Llyr 21

Istusin vankril ja ootasin, et keegi mulle vastu tuleks. Isa oli läinud häärberisse sisse, et leida kedagi, kes ütleks, et me oleme lõpuks leidnud üles selle õige koha, kus mind siis õpetama hakatakse.

Pärast suurest väravast sisse sõitmist traavis hobune veel oma tükk aega rahulikult, enne kui me häärberini jõudsime. Maja ise oli väiksem kui kaugusest oli paistnud, lausa tibatilluke. Ta oli vana, vist eelmisest sajandist ja seda ehtisid täpselt kaheksa kuju, mis vaatasid valvsalt kõiki kooli sisenejaid. Kuigi nende silmad olid elutud, tundsin nende jäist pilku end üles sulatamas. Päike oli juba väga madalal ning  nägi välja kahvatu ja kalk, just talvepäikesele kohaselt.

“Tahaksin olla seal, päikese peal.” Ohkasin mõminal ja pressisin vankri vaiba endale hingele lähemale.

“Ettevaatust, mida sa soovid!” kuulsin äkki endast madalamalt vasakult.  “Eriti kui sa siia tahad jääda – mõni võib su soovi kuulda ja selle sulle lõbusalt korraldada.”

Vaatasin üllatunult hääle suunas.

“Tere! Olen James Moor. Sa oled siin uus?”

„Mäed, kuidas oleks mägedega?“ küsisin vastuse asemel ja lubasin end vankrilt alla aidata.

„Mäed? Need on inimkonda piiravad hambaread.“

Seal oleks kindlasti soojem kui siin, mõtlesin muiates, kuid ta puhkes vaid sõbralikult naerma, juhtis mind kättpidi ukse poole ja teatas, et seal ma praegu küll olla ei taha.

Tõmbasin käe ehmunult tal sõrmede vahelt.

„Kuidas palun?“

„Ma ütlesin, et seal sa hetkel ka olla ei sooviks – seal on külmem kui siin.“

Noogutasin pikkamisi nõustumiseks ja astusin avatud uksest sisse surudes maha tahtmise hakata peas mingit laulukest ümisema. Ilmselt olin siis õiges kohas.

„Tule,“ soovitas ta ja avas mulle kohe ukse kõrval asuva suure tammepuust ukse, „tutvustan sind teistele nii kaua kuni su isa Hobdeniga räägib.“

Kes on Hobden?

„Me õpetaja.“ Vastas James ja sulges ukse. „Palun.“

Vabastasin ülemise mantlinööbi ja ta tõstis selle mult õlgadelt.

„Saage tuttavaks, miss…“

„June Tieken.“

„June Tieken – kena nimi.“ Noogutas James tunnustavalt.

„Tänan.“

„Tohib, ma kutsun teid eesnime järgi? Ja palun, ütelge mulle James – meid on nii vähe, et viisakustest oleks lausa piinlik vestelda.“

Otsekohene – see mulle meeldis. Andsin talle loa, pigem ta kasutas seda juba ise, laskmata minu harjumatusest ennast häirida.

„Niisiis, saagem tuttavaks: Rebecca Evoy,“ osutas ta akna all istuvale tumedapäisele neiule, „Sarah Oak.“ Heledapäise neiu kohta.

Ta pakkus mulle istet ja siis sain hetke ka teiste silmitsemiseks, kes mind põnevusega uurisid ja siis üksteisele suuril silmil otsa vaatasid, ise kergelt itsitama puhkedes ning samas punastades nagu noored kuked. Või kanad – tegemist oli ikkagi neidudega.

Nad olid minust nooremad, kõigest viisteist või veidi vanemad. Nad ei olnud eriti uhkelt riides, mis rahustas mu hinge, et ma polnud siin ainuke moekauge inimene. James paistis meist kõige paremini riides olevat kui nemad, ent suhtumise poolest paistis ta nendega paremini läbi saavat kui meie omavahel.

Rebecca tundus vanem kui Sarah, ta tumedad juuksed olid viisakalt üles sätitud, rõhutades rangelt tema südamekujulist nägu, mille keskmel hõõgusid kaks kõige kuumemat silma, mida mul siiani oli olnud õnn näha. Ta tikkis midagi ja tundus sellega nii hõivatud olevat, et kinkis mulle vaid põgusa pilgu.

Sarah paistis olevat tema täielik vastand – heledad juuksed voogasid kergelt ta õlgade peal nagu oleks ta veel väike tüdruk. Neis juustes oli midagi, meenutades midagi ingellikult ilusat. Tundus, et piisanuks vaid pelgalt hingeõhust, et neid lendama panna. Rebecca oli küll õbluke, kuid Sarah jättis ta oma peene pihaga võidukalt varju. Ta uuris mind üsna avalikult, pidevalt vaikselt omaette naerdes.

