kolme väga pahase täiskasvanuga. Kaks, kes olid pahased selle pärast, et ma neid üldse milleski sellises kahtlustada võisin ja üks, kes oli pahane, et ma nendega sel teemal rääkinud polnud. Olin kui kahe tule vahele jäänud metshani, kellel pole lootustki sellest pääseda. Eriti kuna ma saabusin koju väga hilisel tunnil, olid mu vanemad eriti veendunud, et ma võtsin selle vana naise juttu nii tõsiselt, et seda isegi kaaluda. Siin poleks aidanud isegi käsi piiblil vandumine, et ma ei oleks seda neist ealeski uskunud.

Seda seni, kuni ma lõpuks neile pahaselt teatasin, et otsustagu juba omavahel ära nagu täiskasvanud ikka ja andku siis mulle ka teada, kui nad minu sõna ei usu. Muidugi oleks aidanud kui ma oleksin neile rääkinud, mis eile öösel toimus, kuid Adine ja Reedi loo taustal oleks see olnud väga halb käik. Seepärast tirisin Abigale kättpidi ukse juurde ja teatasin, et läheme koos hagu tooma.

Kõige kurvem kogu selle segase loo juures oli see, et kui me mitme tunni pärast tagasi jõudsime, nägin juba kaugelt terrassil ootavat isa, kes Abigale tuppa ema juurde saatis ning mul siis viisakalt astme peale palus istuda. Sel hetkel märkasin, kui halvasti ma selliseid jutuajamisi talusin, tundes kõhus taas seda ebameeldivat segadust, mis mind nurga taha oksendama õhutas, kuid mida ma armastusest isa vastu mitte teha ei tahtnud. Seetõttu istusin seal, haokuhi tugevalt sülle surutud ja ootasin õudusega, mida tal mulle öelda on, teades kahjuks juba vastust ette. Anusin jumalat, et see, mida ta mulle nüüd öelda kavatses ainult tõsi ei oleks. Tundsin seljal ema pilku ja mu kõhus hakkas sellest vaid hullemini keerama.

Kuulasin ta rahulikult ära. Kuulamine oleks valesti öeldud, ma õieti jälgisin, kuidas ta suu liikus ja silmad mööda mu süles olevat hagu edasi-tagasi liikusid, oskamata kuhugi pidama jääda. Kogu tema jutu ajal üritasin ma hoopis meeleheitlikult meenutada, millal oli siis see esimene hetk, mil ma neid esimest korda nägin. Ma mäletasin, kui ema oli veel kaunis, ilma peenikeste kortsudeta näoga ja ta käed olid pehmed nagu vahetult peale pesemist ja isa lõhnas ka seebi järgi, sest ta oli alati just lõpetanud nahkade parkimise.

Ta oli lõpetanud oma jutu ja ootas nüüd mu vastust, kuid ma ei osanud ausalt öelda midagi ütelda. Esimest korda teadsin ma, et nad on võhivõõrad, kuid enne vanaema külaskäiku olin ma selle mõtte lihtsalt kõrvale lükanud kui ühe tema segastest arvamustest, mis mitte kedagi ei huvitanud ning millel ma raudselt oma elu kallale ei lasknud tulla. Ma ei oodanud, et ta jutt tõelegi vastab. Veel vähem jäi mulle segaseks, miks nad mind lapsendasid kui nad olid veel noored ning lapse saamine oli vaid aja küsimus?

„Aga te armastate mind?“ oli ainuke, mida ma küsisin. Isa vaid noogutas, kuid see rõõmustas mind. Mu hing igatses tagasi seda õndsat teadmist, et nad on mu vanemad, kuid südames olin ma täiesti kindel, et nad seda on, olgu siis pealegi, et nimi oli nüüd teine.

See oli kõige magusam õhtusöök, mida ma nendega koos eales söönud olin. Mitte selle pärast, mis laual oli, sest kartulite ja kaalikate kõrvale pakutud liha oli minu jaoks nagu tavaliselt soolase võitu, kuid see oli hea.

