Llyr 29

Järgnev öö oli kui õudusunenägu. Me ei saanud Jamesiga sõbagi silma peale, vaid veetsime selle Rebecca voodi ees teda tähelepanelikult jälgides, olles valmis igaks tema väiksemakski liigutuseks või sooviks.

Olin talle jootnud leedripuu õite teed ning ta magas nüüd, higistades kui segane, aga sellegipoolest ta magas. James tahtis aga iga tunni aja tagant teda üles ajada, nagu veendumaks, et ta on ikka elus. Pidin teda tagasi hoidma ning pidevalt keelama, et see ei aita paranemisele kaasa, kuid ta ainult vihastas ja kõndis selle peale uksest välja. Et tunni aja pärast tagasi olla, kaasas natuke leiba ja kannuga piima, mida ta siis lepituseks mulle pakkus, teades, et meil kummalgi pole tegelikult isu.

Õues oli ilus hommik, karge ja selge ja kohalt, kus ma istusin, sain ma vaadata, kuidas päike tõusis. Mu mõtted rändasid tagasi Llyri ja Aaroni peale. Ma tundsin neist meeletult puudust, nende jutuvadast, millel puudus kohati igasugune eesmärk, Aaroni ninast ja tema kallistustest, Abigalest ja vanematest…

“Kui ta ka sureb, siis ma tapan end.” Kuulsin äkki teda ütlemas. Vaatasin üllatunult tema poole ja siis Rebecca poole, kes lebas seal hetkel tõesti nii rahulikult, et teda võinuks ekslikult surnuks pidada.

“Ära räägi lollusi!” teatasin solvunult ja sirutasin end neile lähemale, et tüdrukut kattev tekk veidi kõrgemale tõmmata. James oli kindlalt tema käe külge klammerdunud ja keeldus seda lahti laskmast.

“Kas sina siis ei tapaks end kui Aaroniga midagi juhtuks?”

Tundsin, kuidas südame alt külmaks läks ja ma vannun, oleksin talle sealsamas virutanud nii et maa must. Avasin suu, et midagi väga vürtsikat vastu öelda, kuid ei suutnud. “Ära räägi lollusi!” kordasin haavunult  ja tõusin äkiliselt, nii et tool ümber lendas. “Rebecca saab terveks – näe, tal on juba palju parem!” pahandasin. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et ta sellise jutuga nüüd välja tuli kui Beccy ennast juba paremini tundis. Oleksin tahtnud veel midagi öelda, et see lurjus viimaks paika panna, kuid tabasin äkki, et ma nutan. Ma ei tahtnud Rebeccat kaotada, kuid hetkel võis veel kõike tulla ja tema ärplemine, mis teatas mulle, et sel juhul jääksin ma ka temast ilma, ajas mind paanikasse.

Ta laskis Rebecca käest lahti ja tõusis, et mind tugevalt süleleda.

“Tule, hingame värsket õhku.” Ütles ta tõsiselt.

“Aga Beccy?”

Ta heitis tüdrukule uuriva pilgu, kuid see vaid nohises rahulikult.

“Ma arvan, et viis minutit ei juhtu temaga midagi.”

Ta tõmbas mu voodite ja neid ümbritsevate inimeste vahelt läbi ja uksest välja, kus meid tervitas seesama karge õhk, mis terava voona nüüd me kopse täitis.

Kõndisime majast eemale, kus ei olnud enam kuulda inimeste hala ning võtsime seal puu all seisval pingil istet. Puu sahises lohutavalt, kandes veel mõnda lehte eelmisest talvest, kuid saates neid siis rõõmuga tuulega maa poole teele.

“Ma olen viimasel ajal su mõtteid lugenud.” Alustas ta tõsiselt ilma sissejuhatuseta. “Sa hämmastad mind.”

Ma ei osanud sest midagi arvata. Ühtepidi see ärritas mind, kuna ta teadis, et see mulle ei meeldi kui ta seda ilma minu tahtmiseta teed, ent samas olin liiga väsinud et sellega võidelda või ennast puudutatuna tunda. Seal polnud enam midagi järel, millest kinni haarata ja skandaali teha.

“Mu mõtted on olnud üsna üksluised, mis?” küsisin nukralt naeratades.

“Sa armastad seda Aaroni, jah?”

Mis see veel siia puutus?

“Ma ei saa aru.”

“Aga sa ei ole tema peale viimased nädalad pea üldse mõelnud.”

Olin segaduses. Kas ta päris mult  aru minu tunnete osas? Praegu?

“Ma…”

“Sa nagu tõrjuks teda oma mõtetest välja.”

