Llyr 26

Ma tahtsin koju tagasi. Ma olin tulnud siia armetusse linna, et õppida end valitsema, selle asemel sattusime Jamesi, Sarah ja Rebeccaga kohaliku preestri juhitud kogukonna võimu alla, kes meilt pidevalt ja lõputult nõudsid, et me jätaks meid piinavad kurjad deemonid ja astuks korralike ühiskonna kodanikena tagasi kiriku rüppe. James ja Sarah, kes olid siin juba mitmendat aastat rääkisid, et varem see nii ei olnud. Hetkel oli seda raske uskuda. Hetkel oli raske üldse midagi uskuda, kuid ühes olin ma kindel, nagu mu sõbradki – me ei olnud deemonite küüsis.

„Kas võtad vastu Issanda kui oma isikliku päästja?“

Ehmatasin kui unest, kuuldes taas küsimust, mida ma hetkel kuulda ei soovinud. Olin siiani olnud kindel, kes on Issand ja et ta on minu päästja, kuid nüüd, kui mult juba sajandat korda sellele vastust nõuti, ei osanud ma enam vastata ega soovinudki vastata. Anusin vaikides taevaste poolt abi, nõudes, et Jumal need patused maha põletaks, kuid midagi ei juhtunud. Kordus vaid see üks ainuke küsimus, mis mu kõhus niigi tühja mao tõmblema pani.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s