Llyr 6

Kuna ligi veerand Llyri noorperest oli koduarestis jagunesid lapsed meie vahel üsna ühtlaselt. Abbyle ja mulle pidi külla tulema Adine oma kolme vennaga, kuid  kuna ka Felix teenis paar päeva varem koduaresti, olime me täna üksinda.

Istusime üleval oma voodi peal ja ma üritasin lugeda. Olin haaranud ühe isa raamatutest, mis rääkis tuulelohedest ja üritasin seda lugeda, kuid mu mõtted kippusid ikka ja jälle uitama. Abigale lamas seljaga vastu mu jalgu, nii et ma ulatasin ta juustega mängima, ja vahtis lakke.

„Mul on igav.” Teatas ta pärast rasket ohet. Naeratasin talle muhedalt, kuid ei öelnud midagi ega pannud ka raamatut käest.

Ta keeras end kõhuga minu poole ja tõmbas jalad enda alla kägarasse.

„June?”

„Mm?”

„Kas inimestel on luude peal liha?”

„On.” Keerasin lehte.

„Miks me siis loomi tapame?”

„Vabandust?” See nõudis juba tähelepanu.

„Miks me siis loomi tapame kui inimestel ka liha luude peal on? Kas ei võiks lihtsalt oodata, et inimesed ära sureksid?”

Vahtisin teda ammulisui.

„Mis inimeste suremine loomadesse puutub?”

„Miks me tapame loomi, et liha saada kui me peaksime ainult ootama, et inimesed sureksid, et liha süüa?”

Ma EI kuulnud seda. Avasin suu, et talt küsida, kas ta vanaema sööks, kuid ta oli oma mõtetega juba kaugel ees.

„Miks on hobustel sabad?”

„Et sääski eemale peletada vast?”

„Aga see jääb ju kogu aeg ette?”

„Millele? Ei, ära vasta.”

„Ja veel…”

„Ka seda sõna noor daam ei kasuta.”

Ta vajutas suus pahaselt tagasi kinni ja nohises veidi endamisi, enne kui siis rõõmsalt pahvatas: „Tahad mu logisevat hammast näha?”

„Sa mõtled tagumist?”

„Ei, see kukkus ära, aga nüüd logiseb üks esimestest.”

„Oo?” Näita.” Panin raamatu kinni ja voodi kõrvale öökapile.

Ta sirutas oma hambad irevile lae poole ja ootas kannatlikult kuni ma kapilt õlilambi võtsin ja sellega ta suu kohal viibutasin. Näpuga katsuma ma ei nõustunud, mispeale tegi ta seda ise.

„Mul on igav.” Teatas ta kui lambi tagasi panin ja käe raamatu järgi sirutasin.

„Ma tean, kullake, mul ka.”

„Aga sa lugesid seda raamatut, see on vähemalt midagi.” Ta ajas end istuli. „Millest see rääkis?”

„Hmm,” tegin nagu mõtleks selle üle, „see rääkis Hiinast ja tuulest ja paberkujudest, mida hiinlased taevas lennutavad.”

„Paberkujudest?”

„Mhmh, nad kutsuvad neid tuulelohedeks.”

„Tuulelohed.” Kordas ta nagu oleks tegemist millegi väga maitsvaga.

„Tahad ka lugeda?” küsisin entusiastlikult ja ulatasin raamatu tema poole.

„Ma ei oska.”

Kogu rõõm ta silmist oli kui käega pühitud.

„Piiblist oskad küll veerida?” üritasin teda ümber veenda.

„Seal on suuremad tähed!”

Lõks oli kinni langenud.

„Piibli tähed on väiksemad kui need, mis siin raamatus on. Tule!” Lükkasin end voodilt maha ja sirutasin talle käe. „Siin on pime, ma teen kaminasse tule ja siis loeme koos tuulelohedest.”

Ta tundus kahe vahel olevat, kuid noogutas siis rõõmsalt ja haaras mul käest. Ta käsi oli veel nii pehme, nagu siis kui ta alles kahene oli, selline trullakas ja väikeste sõrmedega.

„Millal emme koju jõuab?” küsis ta kui olime poole trepi peale jõudnud.

„Ma ei tea, kullake, kunagi hiljem.”

„Ma tahaks teada, millest nad seal koosolekul räägivad.”

Ta ütles seda nii täiskasvanulikult, et ma kohe pidin seisma jääma ja ümber pöörama, et talle silma vaadata ja aru saada, kui vana ta õieti oli.

„Sa tahad ka, eks ju?”

Noogutasin aeglaselt.

„Kui nad sulle räägivad, kas sa ütled mulle ka?”

„Milleks sul seda vaja on?”

Tüdrukutirts muutus kurvaks ja kui ta kurb oli, hakkas ta alati oma seelikusaba üles kruttima. Istusin ta ette trepiastmele maha, panin raamatu kõrvale ja püüdsin ta väikesed käed kinni. Sellest kombest tuli lahti saada, enne kui tast neiu kasvab.

„Nad ei räägi kunagi…”

„Ma luban sulle, et räägin sulle kindlasti kui nad midagi tähtsat otsustasid.”

„Lubad seda?”