 „Kus teised on?“ küsisin õhinaga.

Sarah naeratas mulle võluvalt, peites oma näo siis äkki oma pikkade sõrmede taha, kummardus siis Rebecca poole ja sosistas midagi. Õieti ma ei kuulnud neis sosistamas, kuid see paistis neile mõlemale nalja tegevat, mida noorem neiu vanemale seletas. Ka James vaatas nende poole ja ma nägin, et tal oli tõsiseid raskusi naeru tagasihoidmisega, ent enne kui ma pahandada jõudsin, pöördus James minu poole ja lohutas, et nad on alati sellised kui keegi uus tuleb.

Ma ei saanud aru, mis mu küsimuses nii naljakat oli.

„Meid ei ole rohkem.“ Selgitas James. „Vahepeal tulevad mõned, kuid nad saadetakse enamasti kuhugi edasi – hullumajja näiteks.“ Tüdrukud puhkesid selle peale veel sõgedamalt naerma, samas kui minu selg kiskus niiskelt külmaks.

Neid oli kõigest kolm?

„Ära muretse – kui sul tõepoolest on annet, ei saadeta sind kuhugi.“

„Teil ilmselgelt on.“ Viitasin nende pidevale kõkutamisele ja üksteise vahtimisele. „Ja kui mul ei ole… annet nagu te seda nimetate?“ küsisin tõsiselt.

„Siis oleneb kõik sinust endast. Aga ma väga loodan, et sa ei ole selline hull, nagu me eelmine majakaaslane oli ja ei tule meid nugadega taga ajama lihtsalt sellepärast, et keegi su peas seda käsib?“

„Kuidas palun?“ küsisin jahmunult.

„Vabandust, see oli must väga mõtlematu.“ Vabandas James kiiresti, suutmata naermist lõpetada.

Mu kurk kiskus kuivaks. Olin ma peast segi, et ikkagi siia tulin? Oleksin ma suu kinni hoidnud, ei teaks selles ehk mitte keegi. Kas mind peeti kodukohas nõnda ohtlikuks, et mind siia testimiseks saadeti? Aga kui ma olin neile tõesti ohtlik, ei saanud ma kindlasti sinna ju tagasi minna.

Pühkisin selle mõtte kiiresti pead, kuid tundsin, kuidas mu käsi kiirustavalt kaelasideme kallale kippus ning otsisin silmadega kannu või midagi, mis sisaldaks vett. Kust siin juua saab?

„Soovite vett?“ küsis Sarah äkki tähelepanelikult.

Nad olid äkki vait jäänud ja vahtisid mind nüüd ehmunult, nagu oleksin minestanud. Ega vist palju puudunudki.

„Jah, palun.“ Sosistasin kiiresti.

„Andke andeks – me ei tahtnud teid hirmutada, ausõna!“ palus tüdruk vabandust, mulle klaasi ulatades.

„Sarah!“

Jamesi hääl oli keelav, kuid tüdruk oli seletamisega liialt hoos.

„Me ei tahtnud teile muljet jätta nagu… Oh, mida me jälle tegime?“

„Sarah!“ röögatas noormees juba kannatamatult ning jätkas, enne kui tüdruk seda teha sai. „Mida ta öelda tahab, on, et ükskõik, mis põhjusel sa siia tulid, Hobden aitab sind nii palju kui on tema võimuses.“

See ei lohutanud mind enam üldse.

 „Ära karda.“ Sõnas ta pärast väikest pausi. „Su sõbrad igatsevad sind koju tagasi, usu mind.“

Vaatasin tema pikka kuju, mis kamina vastu toetus, enne kui mu silmad Sarah poole pöördusid, kes mu jalge ees jalapingil istet oli võtnud ja oma roosa-sinise triibulises kleidis juba palju rõõmsam välja nägi. Ta silmad puurisid mind ikka veel, nagu otsiksid midagi, need olid isegi niisked. Ma ei ehmatanud teda ometi nii ära?

Ta käsi lebas mu põlve peal ja ma patsutasin seda rahunenult.

Äkki lendas uks lahti ja sisse sadas tilluke pikkade vuntsidega vanemapoolne peenike härrasmees, kopsides oma heleda kepiga ägedalt vastu puupõrandat, nagu hoiatades sellega ette, et ta tuleb.

