Llyr 4

Õhtul jõudsin kohale nagu tavaliselt peale Aaronit ja Reedi. Neist olid saanud me tulemeistrid ja seega alati esimesed.

Tervitasin poisse ja  võtsin istet oma tavalisel toolil. Aaron oli juba seljaga minu poole ja nokitses vaikselt oma kuju kallal. Reedil oli aga väga äraseletatud nägu peas ja ta üritas keskenduda raamatule, mida ta näiliselt luges ning paistis, et nad ei räägi jälle omavahel. Ei tasu minna Aaronit torkima kui ta oma kuju teeb, oli lühike moraal.

Korjasin kukrust oma heegelduse ja hakkasin sassi läinud niiti lahti harutama.

Uks läks lahti ja Adine hüppas sisse.

„Sa tulid varem ära.” Pahandas ta lõua alt kübara paelu lahti sõrmitsedes.

„Vabandust. Kas meil oli kokku lepitud?”

„Ei, aga ma lootsin sind ikkagi kinni püüda.

Ta sättis end minu vasta, istus seal hetke põrandat põrnitsedes ja hüppas siis uuesti püsti ning kadus kuhugi pimedusse, kuhu kamina valgus ei paistnud. Vaatasin samuti põrandale, kuid ei märganud nagu midagi erilist. Küll seda, et ta oli palju elavam kui eile.

Ta kingad klõbisesid kui ta tagasi valguse kätte tuli, suur kuhi patju käe peal.

„Padjad! Ma ei pannud tähelegi! Kas tulen appi?” panin juba töö kõrvale, kuid ta keeldus ja laskis neil laksuga põrandale kukkuda. „Saan juba hakkama.” Ja ta kadus järgmise portsu järgi.

Kohe kui ta oma teise padjasadu lõpetas läks uks lahti ja sisse astusid Emily ja Deven, kes tegi kaks pikka hüpet ja maandus siis voolates patjade peal.

„Tere!” teatas ta pahasele Adinele, kes temast sammu kaugemale astus ning seeliku vastu jalgu vajutas nagu kartes, et ta sinna alla tahab piiluda, mida ta raudselt ei soovinud.

„Ma tahtsin täna ise siia heita!” teatas ta pahaselt.

„Aga palun,” naeratas Deven ja vabastas enda alt kaks punast patja. Adine ei lasknud seda kaks korda öelda, vaid maandus rõõmuga näidatud kohale ja küünitas end oma asjade järgi.

Emily jõudis selle aja jooksul ennast juba minu kõrval sättida. Ta ei öelnud midagi, võttis vaid oma tikkimise.

Ma teadsin, et ta kibeles kuulda, mida vanaema mulle rääkis, kuid ta kavatsenud seda mult välja pigistada. Sel juhul oleks ta mind juba varem rajalt maha võtnud.

Läksin pärast tema juurest tulekut kohe magama, sest pea hakkas valutama. See uni oli kummaline- ma ei näinud nagu midagi, kuid samas teadsin kogu aeg, et miski jälgib mind.

Ta vist ootas, et ma ise algust teeksin,  Teistele tundus veidi imelik juba kui me olime seal mõnda aega istunud ja kumbki meist suudki lahti ei teinud, et teineteist kas või tervitada. Pikema aja peale jäid nad kõik vait ja pöörasid endid meie poole.

„Tead,” alustas Emily mind müksates, „nad kõik vahivad meid.”

Tõstsin heegeldamise pealt pilgu ja lasksin sel üle toa käia.

„Ei,” raputasin pead, „Aaron tegeleb oma kujuga.”

Ta kummardus veidi ettepoole, et minust mööda näha.

„Jah, tõepoolest.”

Pöördusime tagasi oma tööde juurde ning jätkasime oma tegevust.

„Niisiis?” küsis ta lõpuks kui oli oma reaga lõpuni jõudnud ja mina samuti. „Mida memm sulle rääkis?”

