Llyr 20

Ma ei saanud magada. Ma küll proovisin, kuid ei suutnud. Seepärast läksin alla kamina ette ja suskisin tule uuesti üles. Nad tahtsid, et ma ära läheksin. Miks? Miks pidanuks ma seda neile lubama? Ma ei tahtnud siit ära minna – see oli ometigi ju mu kodu, nii kaudses kui otseses mõttes.

Ma sain neile küsimustele vastuse ja omamoodi ma mõistsin neid põhjusi, kuid see ei parandanud mu und ega meeleolu. Tundsin end kui leinav ema, oleksin kui ühe ööga kaotanud kõik, mis mulle kallis oli.

Miks need küsimused siis nüüd tagasi tulid? Nüüd kui kõik oli otsustatud. Me lahkume homme, oli isa otsustanud. Ma ei unusta vist eales isa ja ema silmi kui nad seda neile selgitasid. Üheltpoolt olin ma meelitatud nähes nende silmis sellist muret, kuid samas tegi see nii meeletult haiget, et oleksin võinud kirvega endal käe otsast lüüa seda ise märkamata.

Ma ei arvanud, et see neile nii võib mõjuda. Mis mul teada? Oleks keegi kahe nädala eest mulle öelnud, et kõik nii välja kukub, oleksin ta külahulluks tembeldanud ja palunud valesid mitte levitada. Nüüd olin ise see külahull, kes segadust külvas. Ja seda nii vaikselt, et kõik teadsid, peale põhisüüdlase.

Hommikul käis Emily minu juures. Ta ei rääkinud minuga eriti pikalt, kutsus lihtsalt teed jooma ja mainis jutu sees, et kõige lihtsam viis kellegi mõtteid segada oleks mingi laulu ümisemine. Oleksin seda hea meelega teinud, kui viisijupp pidevalt katkenud ei oleks, ükskõik, mida ma laulda üritasin, meenutas see mulle midagi ning tekitas kurku klombi ja klombiga on raske laulda, olgu see siis valjult või ainult mõttes.

Terrassil kõndis keegi, kuulsin selgesti samme, mis ukse poole tulid. Tõusin aeglaselt ja suundusin sinnapoole. Märkasin alles seal, et olin malaka asemele kaasa võtnud isa kirve – seda ma küll veriseks poleks tahtnud teha. Seetõttu tegin endalegi mõeldamatu otsuse ja peitsin selle selja taha öösärgi varju, lugesin mõttes kolmeni ja praotasin ettevaatlikult ust ning piilusin välja.

Sealt tagant tuli kõlatu tere.

Tõmbasin kriiksuva ukse kaugemale.

„Aaron, mida sa siin teed?“

„Ma nägin tuld.“

Vaatasin selja taga lõõmavate kahe puuhalu poole. Jah, seda võis juba tuleks nimetada küll.

„Siin on külm.“ Ütlesin kõlatult ja lükkasin ukse lahti, nii et ta sisse sai tulla. Ma ei taibanud isegi salli peale tõmmata ja väljas tuiskas.

Ta tuli sisse, kuigi kõheldes. Muigasin, kujutledes, kuidas küla pidi tulvaveena jutud laiali lähevad, kuidas varsti on oodata uusi pulmi, sest Aaron Ducket käib varahommikuti June Tiekenil külas. Samas, kes seda ikka nägi kui väljas oli pilkane pimedus ja kusagilt ei paistnud valguse täppigi. Tundsin, kuidas uks mu käest lahti pääses ja mu ees kindlalt sulgus, Aaron oli selle kinni lükanud kui ma seda ilmselgelt teha ei kavatsenud.

Soovitasin tal mantli seljast võtta – see oli üsna lumine – ja tule juurde tulla, ise sinnapoole suundudes. Tõmbasin räti endale ümber ja istusin kiiktooli otsa peale. Peagi võttis ta samuti kamina serval istet.

Ta kandis sama paksu pruuni kampsunit mida päevalgi, mis viitas, et ta ei käinud vahepeal kodus. Või käis, sest sellise ilmaga ei pista rebanegi oma nina urust välja. Ehk käis veel püüniseid kontrollimas? Sellise pimedusega? Ei, ma hakkasin juba uitmõtetest kinni. Ja kus ta kindad on?

