Llyr 28

„Kaua me siin veel peame olema?“ pahandas üks noor mees lõpuks kui me olime viimased tund aega vaikides istunud. Vaatasin teda väsinult, kuid ei vastanud. Mis siin ikka vastata?

See oli vana koolimaja, mida enam ei kasutatud ja nüüd koguti siia haigeid, kõik, kes kuulusid härra Surmale.

Oleksin talle rõõmuga öelnud, et enam ei ole midagi karta, et katk, mille pärast meid siia kokku aeti, on möödas Ma ei saanud isegi aru, miks meid siia toodi, mitte enne kui Belle köhima hakkas. Alles siis ütles proua Miller, et üks teenijatüdrukutest oli haigeks jäänud ja see määras kogu pere surma. Rohkem polnud vajagi, me riietusime musta ja meid toodi siia.

Nädalaga oli ümbruses surnud juba kümme inimest ning oli selge, et haigestudes enam pääsemislootust polnud. Nii matsime peagi kõik neljakesi oma kasupered üksteise järel. Viimasena läks Belle. Panin talle kirstu kaasa tema kuldsete juustega prantsuse nuku, mida ta hullupööra armastas ja kimbu kannikesi, mille ma koolimaja eest korjasin.

Oli hea, et nad kohe alguses surid. Olime ses osas ühel nõul. Nad olid kõik lahked inimesed ja kuigi nad kuulusid nende hullude hulka, kes meist deemoneid otsisid, ei saanud me keegi väita, et nad oleksid olnud oma tegudelt halvad. Vähemalt mitte nemad, kes nad meid nii lahkelt oma majja võtsid, samas kui teise võimalusena oleks meid ees oodanud võllas. 

Kammisin vaikides Rebecca juukseid ja mõtisklesin, kuidas see võimalik oli, et ma veel terve olin. Ma tundsin ennast kogu selle jubeda aja hästi, kui valutav süda välja arvata ja Jumal teab, ma nutsin. Nutsin nii, et silmad hõõrdumisest paiste läksid – viimasel nädalal tekkis mu parema silma juurde lööve nagu oleksin kellegagi kaklemas käinud.

Ühtäkki tundsin rõõmu, et polnud jõudnud kirja teele panna. Mul oli piinlik nii mõelda, kuid see oli üks rõõm, mida ma maha suruda ei soovinud.

Kuulasin, kuidas James ja Sarah nurgas omavahel kudrutasid, nagu oleks tüdruk kõigest väsinud, mitte haige. Nad rääkisid lindudest ja kuidas nad lennata saavad ning James seletas talle midagi sulgedest ja kõrretaolistest luudest. Kujutlesin maailma, mis koosnekski ainult nendest linnuluudest ja lilledest, kui lindudel oleksid sulgede asemel õielehed, kas nad siis ka lennata saaks?

Miks see preester juba ei sure? See pani mind imestama, kuidas saab nende kõikvõimas Jumal jätta nad nii kergemeelsete tegude eest karistamata? Või ehk see oligi karistus – tema kolmest pojast ja kahest tütrest oli järel vaid üks tütar ja naine, keda ta kohtles sama karmilt kui oma kogudust, vaakus surma piiril. Mul hakkas tast kahju – sellist saatust ma talle kindlasti ei soovinud.

„Sarah on surnud.“ Ütles James äkki.

Vaatasime jahmunult nende poole. Ta istus seal, Sarah käsi süles ja surus parasjagu tema silmi kinni.

Rebecca vajus õudusest justkui kokku ja puhkes lohutamatult nutma. Tõmbasin ta endale ligi ning surusin oma käed tugevalt ümber ta õlgade. Ahmisin vaid õhku, oskamata midagi öelda. Oleksin hea meelega nutnud, kuid ei suutnud, südames oli valus.  

Lõpuks võtsin oma julguse kokku ja surusin üle huulte Beccyt tugevalt kallistades.

„Mul on nii kahju.“

James noogutas.

Beccy keha oli kuum. Ma tundsin seda ja mu süda tahtis sealsamas vait jääda ja maha surra – ka Rebecca oli haige. Hakkasin mõttes kiiresti üht viisijuppi laulma, lootuses eemale lükata neid mõtteid, mis Jamesi kurvastada võisid – ta just kaotas ühe oma parima sõbra, ma ei tahtnud talle kohe mõista anda, et varsti kaotab ta ilmselt ka teise.

Nad nutsid mõlemad. James üritas algul mitte, kuid sa ei saa seda taltsutada.

Olin nende jaoks veel võõras, kuid nad olid koos olnud juba ligi viis aastat, mina kõigest paar kuud. Mul oli valus, kuid ma ei suutnud enam nutta – olin kõik oma kasupere peale ära kulutanud.

