Llyr 2

Järgmisel päeval koosolekut kokku ikkagi ei kutsutud- kutse naelutati küll küla väljakule plangujupi külge, kuid kokkusaamine ise määrati alles järgmisele päevale. See rõõmustas mind, sest siis ei pidanud ma teiste tüdrukutega nooremaid hoidma ning neid oli siin külas palju.

Udu oli sama roheline kui eile, kuigi veidi õhulisem ja veidi madalamal, suutsin eristada Adine aia õunapuud ja kahte põõsast teine teisel pool teed, mis märkisid nende aia algust. Ma ei saanud argugi, millest see põhjustatud oli – udu läbipaistvusest või sellest, et ta oli vajunud allapoole.

Lõpetasin kartulite koorimise ja haarasin korvi, et seda mullast puhtaks koputada ning suundusin õue.

„Kuhu sa lähed?” küsis ema hirmunult kui olin vaevu saanud terrassil kahte sammu teha. Tardusin paigale- ta hääl lausa värises hirmust.

Pöörasin end üllatunult ringi ja osutasin korvile, andes nii rõhku oma sõnadele. „Raputan korvi puhtaks ja siis mõtlesin enne pimedat põllu pealt veel kartuleid ja porgandit tuua.”

Ema kuivatas närviliselt oma põllesabasse käsi. Talle ei meeldinud mu plaan, kuid noogutas siiski vastumeelselt. „Olgu, aga too siis rohelist ka.”

„Olen varsti tagasi.” Lubasin naeratades ja läksin harja otsima, millega kuivanud pori maha saada. Me korvid olid alati mudased, kuigi vihma eriti ei sadanud. Sellest hoolimata oli põld niiske – lähedal asuva jõe maaalused allikad niisutasid seda piisavalt.

Kutsusin koera endaga kaasa, kuid see keeldus, mis mind üldse ei rõõmustanud. Heitsin talle pettunud pilgu ja hakkasin julgust kokku võttes astuma. Järsku kuulsin, kuidas Mosh mulle ikkagi järgnes, ilmselt usaldamata mind üksinda väljale. Jäin seisma ja ootasin, kuni ta järgi jõudis, enne kui teekonda jätkasin.

„Tead,” pöördusin tema poole, „mul on hea meel, et sa otsustasid ikkagi kaasa tulla nii on palju kindlam minna.”

Koer urahtas nagu vastates ja sörkis minust mööda. Ilmselt oli ta tundnud mingit lõhna, mis lausa kutsus endale järgnema, midagi sellist, mille lõhn minuni ei küündinud.

Olime jõudnud just kuusetukani, mis küla põllust lahutas kui tabasin, et ei kuule enam tema samme ega hingeldamist.

„Mosh, ma ei mõelnud seda turvatunde asja sedamoodi! Mosh? Tule tagasi!” hüüdsin ehmunult, kuid ei saanud mingit vastust.

Ta oli tegelikult juba vana koer, peaaegu kaheksane ja  tundis neid piirkondi hästi – isa kasutas vanapoissi meelsasti jahi pidamisel, kuigi ta oli sündinud karjapidajate pesakonda. Praeguste segaste ilmadega see mind aga ei lohutanud, et ta ümbrust paremini tundis kui mina, sest nii jättis ta minu sinna teeserva üksinda külmetama.

„Mosh!” Kuid vastust ei tulnud.

Jätsin teekäänaku paremale ja suundusin purdele, mis viis üle madala oja. Siit veel paarkümmend sammu ja ma jõudsin põlluni, mis hajus kuhugi kaugusesse udu sisse. Siin tundus udu taas paksem ja piimjam, rohelisus jooksis kui kihtidena kõrvuti valgete voogudega, mis salapäraselt olematu tuule suunas kuju muutsid.

„Tuult ju ei ole?” imestasin, uudistades muutuvat valget viirgu endast mitte kuigi kaugel. Olin paigale naelutatud. Ajasin silmad punni, et paremini näha ning ohkasin seekord kergendustundega see oli kõigest metskitse pull, kes rahulikul õõtsuval sammul end kuusetuka poole asutas. Ta kuulis mind ja jäi mulle üllatunult otsa vaatama. Ta tundus jätkuvalt üllatunud, kuid see polnud hirmunud pilk, vaid pigem rabatud vaatlemine.

Ilmselt hakkasid va metsaisandad juba ära unustama, kelle maa peal nad liiguvad kui udu tuli, ei tulnud enam keegi põldudele.

Naeratasin võidukalt, taibates, et seega oli minul üllatusmoment, lasksin korvil kõksudes maha kukkuda ja plaksasin peopesad kokku. Kus siis läks sahinaks! Kogu udu lõi virvendama, segades kokku need kaks võikat värvi, mis siin kihinenult seisid ja minu eest vuhises mööda mitu noort pulli ja lehma. Surusin keeletult käed ümber üksteise julgemata end liigutada või veel vähem iitsatada.

