Llyr 19

Tuli kõrvetas. See nülgis valusalt nagu noaga üle mu külmunud selja. Aaron istus mu kõrval ning põrnitses nukralt põrandat. Ta oli küünarnukad põlvedele toetanud ja mängis sõrmedega, sõrmenukid olid sellest punased.

„Ma ei saa aru…“ tahtsin, et nad mulle seda uuesti räägiks, seletaks, miks ma siit nüüd ühtäkki ära pidin minema. Nad oleksid mind nagu üleöö kartma hakanud. Kuid Emily võttis mu õlgadest ja raputas selle totra mõtte kiiresti mul peast – kui keegi sind jõhkralt raputab, ei saa ta sind mitte karta.

„Appi! Mis sul viga on?“ karjusin pahaselt. „Miks sa seda tegid?“

„Et su mõistus tagasi oma kohale tuleks!“ pahandas ta. „Sa oled tark tüdruk – siis saa aru! Ma leidsin Weseris ühe arsti…“

Kordasin ta sõnu peas kuni need olid kõigest sõnade pudru, millest ma enam aru ei saanud. „Arsti?“

„Ta saab sind aidata.“

„Aidata? Millega? Kuulge, te olete juba tõsiselt imelikud! Mulle pole vaja mingit arsti!“

„On küll! Ta aitab sul mõista, mida sa näed ja kuidas seda ohjes hoida.“

„Mida ma näen? Ma näen ilmutusi mingitest fantastikaküllastest sõduritest – kuidas te mõtlete ta mind selle juures aidata saab? Sisestades mulle, et ma näen luulusid? Ma tean seda juba isegi! Ja miks ma peaksin neid luulusid ohjes hoidma? Ise vajad arsti! Pealegi, ma pole juba mõnda aega ühtegi näinud!“

„Kas tõesti? Sa oled kui elav laip kui sa neid näed – vahid veendunult ühte kohta, näost valge ja siis ütled, et sa ei peaks neid vaos hoidma? Vähemalt enda tervise huvides, ma ütlen, et peaksid küll!“

Ma ei saanud sest ise arugi. „Kas ma…“

„Jah, lähed küll näost valgeks.“ Noogutasid Ethel ja Adine ühes taktis.

„Miks te seda ühtäkki nüüd räägite?“

„Sest Deidre on su välja nuuskinud.“

„Ega ta verekoer ei ole!“ see ajas juba vihale.

„Tal on oskus karjas kõige nõrgem lüli välja otsida ja see kahjutuks teha.“ Seletas Deven pahaselt.

„Tohib, ma naeran selle peale?“ küsisin pahaselt. „Ha! Ha! Haa!“

„Kas sellest oli vähe, mis ta sinuga  eile tegi?“ sekkus äkki Aaron.

Vakatasin ehmunult ning järgmisena nägime vaid ta selga, mis vihaselt välja kadus.

Maigutasin suud – miks ei võinud kõik lihtne olla ja loogiline? Viimased kuud on olnud kõike muud kui loogilised. Nüüd oleks olnud hea tunda neid filosoofe, kellest Emily kogu aeg luges, ehk oleks neist abi selle segapudru lahtimõtestamisel. Samas kui Emily oli see, kes siin praegu seda nõiajahti vedas, ei saanud nende õpetustest palju abi olla.

„Mida ma teha saan? Ma ei taha siit ära minna! Lihtsalt selle pärast, et see pirtsutaja siia tuli ei saa te mind ju ometi minema ajada?“ mul oli nutt kurgus. Mida ma saanukski öelda, et neid veenda kui valus see mulle oli kui nad mind sõna otseses mõttes siit ühtäkki välja sõid?

„Me ei ajagi sind minema!“ ohkas Adine kurvalt.

„Su isa viib su lihtsalt arsti juurde.“

„MA EI VAJA ARSTI!!“ virutasin käega vastu tooli käepidet. Kui mitu korda ma seda neile ütlema pidin? Ma ei olnud ju haige.

„Vau!“ ütles Reed lõpuks meeldivalt üllatunult.

„Ta ei olegi õieti arst,“ rahustas Emily, „ma käisin ka tema juures – ta lihtsalt otsib seletuse, miks sa oma nägemusi näed ja kui võimalik, siis õpetab neid nägemusi talitsema.“

„Ma ei saa ikkagi aru, miks ma peaksin neid talitsema kui nad ei ole ju muud kui nägemused!“

„Ja ta õpetab sind end Deidre suguste eest kaitsma.“ Lõpetas Deven Emily mõtte.

„Miks? Kas teie rüütli-kindluse suhe siis ei toimi? Ise te ütlesite,“ tõin välja oma trumbi, „et teid pandi paari just selleks, et te saaksite üksteisele mõeldes end Deidre eest kaitsta!“

„Me ei ole sulle kunagi öelnud, et me end Deidre eest kaitseme!“ teatas Corey.

„Mida?“ Olin segaduses.

„Kust sa seda üldse võtad, et me end Deidre eest sellega kaitseme?“ küsis Reed end mulle lähemale sirutades.

„Ma ei tea…“ sosistasin areldi, silmad peas kui tõllarattad, „ma oletasin, et… Ma ei tea!“ karjatasin hirmunult. „Kuna te mängite siin omavahel mingit meeletut salaühingut, siis kust mina teadma pean, kelle või mille eest te end kaitsete ja ma viisin lihtsalt otsad kokku, teate küll kuidas see käib – üks hetk tead midagi ja siis lisad oma mõttevälgatuse juurde ja siis… Kas te varjate veel midagi, mida ma omal nahal teada pean saama?“

„Olgu, olgu, olgu – sa kisud juba segaseks!“ segas Deven vahele.