„Luban.”

Teda läbis kui välgulöök ja enne kui ma teda püüda jõudsin hüppas ta kuuendalt astmelt alla oma kaltsuvaibale.

„Abby!” See oli teine tema harjumus, mis ei saanud ta elus talle mitte hea olema. „Sa murrad nii ükskord oma kaela!” nagu see talle mõjuks, „Või jalaluu!”

„Hmh! Sa kõlad täpselt nagu ema!”

Kehitasin õlgu. „Mõnes asjas on tal õigus, tead.” Võtsin raamatu ja kalpsasin talle järgi. „Too parem kaselaaste, siis saame tule üles teha.” Soovitasin vaherahuks ja hakkasin halge kuhja sättima.

Varsti ta tuligi, vedades enda järel suurt korvi, mille isa tavatses laastudega täita kui õhtul kuhugi ära pidi minema. Kui ta kodus oli ta laaste ette ei teinud, pigem meeldis talle kamina ette istuda ja neid oma nikerdatud peaga väikese kirvega halgudest välja lüüa.

„June?”

„Jah?”

„Siin ei ole midagi.”

„Mis mõttes ei ole?” haarasin ta käest korvi, see oli tühi. „Olgu, siis on meil mingit kuiva halgu vaja. Kus ta kirves on?” Ka seda ei olnud. Tavaliselt lebas see kohe kamina kõrval, tera aknast tulevas lõunavalguses säramas, kuid täna teda seal ei olnud.

Mu kõrvu riivas armetu oi-oi. Mu pea vajus rinnale, palun, jumal, ütle, et ma ei kuulnud seda.

„Abby?” Pöörasin end rahulikult ümber ja jäin ootama, et ta mõne hea selgitusega välja tuleks. „Sa tead, kus isa kirves on?”

Ta suured niisked silmad tõusid põrandalt üles minu poole. Hetke seisid need paigal ja siis raputas ta pead. Vähemalt see oli nüüd selge, et tal oli sellega midagi pistmist. Ta silmad muutusid niiskeks ja see mul veel puuduks, et ta praegu töinama hakkab ja kogu õhtu sellega ära rikub.

„Kuule, kuule – see ei aita.” Kükitasin tema ette. „Miks sul seda üldse vaja oli?”

„Ma korjasin hagu.”

„Hagu?” Pea hakkas kergelt huugama. Oli niigi halb, et ta selle võttis, kuid kui ta selle ära suutis kaotada, oli olukord kohe palju kehvem.

„Jah,” tuli hale vastus ja ta hakkas taas seelikusaba üles kruttima. „Ma tahtsin lõket teha.”

„Lõket.” Kordasin ohates ja küsisin ettevaatlikult: „Kust kohast sa seda hagu korjasid?” kartsin juba ette, mida ta ütleb.

„Metsast.”

Toetasin end kergelt vastu kamina serva.

„Sellest metsast, kuhu vanemad keelasid sul minna?” täpsustasin. Ta noogutas. „Millal sa seal käisid?”

„Eile, hommiku poole?”

Siis ei jõudnud ta vähemalt kaugele, sest enne lõunat oli ta kodus tagasi. „Kas sa võtsid isa kirve metsa kaasa?”

Ta mõtles natuke, raputas siis kiiruga pead, kuid mu tõsineva näoilme peale muutus raputus aeglaselt noogutuseks.

„Tule taevas appi,” sosistasin vaevukuuldavalt. „Tulid sa sellega pärast ikka koju tagasi?”

„Ma ei mäleta.” Vastas ta vaevukuuldavalt ja ta seelikusaba hakkas taas kerkima.

Võtsin ta käed oma valdusesse ja asetasin need oma põlvedele. „Kus sa seda viimati nägid?”

„Metsas.” Ta tihkus taas nutta ja nüüd ei kippunud ma seda enam takistama. See tähendas, et keegi pidi meist seda metsa otsima minema ja kindlasti ei olnud see Abigale.

„Miks sa üldse metsa läksid kui sulle öeldi, et sa sinna ei tohi minna?” küsisin raskelt kui ta silmad taas selginema hakkasid. „Kas sa ei karda udu?”

„Sina ju ei karda.”

„Kust sa seda võtad?” Muidugi, ma olin ideaalne eeskuju praegusel ajahetkel – ema paneb mind seda kuuldes raudselt koduaresti.

„Sest sa käisid põllu peal.” Vastas ta ha pühkis silmanurgad kuivaks.

Naeratasin ebalevalt, kujutledes pilti kuidas ta puhtsüdamlikult emale selle väikese seiga ette kannab ja kuidas edaspidi nägin ma metsa vaid meie magamistoa aknast.

„Ma käisin põllul, sest meil oli vaja kartuleid, see ei tähenda, et ma ei kartnud või ma seda ohtlikuks ei pidanud.” Vaidlesin vastu. „Mulle seal ei meeldinud.” Uurisin ta siravaid heledaid silmi ja küsisin hästi ettevaatlikult: „Sulle meeldis?”

„Ei.” See oli külm ja kartlik ja ma olin sellise vastusega rahul.