Olin kimbatuses. Mida ta sellega saavutada üritas? Ma ei taibanud, et ma seda tegin, aga mul oli nii palju muud, mille peale mõelda. Kas see ei olnud siis arusaadav, miks ma praegu tema peale ei mõelnud?

“James, ma ei arva, et praegu on parim aeg…” ta ajas mu segadusse “ja sinuga ma seda…”

“Ei, ära saa valesti aru, ma tean, et praegu on keeruline. Lihtsalt, ma pole siiani näinud, et keegi nii põhjalikult püüaks kedagi oma mõtetest välja suruda. Sa nagu kardaks tema peale mõelda.”

“Ja siis?”

“Ma tahtsin lihtsalt öelda, et sellel pole mõtet – nad on su mõtetes sellest hoolimata olemas ja see, et sa temast nii kaugel oled, ei tähenda nagu sa peaksid tema heaolu nimel ta oma mõtetest välja heitma. Sa ei saa saatust kontrollida, aga ma arvan, et sul oleks aeg minna…”

Nüüd hakkas mulle koitma, kuhu ta sihtis. Ta üritas mind lohutada, et ma ei pea ennast üksikuks tegema, sest ma olin kodust nii kaua ära, aga mulle raudselt ei meeldinud, kuhu ta oma jutuga välja oleks jõudnud, seega katkestasin teda kiiresti.

“Sa ei ole vist aru saanud, miks…” segasin end kiiresti vahele, et ta jätkata ei saaks. Ta vaikiski, oodates. “See ei ole selle pärast, nagu ma tahaks neist lahti öelda, et ma pole veel Llyri tagasi pöördunud.”

“Aga…”

“Kui ma praegu Llyri tagasi pöördun, võtaksin ma selle haiguse enesega sinna kaasa.” Ütlesin tõsiselt.

“Sa võiksid neile vähemalt kirjutada, et sinuga on kõik korras, sest…” ta vakatas.

Vaatasin ehmunult talle otsa.

“Mida sa tead, mida mina ei tea?” küsisin tõsiselt.

“M-mis mõttes?” üritas ta tagasi ajada.

“Sul on selline nägu peas, nagu sa peidaksid saladust. Tavaliselt oskad sa väga hästi saladusi hoida, aga praegu oled sa näost punane kui vähk Mida sa teinud oled?”

“M-ma ei ole midagi teinud!” pahandas ta.

“Miks sa siis nii süüdlaslik välja näed?”

Ta ei vastanud, vaid tõusis kiiruga.

“James Moor! Sa varjad minu eest midagi ja ma tahan nüüd ja kohe teada, mis see on! Miks sa praegu sellega lagedale tuled, miks sa praegu uurid minu tunnete kohta?” Tundsin, kuidas mu süda tahtis ärevusest lööke vahele jätta. Ta ootamatu teemavalik oli nii kahtlane, et tekitas mus südamevalu.

“Ma ei saa aru?”

“Ära mängi minuga!” karjusin talle ahastusest näkku. Olin paanikasse minemas. Ta ei oleks seda teemat üles võtnud kui ta ei teaks midagi. “Ma tunnen, et midagi on halvasti, James! Miks sa minuga praegu sellest räägid? Praegu, kui me peaksime mõtlema Rebecca peale!”

Ta oli vait ja vahtis mind ehmunult. Ma hingeldasin ja vajusin tagasi istuma, süda sees peksmas nagu oleks need mu viimased hingetõmbed.

“Miks?” nuuksusin hirmunult. Midagi oli valesti, väga valesti.

“Ma kuulsin hommikul akna taga kedagi möödumas, ta mõtted tõmbasid mu tähelepanu ära… See oli midagi kummalist, mis ta ütles.”

Ootasin ärevalt, mida ta paljastab ja poleks kindlasti mitte leppinud sellega, et ta äkki püsti tõusis ja tagasi hakkas minema.

“James, sa ei saa mulle niimoodi öelda, et miski köitis hommikul su tähelepanu ja lihtsalt minema kõndida!”

“Sa oled endast väljas, ma ei tea, kas praegu on hea…”

“James!”

“Ma kuulsin kuidas keegi mõttes sinust rääkis.”

“Sa kuulsid?!? Ja sa ei suvatsenud seda mulle öelda??”

“See oli vaid hetkeks.”

Aaron oli siin?

“Sel Aaronil, tal on heledad juuksed, minuga ühe pikkune, selline” ta tõmbas käega rapsti lõua alt kõrvani “kriim ja hästi ennasttäis seisakuga.”

