Llyr 3

Pakkisin viimased pehmed suhkruvette kastetud kringlid korvi valge räti alla ja asutasin end minema. Silusin kortsud oma heledast siniste kellukatega sidrunikollasest kleidist välja ja sidusin läbipaistva valge räti kaela.

„Jälle sa lähed – kas sa kodus ka kunagi püsid?” küsis ema veidi nukralt, kääksutades oma suurt kiiktooli.

„Las ta läheb,” turtsatas isa, ilma et oleks raamatust pilkugi tõstnud.

„Olen varsti tagasi, viin vanaemale paar kringlit.

„Neid, mida sa ennist küpsetasid?”

„Jah.”

Nüüd laskis isa raamatu lauale vajuda ja vaatas üle prillide laual lebavat korvi ning küsis siis hästi salapäraselt.

„Kas sa koju ka mõne jätsid?”

„Nad on ülemises kapis, seal, kuhu Abigale ei ulatu.” Sosistasin talle vastu, varjates õe eest suu.

„Ma tahan ka kaasa tulla, June!” hüüdis tüdrukutirts äkki ja laskis oma portselanist nuku kolksuga, mis mu südame õõnsaks tegi, pöögist põrandale. See oli kena pruunide juustega pilgutavate silmadega nukk, mille isa oli talle tema viiendaks sünnipäevaks toonud ja kaks aastat hiljem koheldi teda siis nii.

Täna kahjuks ei saa – ma tahan vanaema Celestine’ga omavahel rääkida, see ei ole laste jutt.” Ütlesin tõsiselt ja taipasin liiga hilja, et see tekitas kohe uusi küsimusi, kuid seekord vanemate poolt.

„Tõesti?” muutus ema teravaks. „Ja mis jutt see selline on, mis ei ole laste jutt?” Ta oli oma kudumise käest pannud ja kiigutas nüüd ennast, sügades samal ajal koera, kes valvsalt mulle otsa vaatas.

Isa kalpsas püsti ja läks kapist kringlikaussi tooma.

„Jah,” võttis ta samuti emaga kampa, „mis see nii tähtis jutt on?”

„Ma tahan talt selle udu kohta küsida.”

„Udu kohta?” isa asetas kausi lauale.

„Kui ma kaasa ei või tulla, siis tahan ma praegu üht kringlit!” teatas Abby võimukalt vahele.

Pidin talle au andma – kõigest seitsmene ja juba selline poliitik, et anna vaid asu.

„Palun – siin on sinu kringel, võta nüüd oma nukk põrandalt ära.” Ulatasin talle kollase keerusaia.

„Ma ei usu, et sa tema käest mingit vastust saad.” Rääkis isa samal ajal endale kringlit põske toppides. Sel hetkel nägi ta väga hamstri moodi välja.

„Miks?” küsisin üllatunult ja veidi pettunult, sest ma tõsiselt lootsin tema vastuse peale.

„Jah, miks, kallis?”

Siin peres ei saanud kunagi kindel olla, kes kelle poolel oli või kes kelle poolele vastavalt vajadusele üle ei kolinud. Nii ka seekord kui ema jõudude vahetuses vastasvõistkonda punkte hakkas tooma.

„Ta on ju seniilne! Sada neli aastat on päris pikk eluiga! Naine ikkagi…”

„Tahad öelda, et naine muutub vananedes seniilseks ja mehed mitte!?”

Lasin pahinal õhku välja – väga õige hetk kadumiseks.

„Ma ei mõelnud seda päris nii…” üritas isa tekkinud probleemi kiiresti ja rahumeelselt taganedes parandada, kuid ei jõudnud. „Uuringud näitavad, et…”

„Mine, June Celestinel on sulle kindlasti palju huvitavat rääkida!” lükkas ema mu uksest välja.

Uks mu taga lükati kinni ja ma seisin seal hetke, rõõmus, et ma sain olla siin, väljas, ja mitte sees, kus võis hetkega üle kuumeneda. Seda oli kuulda.

Ma ei muretsenud muidu Abigale’i pärast, nad leppisid enamasti väga kiiresti ja Abby polnud veel selles eas, et selliseid tormilisi momente veel märgata. Sellest hoolimata ei tahtnud ma neile vahele jääda.