„Abigale,” ootasin kuni ta mulle otsa vaatas, enne kui jätkasin, „luba mulle, et sa ei lähe uuesti udu sisse, ei marju korjama, ei peitust mängima ja kohe kindlasti mitte lõket tegema.”

Ta noogutas.

„Luba mulle, oma sõnadega.”

„Luban…” ohkas ta.

„Et?” kui mina lihtsalt midagi lubasin, siis ei olnud mul kavatsustki sellest kinni pidada.

„Et ei lähe udu sisse.”

„Tänan.”

„Aga kirves?”

Ahjaa, kirves – olin selle pea täielikult juba unustanud.

„Kuhu sa selle umbes jätsid, kas sa mäletad?”

„Ma ei mäleta.”

„Oli see sinuga kui sa metsa jõudsid?”

„Jah.”

„Kas sa läksid mööda vankrirada?”

„Jah.”

„Pöörasid sa tee pealt kuhugi kõrvale?”

„Ma läksin sinna, kus me suvel mummusid korjasime.”

Oli sel tüdrukul alles julgust – vaarika korjamise paik oli siit ligi tunni kaugusel. Minna sinna üksi ja läbi rohelise udu! Hea, et ma istusin või ma oleksin vist ümber kukkunud. Kui ta kirve sinna maha jättis, siis minu poolest jäi see sinna kuni udu kadumiseni, sest pärast vanaema hoiatust ei julgenud ma enam kuhugi minna, mu süda aimas halba.

Kui ma olin juba mõni aeg vait, hakkas tüdruk mu ees nihelema.

„June?”

„Jah?”

„Issi saab pahaseks, et ma ta kirve ära kaotasin, eks ju?”

„Ma kardan küll – see oli vanaisa kirves.”

Ta muutus mu ees silmnähtavalt väiksemaks.

„Kas me peame talle rääkima?”

Olin sunnitud ta lootused purustama. „Ta saab sellest ise aru kui hakkab tulehakatist tegema.”

Kuulsin veel, kuidas ta vaikselt märkis, et ei taha isale rääkida, kuid ma ei öelnud sel teemal enam midagi.

„Teeme tule üles.” Panin ette ja palusin, et ta Moshi sisse laseks. Vaatasin, kuidas ta nukralt ukse poole kalpsas ning tõstsin ise laastukorvi enda kõrvale ja otsisin sealt kahe silma vahele jäänud liistakuid. Neid ei olnud palju, tõepoolest kõigest jao pärast, kuid see oli vähemalt midagi ja hea juhuse puhul saanuks ka sellest piskust tule üles. Asusin neid puude vahele sättima kui tabasin, et Abby oli natuke liiga kauaks ära jäänud.

„Abby?” Tõusin ja pöördusin tema poole.

Tundsin külma õhku, mis uksest sisse voolas ja koos sellega tulid ka ööga segunenud mustjasrohekast udust välja lendav sõjaväelane, kes ühtlaselt liikudes tema poole jooksis, udu kergelt ohates ta ümbert ära vajumas, nagu vabastades teda vastumeelselt oma võimusest.

Mu käed langesid rammetult külgedele, vabastades laastud, mida ma polnud jõudnud veel halgude vahele toppida.

Abby langes, tõmmatuna kaasa mehe pistodast, mis temas sujuvalt läbi läks nagu pehmest võist. Mehe näos ei tõmmelnud ükski lihas, kuid ta hingeldas, paisates endast välja heledat udu, mis hetkega hajus ühte teda ümbritseva rõskusega. Ta vaatas teda ning kummardus, et talt kaelast rist ära võtta. Samal ajal ilmusid udust välja aina uued sõdurid, pistodad juba kaetud hüübiva verega ja mõõgad säramas õlilampide valguses. Kõik oli kui aegluubis ja neil võttis terve igavik, et minuni jõuda. Ma ei pilgutanud vist kordagi silmi ja see tegi mingist hetkest haiget, mul läks silme eest mustaks ja ma surusin laud kõvasti kinni.

„June?”

Neelatasin valusalt ja lõin silmad lahti – Abigale seisis täiesti tervelt ukse peal, Mosh tema kõrval ja Aaron nende selja taga. Vahtisin neid kui ilmutust, enne kui taipasin, et nemad olid ikka see tegelikkus ja see, mida ma äsja nägin vaid pelk meelepete. Tuim valu, mis mind seest kaheks kiskus, võttis mu meeled kiirelt oma valdusesesse ja ma olin sunnitud istuma.

Abigale seisis seal kui tumm nukk ja vahtis mind sellise hirmunud pilguga, et ma ei pidanud enam vastu ja mu silmadest voolasid suured pisarad.

Ma nägin, kuidas Aaron temast mööda põikas, riivates kergelt teda oma mantliga ning põlvitas mu ette, varjates mu eest Abigale.

„Hei, kuule, mis juhtus?” küsis ta, tõmmates sellega mu tähelepanu endale.

Lasksin tal oma käed suu eest ära tõmmata, enne kui need tugevalt ümber ta randmete surusin.

„Ma nägin ta surma,” Sosistasin poolsurnud häälega. „ma nägin, kuidas nad Abigale tapsid!”