„Sa peaksid öösiti magama, Aaron.“ Ütlesin tusaselt teda piieldes – ta püksiservad olid lumised ja ta korjas nende küljest kamakaid ja loopis mängeldes kaminasse, kustutades nii tule servas hõõguvat süsi. Ka ta kampsuni varrukad olid märjad ja käed punased ja niisked. Mul polnud isegi hea meel teda näha.

„Ma ei saanud magada.“

„Ma ka mitte.“ Ütlesin veidi rõõmsamalt, kuigi see oli kurb – kui ma muretsesin, siis ma ei maganud, silmatäitki ei saanud sõba silmile.

„Millal te lähete?“ küsis ta rahulikult mind põrnitsedes.

„Isa otsustas homme minna.“

„Ma ei tahaks, et te homme sõidaks.“ Ütles ta vaikselt, nagu arutaksime hobuserautamist.

Ta oli selle enda jaoks selgeks mõelnud. Oleksin tahtnud, et ta rohkem südikust välja oleks näidanud või seda, et talle on vastumeelt see, et ma lähen. Ma tean, et mulle küll oli. Väga oli vastu, et pean sõitma linna õppima midagi, mida ma isegi ei uskunud, et mul on puhtalt selle pärast, et kedagi ei andnud ses osas enam ümber veenda.

Ehk oligi nii parem, see tekitas mus tunde nagu me oleksime juba aastaid abielus olnud ja arutame nüüd tõepoolest hobuserautamist. Mõte temaga vanaduspõlve veeta lohutas, kuigi hetkel ei paistnud see eriti tõenäoline. Aga pole hullu, vähemalt praegu võisin end sellega rõõmustada.

„Miks?“ küsisin vaikselt ja tõmbasin räti tugevamalt ümber. Kamina soojus ei ulatunud enam minuni.

Ta lõpetas lumetükkide pükste pealt korjamise ja kummardus, et tulle halg lisada.

„Ilm on halvenenud – homme tuiskab ilmselt terve päeva ja teil on vaid lahtine vanker.“

„Ma ei usu, et ilm halvaks jääb.“ Vastasin endamisi. Ma ei kavatsenud temaga praegu selle pärast vaidlema hakata, nii tundus lihtsalt, et kogu me vestlusel oli rohkem põhja all kui tegelikult, sest kõik teadsid ju, et siin olid tormised ööd, aga tõusev päike tõi tuulevaikuse. Pealegi oli mugavam vestelda ilmast kui mingisugustest kummitustest ja manajatest.

„Arvad?“

„Jah, päikesetõus viib tuisu kaasa.“

„Sa ei tunne ilma.“ Mühises ta rahulikult ja toetas end seljatoele.

„Kas veame kihla?“ küsisin salakavalalt naeratades.

„Ei, tänan,“ ta hääl naeris „sinuga ei saa kihla vedada.“

„Miks?“ üritasin võimalikult üllatunud olla, kuigi mulle juba meenus väike juhtum jänestega paar aastat tagasi.

„Sa petad!“ ütles ta tagasihoidlikult.

„Ilmaga on raske petta.“

„Ikkagi ei vea ma sinuga kihla.“

Vaatasin ta poolmuigel nurgelist nägu,  mis kenasti varjude abil veelgi paremini välja joonistus. Ta meenutas niiviisi oma isa ja Reedi, seepärast otsisin ta näost just neid elemente, mis temas erilise ja ainulaadse teeks ning leidsin, et ta kõver nina sobib selleks eriti.

„Olgu.“ Tõusin ja astusin tast mööda.

„Kuhu sa lähed?“ küsis ta.

„Toon piima.“

„Piima?“

„Jah ja mett toon ka.“ Patsutasin ta õlga ja jätkasin oma teekonda köögi poole, puupõrand mu raskuse all ägamas nagu tehtaks talle liiga.

Veerand tunni pärast rüüpas ta juba piima meega ning tunnistas vaikselt, et talle ei meeldi see jook üldse, kuid ma ei teinud seda kuulmagi ning vaigistasin ta vastumeelsust teabega, et see on ta külmunud lihastele vaid hea.

„Mis on?“ küsisin tassi käest pannes kui avastasin, et ta uurib mind.

