Llyr 5

Hommik saabus kiiremini kui muidu, ärkasin vastu akent põntsimise peale. Lõin silmad lahti ja keerasin end akna poole, kuid sealt ei paistnud õieti midagi. Pealegi oli veel poolpime. Pöörasin end pahaselt tagasi Abby poole ja pugesin tagasi ta kaissu.

„Kas juba on aeg?” küsis ta segaselt läbi une. Olin ta ilmselt üles ajanud oma keerutamisega.

„Ei, ei veel, maga edasi.” Tõmbasin punaselillelise teki talle kõrgemale üle õlgade, sest tuba tundus jahe ja asetasin ka enda pea tagasi padjale, kuid vaikuse asemel järgnes tugev kliburahe vastu akent ja me olime erksamad kui eales varem.

„Mis see oli?” küsis ta ehmunult, keset voodit püsti, kogu tekk endaga kaasa taritud.

Mul hakkas külm ja ma tõmbasin ta tagasi pikali, ennast samal ajal voodist vastumeelselt välja vinnates.

„Ma ei tea, aga kohe lähen uurin järgi.”

„Ma tulen kaasa!”

„Vaiksemalt, Abby!” Vajutasin teki servad tugevalt üle ta õlgade, nii et ta ennast liigutadagi ei saanud. „Ei tule, jää siia.” Haarasin jalutsist oma valge päevaräti ja tõmbasin üle õlgade, ise samal ajal üle kriiksuva põranda hiilides. Kui õigesse kohta astuda, ei ole kriiksumist kuulda.

„Aga…”

Raputasin keelavalt pead. „Ei!” Ta hakkas mu keelust hoolimata ikkagi ennast üles ajama. Kui ta nüüd üle põranda tuleks, poleks mul enam mõtet hiilidagi, vaid juba panniga vastu uksi taguda, sest ema oli meil väga terava kuulmisega kui seda mitte vaja polnud. „Ära tule, ilmselt on see Deven või Bettie…”

„Miks…”

„Ma ei tea,” katkestasin teda kiiresti, „aga ma lähen ja küsin. Sa maga edasi.”

Ta noogutas vastumeelselt ja pani pea tagasi sulepadjale ning sikutas teki tagasi kurgu alla. Naeratasin talle tunnustavalt ja hiilisin trepist alla.

Sain vaevu uksest välja kui kuulsin maja külje pealt juba siunamist.

„Lõpeta!” ja see kuulus kindlasti Aaronile. „Sa ajad vana Tiekeni üles!”

„Ise sa tahtsid…” parandas Deven teda valjult, kuid Reed segas vahele.

„Pane suu kinni! Sellise koblakaga võib akna sisse visata! Me pidime ta ainult…”

„…üles ajama?” lõpetasin pahaselt ta lause ja patseerisin võimalikult terrassi otsa. „Mida te siin nii vara teete? Päikegi ei ole veel tõusnud.” Heitsin Devenile etteheitva pilgu. „Pane see maha, Reedil on õigus- sellega võid ju akna sisse lüüa.”

„Vabandust.” Deven laskis kivil maha kukkuda ja plaksas käed tolmust puhtaks.

„Mida te nii vara siin ikkagi teete?” küsisin uuesti ning võtsin terrassi serval istet, silmist prahti ära ajades. Nad olid kõik jahiks riietunud, tumedad riided, nahkrihmad, mis hoidsid püssi ning olid mõeldud hiljem saagi sidumiseks, mütsid – kogu kupatus., kuid oli poole huvitavam seda nende endi käest kuulda.

„Me läheme jahile!” vastas Reed uhkelt.

„Ma näen jah, et te lähete.” Muidugi oli ta uhke – isa oli talle alles eelmisel aastal kaheraudse ostnud. Aaron ei saanud selle peale mitte muigamata jätta, mis noorukit silmnähtavalt ärritas. Deven ennetas nende kahe vahel taastekkivat rivaalitsemist ja astus märkamatult neile vahele, pöördudes Aaroni poole.

„Ma ei saa aru, miks ma June’i üles pidin ajama?”

„Ja miks te seda nii salaja teete?” Ma sain aru, et seda hakati alles täna õhtul otsustama, kui ohutu see udu ikka oli. „Aa…” See vastas samahästi ka mu küsimusele – nad ei olnud sellest kellelegi rääkinud, et neile käppa peale ei pandaks.

Aaron heitis kõrre, mida ta näris nördinult kõrvale.