Ta vaatas mind ehmunult, nagu oleksin ma päris segi läinud ja ilmselt oleks tal ka õigus olnud, kuid kogu mu keha ütles mulle, et ma ei olnud seda.

„See oli kõigest halb silmapete.” Rahustas ta kiiresti kui oli enda arust olukorras selgusele jõudnud. „Keegi ei soovi Abbyt tappa.”

„Aga…”

„Sa oled viimasel ajal lihtsalt pinges olnud, muud midagi, küll näed.”

Ta hääl oli mahe, nagu räägiks ta lapsega, kuid see mõjus ja ma lasin ta käed lahti.

„Aga ma ei taha näha…” sosistasin, pannes sellesse lausesse kogu oma pahameele ja hirmu, mis minu sees ringi möllas. „See udu hirmutab mind.”

„Ma tean.” Vastas ta tõsiselt ja võpatas, tundes Abby väikest kätt oma õlal. Lükkasin kiiruga silmade ümbert pisarad ära.

„On temaga kõik korras?” küsis ta talt mossitades, vältides minu poole vaatamist.

„Nüüd jah,” vastas Aaron kergendatult ja patsutas teda õlale, „muide…” ta muigas meile mõlemale, enne kui oma mantli hõlma kõrvale lükkas, „See kuulub vist su isale.”

Mu õudust tekitanud ilmutis oli kui peoga pühitud.

„Isa kirves!”

„Seesama.” Naeratas ta võidukalt ning ulatas terariista mulle. See oli sama ilus kui ma seda viimati nägin – lehti täis väätidega kaunistatud käepide ja läikima hõõrutud tera. Olime Abigaleiga sõnatud ega saanud sellelt pilkugi.

„Kust sa selle leidsid?” küsisin lõpuks, kui olin veendunud, et ma hoian ikka õiget asja käes.

Ta toetas ennast vastu mu jalgu ning asetas käe risti üle mu põlvede.

„Metsa servast, Iwo tamme juurest.”

Heitsin Abbyle etteheitva pilgu, too kehitas vaid õlgu.

„Ilmselt nemad viisid selle sinna.”

Külmad judinad jooksid üle mu selgroo ja teadvusesse tõusis vanaema hoiatus mingitest kandjatest.

„Kes?” nõudsin karmilt, ilma mingi sissejuhatuseta.

„Need lapsed seal metsas.”

Vahetasime Aaroniga üllatunud pilke.

„Mis lapsed?” küsis Aaron silmi vidutades ja haaras tüdrukul randmest, et ta me eest ära ei saaks joosta.

„Noh, need noh…”

„Kas sa tunned neid lapsi?” küsisin, nähes, et ta kokutamine ei vii meid kuhugi. „On nad Llyrist pärit?”

Ta raputas pead.

„Kas sa mängisid nende lastega?”

Tundsin läbi seeliku, kuidas Aaron mu põlve hakkas silitas. Tahtsin talle selle eest äsada ja selgitust nõuda, kuid märkasin siis, et see mõjus rahustavalt.

„Ei, nad hirmutasid mind.”

„Mis neis nii hirmutavat oli?”

Aaron tegi mind teinekord nii kadedaks, nagu nüüdki – kuidas ta sai rääkida nii rahuliku häälega kui ma võinuks lausa pea peal käia, ilma et see oleks takistanud värinat mu hääles.

„Nad olid nii inetud ja roheliste silmadega.”

„Rohelistes silmades pole ju midagi inetut – Katherinel ja Gerryl on mõlemal rohelised silmad.”

„Mitte selles mõttes rohelised.” Ta hääl muutus kannatamatuks.

„Mis mõttes siis?” küsis Aaron edasi.

„Need ei liikunud.”

Ta oli neile nii lähedal, et näha, kas silmad liikusid või mitte? Kuidas ta küll suutis!

Aaroni käsi peatus hetkeks, kuid jätkas siis masseerimist, ent aeglasemalt kui varem.

„Ja mis neid nii inetuks tegi?”

„Nende nahk oli imelik – nad olid kaetud suurte punnidega ja kui nad naeratasid, siis läksid neil huuled keskelt katki ja sealt jooksis veri välja, mis kukkus neile särkide peale ja nende kätel olid suured mustad laigud…”

Ma ei kuulanud enam, vaid juurdlesin omaette nende tunnuste üle, mida Abigale järjest huultele manas – nad olid mulle kusagilt tuttavad. Vaatasin tegemata tuleaseme poole ja siis uuesti nende poole. Aaron paisits hoolega kuulavat, mida Abigale rääkis, kuid ka tema nägu muutus järjest murelikumaks. Mu käed kirve ümber hakkasid surisema, kuid see ei olnud mõnus surin, vaid piinav valu tegev surin, nagu ütleks keha „ma tahan sellest esemest lahti saada”.

Kui Abigale lõpetas, tahtsin tõusta ja selle kirvega ukse juurde minna ja selle tagasi õue saata.

„Kui nad nii hirmsad olid, siis ärme neist enam räägi.” segas Aaron mu mõtetele vahele „Istu, ma teen tule üles. Abby, ole hea, too selle musta pajaga vett.” Ta ajas end püsti ja silus püksid sirgeks.

