Llyr 23

Ma ei suvatsenud veel järgmised paar päeva talle rääkida, mida ma nägin või mida see endast kujutas. Päeviku kui sellise jätsin ma aga järjekindlalt täitmata, märkides sinna pelgalt kuupäevi ja lühikese rea “Täna ei näinud ma midagi.”. Nii ei saa siis tegelikult öelda, et ma seda ei täitnud. Ma lihtsalt ei kirjutanud sinna korrast kui mu ette äkki keset kõige säravamat päeva ilmus läbi seina marssiv mõõgaga rüütel, kes mind siis veidi piidles ja läbi vastasseina taas lahkus.

Või kui vibukütt raamatutoas Jamesi märklauaharjutusteks kasutas. See vibukütt oli minu jaoks uus. Ta ei paistnud mind märkavat ja nii sain rahus vaadelda. Nagu vaataks metslooma kolme sammu kauguselt, olin pidevalt pinges, ent ometi oma vembuga nii rahul, et olin sunnitud isegi muigama.

Erinevalt sellest, kes Llyris meie ümber tiirutas, kandis see mees vibu asemel ambe ja ta nooled olid selle võrra lühemad. Ta oli keskealine mees, üsna suurt kasvu mees, riietatud keskaegsesse ürpi, mis oli paremat päevadel olnud ilmselt jaotatud kollaseks ja siniseks, kuid mis nüüd kujutas endast üsna tuhmunud riideräbalat. Enamasti nägin ma küll ta selga, kuid kui ta küljega minu poole oli, märkasin, et ta parem silm oli üleni valge. Lootsin, et ta täiesti pime ei ole, kuid ei pidanud pettuma, sest pühendumusega, millega ta Jamesi ees seisis, oli selge, et ta pidi noormeest ikkagi nägema.

Paistis, et ta oli seda ka varem teinud – Jamesi märklauana kasutanud. Ta ei kiirustanud, seistes Jamesist mitte rohkem kui viie sammu kaugusel ja sihtides iga kord hoolikalt ta lösakil keha. Ta tabas iga viimane kui kord, sügas oma habet, pannes jooksma kümmekond kirpu, kes ta hallis habemenatukeses veel pesitseda julgesid, nuuskas sügavalt kahe sõrme vahele ning täitis siis amme uue noolega, mida ta ärakukkumise ääre peal olevast tupest taga ajas.

Nii kordus see oma viiskümmend korda. Mida muud ma teha saingi kui vaid Jamesi kehast väljaulatuvaid noolepäid lugeda? Umbes kahekümnenda juures ma korra kahtlesin, kas pärast seda on kehas veel, kuhu lasta, kuid nagu mulle kohe tõestati – on küll. Kolmekümnenda juures märkisin endale, et huvitav, miks ta haavadest verd ei jookse? Ainult loll võib kõikvõimsat sellise küsimusega häirida, sest kohe kui ma seda endale teadvustasin, muutus nooli ümbritsev pluus pikkamööda punaseks. Hästi aeglaselt. Kui särgil polnud rinna peal enam ühtegi kohta järel, hakkasid verd immitsema käe selgadest läbi läinud noolekohad. Veri nirises peene joana põrandale, moodustades pehmete servadega loigu, mis vaikselt minu poole hakkas vajuma. Esimene oli jõudnud toa keskele, kus seda ootas ees kerge tõus, sest tuba oli sinnapoole kaldu.

Vaatlesin, kuidas ka mööda ta pükse läks liikvele kaks punast jutti, mis kohas, kus riie lõppes, tilkadeks kogunes ja siis seinakella tiksumise saatel iga teise löögi ajal kinganinale kukkus ja sealt graatsiliselt liueldes põrandale vajus. Tekkinud loik kogus tilku nii kaua kui suutis, murdudes raskelt pärast kaheksandat ning ühinedes mööda põrandat minu poole tuleva verejoaga. Põrandavaiba serv värvus hetkega punaseks, tuues esile lõimelõngade ristumiskohad ning väike verejõgi peatus.

Ent seda vaid viivuks, sest juba mõne minuti pärast oli veretulv liiga suur ning see jätkas oma rännakut kui paisu tagant pääsenud tulvavesi.

Pressisin sõrmed sügavale rohelise tooli sügavusse ja tõstsin hästi rahulikult oma helepruunid kingad kõrgemale, tõstes pilgu tagasi noolemeistrile, kes polnud laskmist hetkekski katkestanud. Hoidsin neid põranda kohal hea mitu minutit, enne kui märkasin, et James vaatab mind imelikult.

“Teeaeg!” hüüdis Sarah ukse pealt. Ta kriiskavalt kõva hääl tõmbas me kõigi tähelepanud enda peale ja kui ma uuesti  Jamesile poole vaatasin, oli ta mu ees juba täiesti tervena ja ammumees oli kadunud, võttes endaga kaasa rõsked verejoad, mis lombina ennist minu poole hiilisid.