„Ma uurin sind.“

„Hmm. Miks?“

„Sa uurisid mind enne samamoodi.“

Noogutasin. Tõsi ja ma leidsin, mida otsisin – ta kõvera nina.

„Sa otsisid mu juurest midagi?“

Noogutasin uuesti. Ta muigas ja see ajas mu naerma.

„Sa meenutad mulle oma isa.“ Vastasin lõpuks.

Ta silmad põlesid uudishimust ning tuli pani need vaid heledamalt hõõguma.

„Oma isa?“

„Te olete Reediga mõlemad väga tema nägu.“

„Me oleme?“ Ta kõlas pettunult.

„Mhmh! Nägu, silmad, naerukurrud – nagu tema suust kukkunud. Aga…“ jäin ta nina silmitsema. Mõelda vaid, et ma ei näinud seda kõverat nina järgmised teab kui mitu aastat kui üldse.

„Hei…“

„Su nina meeldib mulle kõige rohkem.“ Ütlesin rahulikult ja kallutasin pea küljele, et seda paremini silmitseda.

„Mu nina on kõver, sest…“ alustas ta tuliselt, kuid ma segasin vahele.

„Ma tean.“

„Ma ei taha, et sa lähed.“ Ütles ta seepeale tõsiselt.

„Aaron…“

„Ausalt, ma ei arva, et see arst sind eriti aidata saab.“

„Aaron.“

„Ta on kindlasti mingi soolapuhuja…“

„Aaron!“

Ta vakatas.

Ma tahtsin, et ta oleks tugev, oleks vahelduseks minu kindluseks. Kuid selle asemel oli ta sama endast väljas kui minagi ja kaks kõikuva müüriga kindlust on sama hea kui kokkulükatud prahihunnik sobides vaid pahna kasvatamiseks. Olgu ta siis pealegi vaid rüütel.

„Ma lähen, sest usun, et ta saab mind aidata.“ Hea oleks kui ma nüüd ise ka seda usuksin – pool tundi tagasi ei tahtnud ma siit jalgagi välja tõsta. Kuid nüüd, kui Aaron siin minu vastas istus, ei tundunudki see enam nii eemaletõukavana. Võib olla selle pärast, et ma sain äkki aru, et midagi ju ei kao kui ma siit aastaks – paariks ära lähen ning siin on ikka inimesi, kes mind koju ootavad ja isegi kui midagi peaks vahepeal juhtuma, tegi praegu siin istumine kõik heaks.

Ta saab lõpuks ise ka aru, et nii oli parem, olin selles kindel, mis sest, et ta hetkel endast nii väljas oli.

Aga äkki abiellub ta vahepeal Deidrega?

Laksasin endale valusalt otsa ette – kust kohast see mõte nüüd mu pähe tuli?

„Luba mulle midagi?“ Ütlesin äkki, laskmata tal suudki lahti teha, et mu imeliku käitumise kohta küsida.

„Mida?“

„Tegelikult, ma tahaks kõigepealt midagi küsida – ja ära mind palun seetõttu imelikuks pea. Eriti kuna ma ei saa veel hästi teie süsteemile pihta ja siiamaani on see olnud pigem mingi, oh…“

„Küsi!“ käskis ja ta pani tassi käest.

Jälgisin ta kätt, mis tassi ära pani – mulle meeldis see tass. Ja Abbyle. Isa tegi selle talle kui ta kuueseks sai ja ema joonistas sinna veel linnud peale. Mul oli samasugune, ainult hirvedega.

„June – küsi.“

„Ahjaa, see et…“ masseerisin ettevaatlikult otsaesist.. „Mm, kui ma õieti aru sain… vist… siis Tõusva Linna koodeks loodi, et kaitsta teid manajate eest, selliste nagu Deidre ja mina ja… Emily ja… mu vanaema ja…“

„Emily?“ segas ta vahele. „Ahnii, või et Emily on ka üks.“

Oigasin valusalt, mu nägu ei olnud hetkel just see, millega midagi varjata.

„Appi, ma ei suuda viimasel ajal ka kuidagi saladusi hoida…“

„Kas tõesti?“ ta ei paistnud üldse pahane. Vaatasin talle üllatunult otsa.