Kohe kui Abigale kööki kadus, surusin läbi hammaste nii, et ainult Aaron kuulis: „Ma ei taha seda asja enda käes hoida. Mis siis kui see on katkukandja? Vannun, ma löön selle sulle isiklikult kõrri, kui ma katku suren!”

„Ei tee sa midagi taolist! Hoia aga!” Sisistas ta vastu.

„Sa hoidsid seda ennist nii kenasti vööl, tahad selle sinna äkki tagasi panna?”

„Mis sul veel arus ei ole?” Ta kükitas kamina ette ja otsis taskutest tikke, leidis need lõpuks põuetaskust ja süütas leegi.

Sirutasin käed jonnakalt tema poole.

„ Hoia nüüd!” pahandas ta, lükates mu rusikatesse surutud käed tagasi minu poole.

„Ma ei taha!” vupsas kiiresti üle mu huulte, kuid Aaron oli kiirem.

„Suu kinni!”

Abigale jõudis tagasi, kaasas kaminapott ja selle sees külm vesi. Aaron saatis mulle hävitava pilgu, et ma sõnagi ei ütleks, tõstis poti tulele ja sättis veel puid, et need kiiremini põlema läheks.

Ootasime ligi veerand tundi, enne kui vesi podisema hakkas, see tundus terve igavik – mu käed väsisid kiiresti ja hakkasid põhjustama tõsist valu, kuid ma teadsin samas, et kui ma panen selle kamina kõrvale, ilma et me seda puhastaks, toonuks see endaga vaid suurema traagika. Ma ei toetanud seda isegi seeliku vastu.

„Nüüd mängima üht mängu,” pöördus Aaron Abigale poole kui oli näha, et vesi keema läks, „seda kutsutakse Kivisupiks.”

„Ma ei tea seda mängu.”

„Tõesti?” ta heitis mulle imestunud pilgu, kehitasin vastuseks õlgu. „Siis täna õpid selgeks.”

„Kuidas see käib?”

„Näed seda potti seal?”

Abby noogutas. Jäin tähelepanelikult kuulama, ma polnud ka sellisest mängust enne kuulnud.

„Ühel vanal naisel oli samasugune pott, kuid tal ei olnud midagi, mida selles potis keeta. Ühel päeval võttis ta poti, läks sellega keset küla ja pani poti tulele, pani sinna sisse vett ja suure kivi ning hakkas keetma.” Vaatasin muiates, kuidas noore näitsiku silmad põnevusest särama lõid. „Kui külaelanikud nägid, et ta midagi keetis, tulid nad küsima, mida ta keedab. Ja vana naine vastas alati…”

„Kivisuppi!” Vastasin vahele.

„Täpselt! Ja külaelanikud tahtsid teda aidata – nad otsisid kõik üles midagi, mida samuti potti panna ja tõid selle vanale naisele.”

„Nüüd teeme samamoodi?” Pakkusin välja. „Aga meil ei ole kivi.”

„Ahaa!” hüüatas ta ning sukeldus kättpidi oma suurtesse taskutesse. „See oli siin kusagil… Palun!” Ta sirutas peopesa meie ette.

Tekkis vaikusehetk.

„See on kastanimuna!” pomises Abigale pettunult.

„Ei ole!”

Noogutasin. Käsi tõmmati tagasi.

„Vaat kus lops, ongi…” Ta vaatas ringi, otsides silmadega midagi ning küsis siis süütul ilmel, mis selle tüdruku puhul alati millegipärast toimis, „Aga sul on need lapikud kivid?”

Abigale mõtles hetke, taipas siis millest jutt ja kadus trepist üles oma mängukivide järgi.

„Ma ei jõua enam hoida.” Pahvatasin nüüd, kui teda enam vaateväljas polnud.

„Ära ole selline,” pahandas ta, jälgides treppi.

„Milline?” nõudsin nördinult, „Ma hoian käes kirvest, mis on kaetud mürgiga, mille sina meie majja tõid!”

„Tasem!”

Vakatasin, sest ta kõlas kuidagi nukralt.

Abigale tuli, hüppas taas kõrgelt otse alla ja viskas kivi potti.

„Mis sa keedad?” küsis ta siis rõõmsalt.

„Kivisuppi.” Ma ei tahtnud seda mängu mängida vaid visata see kirves kus seda ja teist.

„Mis sa sinna veel paned?”

„Kastanimuna.” Vastasin soolaselt. Aaron korjas igal sügisel kastanimune, mis ta siis sügavale oma taskutesse peitis, ta ütles, et need toovad õnne. Oli aeg ta õnn patta panna.

„Sul ei ole kastanimuna!”

„Aaronil on.” Nõksasin peaga poisi poole.

„Sa väike saatan!” susises ta ja otsis kastanimuna lagedale. Ta kõhkles, enne kui selle vette laskis langeda ja mul hakkas tast juba kahju.

„Mis sa keedad?” küsis Adine uuesti. Kujutasin ette, et see saab olema üks väga pikk ja piinarikas mäng.

„Kivisuppi.”

„Mis sa sinna veel paned?”