„Vabandust.“

„Sul on ikka väga elav kujutlusvõime.“ Tunnistas Reed vastu seljatuge nõjatudes ja sättis vaguralt käed rinnale risti.

Ei ütleks, mõtlesin endamisi. Vähemalt siiani olin pidanud end vägagi mõistlikuks inimeseks.

„Ära õhuta!“ pahandas Deven. „Deidre ei puutu üldse asjasse.“

„Muidugi!“ nöökis Ethel.

„Vait!“ Deven vedas tooli mulle lähemale ja võttis istet ning ohkas siis sügavalt, et oma mõtteid koondada. „Me ei taha sind minema ajada ega hakka kunagi ajamagi – no kuule! Sa oled meie õde ja osake meist.“ Ta nõksas kergelt lähemale ja tõmbas mu niisked silmad pöidlaga kuivaks. „Me arvasime, et suudame sind selle läbi kaitsta, kui me su Tõusva Linna hulka arvame, kuid me ei suuda.“

„Kaitsta? Ma ei nimetaks seda just kaitseks…“ mu hääl soikus, taibates, et Aaron seisis ukse peal. Kuidas ma võisin nii mõtlematu olla? „Aaron, ma ei…“

Ta ei jooksnud ära, nagu ma arvasin, et ta seda teeb, vaid tuli meie juurde. Ta jäi Deveni selja taha seisma ja põrnitses mind üsna haavunult.

„Anna andeks.“ sosistasin, julgemata talle otsagi vaadata. Midagi pidi ju toimima kui ta öösel oskas minu juurde tulla. Kui loll ma olin – ta ju tuli minu juurde kui ma teda vajasin ja nüüd tasun ma talle sellega?

„Me ei saa sind kaitsta, sest sa oled teistsugune.“ Lõpetas Deven oma mõtte. „Sa ei suuda hetkel oma mõtlemist taltsutada ja seetõttu ma… me usume, et sul on mõistlikum minna selle proffessori juurde.“

„Miks lihtsalt  Deidre mujale ei võiks kolida?“

„See pole nii lihtne.“

See, kuidas ta seda ütles tekitas mulle südamesse suure haava, sest mulle tuli meelde, mida Aaron mulle kunagi rääkis. Et Deidre tahab temaga abielluda. Tundsin, kuidas hing kinni jäi, kuhugi sinna kurgu ja korseti vahele. Miks me neid korsette kandma pidime? Et see meid tugevamaks teeks? Mismoodi? Hetkel surus ta mu niigi hellad kopsud veelgi olematuks ja minust käis läbi selge hirm hingeldama hakata, mis oleks olnud viimane, mida ma praegu teha tahtnuks.

„Ma pean koju minema.“ Sosistasin löödult. „Ma pean…“

„Me räägime su vanematega homme ise. Sa ei pea neile midagi ütlema.“

„Ma ei usu, et see nii hea mõte on – ma tahaks… ma tahan…“

„Hommik on õhtust targem.“ Segas Adine vahele. „Panen ette, et me jätkame seda arutelu homme. Lõuna ajal.“

„Kas saame kusagil kokku?“

„Tulete ehk meile?“ pakkusin tusaselt, Adine  najal end püsti ajades. Tundsin, et mu jõud oli otsas. Mis mul neist ikka ära ajada? Niikuinii lõpetanuks nad homme minu juures, parem siis kohe seal koguneda.

Nad noogutasid.

Mul polnud enam jõudu, et nendega vägikaigast vedada. Ega vanematega. Ega taasleitud vanatädiga. Mul oli hetkel ükskõik, mida nad tegid, peaasi, et see kuhugi viis, nagu loomade loodud teerajad, mis laanes looklesid, mis igatahes kuhugi viisid, mis sest, et teinekord sügavamale metsa.

Adine aitas mul koju minna. Me ei rääkinud eriti, vaid pressisime end tugevalt üksteise vastu ja sõlmisime sõrmed tugevalt kokku. Olin kindel, et oleksin kõlanud sel teekonnal väga külmalt, vastupidi Adinele, kes oleks raudselt nutma puhkenud ja seda ma ei soovinud, sest oma kurbust saab veel taluda, kuid teiste silmis oli see palju raskem.

„June, luba, et sa kirjutad mulle.“ Palus Adine äkki kui olime jõudnud mu majani.

Olin seda küsimust terve tee oodanud. Noogutasin.

„Ja ära muretse kui sa kohe kirjutada ei saa. Aga vähemalt kirjuta meile, et me teaksime, et sinuga on kõik korras.“

Sain vaid noogutada.

„Ja ära valeta. Ma saan ju aru kui sa valetad.“

Puhkesin naerma. „Olen ma siis nii läbinähtav?“

„Nagu aknaklaas!“

„Ma luban, et kirjutan. Ja et ma ei valeta.“ Kallistasin teda tugevalt, enne kui ta üksi õue jätsin ja tuppa läksin.

Ma magasin nagu kott sel õhtul, ma ei näinud isegi unes midagi – seal valitses pilkane pimedus. Abigale ütles hommikul, et ma naeratasin unes. Ma armastan seda tüdrukut – ta suutis ka kõige pimedamal ajal mind rõõmustada. Ehk ei olnudki kõik kadunud?

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s