Llyr 30

Mida kauem me seal istusime, seda segasem kõik tundus. Olin tõesti väsinud, kuid ei lubanud end magama viia, sest Rebecca ei olnud veel ärganud. Kuid mingi hetk jäin ma pingutustest hoolimata magama ja sügavalt. Nii sügavalt, et ärgates leidsin ennast ikkagi oma voodilt kaetuna õhukese peedikarva tekiga, mille all me siin magasime.

Ärgates oli ruum juba pime, seega pidi olema õhtu. Mu pea lõhkus meeletult, nagu oleks seda kasutatud naelte seina tagumiseks ja lihased valutasid. Ma lebasin seal, lugedes järjest üle oma sõrmi, mis aknast tuleva valguse käes mulle kätte paistsid, lugesin viieni, siis raputasin tugevalt kätt, surusin mõned sõrmed rusikasse ja lugesin uuesti. See ajas mind segadusse, sest aju tahtis nii väga midagi meenutada, kuid see kõik tundus nii kauge ja imelik.

“Üks, kaks, kolm.” Raputasin kätt. “Kaks, üks.” Raputasin kätt. “Kaks, kolm, viis…” kortsutasin kulmu ja otsisin pilguga pulkade ja riidekuhilate vahelt midagi tuttavat. Sel oli midagi tegemist nende riietega…

“Rebecca!” olin krapsti voodist püsti ja jooksin sinna, kus tüdruk oli lebanud.

Voodi oli tühi. Mul hakkas halb, nagu vajunuks ma sügavale läbi põrandalaudade. Keerasin end kiiresti ringi, et leida voodit, kust kinni võtta, vastasel juhul olin kindel, et minestan, kuid voodite asemel oli ruum täidetud koolilaudadega, mida katsid tolmused linad.

“Kas me olime viimased?” Imestasin ja hüüdsin nii valjult kui suutsin Aaronit ja Jamesi, kuid sain vastuseks vaid omaenda hääle kaja.

“Nad ei jätaks mind ju siia…” hakkasin värisema. Hüüdsin neid veel kord ja seekord kuulsin mingit tuhmi vastust, siis valju, nagu seisaks keegi mu selja taga.

“Tüdruk, ärka üles!”

Tegin ehmunult silmad lahti ja vaatasin otsa naisele suure põllega, kes mind ägedalt raputas. Kas ma nägin und?

“Sa sonid, tüdruk!”

Mu pea tõesti valutas. “Andestust, ma…”

“Pole hullu, kes neljanda päevani elavad, näevad ikka hirmuunenägusid – nägid nii mu mees kui tütar.” Ta naeratas sõbralikult ja patsutas mu õlga, enne kui pöördus tagasi vana mehe juurde, kes lebas must kahe voodi kaugusel ning lehvitas mulle sõbralikult. Vahepealsed voodid olid tühjad.

Neljanda päevani? Ma jäin ju ainult magama.

Ajasin end istuli.

“Rebecca!” hüppasin voodist välja ja jooksin paljajalu nagu ma olin suunas kus ta oli lebanud, kuid seal polnud enam ühtegi voodit. Kõik oli teistmoodi kui nüüd mõtlema hakata. Jäin ehmunult keset vahekäiku seisma ja otsisin pilguga kas või midagi tuttavlikku, kuid siin polnud midagi. Isegi mu must kleit oli vahepeal öösärgi vastu vahetunud.

Järsku lükati mulle ümber suur valge kare rätik ja ma tõusin õhku. Vaatasin kohkunult suunas, kus pidi olema mu kandja, kuid kõik käis liiga kiiresti ja nii lebasin taas oma voodis, üritades hirmunult juukseid näo eest ära saada.

“Rahu!” keelas Aaroni hääl selja tagant kui mu käed taas suure kaarega ümbrusest tahtsid haarata. Jäin vaguralt paigale, julgemata end liigutada, sest ma kartsin, et pole veel üles ärganudki.

Kellegi pehme käsi tõmbas mu salgud ettevaatlikult näo eest ära. Hoidsin silmad kõvasti kinni. Ta käed lõhnasid seebi järgi.

“Nii, on nüüd parem?” küsis tasane hääl, mis kuulus kahtlemata Rebeccale.

Hingasin pahinal välja, enne kui silmad lahti tegin ja talle hirmunult kaela kukkusin.

“Sa ärkasid üles!” lalisesin õnnelikult. Kui see ka oli silmapete, mille mu valus pea korraldas, oli see parim uni, mida ma eales näinud olen.

“Muidugi.” Naeratas ta oma tavapärase sarmiga. “Kas sa ei mäleta?” Tõmbusin tast eemale. “Sa tõid mulle veel teed.”

Olin segaduses – ma ei mäletanud, et ma talle teed oleksin viinud, enne küll, aga pärast?

“Aga sa pead nüüd puhkama.” Sõnas ta ootamatult ja tõusis. “Ma tulen pärastpoole tagasi.”

“Mis?” haarasin ta käe järele – mul puudus igasugune tahtmine teda minema lasta. “Beccy!”

“Ma tulen hiljem tagasi.” Rõhutas ta igat sõna ja lehvitas mulle, enne kui kardinate varju kadus.

Mu voodi vajus sujuvalt madalamale ja mu keha, mis ei olnud hetkel mitte loodud tasakaalu hoidma, vajus samuti loogu kuni takistuseni, mis oli ilmselt ka mu voodi muutumise põhjuseks.

Lükkasin pea rahulikult taha ja vaatasin üles Aaronile otsa. Ta nägu säras rahulolust kui me seal niimoodi istusime.

“See ei ole kohane.” Veeretasin pehmelt ja tundsin südamest kahetsust, et olin suu lahti teinud, sest see mõnus soe tugi tõusis ilma pikema jututa püsti, nii et ma tagasi pikali vajusin. Ta kattis mu kohe tekiga, mis mu jalgade juures kägaras oli ja rätiga, millega ta mind ennist oli kinni püüdnud ning ulatas klaasi vett.

Klammerdusin kohe selle särava eseme külge ning kallasin vee ühe sõõmuga kurku, vajusin padja peale ja jäin vist silmapilkselt magama, sest siis saabus vaikus.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s