Mul seisis ees ligi veerandtunnine tee läbi küla. Celestine oli Emily vanaema ja ta elas nendega koos külast veidikene eemal teeäärses kahekordses puust majas. Vanaemaks hüüdsid teda vaid noorem põlvkond, aga ka vanemad hakkasid teda nii hüüdma pärast Newelsite perekonna poisi kadumist. Hiljem leiti ta küll üles ja pandi küla väljakule, kus siis kõik soovijad said temaga hüvasti jätta. Ema rääkis, et vanaemal oli sellega kõige raskem toime tulla., sest ta armastas poissi kui oma poega. Pärast seda olevat nad aru saanud, mida vanale naisele lapsed tähendasid ja nad leppisid kokku, et edaspidi hüütakse teda ühiselt vanaemaks. See oli oma pool sajandit tagasi.

Ta jättis puhta poolearuse mulje, kuid ta oli tegelikult väga tark naine. Vähemalt nendel hetkedel, mil ta mõistusel oli.  Mis mulle tema juures aga kõige rohkem meeldis, oli see, et ta ei rääkinud kunagi surmast, ei enda ega teiste omadest ja see oli hea. Mitte et ta ei oleks aeg-ajalt maininud, et keegi on taevasse läinud või midagi taolist, vaid et ta ei muretsenud oma surma pärast.  

Olin nende majale juba päris lähedal kui Emily mu äärepealt ümber pidi jooksma.

„Issand hoia, Emily! Mis juhtus?” Seal võis olla sada asja, mis juhtuda võis arvestades, et ta ema ootas kaheksandat kuud last ja et ta elas koos põdura naise, lehma ja kuue kanaga.

Ta paistis väga hirmul olevat.

„Tule ruttu! Memm on vist hulluks läinud!

Kortsutasin pahaselt kulmu. „Mida sa ajad – ta on üle tüki aja keegi, kes täie mõistuse juures on!”

„Ma ei tea, aga kiirusta! Ma ei taha tema juures olla kui ta…

„..sureb?” lõpetasin tema eest. „Ei usu!”

Emily oli tegelikult tugev noor naisterahvas, kes oskas alati teised enda pilli järgi tantsima panna kui vaja oli. Oli hirmutav teda nüüd nii endast väljas näha.

Ta tõmbas mu endaga kaasa ja ma pidin lausa ümber kukkuma, kuid ta hoidis mind püsti. Jõudsime uksest sisse, enne kui sain lõpuks uuesti midagi öelda.

„Pea nüüd hoogu! Sa tirid mu pooleks!” pahandasin lõbusalt. „Muide, ma nägin just Devenit, kas ta tuleb ka siia?”

„Deven?” Ühtäkki oli vanaema tal peast läinud.

„June – ole hea, kui sa üles lähed, vii talle ka paar küttepuud kaminasse.” See mahe hääl kuulus Emily emale, kes nurgas voodil lamas. Ta ei paistnud varjus kuigi haige välja. „Küsiksin Emilylt, aga sa näed teda praegu ise.

„Jah, mam. Emily!” toksasin teda külge. Ta ärkas oma ilmselgelt roosadest unistustest.

Siin oli midagi sügavamat teoksil, see oli üle ta kogu näo kirjutatud. Kui vaid Reed sellest kuuleks ta ei oleks eales selle peale tulnud, et Emily ja Deven on midagi rohkemat kui vaid sõbrad. Mis minu meelest oli ülimalt tore, kui ma nüüd vaid saaks selle tüdruku liikuma, et ta minuga vanaema juurde kaasa tuleks. Vanurite puhul sai mulle ruttu selgeks, et on hea kui sul on kaasas kedagi, keda ta iga päev tunneb ja teab.

„Ma tõin suhkrukringleid. Lükkasin teda sahvri poole. „Sa too piima.

Aga Deven?” tuli kiire ehmunud välgusähvatus.

Tõmbasin ta varrukatpidi tagasi. „Emily, sa oled kõige targem noor naine siinpool orgu, olen täiesti kringel, et ta jõuab nii kaua oodata küll, et sa sahvrist kannutäie piima tooks. Pealegi,” avaldasin talle poolsosinal oma teise poole plaanist, miks ma siia tulin.

Nüüd oli Deven tal peast läinud. Kuidas see on võimalik, et üks naine suudab korraga vaid ühele tegevusele keskenduda – ta on ju ometigi naine.

„Memm on viimasel ajal väga kummaline.” Mure ta hääles oli tagasi.

 

„Mis te seal sosistate?” küsis missis Gladney.