„Nii – kuidas me noorel õpilasel siis läheb? Oo?“ hüüdis ta valjult ja jäi täpselt minu kõrval seisma. „Nooh, noor preili?“

Vahtisin teda kui ilmutust. Ta oli vaid veidi pikem kui Felix!

„Tema tool!“ sosistas Sarah ja tõmbas mu aeglaselt liikuva keha sealt püsti.

 „James! Kuidas sa võid uutega küll niimoodi jamada!“ pahandas ta nohisedes, lükkas jalapingi tooli ette, ronis sellele otsa ja maandus siis sinna pehmelt istuma. „Niisiis, preili Tieken… kas sa tead, et su perekonnapuu ulatab tervelt kuus põlve tagasi nii et praktiliselt igal teie pere naisliikmel on mingi taju, mida nad seletada ei oska?“

Ta vaatas mu ehmunud näkku, nagu ootaks mingit vastust, ent ma ei jõudnud sellele vastata.

„Ja nüüd saan siis sind õpetada. Ma kartsin juba, et Celestine Elsten oli oma sugupõlves viimane.“

Me olime mingi friikide perekond? Mu isa astus sisse ja vaatas mind kurvalt. Ta ei jäta mind ju ometi siia kui ma ütlen, et ma siia jääda ei taha, ega ju? See oli alandav, nagu kohtleks ta mind konnana, kelle kallal reflekse katsetatakse.

Kuid samal ajal tundsin Sarah sõrmi, mis tungisid ilma igasuguse hoiatuseta äkki mu käistesse ja naelutasid mu paigale.

„Sul ei ole mõtet minna – kui sa siia ei jää, on sul ainult üks koht veel jäänud.“

Püüdsin endale kinnitada, et see ei olnud just Jamesi õdus häälejupp, mis mu peast läbi käis.

„Sarah ütleb, et sa meeldid talle. Ära mine.“

Ei, see oli ikkagi Jamesi sõnad.

„…ära mine…“ kostus ka naise hääl, kuid seda häält ma ei tundnud.

Seisin seal seetõttu hirmunult vagusi paigal, silmad suured, lootes, et see on kõik üks väga kummaline unenägu ja läheb kohe üle. Kuid Sarah sõrmed pigistamas mu käsivarsi polnud mingi luulu. Kuidas üks nii õbluke neiu sai nii tugev olla? See muutus juba ülejõu käivaks.

„Sa ei ole just eriti veenev kui sa mu käsivarsi kohe lahti ei lase!“ sisistasin talle ilma igasuguse tagasihoidlikuseta ja rapsasin käe vabaks.

„Krapsakas, eh?“ Naeratas James professorile.

„Anna talle aega, James – ta on tulnud pika tee.“

„Tule, June, võtame asjad maha.“ Segas isa vahele ja ma kasutasin ta kutset kui väga head vabandust, et siit lahkuda.

Nad paistsid esiotsa esialgu nii kenad ja vähem kui veerand tunniga sai neist seltskond, keda ma teist korda näha ei soovinud.

Õues oli jahe. Seisin seal vankri kõrval ja külmetasin, kuid sisse ka minna ei tahtnud.

„Nii, nii.“ Kuulsin Jamesi selja taga, enne kui ta mulle mu mantli õlgadele pani. „Sa võid veel haigeks jääda kui ette ei vaata.“

Ma ei vaadanud tema poole, kuid ta hääl oli taas sõbralik. 

„Ära pane seda meile pahaks – nad on veel noored ja mina…“ ta muigas, „nende poolt väga rikutud. Hei, härra, lubage ma aitan!“

Poole tunni pärast olid asjad maha võetud ja üles teise korruse tuppa viidud ning isa asutas end minekule. Oleksin tahtnud, et ta oleks ööbinud häärberis, kuid ta keeldus. Väljas oli pime.

„Täiskasvanuks saamine tähendab enesehaletsuse lõppu.“ Sosistas isa kui ta mu tugevalt oma suurte kämmalde vahele surus.

Pidanuksin vist ütlema, et ei unusta, kuid ei suutnud sõnagi suust saada.

„Varsti oled kodus tagasi ja ema küpsetab sinu lemmikkoogi. Ja kirjuta vahepeal – Emily lubas Abby lugema õpetada ja siis saab ta emale su kirju ette lugeda.“

„Kui ma kõigile kirjutaks, peaksin iga päev viisteist kirja teele panema.“

„No nii igav sul siin ka ei saa olema.“ Lohutas isa ja sättis mu juuksed tagasi patsi vahele. „Professor Hobden lubas sind lõbustada nii kaua kui vaja.“

See pani muigama, kuid samal ajal voolavad pisarad ei jätnud lõbusat muljet.