„Ta teab kuhu me minema peame.” Vastas ta tõsiselt.

Kortsutasin pahaselt kulmu ja tõmbasin räti tugevamalt ümber öösärgi. See, et ma neid eile nägin, oli puhas juhus ja ma ei tahtnud, et nad hiljem saagita tagasi tulles selles mind süüdistaks.

„June teab, kus kitsed on?” Reed tundus väga pettunud ja ahmis, käed taeva poole sirutatud, õhku. „Tule taevas appi!”

Tõmbasin silmad vidukile ja surusin huuled ärritunult kokku. See oli ju lausa solvav. Ta pidas mind ikka segaseks.

„Sa oled peast sama soe kui tüdrukki! Kui mitte rohkem!” jätkas Reed mõtlematult.

Nägin selgelt, kuidas Aaroni nägu kipra läks ja ta käed aeglaselt, kuid kindlalt rusikad moodustasid, kuid Deven tegi keelava žesti ja käratas siis kõminal: „Reed, jää vait!”

„Aga…”

„Norid keretäit?” Müristas ta vihaselt ja vajus sammu võrra noorukile lähemale.

„Ma nägin neid eile. Seda ta mõtles.” Segasin end kiiresti vahele, et nad mu tagaaias praegu kaklema ei läheks. „Nad käivad hommikuti porgandipealseid söömas.”

„Oled sa selles täiesti kindel?” küsis Reed, ikka veel pahane, astudes mulle mitu sammu lähemale ning toppides oma nina mulle praktiliselt silma, ise samal ajal mulle sügavale otsa vaadates.

„Nii kindel kui selle põhjal kindel saab olla – eile olid nad hommikul igatahes seal ja porgandeid vaadates ütleks, et see ei olnud nende esimene külaskäik.” Vastasin sama rahutult.

Reed seisis seal veel hetke kui kivikuju, ajas end siis aeglaselt sirgu ning teatas, mind altkulmu põrnitsedes, et eks ta peab mind vist siis uskuma.

Sel hetkel teadsin, et edaspidi pidin Reedi suhtes ettevaatlik olema. Ta tundus mulle hetkel võimuhaige maniakina, kes haistab hirmu ja see ei meeldinud mulle, pigem just sellepärast, et ta minus hirmujudinaid tekitas.

„Läksime.” Nõksas Deven peaga ja nad suundusid mööda teed põldude poole, jättes mu sinna külma kätte värisema. Udu oli ikka veel paks ja roheline, kuigi mitte enam nii õudne. Hommik oli meeldiv just selle poolest, et ta muutis kõik ebameeldiva tagasi meeldivaks.

Sain seal veel vaid hetke istuda kui küla läbisid esimesed lasud.

„Nii et seal ikka olid kitsed…”

Tulistamine kestis kokku vaevalt paar minutit ja siis kuulsin ma müdinat, mida tegid mu vanemate jalad trepil kui nad ärklikorruselt alla tormasid. Uks lendas lahti ja nad praktiliselt langesid mulle selga.

„Mis juhtus?” hüüdsid nad ehmunult.

Heitsin neile selja taha poolirvakil pilgu. Nad olid nii naljakad oma pitsjaamades ja öösärkides. Kehitasin õlgu.

„Mida sa nii vara siin teed?” pahvatas isa kui laskmine oli paar minutit vakka olnud.

„Tulin värsket õhku hingama?” pakkusin viisakalt ning tõmbasin kopsud näitlikult õhku täis. See ajas mind köhima.

Lugesin kokku kaheksa lasku.

Ootasin, et nad midagi veel ütleksid, kuid enne jõudsid Reed ja Deven ilmuda kui kaks viirastust ning teeristmikule jõudnud inimesi korralikult ehmatada. Olin sunnitud kõrvad kinni katma, et naiste kiljumisest ja ohkimisest pääseda. Pigem pani mind muretsema, et Aaronit nendega kaasas ei olnud.

„Mis tulistamine see oli?” põrutas mu isa ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta kui esimene ehmatus mööda sai. „Sai kokku lepitud, et enne õhtut ei lähe keegi kaugemale uttu kui küla serv!”

Deven paistis endaga rahul olevat, mis näitas, et ilmselt sai ta mõnelöe ka pihta ning ta üritas oma õndsas seisundis neid välja vabandada. „Aga kitsed…”

„Keda kuradit need kitse huvitavad?”

Hüppasin terrassilt muru peale, enne kui isa selle jalgu tagudes kõikuma saanuks panna.