„Õhtusest koosolekust!” vastas Emily kiiresti ja jätkas sosinal: „Ma ütlen sulle, ta on peast ära keeranud, kujutad ette – ta hakkas eile rääkima…”

Panin talle sõrme suu ette.

„Ma tahan seda tema enda käest kuulda!”

„Olgu, aga tee ruttu, enne kui ta jälle magama jääb.”

„Ärge vanaema väga ära väsitage,” hüüdis Emily ema voodist laulval häälel, süvenedes juba raamatusse, mida ta lugema oli hakanud.

„Me läheme vaid korraks.” Teatas Emily ja äsas mind, et ma puid kaasa võtaks.

Ma ei vaimustunud sellest tööst eriti, olin oma põlle koju jätnud ja vaigune puu parimate pühapäeva riietega just kokku panna ei tahaks.

Võisin teda ausalt nimetada oma vanaemaks, sest ta tundis mind ära, erinevalt paljudest teistest külalistest, kellest tal kunagi puudust ei tulnud. Olin siin ka üsna tihe külaline. Vanaema tuba asus ärklikorrusel, mis oli küll ronimise mõttes vanale naisele sobimatu, kuid mis võimaldas tal tervet küla vaadata kui tal mahti oli. Seepärast leidsin ta tihti aknast välja vaatamas ning tasakesi heietamas, kust see või teine perekond siia oli tulnud. Nüüd aga oli ta oma raske tooli ilmselt Emily ja Deveni abil aknast võimalikult kaugele vedanud, istus ise seal pimedas nurgas ja sonis millestki, mida ma ei mõistnud.

Söötsin halud tulele ja kallistasin teda pehmelt.

„Tere, vanaema, kuidas täna läheb?”

Ta vaatas mulle suuril silmil otsa ja sosistas siis hirmunult nagu väike laps, läbi oma suurte kollaste hammaste: „Hoia silmad lahti! Varsti on kandjad platsis!” Vaatasin teda jahmunult, üllatunud ta haarde võimsusest, kuid ta lasi mu uuesti lahti ja hakkas oma tooliga uuesti kääksutama.

„Mis kandjad?” küsisin pärast kuuldu seedimist.

Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea – ta ei taha öelda. Ma kardan, et ta on ära keeranud.

Uurisin ta kõhetut mõistatuslikku keha. „Ma proovin ise,” pakkusin välja ja kükitasin tema ette, püüdes ta käed oma pihkude vahele. „Vanaema?”

Ta otsis silmadega, kust mu hääl tuli, kuni lukustas oma pilgu minule. Ta silmadesse ilmus äratundmisrõõm ja ta tõmbas ootamatult oma käe vabaks ja paitas sellega mu põske.

„Oo, cherie! Mu kallis nukuke on tagasi! Celestine, kas sa tulid tõesti tagasi?  Vaatasime Emilyga keeletult üksteisele otsa.

 „Ma ei teadnud, et ta prantsuse keelt räägib?” sosistas Emily rabatuna. Susistasin ta vaikseks.

Vana naine jätkas: „Ja kui kena siniselillelise kleidi sa oled endale saanud – see läheb kenasti kokku selle sinise prossiga, mille sa mulle eelmine aasta kinkisid.

„Jah vanaema?”

Bernardine sai äkki pahaseks.

„Miks sa mind vanaemaks kutsud? Ma ei ole ju veel nii vana!”

Nüüd hakkas mulle midagi koitma – Celestine oli tema õde?

Hetke pärast oli ta taas tõsine ja kummardus mulle võimalikult kõrva lähedale, enne kui jätkas: „Saada teenija toast välja ma tahan sulle midagi rääkida, aga tema ei tohi teada.

Süda hakkas sees kõvemini põksuma kui taipasin, et see võib tähtis olla ja ma andsin Emilyle märku ukse juurde minna. Ta ei tahtnud algul minna, kuid ma kinnitasin, et kõik saab korda, et tal on lihtsalt vaja veidi veel kaasa mängida. Vana naine jälgis igat ta sammu kõrgilt ja pahakspanevalt ja mul hakkas Emilyst lausa kahju, et ta oma vanaema ta sellisesse olukorda pani.

Bernardine!” kutsusin teda vaikselt laulval häälel, et ta tähelepanu Emilylt eemale tõmmata. Võtsin uuesti ta soojast käest. „Bernardine, sa tahtsid mulle midagi rääkida?