„Sibula.”

„Sul ei ole sibulat!”

„Köögis on.” Ja ta jooksis seda mulle sealt tooma.

Aaron kõndis mõnda aega toas edasi tagasi, jälgides, kuidas ma lasin tal tuua erinevat sorti asju, siis võttis ta istet köögilaua taga.

Lõpuks ütlesin oma oodatud sõna: „Kirve.”

„Sul on kirves!” hüüatas Abigale ja plaksutas käsi. Ma ei arvanud, et ta sest mängust nii palju vaimustus.

„On!” vastasin ja lükkasin selle ilma pikema hoiatuseta potti juurviljade ja muu kila kola hulka, mis seal ringi hulpis, mis omakorda pritsis keeva vee laiali.

„Mis sa sinna veel paned?” küsis ta kilgates vee eest ära hüpates.

„Soola?”

„Laua peal on.”

„Võta.” Ulatas Aaron talle kinnise pudelkõrvitsast topsi.

„Pane ise sisse.” Panin ette kui ta sellega minuni jõudis. Lusikatäis jämedat hallikirju soola vajus mulisevasse vette, tõstes põhjast üles pahvaka valget vahtu. See pani ta kilkama.

„Mis sa sinna veel paned?” küsis ta õhinal.

„Ma arvan, et me supp on valmis.” Ütlesin unelevalt.

Aaron tuli tagasi meie juurde ja sirutas pea üle meie omade.

„Sul on õigus.”

„Kas me hakkame nüüd sööma?” küsis Abby õhinal ja ma vannun, et jubedamat lauset andis praegu otsida.

„Ei, see ei ole meile.” Vastasin kiiruga.

„Anname selle Memmele.” Teatas Aaron ennast tagasi sirgu ajades.

„Vanaemale?”

Uurisin teda tähelepanelikult – täna tuli ta suust ikka väga imelikku juttu.

„Ei, Maaemale.”

Kortsutasin arusaamatult kulmu, kuid noogutasin siis ning ajasin end nõtkelt püsti. Mu istmik oli valus ja tuim.

Ta sirutas end juba paja järele ja nõksas peaga, et me minema hakkaks. Abigale oli kiiremas korras ukse juures ja haaras juba lingi järgi, kuid ma püüdsin ta sealt enne kinni.

„Pane sall vähemalt ümber.” Pahandasin ja surusin ta vastupuikleva keha suure salli sisse, mille olin kiiktoolilt haaranud. Järgmisel hetkel pages ta juba uksest välja.

Ma ei jooksnud talle kohe järele, vaid ootasin Aaroni ära.

„Kas lähme?”

Tõmbasin rätiku ümber õlgade ja sikutasin vahele jäänud juuksed välja.

„Maaemale? Mu vanemad löövad mu maha kui saavad aru, et me oleme talle mingeid paganlikke kombetalitusi õpetanud!”

Ta muigas.

„Miks sind? Sa pole talle ju midagi rääkinud.”

„Aga sina oled ju veel koduarestis, nagu näha.”

Ta hakkas endamisi naerma.

„Vähemalt nii kaua kuni Reed mind välja ei anna, aga ma ei usu, et ta seda teeb.”

„Miks?”

Aina laiemaks veniv naeratus oli kõik, mida oli vaja teada.

Läksime vaikuses ja mu meeled läksid uuesti rändama, tuues tagasi selle julma nägemuse. Lehed Aaroni jalge all krabisesid kurjakuulutavalt.

„Miks me seda supimängu mängisime?” küsisin rutuga, et vähemalt teda kõnelemas kuulda.

„See puhastas kirve.” Vastas ta tõsinedes.

„Ka õlist, millega ta seda immutas.” Tegin kiire märkuse, piiludes silmanurgast tema nägu.

„Ahjaa, seda küll.” Ta vaikis mõtiskledes, enne kui ringi hakkas vaatama, nagu otsides midagi. „Kus Abby on?”

Mul hakkas tulikuum. „Mis mõttes, kus Abby on!?” Jäin naelutatult paigale.

„Ah näe, seal ta läheb,” näitas ta kiiresti sõrmega suurte kivide suunas, mis piirasid veskiteed kui madal aed. „ruttu, muidu kaotame ta uuesti silmist.”

Ta hakkas minema, kuid ma ei suutnud ennast liigutadagi. Vaatasin, kuidas ta rahuliku sammuga uttu kadus, enne kui tabasin, et seisan keset udu täiesti üksi, nagu oodates, et udu mind uuesti kätte saaks.

„Aaron!” hüüdsin noorukit ja jooksin neile järele.

„Tasem, me ei taha ju ennast kõigile teatavaks teha!” pahandas ta, nagu kõnniksin ma ikka veel ta selja taga.

„Vabandust.” Neelatasin hingeldades ja sättisin ennast uuesti tema kõrvale. „Kuhu me üldse läheme?”

„Veski juurde ilmselt.” Ta ühmas lõbusalt. „Tark tüdruk.”

Ma ei hakanud süüvimagi, mida ta sellega mõtles. Mind hirmutas see käik veidi, sest ma ei teadnud, mida oodata, samas tundus see parajalt põnev, sest kui aus olla ei meeldinud mulle me praegune kirikuõpetaja. Nagu see muidugi midagi loeks.