„Mis mõttes, kas tõesti?“

„No ses mõttes, et kui hakata mõtlema, et te olete Emilyga ühest suguvõsast, on see üsna loogiline, või kuidas?“

„Aga… aga…“

Ta hakkas itsitama. „Ära muretse – me teame seda juba ammu.“

„Mina ei teadnud!“

Ta noogutas. „Tõsi, sina ei teadnud. Ta võttis meilt verevande, et me sellest ei räägi.“

Läkastasin kurku läinud piimast. „Verevande? Verevandeid andsime me siis kui…“

„…kui me olime kümnesed. Jah. Sa olid siin alles uus, ta ei usaldanud sind veel. Pealegi, see ei olnud midagi erilist.“

„Mis mõttes erilist?“ läksin turri. „Te vaatasite mind kui lollakat kui ma rääkisin, mida ma nägin ja nüüd ütled mulle, et Emily oli samasugune?!“

„Sest Emily ei ole sellest rohkem rääkinud! Keegi isegi ei mäletanud enam – isegi mulle tuli see uuesti meelde alles nüüd, kui Deidre tagasi tuli.“

Kortsutasin kulmu. Mul oli juba täitsa hea olla ja nüüd pidi ta selle nime välja ütlema.

„Kui sa mulle seda esimest korda ütlesid, siis ma ei osanud sest üldse midagi arvata, isegi hulluks ei osanud ma sind pidada.“

„Tänan! Seda on väga lohutav kuulda.“

Ta naeratas sõbralikult. Ta rääkis tõtt ja ma ju teadsin seda ja sain sest ka aru, seepärast otsisin kiiruga teist teemat.

„Kuule, aga mida Emily näeb?“

„Mis mõttes?“ Ta toppis uue halu tulle.

„Sa ütlesid, et ta näeb ka midagi – kas ta ütles ka, mida?“

„Kas sa ei peaks seda mitte tema käest küsima?“ küsis ta tagasi seljatoele toetudes.

„Ma ei julge.“ Vastasin ausalt. Ta riided olid juba kuivad ja ma mõtlesin, kaua me siin nõnda istusime, et tal isegi riided on juba jõudnud ära kuivada.

„Ma ei mäleta vist…“ ütles ta mõtisklevalt, kuid äkki venisid ta suunurgad kõrvuni. „Sa tead, kuidas Emily on? Selline sõbralik ja alati teab, mida öelda?“

Noogutasin. Seda oli ta tõepoolest.

„Pane nüüd tähele, kohe tabab mind välk!“

„Mida?“

„Ah.“ Ta heitis käega ning jätkas kohe: „Emily näeb inimeste valgust.“

„Inimeste valgust?“

„Mhmh. Ta kirjeldas meile kunagi, et näeb me ümber säravat valgust.“

Hoidsin naeru tagasi. See polnud üldse naljakas, kuid ma tundsin end äkki väga õnnelikuna, sest see kõlas nii kaunilt – ehk selle tõttu ta oligi teiste vastu nii õrn? Sest ta nägi meis rohkem ilu kui mina, kes ma kõndisin ringi ses hallis argipäevas. Oleksin hea meelega samuti tahtnud valgust näha.

„Sinu valgus olevat valge.“

Meelitaja! „Valgem? Valgus ei ole värviline, valgus on… valge!“

„Ega ei ole küll. Tema silmis mitte.“

„Olgu,“ läksin mänguga kaasa. Kui ma nende Tõusva Linna lugudega juba kaasa läksin, siis võisin ka endale ette kujutada, et valgus on värviline. „Milline siis valgus on? Sinu oma?“

„Sinakas. Ja Ethelil ja Neilil on rohekas. Corey oma on kollane, Devenil punane ja Bettie oma tulekarva.“

Ah selle pärast Emily meid siis aeg-ajalt vaataski nagu oleks mingit imet näinud. Ma tahtnuks ka valgust näha – igatahes etem kui mingeid sõdureid vahtida, kes su sõpru tapavad.

„Kuidas te seda teate?“

„Emily rääkis. Kuid siis keelas vanaema Bernardine tal sellest rääkida ja me unustasime selle.“

„Aaron?“

„Jah?“

„Kui ma siia tagasi tulen…“

„Muidugi tuled sa siia tagasi.“ Ütles ta kindlalt.