Naise pilk jõudis lõpuks minuni ja ta silmad muutusid taas lahkeks ja avatuks, kogu kuiv kalkus oli kadunud.

Ta tegi mulle vaikimist nõudva žesti ja kummardus siis kõrvale hästi lähedale, enne kui mulle oma kummalise saladuse avaldas.

Kuulasin aplalt ta kiiruga öeldud sõnu, ahmides endasse seda sõnumit, mida ma siia saama olin tulnud. Järsku tundsin, kuidas mu süda raskeks muutus ja kogu keha täitis rõske hirm. Ahmisin tahtmatult õhku ja peitsin suu käe varju, et mitte karjuma hakata. Tahtsin käe vabaks tõmmata, kuid mul ei õnnestunud, ta oli vastuvaidlematult selle vangistanud. Mul hakkas sees keerama ja ma olin juba valmis teda näpistama, et ta mu vabastaks, kui tal äkki jutt otsa sai ja ta mu lahti laskis, silmis taas see üleolev tibakese naeruga vürtsitatud pilk. Viskusin tast hetkega võimalikult kaugele üle põranda ja kaltsuvaiba.

„Sa oled hull!” voolas mul üle huulte. „Sa valetad!”

Ta raputas pead.

„Aga Celestine, sa peaksid seda ju ise teadma…” Ta vakatas äkki ja pisarad voolasid ta kortsuliste laugude vahelt veel kortsulisematele põskedele. Ta nuuksus paar korda ja põrutas siis kogu oma rusika jõuga käetoele ja röökis mulle näkku: „Sest sa olid selle ära teeninud, närune kalts!

See oli signaaliks sealt kaduda ja seda ma ka tegin, Emily truult kannul, kohkunud ja näost sama lumivalge kui mina.

All ootas meid juba missis Gladney ja me pidime ta peaaegu pikali jooksma.

Mis juhtus?” küsis ta ehmunult. Ülevalt tuli veel räuskamist ja me tõmbusime trepist võimalikult kaugele kööki.

„Mm – ma ei tea!” sosistas Emily kui suutis juba midagi öelda.

„Midagi te pidite ju ikka tegema, et ta nii vihaseks sai!” pahandas ema, „Ta ei vihasta just iga asja peale!

Tundsin, kuidas Emily sõrmed tugevalt mu kleidiriidesse klammerdusid, tõmmates seda veelgi rohkem pingule kui mu korsett võimaldas. Mu hingeldamisele see kaasa ei aidanud, seepärast kangutasin ta sõrmed uuesti lahti ja andsin talle oma käsivarre kägistamiseks – nii sain vähemalt hingata.

„Kes on Celestine?” küsisin noolelt. Tundsin, et ka Emily sai sellest jõudu ja ta astus mu selja tagant välja.

„Celestine?”

„Jah! Vanaema tundis minus Celestine ära,” põrutasin otse, „Ja… ja…” edasi ei osanud ma seda kohe sõnadesse panna. Mu pea huugas ja kogu ta jutt tundus väga segane ja arusaamatu. Ohkasin südamest. „Ja paistis nagu ei meeldiks ma talle eriti.” Lõpetasin kurvalt.

„Ja mind pidas ta mingiks teenijaks!” hüüdis Emily vahele.

Sedasi hüüda polnud üldse tema moodi – ta oli tavaliselt malbe ja rahulik ja ma polnud siiani kordagi kuulnud, et ta häält tõstaks.

„Emily, tasem!” rahustas ema teda murelikult. „Rahune.” See kõlas nii rahulikult nagu oleks ta unes kõndinud.

„Ja” ta jätkas juba poole rahulikumalt ja laskis mu käe lahti. „Ta räägib prantsuse keeles? Ma ei teadnud, et ta prantsuse keeles räägib?

Lootsime, et ta emal on mõningaid vastuseid kui ta paistis sama segaduses kui meie.

„Ta ei oska eriti kirjutadagi, kuidas ta veel prantsuse keelt oskab? Ehk tal kodus räägiti, nende ajal oli see ju populaarne. Ooh, ma pean maha istuma.” Ta sättis end laua taha mugavamalt istuma ja andis märku, et me sama teeksime.

„Aga Celestine?” küsis Emily.

Ma arvan, et see oli tema õde?

„Õde? Sa ei ole rääkinud, et tal on õde.

