Llyr 27

Taevas oli selgem kui eile. Tuul, mis viimased kaks päeva lõõskas, oli vaibunud ja jääliistakutest sadu asendunud vihmaga. Tänavad olid veel porised, kuid sinine taevas lubas kindlalt ka selle tänamatu taevaanni kadumist. Kevad oli saabunud ja mind rõõmustas kui nägin ühe halli maja nurgast välja ronimas väikest hiirekest, hammaste vahel tolknemas üks esimesi rohuliblesid. Muidugi tegi see temast ideaalse märklaua vastasmaja pruunile kõutsile ning järgmised kümme minutit pages ta nii et tuli takus, kuid sellegipoolest oli see südantsoojendav.

„Tule, sa jääd niimoodi maha.“ Soovitas viieaastane Belle Miller, mu nii öelda kasupere noorim võsuke. Millerid olid omamoodi toredad.  Küll harjumatult usklikud, kuid toredad. Selles peres oli veel kaks last, kuid nemad olid päevade kaupa koolis ja seega oli mu kaaslaseks peamiselt Belle.

„Ma nägin midagi ilusat.“ Olin oma mõtetega nii eemal, et ei märganudki teda kohe. Ta naeratas selle peale rõõmsalt ja jooksis vanematele järgi.

Ta meeldis mulle, meenutades Abigale kui ta nii noor oli. Ma lubasin Abbyle nöörinukuga mängimist õpetada, nüüd oli ta juba kindlasti sellest east väljas, sest kellel on kaheksaselt ikka aega nukkudega mängida kui koolis on nii palju uusi sõpru. Emily õpetab neile kindlasti raskemaid aritmeetilisi tehteid kui nad oleks nõud õppima. Peaks neile kirjutama, nii palju on mul ikka kukrus, et postimajast mark osta ja Lyntile, me postimehele, kiri saata, mille ta siis Llyri saaks viia.

Ma ei kavatsenud selles kirjas rääkida kui raske mul oli olnud, kuidas me olime sunnitud selle kogukonnaga ühinema, kuigi me seda ei soovinud ning kuidas me nüüd, vaevu üksteist nähes, lootsime, et kunagi tuleb keegi ja päästab meid siit ära.

Me nägime üksteist vaid kord nädalas missal ja sinna me praegu läksimegi, igaüks oma kasupere sabas läbi vihma marssides. James oli küll noor härrasmees, kuid ka tema oli määratud ühe vanapaari juurde järelevalve alla, et kindlustada tema deemonlike omaduste kindlat kadumist. Sarah ja Rebecca elasid samamoodi nagu minagi noortes peredes, kus olid lapsed, kes vajasid järelvaatamist.

Me ei tunnistanud end lööduks, teades, et anded, mis meile meie vanemate poolt kaasa olid antud, ei kao kuhugi, kuid me lihtsalt ei rääkinud sellest, polnud mõtet meie kehva olukorda veelgi hullemaks ajada. Vähemalt ei koheldud meid enam kui deemonitest vaevatuid – seda isegi ei mainitud, ent olematuks see seda ei teinud, pidev järelevalve ajas Rebecca ja Sarah hulluks, kuid nad kasutasid missat meiega rääkimiseks, kudrutades kui kaks tuvi võidu, rõõmsad, et me jälle üksteist kohtasime ning pidasid taas nädala vastu.

Me ei saanud Jamesiga neid aidata, sest meil ei lubatud nendega rääkidagi, kuid me teadsime, et ainuüksi nende kuulamine aitas. Mul oli kahju, et ma ei saanud tüdrukute rääkida. Jamesi ma oma mõtetes enam ka üles ei otsinud, sest olin kindel, et tal on tüdrukute kuulamisega niigi tegemist. Siiski kinnitasin aeg-ajalt, et kõik on hästi, kuid see oli ka kõik. Pigem tiirlesid mu mõtted taas Llyri ümber ja mu rüütli ümber, kes ilmselt ei aimanudki, mis siin vahepeal toimunud oli.

Ootasin kannatlikult palvuse lõppu, ühinedes sellega kord-paar viisakusest. Ma ei palvetanud enam Jumala poole, vähemalt süvenenult ja tõesti uskudes, see oli kõigest näitemäng, milles ma osaleda ei tahtnud. Ma uskusin Jumalasse, niisiis ei saanud see olla sellest, kuid ma ei uskunud, et nendega koos hundi moodi uludes on õige Jumalat otsida.

Otsustasin, et küsin pärast teenistust luba postkontorisse minna. Miks ma selle peale küll varem ei tulnud? Nad ei saa ju keelata mul omakestele kirjutamast, ega ju? Vaatasin tahtmatult kiiresti selja taha, otsides Jamesi silmist kinnitust – ta pidi seda kuulma.

Ja ta naeratas mulle.

Olin sest nii ehmunud, et keerasin end kohe tagasi ettepoole. Hoidsin hinge kinni ja palvetasin südamest, et keegi seda ei märganud. Jõudsin kiiresti lugeda kümmekond Meie Isa palvet, enne kui kuulsin peas Rebecca vaikset helisevat häält ja Sarah lõbusat naeru.

„Lõpeta juba! James ütles, et sa tekitad tal niiviisi peavalu!“

„Vabandust.“ Pomisesin kiiruga.