Õhtul käitusin, nagu poleks midagi juhtunud ja sättisin end taas õhtusele koosviibimisele. Ema paistis murelik, kui ma talle head õhtut soovisin ja kõik, mida ma tema heaks teha sain, oli vaid lubada, et ma täna nii hilja peale ei jäänud. Oma eilse õhtu mälestist suutsin ma aga edukalt nende eest varjata, kuigi see tegi ikka veel põrguvalu.

Kõndisin mööda teed külamaja poole ja üritasin oma tuhat ja üks mõtet lõpuks ühiseks ideeks kokku panna. Millal Celestine üldse mu ema jõudis ilmale tuua kui ta oma õde ta nii noorelt tappis? Oli üks mu põhiküsimusi.  Sest erinevalt oma teistest silmamoonetest olin ma täiesti kindel, et see jube nägemus seda ei olnud. Celestine ei saanud olla üle kahekümne aasta kui ta mu nägemuses suri. Minu meelest ei saanud ta isegi üle viieteistkümne olla. See tähendas aga, et ta pidi olema vaevalt laps kui ta ema ilmale tõi.

Ma ei läinud otse külamajja, vaid kõndisin sellest mööda. Mul oli liiga palju küsimusi, mille üle praegu mõelda, ilma et ma pidanuksin seda ka nendega arutama.

Alles nüüd tekkis mul tahtmine nad selle pärast maha lüüa, sest mu teadvusesse jõudis kohale, et ma ei ole ikkagi nende laps, kuigi praegu soovisin ma iga hinna eest seda olla. See polnud nende süü, et ma nende laps ei olnud, kuid see oleks ju nii tore olnud? Miks nad seda mulle varem ei öelnud? No ja mida ma selle teadmisega peale oleksin hakanud? Nad olid mu vanemad ja ma armastasin neid, tahtsin ma seda või mitte ja Abigale oli mu õde, väärt oma kaalu kullas ja sada korda rohkem. Ent ma polnud nendega ka teistpidi seotud kui vaid tunnete kaudu ja see tegi mulle haiget, sest see tähendas, et ma olen siin maailmas üksi, ilma pereta, et ma polnud Tieken, vaid Elsten, või kes iganes, kellega mu ema abiellus. Ahjaa, see väike tõsiasi, et mu ema polnud abielus, kui ma sündisin. Seega olin ma vist ikkagi Elsten. Ei, Tieken!

„On sinuga kõik korras?“

Pöörasin end jahmunult ümber. Aaron oli mulle selja taha hiilinud

„Miks sa seda küsid?“ Kui ma närviliseks muutun, hakkan ma Deveni kombel kõrsi närima ning ma sülitasin selle nüüd väga ebadaamilikult enda kõrvale rohu sisse.

„Nägin sind külamajast mööda tulemas.“

„Sa ei pea minu pärast kogu aeg muretsema, ausalt. Minuga on kõik korras.“ Ütlesin tõsiselt.

„Tead, ma ei küsinud sinu käest praegu luba.“

„Minuga on kõik korras.“ Ütlesin närviliselt, surudes maha tahtmist kogu väest nutma puhkeda, lehvitades endale samal ajal tuult.

„Valetad!“

Noogutasin aeglaselt ja vuristasin siis kiiruga:„Ma tahan, et sa mind praegu ja kohe hästi kõvasti kallistaks!“

Ta ei pärinud rohkem, vaid surus mu oma lumega kaetud mantli sisse.

„Mis juhtus?“ küsis ta vaikselt kui olin oma näo üleni punaseks nutnud. Ta polnud soe, hoopis külm ja vesine, nagu embaks puukoort varakevadel. Ma ei saanud aru, oli mu peedinägu põhjustatud pisaratest või sellest, et ma oma näoga ta mantlilt lume ära sulatasin, igatahes olid need mõlemad märjad ja minu nägu punane.

„Tead mõnikord seda tunnet, kui kõik on sulle terve elu valetanud?“ küsisin nuuksumise vahele. „Ja sa tead seda lõpuks?“ Nägin ta näost, kuidas ta selle peale ära vajus. Ei, praegu ei mõelnud ma teda või isegi mõtlesin… „Aga sa ei saa nende peale kuidagi pahane olla, sest sa tead, et nad on teinud seda ainult selle pärast, et nad sind armastavad? Ja sa oled ikkagi vihane, kuid samas on sul hea meel, et nad seda tegid? Ma kõlan vist juba väga segaselt?“ sosistasin, surudes põse vastu ta pruuni mantlit.