„Mille kohta?” küsis Adine põrandalt mulle põgusalt otsa vaadates.

Deven uuris mind samamoodi. „Käisid vanaema käest udu kohta küsimas?”

„Sina ka?” torkasin loiult.

„Ei,” ta asetas pea tagasi kätele ja sulges silmad. „Sa käisid ju selle kohta küsimas?

 

Sättisin end paremini istuma ja kruttisin sõrmed sülle kokku.

„Ta ei rääkinud just otseselt udu kohta.” Ütlesin lõpuks.

„Otseselt?”

Heitsin Emilyle päästmist nõudva pilgu, kuid ta oli sama põnevil kui teised.

Nad tõmbasid toolid lähemale, nagu kartes et mõni sõna võib neist mööda joosta. Aaron isegi jättis noaga urgitsemise ja pööras end, et oleks parem kuulata.

„Ta…”

„Nooh?” Nevil pakatas uudishimust.

„Lase tal vähemalt alustada!” pahandas Reed ja laksas poisil kergelt üle kukla.

Ma ei lasknud ennast sellest segada.

Kõigepealt, ta pidas mind Celestiniks, oma õeks ja ta ütles, et on pettunud, et ma tagasi tulin ja et kui tuleb roheline udu, siis laseb ta mu uuesti maha tappa ja kõik, kes mind puudutavad, surevad.

Tekkis piinlikult pinev vaikus. Reed köhatas, tõusis ja vedas oma tooli tagasi tule äärde. Ka teised ohkasid ja vedasid kriginal oma istumisealused tagasi oma kohtadele.

„Ausalt,” pöördusin Emily poole, „täpselt seda ta mulle ütleski.”

„Ja see hirmutas sind lumivalgeks? Oleksid võinud kohe öelda ju – ma ei arvanud, et sa nii kergelt hirmutatav oled!

„Ei…”

„Vana Voyer rääkis ka midagi imelikku.” Segas Deven äkki vahele.

Pöörasime oma tähelepanu Devenile. Ta avas uniselt silmad ja vaatas meid oma sügavhallide silmadega, nagu oodates, et pinge uuesti haripunkti tõuseks. Adinel sai esimesena mõõt täis ja ta äigas talle ribidesse.

„See on valus!” oigas ta pahaselt ja masseeris haiget saanud kohta. „Olgu, olgu!” püüdis ta tüdruku käe teise obaduse eel kinni. „Ta rääkis, et pole ise sellist udu enne näinud, aga ta elanud kõrgemal kah. Ta vanemad olid talle jutustanud, et ükskord langenud orule ka paks vine, siis siin küla veel polnud. Keegi ei julenud vaatama tulla, kardeti, et õhk on roiskunud. Neid hoiatati, et nad sellel ajal orgu ei läheks. Imelik, et ta sellest alles nüüd rääkis.

„Õhk ei saa roiskuda.” Teatas Bettie ükskõikselt kui Deven lõpetas.

„Miks mitte?” Reed oli raamatu lõplikult pooleli jätnud.

„Muidugi saab!” vaidles Katharine vastu.

„Tõesti? Kuidas?”

Ta häälekõla oli juba selline, veidi noriv ja üleolev. Siit sai tõusta vaid tüli ja ma olin täiesti kindel, et see kestis siis kaks nädalat või kuni udu kadus.

„Sest kui lehm peeretab, siis sa ju tunned seda haisu?” sekkus Nevil.

Muigasin rätikusse, millesse ma just nuusata tahtsin.

„Mis lehma puuksutamine siia puutub?” Bettie pani vardad käest, mis oli minu meelest tark tegu. Kuigi ma ei uskunud, et need sinna toolile kuigi kauaks jäävad.

„Hais! See on ju õhu roiskumine kui lehm puuksutab ja sa järgmisena tunned sellist jubedat haisu, et silmad hakkavad vett jooksma! Eks ju, Emily?”