Vaene Deven, oleks ta paugust vähem kurt, saanuks ta aru, et ei olnud mõtet isegi vaielda.

„Kas oli vaja minna ja neid kõmmutama hakata? Mh?” kiire pilk ümbritsejatele ja ta jätkas, „Kas oli vaja tuusa mängida ja vanemakogu otsusele vastu hakata kui alles kahe päeva eest jäid Felix, Elden ja Billy oma lollusega vahele, ah?! Mis kuradi eeskuju te neile õige annate?!”

Teised vanemad mehed noogutasid tema jutuga kaasa andes talle seeläbi veelgi enam jõudu juurde.

Tal oli õigus, selle nurga alt ei olnud noormehed seda vaadanudki. Nende nägusid valgustas sügav kahetsus kui nad üksteisele otsa piilusid ja siis silmad kurvalt maha lõid, relvad urvakil uut laadungit ootamas.

Nagu valatud vallandus metsa poolt veel üks kõmakas, mis kõik võpatama panid.

Isa ahmis õhku ja lõi suurelt risti ette, mina aga üritasin sisimas tekkivat naeru tagasi hoida.

„Kui palju teid veel on?” küsis ta silmi vidutades üle käetoe kummardudes.

Poisid vahetasid pilke.

„Nooh…” alustas Reed, kuid vastuse asemel kuulsin vaikseid sahisevaid samme ja vaikseid klõpsatusi kui Aaron uuesti relva laadis. Veidikese aja pärast ilmus ta ka ise nähtavale ja kõigi pilgud pöördusid talle.

Ta jõudis praktiliselt minu kõrvale, tõstmata kordagi pilku oma relvalt, kuni Adine ema kergelt köhatas. Aaron tardus paigale.

Mu sõrmed liikusid kiiruga otsmikule, mis kergelt tuikama hakkas.

„Tere?” Aaron tegi kerge tervitust meenutava käeliigutuse, kuid teenis oma vennalt ja Devenilt selle peale väga mürgise pilgu.

„Kui palju teid veel on?” küsis poisi isa Reedilt uuesti, rõhutades igat silpi piisava põhjalikkusega, et noormehi enda ees värisema panna. Reedi silmad vaatasid maha, kuid kogu ta olemine oli raskendatud.

„Ainult mina, Reed ja Aaron!” üritas Deven asja parandada.

„Vait!” röögatas vana Ducket pahaselt ning jätkas siis mesimagusalt: „Ma küsisin Reedi käest.”

Mul hakkas pea huugama – kui ta nüüd Reedi käest uurib, olen mina ka sisse soolatud. See poiss lihtsalt ei oska valetada. Vähemalt mitte siis kui tal seda kõige rohkem vaja läks. Mu pilk eksles ettevaatlikult inimeselt inimesele otsides nende nägudelt pahameele märke, mis mulle saatuslikuks võinuks saada.

„N-nagu Dev ütles – mina, Aaron ja tema…”

„Ja kelle mõte see oli?” uuris nende isa edasi.

„Minu.”

Aaroni hääl isegi ei vääratanud.

„Tore!” ta laiutas käsi ja jäi tusaselt mõttesse. „Kõik koju, nüüd ja kohe!” lõpetas ta otsusele jõudes ja hakkas kodu poole minema.

„Enne tuleb liha ära tuua.”

Heitsin talle ehmunud pilgu, nagu ei saaks ma aru, mida ta sellega mõtles. Ta naeratas mulle uhkelt.

Ka vana Ducket jäi jala pealt seisma ja keeras end aeglaselt ringi.

„Mis liha?”

„Kitsed, seal, põllu peal ja metsa servas.”

„Nii et te saite neid ikka kätte ka?” küsisin ning hammustasin siis huulde ja jäin ootama, et keegi nüüd minu peale ka karjuma kukuks.

Aaron muigas vandeseltslikult ja jätkas mulle otsa vaadates: „Sokk pääses minema, saime vaid vasikaid.”

„Mitu te maha lasksite?” uuris naabrimees edasi.

„Ma sain kahele pihta?” küsis Reed Devinilt.

„Kindlasti ja ma sain ühe suurema  lehma kätte?” kehitas ta õlgu, nagu poleks selles eriti kindel. Selles paksus udus ei saanudki silmade peale kindel olla.

„Ma sain ühe noore ja metsa servas ühe lehma.”

„Ega see mustjas ja sarvedega olnud?” nurrusin äkki lõbusalt, keerasin vastust ootamata ringi ja läksin majja tagasi.

