Llyr 22

Maja ei olnud nii suur kui ta väljast paistis – kõigest kaheksa tuba, millest talvel olid kasutuses viis, soojemal ajal kuus, sest Sarah ja Rebecca jagasid talvel küttekulude vähendamiseks tuba. Esimese talve pani ta mind eraldi tuppa, et mul oleks aega kohaneda, kuid järgmiseks lubas minu voodi samuti tüdrukute suurde magamiskambrisse vedada. Järgmise talve ei tule, lubasin endale.

Tegin oma kirstu lahti. Polnud enam mõtet sellega venitada ja ma tahtsin kleidid sealt kiiresti välja tõsta, kõik neli, mis mul olid ja leidsin sealt ümbriku.

„Aaron!“

Rebisin kiirustades pruuni paberi lõhki, kuid see oli tühi, kirja asemel vajus kleitide peale tilluke kerge puutükk. Võtsin selle pettunult pihku ja vajusin voodi peale istuma. See oli väike tuvi, täpselt nii suur, et pihku mahtuda ja keset tuvi ilutses südamekujuline auk.

Tõstsin selle kõrgemale ja tundsin sireli lõhna. Mäletan, et tundsin seda ka siis kui talle juhuslikult külje alla ronisin, et käsi soojendada ja ta mu oma pilguga kuu peale oleks lennutanud.

Uurisin seda väikest eset mõne aja, kuid peitsin selle siis taskurätikusse ja südame lähedale ning uurisin veel peeglist, et see eriti välja ei paistaks.

“Nüüd on sul süda ka.” Ütlesin seda kohta patsutades.

Jätkasin riiete väljavõtmist kuni viimane seelik ja pluus olid leidnud oma koha madalas puust nikerdustega tumepunases kapis. See oli kaunis töö, veidi rohmakaski oma kauniduses, kuid seda soliidsem ta paistis, nagu oleks ta siin üle elanud nii uputused kui tulekahjud.

Mul oli hea meel, et olin saanud toa vaatega värava poole – nii võisin õhtuti üksisilmi teed vahtida ja oodata, et keegi mulle järgi tuleks ilma, et oleksin oma igatsemisega tahtmatult kedagi solvanud. Hetkel nägin ma seal vaid paksu udu, mis aias kasvavaid pirnipuid piiras. Udu hakkas mind ära tüütama, tahtsin jälle taevast näha.

Sarah avaldas imestust, et Hobden mulle siiapoole toa andis, teatades oma armsal nipsakal viisil, et tavaliselt sai siiapoole toa alles pärast aastast siin viibimist, mil esimene suur koduigatsus oli möödas. Ma ei mõistnud hästi, kuidas on võimalik, et koduigatsus üle võib minna? Ilmselt kui sul polnud vanemaid nagu sel heledapäisel tüdrukul, võis igatsus vaestemaja järgi tõesti kiiresti kaduda.

Kuulsin kerget koputust uksel.

“Oled sa end sisse seadnud?” küsis James ust praotades.

“Jah,” vastasin kähku ja lükkasin peeglilaua ülemise sahtli kinni, surudes sinna vahele väikese roheliste kaantega lihtsas köites raamatukese, mis pidi edaspidi kujutama minu päevikut – Hobdeni soov- kuhu ma edaspidi pidin kirja panema kõik oma imelikud nägemused ja tundmused.

“Tore, siis valmistu oma esimeseks õppetunniks!” hüüdis ta lõbusalt ja lükkas ukse pärani. Mu ehmunud näo peale selgitas ta ruttu, et see ei ole midagi hirmsat, kuid ma ei tahtnud teda hästi uskuda.

“Ahjaa,” pöördus ta enne lahkumist uuesti minu poole ja osutas sahtlile, mille ees ma seisin, “ja võta oma päevik ka kaasa.”

“Ma pole jõudnud sinna veel midagi kirjutadagi!” kortsutasin kulmu. Keegi ei öelnud, et ma pean seda kohe usinalt täitma hakkama. Õigemini lootsin sest tülikast kombest kiiresti vabaneda, selle lihtsalt pidevalt ära unustades.