Piilusin rätiku varjust Emily imestunud silmi – teinekord ei olnud kooliõpetaja amet mitte meelakkumine.

„No kui… Ma ei arva, et seda just roiskumiseks saab nimetada…” ta ilmselgelt ei teadnud vastust, kuid ta mõtles veidike ja kehitas siis õlgu. „Pigem on roiskumine ikka see kui midagi halvaks läheb.

„Lehma sees võib ka ju midagi halvaks minna.” ei andnud Nevil järele.

„Siis oksendaks ta selle välja nagu sinagi üleeelmisel nädalal need seened, mis sa metsast korjasid!” hüüdis Ethel vahele.

„Sinu tehtud pirukas oli!” teatas Nevil solvunult ja vajus raginal seljatoele, käed rinnal risti. Ilmselgelt oli see nende vahel ikka veel tüliõunaks. See oli olnud üks neist õnnetutest juhtudest kus süüdlast ei olnud, kes korjas, kes küpsetas... Terve pere oli neil mitu päeva selle pärast pikali olnud.

„Pigem” rõhutas Emily, juhtimaks nende tähelepanu taas teisele vaidlusele,” on roiskumine see kui näiteks liha halvaks läheb.”

Aga õhk selle ümber ei saa ju roiskuda?” üritas Bettie oma teooriat päästa, kuid pidi pettuma.

„Miks mitte? Kui liha roiskub, siis tõuseb sellest lehk, mis viib meid nina abil halvaks läinud lihani.

„Väljas küll mingit haisu ei ole.” Ütles Adine viimaks.

„Ja me oleme täiesti terved.” Teatas Dani ja me nõustusime temaga rõõmsalt. Haigus siin kolkas oli üsna ränk karistus. „Muide, kus Sidney on?”

Vaatasime ringi- tõepoolest, teda polnud.

„Ahjaa, see…” Corey ajas end sirgu. „Ta on täna ilmselt kodus.”

„Kodus? On kõik korras?

„Mh? Mhmh!” Corey oli vahepeal ennast jõudnud tule poole keerata ja soojendas oma suuri kämblaid. Ta keeras end vastumeelselt uuesti Dani suunas. „Väike Anna käis omapäi maailma uudistamas ja kuna ta ilusti kenast ütles, et ta läks Sidney eeskujul, siis täna õhtu ja nii kaua kuni väljas see paks udu on, on Sidney eeskujulikult kodus.

Ja see oli ta enda ettepanek?” küsis Deven.

„Oleks see vaid nii…” ohkas ta tähendusrikkalt ja pöördus tagasi kamina poole.

Saali läbisid tagasihoitud naerupahvakad. See oli hea vaheldus, kuigi me teadsime kui tõsine probleem see praegu oli, pisikesi kodus hoida. Need, kes olid liiga noored, pidasid udu kauniks mänguväljakuks, veidi vanemad tahtsid aga üksteisele tõestada kui julged nad on ja jooksid hoiatustest hoolimata üksinda külast kaugemale, nii et nad vaid maas olevat rohtu nägid ja keerutasid endid, enne kui üritasid siis tagasi koju tulla. Nii nad vähemalt seda kirjeldasid kui nad paar päeva tagasi sellega vahele jäid.

Võtsin oma heegeldamise sülle ja jätkasin sinise lõnga lahtiharutamist. Lootsin, et vanaema juures käiguga me täna enam ei tegele.

Nad ei saanud aru, mis mind nii ehmatas ja olid pettunud. Ma ei pannud seda neile süüks, kuid ma ei avaldanud neile ka kogu vanaema jutu sisu. Näiteks seda, kuidas ta oma õele magamise ajal ühtlase liigutusega oma kallimalt varastatud noa rinda lõi. Ta pidi Celestine’i  ikka tõsiselt vihkama kui midagi nii jubedat tegi. Mu sõrme otsad läksid taas külmaks ja lõng takerdus ja see tegi mind närviliseks.