„Mis juhtus?“ küsis ta soojalt.

Tõmbusin tast eemale ja pöörasin talle selja, jäädes üle aasa vaatama. Ma ei tahtnud praegu ta nägu vaadata.

„Mu vanemad ütlesid, et ma olen orbudekodust.“ Ma ei tahtnud, et ta praegu midagi ütleks, lihtsalt kuulaks. Ta ei öelnudki. See toppis mu hinge rahu asemel hoopis kahtluse, et ta ei ütle midagi, sest ta juba teadis sellest ja ainuke siin, kes seda ei teadnud olin mina. Ahmisin õudusest õhku ja sosistasin endale, et see ei ole nii ja et see on kõik vaid mingi mõistujutt, mida ma enda jaoks peas loomas olin. Seepärast heitsin selle mõtte peast ja jätkasin: „Isa ütles seda hommikul. Ja tead, millest ma kogu selle aja mõtlesin kui ma seal istusin ja talle otsa vaatasin? Et tal on kõige ilusam nägu, mida ma eales näinud olen.“ Urgitsesin oma parema käe varrukat, mis valusalt vastu haava käis. „Ma vist ei kuulnud enamust ta juttugi…“

Pöörasin end ringi ja üritasin kurvalt naeratada, nagu pühkides maha selle tühise tähtsuse, mida see uudis minu jaoks kujutas.

Ta oli tõsine ning ma võisin ta silmist lugeda, et ta kuulis sellest esimest korda.

„Ja tead, mis selle juures kõige toredam on?“

„Miks nad seda sulle praegu ütlesid?“ segas ta vahele.

Kehitasin õlgu „Ilmselt sest vanaema on kindel, et ma olen ta õe lapselaps?“

Ta köhatas ja see ajas mu jaburalt naerma ning ma pahvatasin segaselt: „Usu mind, mul oli sama mõte. Eriti kuna ma tean, et ta pussitas oma õed surnuks kui too oli vaid viisteist. Oh, pagan!“ Sisistasin pahaselt ja hammustasin pahaselt alumist huult. See oli natuke liiga palju andmeid. Reageeringut polnud vaja kaua oodata.

Ta puhkes südamest naerma, kuid jäi poole sõna pealt vait. „Ma justkui kuulsin, et sa ütlesid, et…“ Ta suu vajus pikalt lahti kui ma ettevaatlikult noogutasin.

„Palun ära räägi sellest Emilyle!“ anusin, käsi palveks kokku seades.

„Emilyle, mida… Kust sa seda üldse võtad?“

„Ma pole päris aus olnud selle kohta, mida vanaema mulle tookord rääkis kui ta mind mu Celestineks pidas…“ alustasin ohates.

„Millal?“

Kas ta ei mäletanud enam? Hetkeks mõtlesin, et seda parem mulle, kuid samas tegi see asjad poole keerulisemaks, sest nüüd pidin ma taas otsast peale talle meelde tuletama…

„Tahad öelda, see varasügisene…“

Noogutasin innukalt.

Ta kulm oli kipras ja ta paistis segaduses olevat.

Kartsin, et ta lahkub, kuid selle asemel võttis ta kivil istet ja jäi ootama, näol selline äraseletatud ilme, nagu võlgnenuks ma talle selgituse.

„Ma peaksin su peale praegu väga pahane olema.“ Ütles ta tõsiselt, kuid mitte nii kurjalt kui olin kartnud.

Miks ta siis ei ole? Ohkasin. Miks ma ometi sellega välja pidin tulema? See oleks võinud vabalt minu saladuseks jääda nagu ma endale lubanud olin. Jätan meelde, mõtlesin pahaselt, ma ei oska endale antud lubadusi pidada. Nüüd see muidugi enam ei aidanud.