Hääled kadusid ja ma ohkasin südamest, paisates õhku hingeauru. Raputasin end veel igaks juhuks, et hetkega jahtunud kontidesse elujõudu saada ja kummardusin korvi järele. Kuulsin veel mingit kerget krabinat ja tõstsin silmad. Mosh oli tagasi ja istus minust nii kümmekonna sammu kaugusel nagu poleks ta vahepeal kusagil käinudki.

„Sa nägid neid, jah?” küsisin muiates.

Muidugi ta ei vastanud. Pigem tundus ta pinges olevat, oodates, et ma oma toimetused kiiremas korras aetud saaks ja me tagasi majade juurde saaks minna, kus ta saanuks oma seiklusi naabrikoertega jagada. Või rahus terrassile magama heita, et näha und oma uhkest nooruspõlvest kui ta oli veel karjakoer ja onuga lambaid käis karjatamas. Onu läks aga oma teed ja aastane kutsa jäi meie hoolde.

Praegu oleks hea kui onu siin oleks – ta ütleks kõigile, et see on puhas lollus udu karta ja läheks kõigist hoolimata oma lammastega alla orgu, kus on pehmem rohi ja rohkelt päikest ja siis näeksid ka teised kui mõttetu see on ja pöörduksid oma tegemiste juurde tagasi.

 

Oled sina ikka valvur…” usutlesin teda ning keerasin põlleserva vöö vahele, et see ei segaks kartulite sonkimist. „Vaatame, on meil siis homseks veel midagi võtta või mitte.”

Oli. Vähemalt porgandipeenra pealt, kus kitsed olid pealsetel hea maitsta lasknud, aga juurikad puutumata jätnud. Paar vagu edasi olev kartul paistis ka puutumata, vilja poole ei julenud ma aga vaadatagi.

Maapind oli juba jahe ja kätele tegi mullas sonkimine haiget, muda oli jõudnud hanguma hakata ja kivistus kõvaks kui telliskivi.

„Tead, ma vahel vaatan, et sul on ikka tõesti hea elu,” puhkisin edasi, „juba ainuüksi see kasukas – mida ei annaks, et saaks selles kasukas ringi joosta!

Jõudsin kartulite juurde ning tõmbasin lähimad pealsed mullast välja tõmmates pinnale ligi kaks tosinat keskmisi kartuleid.

„Muidugi mitte suvel kui oma kleidiski on tapvalt palav, aga talvel ja sügisel. Nagu praegu. Ja su küünised näevad ka nii tugevad välja. Laenaksid neid ehk korraks?”

Nädalaga olid kartulid jõudsalt kosunud ja see ainult rõõmustas mind, vähemalt üks hea uudis sel nädalal.

„Näe va metsalised ei osk” Jäin sõna pealt vait ja kuulatasin ehmunult ümbrust. Mulle lähenesid metsa poolt sammud.

Sirutasin end pikaks ja surusin käed tugevalt vastu külgi. Ma ei näinud, kes see oli, kuid mu silmad olid suunatud endast paremale. Esimesena ilmus nähtavale hall mehe kujutis, mis lükkas enda ette jäävat udu eemale. Järgmisena kuulsin kerget köhimist ja nuuskamist, enne kui mu kannatus katkes ja nõudlikult uurisin, kellega on tegu.

Kuju peatus. Ta õlad hakkasid köhast taas kergelt vappuma.

June – mida sina siin teed? Ja räägid ka veel omaette…Mosh põntsutas paar korda saba vastu maakamakat, enne uuesti kuhugi kaugusesse vaatamisse süvenes.

Ohkasin südamest ja surusin külmad näpud igatsetud sooja põlle alla.

Sa ehmatasid mind!” pahvatasin pahaselt ja kummardusin tagasi korvi kohale, jälgides silmanurgast kuidas ta minu kõrvale vaole maha kükitas. Ta oli kergelt riides, mis tähendas vaid üht, et ta käis jalutamas, mitte jahil. Siiski kandis ta oma nuga, mis ta tumeda vesti alt välja piilus.

Vabandust. Ma ei arvanud, et praegusel ajal keegi ringi liigub.” Jätkas ta kui oli aru saanud, mis mind siia tõi. Ta lõhnas tubaka järele.

„Seda minagi.”  Sosistasin segaselt ja loopisin järgmised kartulid korvi, see hakkas täis saama. Kartul oli kena ja kollane, kuid enne korvi panemist võttis ikka mõne aja, et see mudast puhtaks lükata.

„Käisin püüniseid üle vaatamas.” Vastas ta tõsiselt.

„Oo? Kas saite midagi kätte ka?” küsisin lootusrikkalt.

„Ei.” Lükkas ta oma laiaäärse riidest mütsi kaugemale kõrvadele, nii et ta hele juuksetutt selle alt välja pääses.

Jätsin kartulite noppimise ja noogutasin arusaavalt. Liha oli vaja, kuid loomi polnud siin juba mõnda aega nähtud ja oma pudulojuste kallale veel minna ei tahetud.