Vahtisin teda tummalt. “Ma ei ole sulle rääkinud, milline ta välja näeb…” mu lihased muutusid kangeks. Olin viimased kolm nädalat vältinud igasugust tema peale mõtlemist, et teda siit eemale hoida, et ta ei tunneks, et midagi valesti on, et ta ainult eemale hoiaks siit katkupesast. “Ta ei ole ennasttäis! Kust sa tead…”

Ta osutas käega mu selja taha.

“Ta…?”

James noogutas ja tõusis väga aeglaselt püsti, enne kui must sammu kaugemale astus. “Ta on pahane.” Märkis ta oma tegevuse seletuseks.

“Pahane?” hüppasin pingi pealt üles ja keerasin end ringi. “Praegu ei ole aeg…” röögatasin vihaselt, enne kui ennast Aaroni käte vahelt leidsin, ilma igasuguste kavatsusteta mind lahti lasta. “…pahane olla…” nuuksatasin jahmunult ja surusin küüned ta tumedasse vihmakeepi.

“Kui ma kuulsin, et siin on…” sosistas ta, kuid vakatas, suutmata lauset lõpetada.

“Ma ei tahtnud, et sa siia tuled!” pressisin läbi hammaste, surudes põsed vastu ta krobelist mantlit ning sulgesin sõrmed ta selja peal. “Ma ei tahtnud, et sa siia tuleks…”

“Ma tean.” Vastas mees naeratades, enne kui mu vastumeelselt eemale surus, nii et ta sai must siiski kinni hoida ning jäi pahaselt Jamesi põrnitsema.

“Oh muidugi! Kui rumal minust – James Moor, mu koolikaaslane, Aaron Ducket, mu kihlatu.”

Oma viimaste sõnade juures piilusin ettevaatlikult Aaroni näo poole, kuid nägin seal vaid hetkelist uhket naeratuse varjundit, mis mu südame rõõmust hüppama pani.

“Rõõm tutvuda!” James sirutas talle käe esimesena, mille mees rahulikul ilmel ka vastu võttis, enne kui ta kulmud kipra kiskusid.

“Sina! See oli sinu hääl, mida ma hommikul kuulsin!”

“Mida? Ei…” ta muutus rahutuks.

“Jajah, oli küll! Kui ma siit mööda läksin, ma kuulsin sind!” ta laskis mu lahti ja astus sammu Jamesi suunas, teda tähelepanelikult uurides.

Kuid järgmisel hetkel lebas James juba porisel teel, nägu löögist leevendamas.

“Aaron!” Mida see nüüd tähendama pidi? Sirutasin maaslebajale käe.

“Sa käskisid mul temast eemale hoida!” müristas mees vihaselt.

“James!”

“Ja siis? Nagu näha, ei pea sa soovitusi miskiks!” nähvas James vahele ning ajas end uuesti uhkelt püsti.

“Soovitusi? Ma ei kuula soovitusi, mida mingi vereimeja mulle kõrva sosistab!”

“Siis ütleb June sulle ise, et ta sind siia ei taha!” teatas ta pahaselt ja sammus tagasi koolimaja poole, hoides nina võimalikult kõrgel, et veri, mis ninast välja ähvardas voolata, võimalikult vähe ta sinist kuube määriks.

Vaatasin jahmunult talle järgi. Otsisin mõttes vastust, mis siin just juhtus ja mida ta selle viimase lausega mõelda võis, kuid ei osanud. Olin segaduses. Järsku jõudis mulle aga kohale, et see kui ta mu mõtteid luges, võis viia ta arusaamale, et ma ei ole enam… Oh, pagan, seda ma praegu küll ei vaja, et…

Pöörasin end hirmunult ringi, et üritada talle selgitada, et James on valesti aru saanud, kuid vaikisin, sest Aaron ei paistnud pahane olevat.

“Ma vannun, ma löön ta maha.” Lasin üle huulte esimese lause, mis pähe lõi, tundes kergendust, et ta Jamesi sõnu valesti ei mõistnud.

“Las ravib enne oma sinise silma terveks.” Soovitas ta ning tõmbas mu endale uuesti lähemale.

“Arvad?”

“Mhmh.”

“Mul on hea meel, et sa tulid,” Sosistasin uuesti tema käte vahele klammerdudes. “aga sa ei oleks tohtinud siia tulla.”

“Ma tean. Kuid ma ei saanud ka niisama seal istuda ja oodata.”

Ta kiigutas mind rahulikult edasi tagasi, nagu hällitaks mind magama ja see mõjus.

“Ma ei saa seda praegu teha…” sonisin vastumeelselt. “Tule, sa oled kindlasti väsinud.” Pakkusin kiiresti ja vedasin ta enda järel koolimaja poole.