„Ära nüüd – sa saad siin ilusti hakkama.“

„Ma loodan.“

„Täiskasvanuks saamine tähendab enesehaletsuse lõppu – ära seda kunagi unusta ja sa saad hakkama küll.“

Ta keeras end minekule, tõmbas piduri pealt ja oli vankril tagasi kohe kui Toby  kohalt võttis. Lehvitasin talle ning vaatasin, kuidas ta vaikselt minema loksus. Nad kadusid kiiresti pimedusse, kuid ma kuulsin neid veel ega kiirustanud sisse minema. Akendest paistis õue piisavalt valgust, mis oli sama külm kui jää, mille peal ma seisin.

Tundsin, kuidas jalad jääga ühinevad ja klammerdusin tugevamalt korsetti ümbritseva pluusi külgedesse. Jäine õhk pressis end kindlameelselt minu sisemusse, peatudes pehmelt kusagil kopsu sügavustes, tehes seal suure ringi, enne kui ereda heleda õhuna taas taeva poole lendles.

“Ma ei taha teid praegu vaadata…” surusin läbi parkunud huult, taibates, et mind ümbritses ühtäkki sadakond lühikest noolt, mis vaikuse saatel rütmiliselt ümber minu tantsiskledes kuhugi määramata kohta kadusid. Olin kindel, et Llyrist lahkudes jätsin ka need nii-öelda sõdurid sinna maha. Selle tõestuseks tundsin, kuidas üks nooltest pehmelt ja rahulikult end minu vasemast õlast läbi pressis ning valu ämblikuvõrgu sarnaselt sealt üles pea poole levima hakkas.

„Tassike kuuma jooki soojendab ka murtud südant?“

See oli sama naise hääl, mida ma ennist peas kuulsin. Mu käsi, mis hetk tagasi valust tuimana mu keskkohta klammerdus, sai jälle liikuda ja nooled olid kadunud. Ohkasin kergendatult ja vaatasin üle õla tagasi, et näha ukse peal Rebeccat, kes kandis käes peenikestest vitstest punutud korvi oma tikkimisasjadega. Ta meenutas oma olemuselt mulle Emilyt, kuigi oli kõigest noor tüdruk, mida välimuse järgi kohe kindlasti väita ei saanud. Ilmselt polnud temagi kõige hellemalt oma varajasse täiskasvanuikka maandunud.

Ta nägi kutsuvalt soe välja. Eriti mulle, kes ma viimased tund aega olin seisnud ühe koha peal keset külma tuult.

„Mu pea valutab.“ Mu hääl värises ja pea tõepoolest lõhkus, pressides veresooni, mis nahale liiga lähedal olid, veelgi jõulisemalt nähtavale.

„Tule,“ naeratas ta sõbralikult ja lükkas ukse rohkem lahti, nii et ma tast mööda saaksin minna. „Ma tegin pliidi alla tule, vesi peaks kohe keema minema.“

Ta läks ees, juhtides mind läbi pimedate koridoride kuhugi maja tagaossa, kus mitu astet muust majast madalamal asus väike köök.

„Tavaliselt käib kokk süüa tegemas, kuid te saabusite nii hilja, et Hobden lubas tal koju minna.“

Ta võttis rahulikult mul mantli uuesti seljast ja toetas selle kamina lähedale toolile lumesajust kuivama, suunates mind laua äärde istuma.

„Näe, varsti hakkab parem.“ Ta valas mulle tassitäie helepruuni vedelikku ja võttis teisel pool lauda istet, vaadates vaikides kuidas ma seda ebalevalt piidlesin. „See on kõigest must tee.“

„Vabandust – ma paistan vist väga imelik.“ Sirutasin käe sooja tassi järele.

Ta raputas pead. „Mitte eriti.“ Heitsin talle etteheitva pilgu. „Olgu, natuke. Aga see on siin üsna normaalne.“

„Anna andeks, et ma ennist nii…“

„Pole vaja – sul läheb aega, et kohaneda, aga varsti näed, et me polegi nii jubedad kui me välja paistame.“

Vaatasin teda aina kasvava austusega. Ta rääkis nagu oleks tuhat Madonnat temasse sisse pandud ja ta teaks maailmarahu saladust.

„Kui vana sa oled?“ küsisin kiiresti, et see mõte peast ära saada. Hetkest mil ma neid nägin tundus mulle, et ma vaatan otsa väga noortele, kuid samas hingeliselt vanadele inimestele.