Me küla pole kunagi eriti usklik olnud, vähemalt mitte nii sügavusklikud nagu Sithetonis, kus oli mu mäletamist mööda kaheksa kirikut, mis jaotasid omavahel Sithetoni kõik kaheksasada elanikku. Seal oli levinud mõlemad vana ja nii-nimetatud uus usk, mille järgi ka meid juhendati, mis põhjustas seal pidevat omavahelisi hõõrumisi.

Samas leidus meilgi selliseid, kes arvasid, et meie preester oli liiga vabameelne ja et nende hinged jäävad seetõttu puhastustulle.

Mu rätik vajus mulle puusadele, kuid see ei häirinud mind. Veski lähedal oli alati soe, nagu liiguksid siin teised tuuled, mitte need, mis madalamal külas jahedust põhjustasid. Toksasin kivi, mis mu saapanina vastu puutus, endast eemale. Mõtlesin vaid, kaua me juba teel olime olnud, kuid nagu vastuseks kerkis ühtäkki ei kusagilt udu seest veski hiiglaslik maakivist alusmüür.

„Kas siin sobib?” küsis Adine õhinaga ja lükkas pehmelt oma sõrmed mu jahedaks muutunud peopessa.

„Jah, siin sobib.” Vastasin rahulolevalt.

Siin tõepoolest sobis, veskimägi oli külast kõrgemal ja tuuleveski, mida me vaid suve teisel poolel kasutasime, ulatus kõrgele udu seest välja, riivates seda vaid pehmelt oma müüriga.

Pöörasin oma pilgu Aaronile, kes paistis sama rahulik, naeratades õndsalt pea kuklas. Ta ninasõõrmed tõmblesid ja ma teadsin, et ta nuusutas jahu lõhna, mis siin veel ringi hõljus.

Seisime seal mõnda aega, vaadeldes seda kaunist ehitist. Ta tiivad olid enamjaolt korras, vaid paarist kohast rebenenud ja ta oli võõbatud üleni lubjaga, mis pani ta meid ümbritsevas hallikasrohelises ergalt särama.

„Anname siis Memmele süüa.” Köhatas Aaron lõpuks, astus veski kõige lõunapoolsema nurga juurde ja valas kogu me keeduse sisu sinna. Vesi oli jõudnud jahtuda ja ainsad, mis aurupahvakaid taeva poole saatsid, olid juurviljad – kartul, porgand, sibul… Ta kummardus, otsides nende seast midagi.

Vaatasin tast mööda ja tundsin taas seda tuttavat külma hingust, mis pehmelt üle mu näo lendas ja mu silmadele sai nähtavaks seda põhjustanud must nool. Mu hingamine vähenes praktiliselt olematuks kui roheline udu Aaroni õrnalt enda valdusesse võttis kuni ta keha lõpuks võpatas ja ta selja pealt tungis välja tume noolepea. Ma ei suutnud kõrvale vaadata, kuid teadsin, et Abigale mu kõrval röökis, rebides end mu haardest vabaks ning põgenedes. Udust ei tulnud mitte üht heli, kuid sealt väljus veel tosina jagu nooli, mis must kõik kergelt riivates mööda lendasid. Välja arvatus üks, mis oli suunatud otse mu silmade vahele. Nägin seda enda poole tulemas ning pöörasin pilgu tagasi Aaronile, kes oli vajunud sinna, kuhu ta oli kummardunud.

„Ettevaatust, see on veel soe.” Kuulsin äkki nagu läbi une ja mu ees seisis Aaron, kes surus kirve mulle tagasi pihku, pressides mu sõrmed selle ümber ise kokku.

Pilgutasin silmi ja vaatasin üllatunult eset oma käes. Mu sõrmed olid kanged, nagu oleksin neid jääseguses kevadvees jahutanud, seepärast surusin selle alateadlikult tugevalt vastu rinda.

„Sul on jälle see pilk silmis.” Jätkas nooruk murelikult käsi puhtaks pühkides ja potti võttes.

Üritasin naeratada, kuid ei osanud. Tundsin käe otsas kerget tõmmet ja vaatasin ekslevalt sinnapoole – Abigale naeratas minu eest ja puhus kergelt mu külmetavale käele.

„Lähme tagasi,” pani Aaron ette ja hakkas ees minema. Ka Abigale paistis sellesse ettepanekusse rõõmuga suhtuvat ja jooksis taas meist ette, tõmmates end mu paremast käest vabaks.

Aaron aeglustas oma kõndi, kuni ta oli minuga ühes taktis. Ta ei alustanud kohe vestlust, kuigi ma teadsin, et ta tahab mult selle kohta küsida. Tõmbasin allavajunud räti tagasi õlgadele, kuid ei öelnud sõnagi.

Mida ma pidingi ütlema? Jah, see oli huvitav, ma nägin … – mul ei ole endalgi sõnu selle selgitamiseks, mida ma nägin.