„Ma ei tea, ma ei ole nagu loomi ka liikumas näinud, ehk istuvad ka oma urgudes, kardavad udu. Ta oli pettunud ja see oli täiesti aru saadav.

Kuulsin taas kajakaid me pea kohal tiirlemas ja kriiskamas. Tundsin, et see puudutas mind, kuid otsustasin neist võimalikult vähe välja teha ja puistasin selle asemel üle huulte: „Aga ma just nägin tervet karja kitsi.

Ta oli siiani vaadanud, kuidas ma kartuleid korvi viskasin, kuid tõstis nüüd silmad ja vaatas mulle vapustatult otsa.

„Valetad!”

„Ei valeta, just äsja, siinsamas. Ma imestan, et sa ise neid ei näinud – nad tulid ju sinu poole.”

„Tõesti?”

„Jah.”

Vaatasime üksteisega tõtt, tema uurimas mu näost nalja jälgi ja mina

„Ma ümisesin, ehk pelutas see nad eemale?” ühmas ta äkki kui oli isu täis vaadanud ning vahetas teemat. „Oled lõpetanud?”

„Mille?”

„Korjamise.”

Naersin vaikselt oma lolluse üle ja ajasin end punastades püsti. „Olen.”

Ta haaras korvi ja suunas mu märkamatult koduteele. Mosh ei lasknud endale kaks korda minekust vihjata, vaid oli kui truu seltsiline ikka meie ees ja näitas oma valge sabaga teed.

Jõudsime tukani, enne kui midagi öelda taipasin. Noor neiu ei tohtinud vestlusel kunagi soiku vajuda lasta. Nii oli vähemalt selles raamatus kirjas, mida Dani kiivalt oma kirjakasti peitis. Ta oli seda mulle vaid korra näidanud, siis kui ema selle talle kuueteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis. Mulle tegi see toona nalja, et tüdrukutele on sellised ettekirjutused tehtud, kuid kui ma ise kaheksateist sain, hakkasin ise selliste näpunäidete järgi ihkama.

Me olime siiani tulnud vaikides ja see tundus nüüd, kui ma sellele mõtlesin, väga ebasünnis.

„Kas metsas on ka udu?” küsisin niisama, muuseas.

„Mhmh.”

„Kas see ei tundu sulle imelik?

„Mille poolest?”

„Ma ei tea… mäletad kui me olime kümnesed ja mustikaid otsisime? Ma ei mäleta, et siis oleks udu metsa jõudnud, kuigi org oli kõik uduga kaetud.”

Ta ei vastanud, vaid tundus nüüd murelikum kui enne.

„Anna andeks, Aaron” vabandasin kiiresti, „ma ei tahtnud sind muretsema panna.”

„Mh? Ei, ära muretse” Ta naeratas sunnitult, kuid sõbralikult, nagu üritades selgitada, et see murelik ilme ei olnud minu süü. Jäin teda uskuma.

Jõudsime meie majani ja ta ulatas mulle korvi. Mosh oli veidi maad meist eespool sörkinud ja lebas meie saabudes juba terrassil, silmad kinni ja norises vaikselt omaette.

„Oled sa kindel, et sa nägid kitsi?” küsis ta äkki, enne kui korvi lahti laskis.

„Jah, täiesti kindel – sõid põllu peal porgandipealseid. Oma viis-kuus tükki, ma ei näinud nii täpselt. Tahate jahti minna?”

„Ei tea veel.” Kehitas ta õlgu, kuid ta silmist oli näha, et mingi mõte tal pealuu sees juba küpses, tal tuli siis alati selline kerge tuluke silmadesse. „Õhtul näeme.”

Noogutasin ja vaatasin veel, kuidas ta jooksusammul uttu kadus.

„Kas ma kuulsin Aaroni häält?” küsis ema ust lahti lükates. „Ma kuulsin sind kellegagi rääkimas.”

Ta ehmatas mind.

„Jah, see oli Aaron.”

„Tõesti? Mis teda välja tõi?

Vaatasin tema salakavalatesse silmadesse. Ta oli küll hea ema, kuid minu meelest reageeris ta liiga üle, seepärast olin õppinud juba varakult asju pehmendama. „Ta nägi mind põllule minemas.”

„Aa, vaat kui tore poiss!”

Noogutasin rõõmsalt, seest piinlikkustundest põledes.

„Kas sa rohelist ka tõid?”

Rohelist? Nagu et sellerit ja tilli, küüslauku ja peterselli?

„Ma unustasin!” pahvatasin ehmunult. Ulatasin talle korvi juurikatega ja pöördusin kiirustasin minekule. „Kas lähen toon?”

„Ei!” karjatas ta hirmunult ja haaras mul varrukast. „Mis sul, hull tüdruk veel arus ei ole! Aita Abbyl parem patsi punuda kuni ma tainast sõtkun!

„Jah, ema.”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s