Ta muigas. “Võta see ikkagi kaasa.”

Pöörasin end pahaselt ringi ja koukisin raamatukese päevavalgele. Kena algus küll.

“Ära muretse,” lohutas James mind trepist alla juhatades, “esimesel aastal on see kõige raskem ja ta ei ole eriti pahane. Teisel aastal, vot, siis on ta juba pahasem ja võtab sul pea maha kui sa tema antud ülesandeid ei täida!”

“James!” Rebecca hoiatav hüüatus otse meie kõrvalt raputas mehe silmnähtavalt läbi. “Ära hirmuta teda!”

“Vabandust, Beccy, ma kõigest…”

“Ma tean.” Ohkas ta. “Sa kõigest.”

Olin üllatunud, kui kergesti nooruk tüdrukule alla vandus, nagu oleks tal tema üle palju sügavam võim kui pelk vanem mõistus noore neiu kehas. Muigasin lõbusalt ja vaatlesin Jamesi nägu, mis kergelt roosaks värvus. Ma teadsin, et ta kuuleb mu mõtteid, kuid seda lõbusam mul oli. Lootsin vaid, et Rebecca neid ei kuule.

“Kui sa vaid iitsatad!” lisas James mõttes. Võtsin seda kui märki, et tema oli siin majas ainuke, kes mõtteid lugeda oskas.

Külmajudinad jooksid mul selle peale üle selja kui tabasin äkki, et kui ta mõtteid oskab lugeda, võib ta vabalt olla samasugune nagu Deidre. Tõmbusin tast kiiresti sammu kaugemale.

“Mis on?” küsis James murelikult mulle järgi vaadates.

“Ei midagi!” Sosistasin kähinal ja astusin tast kähku mööda, pressides raamatukese ja pliiatsi tugevalt vastu rinda.

Kuulsin, kuidas James Rebecca käest pahaselt küsis, mis mul viga on ja kuidas tüdruk ta pehmelt ümber pööras ja raamatukogu poole suunas, rahustavalt teatades, et jätku see sinnapaika.

Emily soovitas ju ettevaatlik olla ja viisijuppi harjutada, et neid oma peast eemal hoida.

“Taevas hoia! Kui ma kõiki nende soovitusi kuulda võtan, lähen varsti hauda!”

Pidin tõdema, et kuigi ma kartsin neid meeletult, ei paistnud nad mingit pidi rohkem teistmoodi kui mu sõbrad, kes varmalt mingit salaühingut pidasid, et kaitsta end kellegi tundmatu eest. Kui nad end vaid kõrvalt näeksid – ehk ajaks see neidki naerma? Mind küll eriti mitte, sest ma pidin tänu sellele hullusele nüüd käima erilise arsti juures vastuvõtul, kes esimese asjana käsib hakata oma mõtteid paberile kandma. Miks ometi?

“June!” Sarah seisis must vaid paari sammu kaugusel ja ootas midagi.

“Jah?”

“Professor ootab sind.”

“Kohe tulen.”

“Ta ütleb, et kohe tähendabki nüüd ja praegu, mitte hiljem, ega veelgi hiljem, vaid kohe!”

Oot, oot, oot – kui vana see neiuke oligi?

Jätsin selle üle juurdlemise ja läksin näidatud suunas kabineti poole. Sarah paistis pahas tujus olevat ja pilguga, millega ta mind professorini, kes mind ukse peal juba ootas, saatis, oli üsna selge, kes selle põhjustajaks oli.

“Niisiis!” alustas ta kui olin oma tühja päeviku laua peale asetanud. “Kuidas päeviku täitmine edeneb?”

“Ma pole jõudnud sinna veel midagi kirjutada.” Vastasin ausalt. Mis siin ikka keerutada – ma ei mõistnud, kuidas ma seda tegema pidin.

“Olgu.” ütles ta pärast pikka kaalutlemist ja minu piidlemist rahulikult ja pakkus mulle istet rohelisel toolil tema laua vastas.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s