Jõudsime tagasi ilma, et oleksime kahte sõnagi vahetanud, Abigale pages kiiruga tuppa ning Aaron andis talle paja, et ta selle saaks puhtaks loputada, mida ta muidugi kokkuvõttes ei teinud.

„Sa sisse enam ei tule?” Küsisin kui ta trepi ette must maha jäi.

Ta raputas pead. „Ei, ma peaks minema hakkama, nad ilmselt hakkavad juba koosolekut lõpetama.”

„Olgu.” Sosistasin arusaavalt ja pöördusin juba ukse poole kui ta mind veel kinni pidas.

„Kuule…” ta vaikis, oskamata küsida. Kuid ma teadsin küsimust.

„Need ei ole kandjad.” Sõnasin lühidalt. Ta kortsutas arusaamatult kulmu. See ei olnud see, mida ta küsida tahtis ja ma teadsin seda, seepärast selgitasin talle. „Need, kellest vanaema rääkis, need ei ole need kandjad.” Ta tahtis teada, mis mind seal veskimäel soolasambaks oli muutnud.

Ma tundsin, kuidas mu süda ärevaks muutus – ma ei suutnud uskuda, kui rahulikult see üle mu huulte tuli, veel vähem, kuidas ma seda teadsin.

„Kust sa seda tead?” küsis ta üllatunult.

Kehitasin õlgu. Oleksin hea meelega ise ka tahtnud teada.

Ta vaatas mind kummaline hirmunud pilk silmis ja ma olin kindel, et nüüd suutsin ma tõemeeli tõestada kui segi ma olin. Ja seda Aaronile, kes mind siiani vist ehk veel mingil määral mõistusega olevuseks oli pidanud. Tänane päev läks ainult paremaks.

Ta ei osanud enam midagi öelda, lihtsalt uuris mind pealaest jalatallani kuni jäi lõpuks kirve peal pidama. Ta osutas sellele kergelt, enne kui käed sügavale mantli taskutesse peitis.

„Immuta seda õliga…” ta üritas rõõmsam olla, kuid nägi, et ma ei võtnud vedu, „siis näeb see samasugune välja kui enne.”

Noogutasin.

„Olgu, ma hakkan siis minema.” Ta hakkas minema.

„Aaron!”

„Jah?”

„Tänan sind.”

Ta naeratas ja lehvitas veel, enne kui kadus uttu, mis ta aplalt endasse neelas. Jäin seda kohta põrnitsema, nagu oodates, et kohe-kohe lendab sealt välja jälle mingi sõdalane või paar oda või vibunoolt, mis tummalt must mööda vilisevad. Kuid midagi ei tulnud.

„Kas ta juba läks?” küsis Abigale, ehmatades mind oma tasase hiilimisega.

„Jah, kullake.” Ohkasin kurvalt ja astusin tuppa. „Vanemaid ei ole?” küsisin veel igaks juhuks, kuigi see oli ilmne, et neid polnud, vastasel juhul oleks juba kuulda ema hirmuga segatud ahastust. Ta oli selles osas meister.

„Ei.” Ta oli jõudnud oma toimetamisega kööki.

Lappasin räti kokku ja panin tagasi kiiktoolile kamina kõrvale. Tuli oli just kustunud ja paar süsi oli veel punased. „Mida sa teed seal?” küsisin ise tuld sonkides kui mu kõrvu jõudis kerget kopsimised.

„Ma tahan piima meega.” Tuli kiire vastus.

„Piima meega?” see kõlas veidi liiga ohtlikult, et seda seitsmesele usaldada ja ma peaaegu jooksin tagaruumi.

Ta oli jõudnud vaid meepurgi sahvrist ära tuua ning upitas end nüüd piimakannu järele, mille ema lauale oli jätnud.

„Oota nüüd, see on raske.” Haarasin ise kannu ja võtsin nagi otsast kruusi, mille pooleldi piima täis kallasin.

„Kas teeme soojaks ka?” Ta raputas pead. „Muidu läheb veidi aega, et mesi ära sulaks.”

„Ma tean.”

Naeratasin ja lasin lusika meega piima sisse sulpsata. Ta teadis seda küll, kuid sellest hoolimata suutis ta alati piima enne ära juua kui mesi lõplikult ära sulas ja koukis siis pahaselt mööda tuba kõndides kolina saatel põhja kinni jäänud magusat.

„Lähme kamina juurde,” Suunasin teda etteruumi, enne kui meepurgi tagasi tema tavalisse kõrgusesse panin, „ja võta oma kingad jalast, need on märjad.”

Võtsin riiulilt väikese plekkkannu õliga, mille isa oli pressinud ja tüki lapist, mis pliidiraua kõrval kuivas. Sidusin endale oma igavalt halli põlle ette, viisin nii lapi kui õli mõlemad kamina juurde, kus Abby juba oma väikeste jalanõudega mässas ja hakkasin  kirve käepidet niisutama. Ma polnud seda varem nii heledana näinudki.

„Mida sa teed?” küsis Abby kui oli oma varbad pikalt kamina servale sirutanud, need aurasid mõnusalt.

„Toidan puitu.” Vastasin rahulikult, ilma et oleksin talle pilkugi heitnud. Naeratasin omaette, siin oli hea istuda.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s