“Sa peaksid magama – näed selles leinakleidis välja sama kahvatu kui kummitus. See ei ole hea.”

“Ma ei saa veel, Rebecca ei ole veel ärganud. Ma ei taha enne, mitte enne kui on selge, et tal parem on, sest James võib muidu… ah, ma ei taha sellest isegi mõelda ja Sarah…” Mu süda hakkas jälle peksma ja mõru valu pani silmad kipitama. Mida lähemale me uksele jõudsime, seda vähem ma sinna jõuda tahtsin ning lõpuks varjutasid mu rasked pisarad mu nägemise sootuks ja ma olin sunnitud seisma jääma. Mu silme ette kerkis taas see juba mõte, et kui nad siia tulevad, et ma pean nemad ka matma, peitsin suu käe varju. Pöörasin näo ära, et talle mitte otsa vaadata ja ta ei saaks mu silmist seda jubedust välja lugeda.

Seisime seal tükk aega kuni üks nuttev naine, kes majast välja tormas, meid äärepealt ümber pidi jooksma. Vaatasin talle järgi, neelatades pahaselt, kuid üldsegi mitte paanikasse sattudes, mida Aaroni jõulisem pigistus ilmselt ootas.

Pühkisin pisarad musta varrukasse ja selgitasin kõlatult, et sel naisel on kaks poega haiged.

“Tule,” kutsusin teda kaasa ja juhtisin ta läbi voodite rägastiku voodi juurde, kus Rebecca veel magas.

“Kuidas tal on?” küsisin Jamesi käest, kes, nina rätikus, tusaselt tüdrukut jälgis.

“Ta ei ole veel ärganud. Aga ta ei ole enam kuum.”

“Siis on hea.” Naeratasin kõlatult ja pakkusin Aaronile oma tooli peal istet, kuid ta keeldus ja suundus juba teise tooli järgi. Võtsin ise istet.

“June?” pöördus James minu poole, nähes, et Aaronit polnud lähedal. “Anna andeks, mida ma ennist ütlesin.”

Noogutasin sõnatult ja üritasin veel ühe naeratuse suule manada, kuid ei suutnud. Järsku vajus ta nägu pikaks.

“Sa oled tõesti kahvatu!”

Mida veel? Ma ei tundnud end üldse haigena ja nii ma talle ka ütlesin, kuid ta raputas eitavalt pead ja tahtis juba ilmselt lisada, et Aaron on minu pärast mures –sest kust ta muidu selle idee võttis – aga ma jõudsin ette.

“Olen lihtsalt väsinud! Sa näed ise ka päris kena välja oma mustade silmaalustega… Sellega seoses, toon sulle kaevust külma vett – see” viitasin ta ninale “läheb muidu ikka päris paiste.” Ajasin end jalule, kuid ta pressis mu istuma tagasi.

“Ja teenin veel ühe?” viipas ta peaga Aaroni poole, kes teda eemalt üsna tigeda pilguga tool käes jälgis. “Ei, June, sina istu, ma lähen toon ise vett.”

Ta astus kiirelt minema, et jõuda ukseni enne kui Aaron tooli minu kõrvale maha pani.

“Taibukas.” Märkis ta tõsiselt ja tõmbas mantli seljast, et see istumist ei segaks ja ulatas mulle poole õunast, mille ta taskust leidis. “Kaua ta maganud on?” küsis ta Rebeccat silmitsedes.

Võtsin pakutu vastu ja näksisin seda veidi. See oli hapukas nagu need, mis Samueli aias kasvasid.

“Ma ei tea enam – eile õhtupoolikust saadik vist?”

“Kaua ta haige on olnud?”

“Paar päeva.”

Ta ei küsinud rohkem, nägin, et ta pilk uitas mööda teisi voodeid, kus lebas veel oma kakskümmend haiget. Vaatasin ta ilmetut nägu ja mõtlesin tahtmatult sellele, et nüüd kui ta siin on, pean peagi ka tema eest hoolitsema. See mõte ei läinud ühegi korraga paremaks. Kuid pisarad olid selleks korraks otsas, isegi kui ma tahtnuks nutta.

“Miks te siis siin olete?”

“Sarah oli haige. Ja Millerid, mind toodi nendega. James, Rebecca, Sarah toodi oma peredega. Esimesel nädalal nad valvasid meid, et me kuhugi ei läheks, nüüd pole aga enam kedagi, kes valvaks. Samas, pole ka kuhugi minna, haigus saab meid kätte.”

“Ta ei näe välja nagu teised haiged.” Sõnas ta äkki.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s