Lasin jalad kiire liigutusega põrandale tagasi ja surusin huuled tugevalt kokku, enne kui uksest välja tormasin ja söögitoa poole sammud seadsin. Hakkasin tuimalt peas endale mingit viisi karjuma, surudes maha igasuguse tahtmise nähtu peale mõelda, vähemalt seni kuni sain teetassile keskenduda. Söögitoast tulev sooja piruka lõhn oli tähelepanu hajutamiseks suurepärane.

Ta laskis mul minna. Ilma küsimusi esitamata. Kuid pärast õhtusööki, kui oli meie oma aeg, püüdis ta mu kinni, suunas viisakalt ühte tühjana seisvasse tuppa, kus kogu mööbel oli kaetud hallide tolmukatetega ja küsis kohe kui uks kinni vajus otse, mida põrgut see kõik tähendama pidi.

“Väga viisakas!” märkisin teravalt, kuid teadsin, et mul polnud temast pääsu.

“Ütle mulle õige, mille pärast sind siia saadeti?”

Teesklesin, nagu ei saaks ma ta küsimusest aru, kuid ta ei lasknud end sellest heidutada.

“Sind saadeti siia põhjusega ja arvestades sinu vanust, ütleks et pärast üsna suurt tsirkust.”

“Mis minu vanusel sellega pistmist on?”

“Enamik, kes siit läbi käib, on kümnesed, mõned kolmeteistaastased – sina oled üheksateist! Sa pidid oma külas midagi korralikku korraldama, et sind siia saadeti. Kui ma mööda ei pane, ütleksin, et su eripära väljendus alles hiljuti? Oli nii?”

Noogutasin pahaselt. Mulle ei meeldinud, et mind avalikult nüliti nagu metssiga.

“Ma olen siin näinud nii mõndagi manajat – oled sa üks neist? Sest kui sa oled tuleks sind abistamise asemel põlema panna!”

See küsimus tuli mulle ootamatult.

“Mida? Põlema? Ei ole!”

“Miks sa mind siis seal nõndaviisi üksisilmi vahtisid!”

“Pea hoogu!” röögatasin täiest kõrist. Ta jagas siin teavet kiiremini kui malakalööke, kuid ma olin terve õhtupooliku üritanud mingit laulukest ümiseda ja mu pea ei võtnud seda kohe vastu. “Te põletate siiani inimesi?!?”

“Ära juhi teemat kõrvale! Oled sa üks manajatest või mitte? Seda tahan ma teada!”

“Ma isegi ei tea, kes see manaja on! Nõid ma ei ole kui sa seda nii väga teada ihkad! Inimesi ma ei ravi ja kuradiga ei tantsi!”

“Miks sa mind seal siis vahtisid kui sõge?”

Sõge? Mul jäi sõnadest puudu, et ta solvangutele samaga vastata, seepärast andsin alla.

“Ma ei ole sõge.” Ajasin löödult tagasi. “Või ehk olengi, ma ei tea enam.”

Nähes, et ta oli võitnud, tõmbas James tagasi ja istus ühele kolmest kaetud diivanist.

“Ma näen inimesi.” Alustasin aeglaselt, igat sõna eraldi vaagides. Kuidas ma seda seletama pidin? Isegi kodus polnud see lihtne – nüüd seda Jamesile selgitada?

“Ja edasi?”

“Ma näen kuidas nad surevad.” Laiutasin käsi – see lause võttis lühidalt kogu teema kokku, kuid Jamesi see ei liigutanud. “Ma näen viirastusi, kes tapavad inimesi. Sobib?”

Tekkis pinev vaikus, mille jooksul olin kindel, et James käib enda ja minu mõtteid läbi, et aru saada, mida ma talle just ütlesin.

“See vajab veidi selgitust.” Teatas ta kindlalt ja kummardus mulle lähemale.

Ohkasin. “Minu viga,” alustasin võimalikult aeglaselt iga sõna selgelt välja hääldades, “seisneb selles, et ma näen, kuidas sõdurite kummitused tapavad elavate inimeste hingi, neid naudinguga mõõgaga poolitades või lõputult vibust lastes.”

“Ja selle pärast saadeti sind siia?”

Kehitasin õlgu. “Oli veel üks väike intsident ühe nõiaga ja nad arvasid, et ma peaks tulema õppima end kaitsma.” Pomisesin veel juurde: “Selle asemel, et see nõid ümber kolida.”

“Kes nemad?”

See jutuajamine lubas tulla pikk ja vaevaline.

“Mu sõbrad. Mu perekond, uus perekond see tähendab.” Vana sai sest vaevalt eelmisel õhtul teada, millest mul oli pärast nii kahju.

“Su sõbrad?”