„Pole midagi.“

„Ta ütles, et kui nad ei peaks sul millegipärast laskma seda kirja kirjutada, siis delegeeri see talle ja ta aitab meil selle kohale kanda.“ Jätkas Sarah.

Ma ei teadnud, et James nendega suhelda saab. Olin seda küll kahtlustanud kui tüdrukud mõnel õhtul lõbusalt naerma puhkesid, kuid mulle nalja seletada ei osanud, kuid midagi kindlat ma selle kohta öelda ei saanud. Ma polnud kindel, et härra Hobdengi seda teadis.

„Ma ei tea… te pole seda ju enne teinud.“ Ütlesin mõttes Jamesile, kuid kuulsin juba Rebecca häält.

„Aga proovida ju võib.“

Olin sellega nõus – proovida ju ikka võis.

„Tead, mida ma väga oma sünnipäevaks sooviksin?“ küsisin ja naeratasin ujedalt. Mu sünnipäev oli kõigest nädala pärast, kuid olin kindel, et siin seda ei tähistata.

„Sünnipäevaks? Oi, ütle, ütle!“  Sarah oli nii kannatamatu kui asi puudutas pidutsemist.

„Teiega taas koos ühes ruumis olla.“ Ohkasin, sest ainuüksi sellest mõtlemine tekitas tuska.

Selle peale tekkis vaikus. See kurvastas ka neid.

„James hoiatab sind.“ Kuulsin Rebecca tõsist häält.

Kortsutasin kulmu. Tundsin ennast niigi halvasti ja nüüd tuli ta taas välja oma kulunud hoiatusega, millest hetkel midagi kasu polnud. Pealegi, miks ta mind järjest selle eest hoiatas kui läheduses polnud kedagi, kes kas või miinimumi ulatuses saanuks mu soovi täita?

„Ma ei saa sinna midagi parata.“

James oli küll tore inimene ja väga hooliv ja sõbralik, kuid ta kippus mind nii mõnigi loetud kord tülgastama oma arusaamadega. Ta soovis head, selles polnud kahtlustki, kuid ma kartsin, et tema anne mõtteid lugeda kippus talle teinegi kord pigem karuteenet tegema, sundides teda kõigel silma peal hoidma, tahtis ta seda või mitte.

Avasin lauluraamatu ja alustasin koos naistega laulu Taeva vägevuse ülistamiseks.

Pigem oleksin koos Aaroniga – ta ei osanud küll nii põhjalikult teise meelde tungida, kuid ta oli tähelepanelik ja aeg-ajalt armsasti segaduses. Minu juhm rüütel.

„Appi, kuulge – mis täna teemaks oli?“ küsisin ehmunult.

„Annetamine ja helde taevane tasu.“ Sarah ei kõlanud eriti õnnelikult. „Ära muretse, meilt ei ole neil enam niigi midagi võtta.“

„Loodame.“ Sulgesin raamatu ja me langetasime viimaseks palvuseks pea. Soovisin neile sel ajal head päeva ja lahkusin koos Milleritega, surudes veel preestril kätt.

Järsku kuulsime kõva rabinat ja siis kolinat ja nõude purunemist, millele järgnes ratta purunemise heli. Pöörasime end häälte suunas – üks kaarik oli teisele hooga sisse sõitnud. Kaarikujuht oli pääsenud, kuid hobune oli jäänud kahe vankri vahele ning lebas seal nüüd, tagakere  küljest rebituna purunenud kuldservaliste tasside ja taldrikute keskel.

Rahvas hakkas alles kogunema ja ma nägin selgelt, kuidas hobune hinge heitis ja ta raske pea vankri niigi delikaatse tasakaalu lõplikult paigast lõi kukutades selle nõudelaari vedanud mehele otsa, lõigates ära käe, millega ta õhku ahmides serviisi tervemaid osi kokku üritas korjata.

Kuulsin, kuidas Belle mu kõrval vaimustusest rõkkama hakkas. Tõmbasin ta tugevalt vastu oma pruuni mantlit ja surusin kinda üle ta suu, nii et ta piuksugi ei saanud teha. Erinevalt Abigale’st, kellest ma oleksin uskunud, et ta on lihtsalt nii šokeeritud, et ei oska muud teha kui naerda, tundis see noor daam selle üle siirast pahatahtlikku rõõmu. Kuid see oli tema eas ka loomulik – nagu tiriks kärbsel tiibu küljest, et kontrollida, kas ta ka nendeta saab lennata.

Paar uudishimulikku ja halvakspanevat pilku pöördus meie peale, kuid vastasin vaid õlakehituse ja häbeliku naeratusega, vabandades, et ta on veel liiga noor.

Ka ta ema oli jahmunud, et ta väike tüdruk niimoodi sellise õnnetuse peale reageerida võis, tal oli piinlik – seda oli ta näost näha. Kindlasti saab ta nüüd õhtul pika jutuajamise osaliseks teemal teiste ebaõnnestumise üle naermise kohta. Vanemad õed pelgalt muigasid õe segaduses näo üle.

„Tule,” rahustasin tüdrukutirtsu ja tõmbasin ta kättpidi kodu poole. Kõige mõttekam oli ta siit eemale saada.

Mu kindlustunne vedas mind alt. Ma ei küsinud sel päeval enam postkontorisse minemiseks luba, vaid mängisin õhtupooliku Bellega. Ta oli nii armas oma heledate lokkidega.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s