„Ma ei mäleta enam kõike.“ Alustasin tasapisi, kuid ta andis mõista, et pole midagi, ta tahaks seda põhilist kuulda. Kui rõõmustav. Proovisin uuesti. „Ta ütles seda mulle. Ta ütles, et laseb ka minu ära tappa, just nagu mu vanaema.“

„Sa oled ikka uskumatu.“ Ütles ta pahviks lööduna.

Kergem oleks olnuid mind külma veega üle kallata – ta arvas, et ma mõtlen seda välja. Mu süda jättis mitu head lööki vahele ja olin kindel, et ei suutnud enam hingata.

„Sa arvad, et ma mõtlesin selle välja?“ pressisin ikkagi välja, surudes koti, mida ma käes hoidsin, tugevalt vastu rinda.

„See oli üks su nägemustest?“

„Ausalt – ma ei mõtle seda välja!“

„Ma ei arvagi seda.“ Ütles ta tõsiselt. „Kuid ära enam kunagi selle jutuga lagedale tule.“

„Ma tean, ausalt, ma vannun, ma oleksin selle enda teada jätnudki,“ langesin ta ette põlvili, „ma ei tea miks ma selle üldse välja ütlesin – ma olin kogu aeg veendunud, et see oli kõigest mingi luulu! Aga siis tuli ta selle jutuga, et ma olen Celestine lapselaps ja…“ ahmisin hingetuna õhku, pisarad mööda põske maa poole veeremas. „Palun ära räägi sellest Emilyle! Palun!“

„Ma luban.“ Ma olin segaduses. Ta hääl oli ühtäkki lahke ja ta silmad sõbralikud. Ta võttis kindad käest ja tõmbas pehmelt üle mu külmetunud põse. „Kuigi ma millegi pärast usun, et ta teab sellest juba.“

„Kuidas nii?“ hüppasin püsti.

„Sellest räägib Emily sulle ise, sugulased nagu te nüüd olete.“

„See ei ole naljakas!“ sosistasin haavunult.

„Lähme, nad kindlasti ootavad meid.“

„Kes?“ küsisin arusaamatult.

Ta naeratas.

„Teised.“

„Deidre ka?“ küsisin hirmunult, enne kui talle käe andsin, et temaga kõrvuti maja poole minna.

„Ei. Küll aga on üks väike asi, mida me sinuga arutama peame.“

Ta hääl oli taas kurb nagu eelmisel õhtul kui ta mulle oma unenäost rääkis. Ta silmad olid kurvad ja ma teadsin, et ainus põhjus, miks ta mulle praegu otsa ei vaata, on see, et tal on liiga valus, et minu hirmunud nägu vaadata. Mulle tegi haiget teda sellisena näha. Ta sõrmed, mis end minu omade ümber pressisid, olid soojad, isegi palavad.

Jõudsime külamajani, kuid enne seda jäin ma äkki seisma.

„Ma ei taha täna sinna minna…“ ütlesin vaikselt, enne kui mu hääl mind alt vedades kuhugi kaugusesse hajus. Ma aimasin halba.

„Me peame minema.“ Ütles ta langetatud päi.

Astusin tema ette ja vaatasin talle kurvalt otsa. „Aga mitte veel…“ ja surusin oma käed tugevalt ümber ta mantli – need ulatusid vaevu ta selja peale kokku. „Ma tahan praegu siin olla.“

„June…“

„Sinuga koos. Kohe läheme sisse,“ sosistasin, „kuid mitte praegu – praegu tahan ma olla siin koos sinuga.“  Kordasin seda mitu korda kui palvet, millest ta keelduda ei saa.

„Aga ainult hetke.“ Ütles ta lõpuks leebudes ja pressis oma käed tugevalt ümber minu.

„Nad on siin!“ kuulsin ma Deveni häält ukse pealt, kuid see oli piisavalt kauge ja meisse mittepuutuv. Ma kuulsin ka Emily pahast häält, mis Deveni rõõmu kõvasti jahutas ja nende hääled kadusid tagasi ukse taha kuhugi kaugele.

„Kas lähme?“ küsisin lõpuks, tõmmates end vastumeelselt temast vabaks.

Ta ei paistnud põrmugi parem kui enne, ta samm oli raske, nagu veaks ta jala otsas suuri puukolakaid. Ent ta noogutas.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s