Ta rõhutas viimast sõna nagu kuuleks seda sõna esimest korda. Vaatasin ta üllatunud näkku.

“Jaah? Adine ja Ethel, Aaron ja Katherine, Deven ja Emily… Emily on õieti mu vanatädi lapselaps, aga seda sain ma teada alles pärast ja seega peaks teda vist ikkagi sõprade hulka arvestama ja…”

“Kuidas see võimalik on, et su sõbrad sulle selga ei pööranud?”

Ma ei saanud vist küsimusest õieti aru. Tegelikult sain, aga kuidagi keeruline oli hakata praegu Tõusva Linna koodeksit lahti seletama.

“Mis on Tõusva Linna koodeks?” küsis James selle peale kõva häälega.

“See on…” Oot! “Sa loed praegu mu mõtteid?”

“Nojah…”

“Ma puistan sulle südant ja sa loed mu mõtteid? Kus siin au on? Jäta vähemalt mingidki saladused mulle alles!” pahandasin südamest.

“Näiteks selle tuvikese, millest sa kogu aeg mõtled?” küsis ta muiates.

“Nõmetseja!”

Miks ma sel hetkel toast välja ei tormanud, jääbki saladuseks. Mulle ka.

“No kuule!”

“See tuvi on minu isiklik saladus!” Olin näost tulipunane. “See pole sinu asi!”

“On ta siis seda saladust väärt?” küsis ta õrritavalt.

Olin vait. Sellise nõmeduse peale ei hakanud ma isegi reageerima.

“Olgu, olgu.” Andis ta ruttu alla, taibates kiiresti, et nii ei jõua ta mitte kuhugi ja pöördus esialgse teema juurde tagasi. “Mida sa seal raamatutoas nägid?”

“Sinu surma.” Vastasin nautides iga sõna ja lõpetades lause laia naeratusega.

“Minu surma?”

Noogutasin. “Ilmselt pole see sul esimene kord – ta paistis juba üsna tüdinud.”

“Kes?” Ta oli ehmunud ja segaduses, täpselt selline, nagu ma tahtsin.

“Ammumees, kes sind märklauana kasutab.”

“Ammumees?”

Kas mulle tundus või ta võttis kõike, mida ma suust välja ajasin kui tõde? Nagu midagi loomulikku?

“Jah – isegi puugid ta sääremarja küljes ohkasid kaasa kui sind taas nägid!”

“Valetad!”

“Ei, miks ma peaksin?” Tõepoolest? Hakanuks ma midagi kokku valetama, oleks kogupilt olnud poole lahjem kui nähtu otsene kirjeldamine.

Ta vidutas veidi silmi ja vajus madalamale. Ilmselt luges mu mõtetest, et ma ei valeta.

“Kas…”

“Ei, sa ei sure selle tagajärjel ega sure ka su hing. Muidu oleksid ilmselt juba ammu surnud.”

“Kust sa seda tead?”

“Ma pole kindel. Kuid kõik mu sõbrad on veel elus. Viirastused ei saa ju sind vigastada, või kuidas?”

“Viirastused…”

“Mhmh, viirastused. Kes muud nad olla saavad?”

“Sa räägid sellest nagu jutustaks muinasjuttu haldjatest.”

See vist pidi tähendama, et ma kõlan enesekindlalt.

“Ma olen nendega juba ära harjunud.”

“Jaa, muidugi!” ta naeratas narritavalt. “Seda oli su näost näha!”

Kortsutasin kulmu.

“Hobden teab sellest?”

“Ei. Ma pole jõudnud talle veel rääkinud.”

“Olgu siis, eks me siis homme räägi. Praegu aga…”

“Kas te peate kõigest Hobdenile ette kandma?” küsisin äkki solvunud toonil. Ma ei lootnud enam, et siin saladusi saab pidada, kuid ma ei kavatsenud talle ka homme kõike südamelt ära rääkida. Ehk õnnestub mul praegu sellest veel pääseda kui James arvab, et mul on veel vaid sellest rääkida ja oma suure suu kinni hoiab.

Ta puhkes selle peale naerma. “Ei, kust sul küll see jabur mõte?”

Olin kimbatuses. Tõepoolest, mis mind seda arvama pani?

“Sa kardad teda ikka veel?” Ta naer katkes kui ta seda küsis, taibates ilmselt, et see polnud nii naljakas.

Oleksin hea meelega vastanud, et ma ju usaldan teda, kuid ei saanud sõnagi suust välja. Mul oli valus öelda, et ta oli küll tore mees, kuid me polnud veel kordagi neist asjust kõnelenud. Ma ei tundnud end temaga turvalisena.

“Oh, pole hullu. Luban, et minu suust ta seda ei kuule. Räägid talle ise kui õige aeg – mina hoian oma suure suu kinni. Head ööd!” Ta lehvitas meeldivalt ja laskus vilistades trepist alla.

Valus löök allapoole vööd.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s