Panin ukse enda järel vaikselt kinni ja nägin enda ees Abbyt. Ta seisis keset tuba ja keerutas end küljelt küljele, näol väga äraseletatud pilk.

Toetusin vastu ust. Ilmselt oli ta me jutuajamist kenasti aknalt pealt kuulanud.

„Ja mida sina tahad?”

„Mille eest?” küsis ta süütu häälega.

„Vaikimise eest?”

Ta nägu selgines hetkega nagu oleks tuhat päikest lõõmama löönud.

„Marionetti!” tuli kaalutletud ja enesekindel vastus.

Vahi väikest väljapressijat – ta oli jõudnud juba auhinnagi välja valida.

Marionett oli minu lapsepõlve mänguasi. Ta oli vana ja ta punaselillelised püksid ja kuub, mille ema kunagi oma kleidist talle tegid, olid määrdunud. Ma ei lubanud Abigale’l siiski puutuda ega temaga mängida, sest ma kartsin, et ta lõhub selle lihtsalt ära.

Ta keerutas ennast edasi, silmad tähtedena säramas ja peenike pitsidega öösärk tärkava hommikuvalguses säramas.

„Olgu,” ütlesin vastumeelselt. Hetkel ei olnud mul vaja rohkem pahandusi kui mu eilne etendus seda niigi põhjustanud oli.

 

Umbes lõuna paiku kõlas kaks tugevat koputust uksele, enne kui see lahti lükati ja Aaron isaga sisse vajus, suur verest läbi imbunud kaltsu mässitud kints kaenla all.

Jätsin põranda pühkimise pooleli ja vaatasin neile küsivalt otsa, oskamata midagi öelda.

„Külas jaotati kitsed ära – siin on teie osa.” Teatas vana Ducket rõõmsamalt kui ta hommikune reaktsioon oli, „kus su isa on? Ma tahan temaga rääkida.”

„Kuuris, ta lõhub puid.”

„Olgu, oli meeldiv näha, preili.” Ta nõksas kübara allapoole, enne kui tuldud teed tagasi läks. „Aaron, püsi siin, tulen sulle kohe järele.”

Asetasin harja kamina vastu ja astusin laua äärde.

„Tänutäheks.” Seletas ta ning naeratas lõbusalt, patsutades kergelt suurt kintsutükki. „Näe, otsusta ise.”

„Mida?” küsisin põnevil olles, kuid siis tuli meelde, mu hommikune küsimus. Rullisin kanna juurest verise kaltsu ümbert ära. Välja ilmus peenikesed sõrad ja selle küljes pruuni tooni karv, mis oli kuivanud verest küll pigem roosakas kui enam kastanipruun.

„Ilmselt ma siis eksisin, Bretonid peavad oma lehma edasi otsima.” Muigasin ja katsin sõra uuesti kinni.

Ta noogutas.

Bretonitel olid viimase kuuga paar lehma end aiast välja murdnud ja nad lootsid, kuigi tagasihoidlikult, et nad võiksid veel elus olla. Siin, karude kuningriigis oli isegi pisuke lootus aga liiast.

Tõin kapist kõige suuremad kausid, mis meil majapidamises olid. Kui ma tagasi jõudsin, istus ta juba laua ääres ja vaatas, kuidas Abby kamina ees marionetiga mängis.

Asetasin kausid lauale ja üritasin sinnapoole mitte vaadata – ma tahtsin küll uskuda, et ta mu kallist nukku ära ei lõhu, kuid iga kord kui ma kuulsin kolksu või riide rebenemist, pidin ennast südikalt tagasi hoidma, et mitte vaadata, kas  see oli minu pupe või mitte. Määrimaks soola mu hingepiinadele, kuulsin taas oksa purunemist. Surusin hambad kokku, surusin sõrmed hetkeks tugevasse rusikasse ja jätkasin kausside lapiga üle tõmbamist.

„Ma arvasin, et sa ei anna seda nukku mitte kellelegi.” Sõnas Aaron lõpuks, kergelt sõrmedega üle mu rusikas käe liikudes. Ta pilk tõusis tüdrukult ja vaatas nüüd tõsiselt mulle otsa.

„Inimesed muutuvad,” üritasin halva mängu juures head nägu teha ja kehitasin õlgu, „Ma muutsin meelt.”

„June…” Ta silmad olid kurvad ja ma sain aru, et tal on kahju, kuid enam polnud midagi teha.