Tõusin, jätsin töö toolile ja astusin üle Adine jalgade, et hetk hiljem kamina ette kükitada ja seal oma külmetavaid sõrmi soendada. Reed nohises pahaselt kui ma kogemata ta jalga puudutasin, tõmbus siis veidi kõrvale ja luges edasi.

Teadsin, et Aaronile mu sealolek ei meeldinud, seepärast vältisin tema poole vaatamast, et mitte näha, mida ta voolis. Silmanurgast nägin siiski, kuidas väike puhtaks kratsitud oksajupp kerge liigutusega ta varrukasse kadus ja ta noaga küünealuseid puhastama hakkas. Olin kindel, et ta on pahane ning surusin pilgu põlevasse puuhalgu, mis kohe kaheks pidi minema.

Ta vaatles mu julmi püüdlusi käsi soojendada vaikides ja kannatlikult. See sundis mind oma sõrmi veel sügavamale kamina sisemusse lükkama, et tulele lähemale saada, kuni ta järsult mu käest kinni haaras ja selle vahetult enne paku pooldumist eemale tõmbas. Võpatasin kui sealt paiskus välja sadu eredaid sädemeid, mis võika tantsu saatel korstnasse kiirustasid. Tegemist oli kuusepakuga ja mõni säde oleks kindlasti mu pluusi varrukasse mõne augu teinud.

„Kõik korras?” küsis ta altkulmu mind piiludes.

Vaatasin ehmunult ta rahulikku nägu ja siis ta vasakus käes olevat pussi ja tõmbasin käe vabaks, saamata noa pealt pilku. „Ja-jah… külm hakkas.”

Keerasin end kiiruga ringi, hüppasin üle Adine jalgade tagasi ja maandusin põntsuga Emily kõrvale, kes mulle üllatunult otsa vaatas, nagu küsides, kas ma olin vahepeal ära.

Heitsin talle sunnitud naeratuse ja ajasin end aeglaselt uuesti püsti, et istumise alt heegeldust võtta.

Ta tegi midagi naeratuse moodi ja süvenes uuesti oma tikkimisse.

Adine, kes minu tsirkust rõõmsalt pealt nägi, märkis muiates: „Hea, et see tikkimine ei olnud.”

„Mis?” küsis Deven teda ühe silmaga piiludes, kuid Adine raputas naerdes pead.

Noogutasin ebalevalt.

Vanaema märkis veel enne ju ka mingeid kandjaid? Et peagi on ka nemad kohal? Mida ta sellega mõtles?

Tuli praksus uuesti ja tõmbas mu mõtted endale. Vaatasin, kuidas see teisi valgustas. Aaroni selg tuksatas taas iga kord kui nuga järgmise laastu, mille tuli kohe ära sõi, puu küljest lahti lõi. Reed aga luges, popsutades vahepeal piipu, millesse ta oli unustanud tubakat toppida. Ethel ja Kath vestlesid omavahel sosinal, näidates üksteisele oma näputööd, nagu vaieldes omavahel mingi võtte üle. Dani pilk oli aga sama rändav kui minu oma, peatudes korra pimeneval aknal, kord uksel, kord Corey peal, muutudes pehmeks kui kassipoeg, siis minu silmades, mis pani ta punatama. Naeratasime üksteisele ja pöördusime tagasi oma heegelduste juurde.

 

 

 

Otsustasin Emilyle praegu vähemalt sellest mitte rääkida, lootsin vaid, et ta isa tuleb varsti koju ja seletab selle neile ise ära. Aga selleni oli veel aega, vähemalt niikaua kui too sõjaväe kohustust täitis.

Edasi venis õhtu aeglasemalt kui tigu palava päikese käes. Praegu oleks nii tahtnud päikese käes veel mõnuleda, enne kui loodus meid paksude mantlite sisse sundis. Samas, see oleks kindlasti meie udu mure korda ajanud.

„Kelle juurde siis homme lapsed viiakse?” päris Katherine.