„Ma tean,“ ütlesin rõõmsamalt, kuid ei lasknud tal ennast küsimusest kõrvale kallutada. „Ütle, kelleks ma siin hakkan?“

Ta ei vastanud kohe, vaid uuris mind kõigepealt vaikides.

„Meil on postimaja vaja.“ Ütles ta lõpuks. „Kui sa just kirikuõpetajaks ei hakka?“

Postimaja? „Ei, jumal hoidku, ei!“

„Mis mõttes, et ei hakka postiljoniks või et ei hakka kirikuõpetajaks?“

„Kirikuõpetajaks – naised ei tohi olla kirikuõpetajad.“

„Miks mitte? Ma tuleks küll nii kena kirikuõpetaja juurde oma pattusid pihtima.“

Naeratasin meelitatult.

„Sa ei naerata enam peaaegu üldse.“ Ütles ta äkki kurvalt.

„Mul pole palju põhjust olnud.“ Ütlesin tõsiselt, kuid naeratasin siis selle peale veel lõbusamalt. „Ma hakkan siis postimeheks.“ Lisasin kiiresti ja asetasin tassi kamina servale. Viimane tilk oli tule soojuses niigi põhja külge kuivanud ja see oli tühi.

Ta noogutas. „Ja minu naiseks.“

Vaatasin talle üllatunult otsa, oskamata esiotsa midagi öelda, kuid mu aina suuremaks veniv naeratus oli vist vastus omaette.

„Meeleldi.“ Ütlesin vaikselt.

Ta naeratas.

Külamooridel oli siiski teinekord õigus, mõtlesin muiates kui me teineteist seal üksisilmi vaatlesime. Nüüd oli see siis minu isiklik kõver nina.

„Äkki tahad hommikusöögiks ka jääda?“ kuulsime äkki mu ema häält trepi pealt.

Hüppasime ehmunult püsti. Millal väljas juba nii valgeks läks?

„Kaua te siin juba istute? Noormees, kas sa ka tead, et preilile ei tulda külla keset kõige pilkasemat öötundi?“

„Vabandust.“

„Ja preili! Kus on meil alles preili – laseb noormehe tuppa ka!“

„Vabandust.“

Mu süda tahtis sees seisma jääda. Kas ta kuulis meid? Me olime ju nii vaikselt. Ta kõlas pahaselt, kuid samas mitte nii pahaselt kui oleks olnud normaalne.

„Sul olgu parem hea vabandus kui sa koju lähed – eriti praegu kui su vend te vanemad niigi enneaegsaelt vanavanemateks teha otsustas!“

„Ma siis…“ sonis Aaron kiiruga ja keerutas end, otsides mantlit, mille ma kiiktooli seljatoele kuivama olin riputanud. Osutasin sellele, kuid ta ei pannud seda oma tuhinas tähelegi.

„Pea nüüd kinni! Kui sa siin juba oled, siis söö vähemalt enne kui lähed. Pealegi…“ ta ohkas. „Tee tuli üles,“ käratas ta Aaronile, „June läheb ja paneb end sündsalt riidesse, no on alles mõtlemine – särgi väel noormeest võõrustada!“

Ahmisin õhku – ma olin ikka veel särgi väel? Punastasin juuksejuurteni, ma isegi ei märganud seda! Jää veel kellegagi vestlema!

Kadusin kiiruga üles, samal ajal kui Aaron ema käest järgmise pahameele voo osaliseks sai.

Me ei rääkinud sellest vanematele. Terve hommikusöögi üritasime me kindlaks teha, ega nad seda juhuslikult ehk pealt ei kuulnud. Hetkel ei soovinud ma sellega oma vanemaid koormata ning mõistlik oli sellest ka tema vanematele mitte hõisata. Mitte praegu.

See oli omamoodi isegi võluv, see saladuse pidamine. Ja ma otsustasin, et seda saladust ma nii kergekäeliselt välja ei lobise. Meil ei olnud tegelikult mingit tõsist põhjust selle varjamiseks, sest kui aus olla, ei olnud me kumbki enam teab mis noorukesed. Aga see oli lihtsalt põnev ning veidike põnevust oligi siia praegu vaja, et mu lahkumise päev veidigi rõõmsamaks muuta. See oli kui me ühine otsus – räägime sellest siis kui ma tagasi tulen, siis kui minust saab postiljon.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s