Tõmbasin käe õrnalt vabaks. „See on ju kõigest nukk!” üritasin rõõmsam olla, kuid Abby murdis siis taas mingi oksa puruks ja kõlas peenehääleline „vups”. Tõmbusin pingule kui vibunöör – see ei võtnud tal poolt päevagi!

„Abby!” Keerasin ringi ja otsisin järgmisel hetkel laualt tuge enne kui kergemalt taas hingata sain.

„Mu lehm läks katki.” Sirutas ta oma väikesed käed meie poole, mõlemal peopesal lebamas pool tema oksast voolitud lehmast.

Peitsin näo kätesse – ma olin ikka tõsiselt segi viimasel ajal ja ma tahtsin oma nukku tagasi sinna kuhu ta kuulus, minu riidekirstu, väikesesse nikerdatud servadega karpi.

„Vaata aga,” imestas Aaron temaga kaasa, patsutas siis mind kergelt tunnustavalt õlale, ajas end kriiksuga toolilt üles ja kükitas Abby ette, „siit saab lausa kaks lehma, väikest lehma muidugi.” Täpsustas ta ja otsis oma taskunoa välja.

Piilusin oma pikkade kondiste sõrmede vahelt nende tegevust ja olin sunnitud lõpuks ka naeratama.

„Tead,” kuulsin teda äkki Abby poole pöördumas, kuid edasi ta praktiliselt sosistas ja ma ei kuulnud enam midagi. Ilmselt oli see siis nendevaheline saladus, otsustasin ja haarasin hoogsalt pruuni kausi järgi.

Kui lehed on kollased ja udu on kohal, siis on see ju puhas sügise märk, mõtlesin ma äkki. Äkki need kandjad, keda ta mõtles, ei olnud midagi muud kui vaid sügise märgid?

Nad rääkisid veel omajagu ning ajapikku unustasin ma nad täielikult, asudes soolakamakat peenestama, sest liha tuli enne päeva lõppu sisse soolata. Lükkasin järgmise peotäie kaussi kui mu ette ilmus äkki mu armastatud marionett.

„Pole võimalik,” mu hääl soikus üllatusest ja õnnest, mis minusse tagasi voolas nagu seisaks ma hommikuse päikese käes. Lükkasin käed kiirustades põlle puhtaks ja haarasin oma kallist nukust nii kõvasti kinni kui suutsin. Surusin selle tugevalt vastu südant.

„Kuidas see sul õnnestus?” küsisin tänulikult oma päästjale otsa vaadates.

Aaron kehitas õlgu. „Ta tahtis lihtsalt proovida, aga see osutus liiga keeruliseks.”

Oleksin võinud õnnest nutta, kuid soolaste kätega ei tahtnud ma oma silmi praegu küll puutuda.

„Luba mulle midagi.” Ütles ta äkki, kui oli ennast laua kõrvale tagasi istuma sättinud.

„Mida?” oleksin talle hetkel võinud kogu maailma kinkida kui ta seda soovinuks.

„Õpeta talle kunagi, kuidas marionetiga mängida?”

Vajusin ise ka pingi peale istuma. „Kuidas?”

„Nagu ikka,” naeratas ta üle laua ja pööras oma tähelepanu soolale, hakates seda sõrmede vahelt läbi niristama.

Vaatasin Abigale’i poole, ta oli süvenenud oma kahe uue lehma karjatamisesse kaltsuvaibast rohul „Olgu, ma luban.”

„Tore.” Noogutas ta tunnustavalt.

Kuulsime läbi ukse ta isa võigast häält. „Aaron! Aeg minna!”

„Ta ei leia ka ust üles!” pahandas nooruk ja tõusis. Jälgisin kuidas ta tooli küljest oma punaka kaabu haaras ja selle kerge liigutusega pähe sättis. „Olgu, ma siis lähen.”

Ma ei osanud midagi öelda, saatsin teda vaid silmadega ukseni, kuid enne kui ta ukse avas, jõudsin veel küsida: „Hei, õhtul tuled?”

Ta puhkes heasüdamlikult naerma. Olin kimbatuses.

„Me oleme koduarestis täna, kõik – nii Deven, Reed kui mina. Vähemalt pärast seda kui liha laiali saab kantud.” Ta pilgutas naeruga pooleks silma ja kadus.

Jäin talle järgi vahtima ja surusin nuku tugevamini enda vastu. Abigale ei teinud minust väljagi, vaid ehitas munakividest, mille ta paar päeva tagasi kusagilt kokku oli korjanud, endale lauta.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s