Koosolek – olin selle täiesti unustanud või kuhugi aju soppi matnud. Ma ei pidanud end just parimaks valikuks, kelle juurde hetkel lapsi hoiule jätta. Kuid peale Abby tuli mul võtta neist veel vähemalt kuus.

„Corey võib enda omad meie juurde tuua.“ Pakkusin kiiresti välja, et sellega kiiresti ühele poole saada, kuid Emily raputas pead.

„Ei, sinu juurde ei tooks ma küll hetkel mitte kedagi, kui sa just kellegagi paaris ei taha olla- sa näed lihtsalt jube välja.“

„Ma näen?“ olin hämmeldunud.

„Jah.“ Ta uuris mind hetke ja pahvatas siis otse: „Oled sa kindel, et memm sulle veel midagi ei öelnud? Sest ma tõesti ei usu, et see oli kõigest ta viha oma õe vastu, mis sind nii endast välja viis.“

Mu suu kiskus kuivaks. Olin kahe vahel, kas öelda või mitte, kuid sosistasin siis endast hoolimata kiiresti: „Ta ütles, et varsti tulevad mingid kandjad siia, et ma pean nende suhtes ettevaatlik olema.“

„Kandjad?“

Tundis taas kõigi pilke enda peal ja mulle ei meeldinud see enam. Kuidas mõista küll neid inimesi, kes ihkavad tähelepanu keskpunktis olla? Noogutasin.

„Mida ta täpselt sulle ütles?“ uuris Emily veidi silmi vidutades.

Kordasin vanaema sõnu.

„Ja see oli kõik?“

Vastasin jaatavalt.

„Ja see ajas su nii endast välja?“

Enam ei pidanud ma valetama ning panin kogu oma hirmu nii oskuslikult kui suutsin selle peale mängu.

„Tead,“ ütles Deven äkki täiesti tõsiselt, „ma vist usun teda.“

See oli alles kergendus.

Ta ajas end põrandalt üles. „Mida ta selle all siis mõtles?“ küsis Reed üle raamatu piiludes.

Mu õlad hakkasid tahtmatult värisema kui silme ette kerkisid need samad õudused, mida eile õhtul endale ette kujutasin.

„Reed, ma ei taha isegi teada.“ Lõpetas Corey ja ajas end samuti üles. „Posisid, aeg magama minna, homme tuleb pikk päev!“ ta lükkas oma tooli vastu saali seina ja astus kindlalt ukse suunas.

„Oota!“ Dani haaras oma roheliseruudulise pauna ja tormas talle järele ja küsis õrnalt „Lähme koos?“

Corey naeratas arusaavalt ning sirutas talle käe. „Tule siis.“

„Aeg minna?“ teatas Reed.

„Paistab nii!“ Ethel kargas üles ja tõmbas ka Nevili üles.

„Aga homne koosolek?“ Bettiele ei andnud see mitte rahu.

„Homme jagame.“ Rahustas Emily teda ja tõmbas mu endaga kaasa. „Ja sulle ei anna me mitte ühtegi.“

„Ma ei taha homme üksi olla!“ protestisin vahele, kuid ta vajutas oma pika nimetissõrme mulle suu peale.

„Siis tuled meie juurde. Ja ei löö põnnama, see oli kõigest segane vanaema – see on kõigest udu, see on meile kõigile mõjuma hakanud.“

Mu huuled kiskusid naerule, kuigi see kõlas väga kurvalt.

„Mis sind nüüd naerma ajab?“ küsis ta matkides oma vanaemale omast murrakut.

Raputasin sõnatult pead, mõeldes, kuidas ma eile samamoodi Adinele ütlesin.

„Sa oled nii kummaline..“ muigas ta ja tõmbas kergelt üle mu juuste ning patsutas pehmelt mu põsele.

„Tule, Emily, hakkame minema.“ Hüüdis Ethel pahaselt.