Rebecca ei tahtnud mind lahti lasta, kuid ma pidin preestri juurde minema. Kuid ta ei lasknud mul minna. Oleksin talle tahtnud karmilt öelda, et ma pean, kuid ei suutnud. Ka ei saanud ma teda Jamesi juurde viia, sest sel juhul oleks ta kindlasti tundnud kui kuum tüdruk oli.

“Beccy on haige?” küsis James äkki valusalt Sarah voodi juurest. Tüdruk keeras end sama ehmunult ringi, näost valge.

Ahhetasin. Ma ei märganud, millal ma sellele uuesti mõtlema hakkasin. Tahtsin nii väga midagi öelda, kuid ei osanud. Beccy hakkas nuuksuma. Tõmbasin ta uuesti enda vastu. James oli nutmise lõpetanud ja tuli meie juurde, kükitades meie jalge ette, kuuereväär maad riivamas.

“Ta on kuum…” Ütlesin kähinal. “Nagu Sarah…”

“Ei, ma ei lase sellel juhtuda. Me peame siit ära minema!” raputas James pead ja tahtis end juba püsti ajada, kuid surusin ta uuesti istuma.

“Tasem! Tasem. Mõtle ikka – me ei saa praegu kuhugi minna.”

“Aga Beccy…”

“Kui ta on haige, siis on parem siia jääda.”

“Miks sa arvad, et see parem on?”

 “James!” olin pahane, kuid sain aru, et ta ei tahtnud enam päevagi veeta kohas, mis talt ainult võtnud on, siiski, kes meid vastu võtnuks kui meil on kaasas palavikuga haige? Eriti nüüd kui seda katku nime all tunti. “Kui ta on haige, peame jääma paigale, me ei saa reisida.” Ma ei hakanud talle praegu detailselt seletama, miks – selle aja peale oli see kindlasti talle juba selge.

“Ma tulen tagasi. Hoia teda.” Ütlesin rahulikult ja surusin Beccy ilma nendepoolsete vastuoludeta Jamesi õla najale.

“Kuhu sa lähed?” küsis James hirmunult.

“Otsin preestri üles.” Vastasin tõsiselt. Nägin ta näost, et ta ei kiitnud seda heaks, sest ei olnud tavaks, et sellega tegelevad naised, kuid hetkel ei hakanud ta mind ka takistama. “Ja toon apteegist midagi palaviku vastu.”

“Neil ei ole midagi…” alustas James vastumeelselt.

Mulle ei meeldinud seda kuulda. Krimpsutasin nina, kuid ütlesin siis, et sel juhul korjan metsast midagi, mis aitab. Igatahes ei kavatsenud ma vaikides siin istuda ja oodata, et Rebeccat Sarah saatus tabaks.

Preestrit ma kahjuks ei leidnud, ilmselt oli tema naise selleks ajaks juba kindel saatus teda nii palju mõjutanud, et vaene mees oli linnast lahkunud, jättes maha oma väga temast sõltuva kogukonna.

Kõndisin mööda tänavat apteekri poole, kuid nähes selle ees kisklevaid mehi ning nende taga lõhutud akendega apteeki, jätsin selle mõtte sinnapaika. Jamesil oli õigus ja siit ma täna ravi ei saanud. Selle asemel võtsin suuna linnast välja, kus virvendasid kaugelt juba heledad leedri õied. Ma polnud täpselt kindel, kui palju neid sai kasutada, kuid ma mäletasin, et ema kasutas neid kunagi kui Abigale külmetuse puhul. Kui need ainult aitaks…

Korjasin neid paar peotäit, enne kui tagasi koolimajja suundusin, kus mind ootas ees James, kes surnumatjatel Sarah keha linasse aitas mässida. Olin kaasa toonud ka kassitappu, mida ta armastas, et seda ta keha ümber mässida.

“Ma oleksin seda ise ka saanud teha.” Protesteerisin. “Ma jätsin su Beccy järele vaatama.”

“Ta on voodis, seal.” Osutas ta voodile, mis oli teises toa otsas.

“Miks seal?” imestasin, sest mind heidutas, et ta magamiskoht oli korraga pandud meist nii kaugele eemale mingite võhivõõraste vahele.

“Sest mujal polnud vaba kohta.” Kehitas ta õlgu. “Pealegi, parem seal kui kusagil mujal.”

“Minu voodi on lähemal – ta võib minu voodis ka olla. Ausalt, ma ei vaja seda nii nagu tema vajab.”

James kortsutas kulmu. Ta oli nagu ümber vahetatud selle aja jooksul kui ma rohtu käisin toomas, selline tõsine, asjalik ja karm.

“Ta on haige, ta ei saa tervete juures olla. Muidu jääme meie ka haigeks.”

“Ma pole selle kolme nädala jooksul haigeks jäänud, miks sa arvad, et ma nüüd jään!”

Ma ei jäänud ootama, et ta midagi vastaks, keerasin kanna pealt ringi ja läksin pliidi juurde, et vett keema panna.