„Neidudelt ei küsita selliseid küsimusi.“ Vastas ta muiates ja tõstis kannu tagasi pliidi servale.

„Seda juhul kui oled mees.“ Ei andnud ma nii kergesti alla. Mu peavalu andis natuke järgi ja see oli hea kõrvalepõige.

Ta nõustus. „Kui vana sa ise oled?“

„Ma küsisin enne!“ viibutasin sõrme.

„Visa!“ tunnistas tüdruk naeratades ja teatas siis, et on kuueteistaastane.

„Tõesti?“

Ta noogutas.

„Kui vanaks sa mind siis pidasid?“ küsis ta põnevusega ja korjas oma tikkimise välja.

 Siin oli pime ja ma ei saanud aru, kuidas ta seda siin üldse teha sai, kuid ta pani niidi nõela taha ja uuris mind siis edasi, ise tikandile tähelepanu pööramata. Vaatasin, kuidas ta sõrmed pliidi alt tulevas valguses vilkalt edasi-tagasi liikusid.

„Sa ei ole mu küsimusele vastanud.“ Ütles ta mõne aja pärast kui olin pea rusikatele toetanud ja silmad lõplikult ta sõrmedele kinnitanud.

„Ma parem ei vastaks kui tohib.“ Tõstsin pea üles.

Ta naeratas, nägin ta heledaid hambaid tule valguses säramas.

„Kui vana sa ise oled?“

„Vana,“  Vastasin naerulsui. „üheksateist.“

„Oo, siis oled sa tüdrukutest vanim. James on kakskümmend üks, aga teinekord Sarahga ühevanune kui ta mõtlemise poolt võtta. Sarah on viisteist.“

Mõtisklesin, kuidas saab aastane vahe nende tüdrukute puhul sellist erinevust tähistada?

„Mm, meil olid noormehed samasugused.“

“Millised?” ta luges pisteid, mis ta lõpetanud oli.

“Mõtlemiselt viieteistaastased.”

„Tõesti? Mida nad siis tegid?“

Piidlesin teda ettevaatlikult. Oli see mingi katse? Ma ei tohiks selliseid mõtteid mõeldagi – äkki ta on ka mingi mõtetelugeja? Kuid ta olemus ei muutunud, ta paistis süvenevat oma töösse, oodates, et ma talle midagi vastaks. Ei, otsustasin, temas küll midagi kahtlast ei saa olla.

„Nad kasvasid suureks.“ Teatasin lõpuks kui olin ette kandnud süütu vahejuhtumi pastori tooliga.

„See küll teab mis taandareng ei ole?“

Üritasin sõbralik olla.

„Ega vanemaks saamine veel mõistust too – ja kui toobki, siis ainult selleks, et vaid hullemaid trikke välja mõelda.“

Ta paistis mõtlik.

„Mu vennad on praegu ilmselt samasugused. Mul on neid neli, tead? Kaks vanemat ja kaks nooremat. Või on neid nüüd isegi rohkem. Ei tea, kuidas neil läheb.“

Ta tulisäravad silmad olid kurvad. Tahtsin ühtäkki teda aidata, sest mulle tundus, et kui ma seda ei tee, ei andesta ma endale kunagi.

„Kaua sa siin oled?“

„Ma ei mäletagi enam, nüüd on vist neljas aasta. Hmm, ma pole neid ligi neli aastat näinud…“

„Kas sa neile kirjutanud ei ole? Äkki tuleksid nad sulle külla?“

Ta hakkas vaikselt naerma.

„Nad on Chasedonis – see on siit ligi nädala tee kaugusel, nad ei saa karja nii kauaks üksi jätta. Pealegi,“ ta ohkas, enne kui põhiprobleemi välja tõi, „ma ei oska kirjutada.“

Hoidsin suu kõvasti kinni. Meil oskasid kõik vanuselt üle üheksa lugeda ja kirjutada.

„See tähendab, lugeda mõistan ma küll, kuid kirjutama ei jõudnud ma kunagi õppida. Enne tuli hakata karjas käima.“

„Kas su vennad oskavad kirjutada?“

Ta raputas pead.

„Aga nad mõistavad samuti lugeda.“

Vaatasin ta rahulikku nägu ja mõistatasin, kuidas ta saab nii rahulik olla – ta ei saanud isegi perekonnaga ühendust võtta.

„Ma aitan sul kirjutada, sooviksid sa seda?“

Nägin, kuidas ta käsi tööga laua taha vajus ja ta vahtis mind kui ilmutust.

„Kirjutad? Minu eest?“

Noogutasin. 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s