„Nägemist,“ sosistas Emily julgustavalt ja ma ei märganud, millal nad juba ukse juurde jõudsid, kuid järgmisel hetkel olid nad läinud.

Hakkasin närviliselt oma tillukese medaljoniga mängima, kuhu ma eelmisel aastal ühe kelluka õie sisse olin pannud. See pidanuks idee järgi mulle kindlust andma, kuid tegi mind minu arust palju närvilisemaks. Seisin seal hetke, tunnistades endale, et olin siia juba liiga kauaks pidama jäänud, kui kuulsin siis kamina juures kerget kõlinat, puude praksatust ja vaikset vandumist.

Keerasin end üllatunult ringi. Seal seisid Adine ja Deven, kes aitas tal veel oma heegelnõelu toolide alt kokku korjata – tal oli neid alati üleliia kaasas, kuid ta keeldus neid koju jätmast. Astusin neist mööda ja kühveldasin tulele tuha peale..

„Tule juba,“ pahandas Deven viimast nõela tooli alt välja urgitsedes. „Kuule, palju sul neid nüüd oligi?“

Tüdruk tõmbas oma kotist välja kimbu luust nõelu ja sirutas need hingitseva leegi kohale. „Viis on olemas, kaks on veel puudu.“

„Näe, siin on su kuues, homme otsime selle sinu seitsmenda üles. Lähme nüüd!“

Talle ei meeldinud see plaan, kuid noormehe nägu ei lubanud vastuvaidlemist.

„Olgu, olgu. Aga selle eest saadad mu koduukseni!“ haaras ta tema küünarnukist.

„Kõigepealt otsi ta sukanõelu taga…“

„Heegelnõelu!“ parandas Adine.

„…ja siis saada veel ukseni ka! Oled sina ikka ära hellitatud!“ kuid ta ei teinud katsetki teda maha raputada ja nad klõbistasid kiire sammuga ukse poole.

Saatsin neid pilguga ja mõtlesin veel, kas minna või mitte, ent otsustasin siis end veel tule paistel veidi soojendada. Kuigi mu mõistus andis teada, et mu loogika oli täiesti väär kahtlesin ikkagi hetke, kas see oleks tark tegu nendega kaasa minna, sest ta elas ju teisel pool. Kuid Adine jõudis must ette.

„June, tuled ka? Saad meiega koos tulla!“ hüüdis ta ukse pealt, mehemüraka kinni pidades.

„Mine!“ käskisin ennast ja nõksasin peaga ukse poole. Adine laksas kingaga kannatamatult vastu terrassi põrandat, mille eest ta Devenilt kohe ka tugevama käepigistuse teenis, mis ta lausa kiljatama pani. Jooksin neile järgi ja jätsin oma kahtleva mõtlemise sinna maha.

„Mulle ei meeldi, et Aaron üksi koju läheb.“ Ütlesin, kui olime tükk aega vaikuses läinud. Vakatasin, kui mõistsin, mis mul just üle huulte vupsas.

Tundsin, kuidas Deveni käsi naeruturtsaka taktis võpatas.

Piilusin talle ripsmete vahelt otsa, veidi kartlik, et ka tema hakkab minus nõdrameelset nägema, kuid ta ainult patsutas tunnustavalt mu kätt ja lausus oma sügaval tünjal toonil: „Ta on suur poiss, suudab enda eest ise hoolt kanda, ära muretse.“

„Jah, sa peaksid pigem enda peale mõtlema – hakkad haigeks jääma.“ Hüüatas Adine lõbusalt. Tal ei olnud tegelikult lõbus, pigem oli ta närvis ja seda oli ta häälestki kuulda, kuid õnneks ei pannud ta oma ärevuses tähelegi, mida ma oma küsimusega enda teadmata öelnud olin. Seetõttu jätsin ta mürgise alatooni märkimata, vaid nentisin seda väikest tõsiasja, millesse nad nii kiivalt uskuma olid hakanud.

„Ilmselt küll.“

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s