„Oli, kullake, oli. Ma ei tea temast rohkem midagi ta ei räägi temast eriti ja Trevor ütles, et nende perekonnas sellest ka eriti ei räägitud, ilmselt juhtus midagi.

Emily pilk langes minu peale.

Vanaema jutt tuli uuesti meelde ja ma aimasin, mis temaga juhtus, kuid ma ei uskunud, et ma seda neile praegu öelda tahtsin. Hakkasin lauast tõusma, et hüvasti jätta.

„Mida vanaema sulle rääkis?”

Ma ei tea…” vastasin ausalt.

„Ta pidas sind Celestiniks, mida ta sulle rääkis?” uuris Emily.

Ainuüksi sellele mõtlemine ajas südame sees keerama.

„Jäta,” sosistasin ning taarusin uksest välja, kus mind tervitas jahe õhk ja Deven.

„Ma nägin sind juba mõnda aega tagasi siiapoole tulemas.” Naeratasin talle hädiselt ja astusin ukse eest kõrvale. „Jõudsidki kohale.”

Ta laskis sellel kinni vajuda.

„Käisin Voyeritele juustu viimas. Mis sinuga juhtus?”

„Vanaema oli kummaline.

„Vanaema? Ta on praktiliselt terve nädala selline olnud.” Ta uuris mind veidi. „Saadan su koju?

„Pole vaja.”

Emily lükkas ukse uuesti lahti.

Tere. Näe, sa unustasid oma korvi.” Ulatas ta selle mulle. Noogutasin tänutäheks ja tahtsin minema hakata, kuid ta pidas mu kinni. „Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras?”

„Ma pean selle üle veidi mõtlema.” Naeratasin talle kurvalt.

„Et mida ta sulle ütles?”

„Mhmh.”

„Õhtul tuled?”

„Ikka,” patsutasin ta kätt, mis mu küünarnukist kinni hoidis ja ta laskis lahti.

Noorte koosolekud pea igal õhtul olid norm. Kui sa just kodus haige ei olnud või laste järgi ei vaadanud või mõne muu tööga hõivatud ei olnud, siis oli kohale ilmumine pea sama kohustuslik kui pühapäeval kirikusse minna.

Täna oli kiriku päev. Kuid õpetajat polnud. Ilmselt nägi udu ja jättis ka seekord tulemata, ikka tuli ette.

„Udu…” sonisin endamisi ja vaatasin murelikult roheka massi poole, mis mu ees hõljus. „Ehk rääkis ta seda mulle vaid hirmutamiseks?” küsisin endalt, kuid paigalt enam liikuda ei suutnud.

„Rääkis mida?” küsis äkki Corey, näpu otsas Sidney väike õde. Kiljatasin, sest ei märganud, millal nad mu selja taha jõudsid.

„Vahi! Tõepoolest, see udu hakkab juba kõigil närve sööma.” Naeratas ta lõbusalt ja masseeris oma suuri kõrvu.

„Vabandust!”

„Ei ole midagi.”

Mu pilk voolas väikesele tüdrukutirtsule, kes ennast kiivalt minu eest poisi pruunide pükste taha peitis.

„Tere!” tegin algust.

„Ahjaa…” Corey naeratas ujedalt ja tõmbas tüdrukutirtsu tagasi päevavalgele. „Näe, kelle mu koer täna välja peilis.” Ta käis ilmselt ka püüniseid kontrollimas. Ta vilistas ja kaugelt oli kuulda, kuidas põlvekõrgune punaselaiguline peni läbi mahalangenud lehtede teed rajas.

„Ta jookseb sul päris omaette ringi.Muigasin. „Minu oma ei tahtnud eriti kuhugi minna.”

„Sinu omal on juba iga ka, eks see olegi nooremate viga omapäi hulkuma minna.” Ta hääl muutus teravamaks ja pilk liikus  tagasi tumedapäisele tüdrukutirtsule.

„Hea koer sul kui nii väikese saagi kätte saab. Aga kuule, me peame nüüd minema hakkama, enne kui missis Abston avastab, et ta välja on pugenud.

Nad keerasid ringi ja hakkasid minema, kaks tükki mööda teed ja kolmas kadudes põõsastesse.

„Hei!” pöördus ta äkki. „Aga sa õhtul tuled?”

„Ikka.”

Mida siin kolkas muidu ikka küsida oli? Linnas uuriti üksteise tervise järgi, siin oli kõigile teada, kes kui haige oli.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s