Ta ei saanud nii külm olla, et nüüd Rebecca endast võimalikult kaugele lükata, nagu oleks tegemist tüki lihaga lihuniku juures. Vaatasin kurvalt, kuidas nad Sarah elutut keha ükskõikselt linasse üritasid pakkida, pressides ta niigi õblukest keha veel rohkemgi kokku, et ta oleks võimalikult väike. See vihastas mind – ta oli üks suurima südamega tüdruk, keda mul oli olnud au tunda ja näha teda nüüd sedasi kohelduna ajas mind marru. Mul oli raha, et talle kirst hankida, miks lasin ma teda siis sedasi lihtsalt linasse mässida?

Raha jättis mulle Miller kui oli selge, et tema perekonnast ei jää enam kedagi ellu. Ta kirjutas kõik pisikesele paberitükile, kuhu lisas ka  perekonnavapi, millega pidi tõestatama, et dokument oli õige. Algul ma keeldusin seda vastu võtmast, kuid ta ütles karmilt nagu talle kohane, et 1500 dollarit on tema meelest piisav, et noor naine ei peaks edaspidi virelema kusagil vaestemajas ja see on piisav summa, et mitte tema sugulastes viha tekitada. Tal olevat kahju, mis meiega tehti ning ta tundis end vastutavana, kuna oli mu enda majja võtnud ning et neist asjaoludest sõltumata oli ta ülimalt rõõmus, et sai mind tundma õppida. See tegi südame soojaks, et ta minust nii arvas ja seda suurem oli valu kui ma järgmise kahe nädala jooksul nad kõik maha matsin.

Ikkagi oli see suur summa, mis nüüd paberitükina mu kukrus vireles. Saatsin pärast Belle surma nende sugulastele ka teate, informeerides neid vahepealsetest sündmustest ja paludes, et nad kohe siia ei tormaks, vaid et advokaat võtab nendega ise ühendust kui see katku moodi puhang siin lõpeb. Perekonna advokaat lubas seda ka teha ja nii jätsin selle maja, mis mulle siiani peavarju oli pakkunud, maha ja meid toodi siia koolimajja.

“Miks me kirstu ei telli?” küsisin Jamesilt kui tema selja taga seisatasin, otsides samal ajal kukrust niiti ja nõela, et Sarah lina sisse õmmelda, sest see ei tahtnud kuidagi ta keha ümber pidama jääda.

“Me peame ta kiiresti matma, enne kui ta teisi nakatab, miss.” Vastas üks surnumatjatest Jamesi eest. “Meil on kahju, kuid surnuid on nii palju, et me ei jõua neile kirste teha.”

Noogutasin arusaavalt.

“Olgu,” ohkas siis ning võtsin voodi kõrval istet, tõstes keha endast veidi kaugemale, et oleks parem õmmelda, “kui te lubate, ma teeks seda…?” Mehed tõmbusid hea meelega meist kaugemale. Palusin Jamesil, kes sel hetkel uuesti näost ära vajus, minna Rebecca juurde, et ma saaks rahus ta keha ümber selle kookoni ehitada, ilma et peaksin vahepeal noormehe nutvat nägu nägema. Siis oleksin ilmselt ise ka nutnud, sest iga piste tegi haiget ja mu käed värisesid meeletult, tehes selle töö veelgi raskemaks.

Et natukenegi kindlust tagasi saada, lugesin mõttes rohkem palveid kui kogu oma eelmise eluaja jooksul. Ma tahtsin, et ta võetaks taevasse vastu nagu oleks tegemist maailma kõige säravama ingliga. Ja et tal oleks seal hea. Seetõttu oli mul kahju, et preester teda matta ei saanud.

Tunni aja pärast kutsusin surnumatjad talle järele. Ta meenutas veidi neid muumiaid, kelle kohta ma isa raamatutest lugenud olin. Tõmbasin ta keha ümber nüüd juba närtsima hakanud väädid, millel küljes õõtsusid suured heleroosad õied.

Seisime ukse peal kui nad ta kanderaamiga ära viisid. Ka Rebecca, kes keeldus maha jäämast ja nõudis, et ta tahab temaga hüvasti jätta.

“Sa oled ta kaunistanud nagu läheks ta pulma.” Ohkas Beccy äkki rahulikult kui ta nägi Sarah keha mööda minemas.

Vaatasin üllatunult tema poole. Ta oli nii rahulik, näost valge, õhetavate põskedega ja värises külmast, mida väljast õhtupoolikul tuli. Ta silmad olid märjad, kuid ta oli õnneliku näoga. Olin kindel, et ta on jõudnud enda jaoks läbi mõelda, mis siin sündis, sel ajal kui me Jamesiga üritasime tööga igasuguse mõtlemise seljatada.

“Oleks see talle meeldinud?” küsisin kahtlevalt. Ma tahtsin lihtsalt, et loodus, mida ta nii väga armastas, saadaks teda ka nüüd kui ta oma viimasele teekonnale saadeti.

“Kindlasti.” Vastas Rebecca naeratades. 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s