Llyr 8

“Seal…” ütlesin vaevukuuldavalt, sest mu huuled kuivasid peaaegu hetkega. Seisin kui soolasammas ega saanud pilku ühelt kaheksast teerajast, mis liivasele külaväljakule välja tõid.

Aaron pööras end järsult ringi, kuulsin kuidas peen kruus ta jala all krudises.

Udu muutus sealt, kus oli teerada ühtäkki tumedamaks ja tumedamaks kuni võttis lõpuks inimese kuju, sellise töntsaka, paksult riides inimese kuju. Alles siis kui ta oli juba päris lähedal ilmus udu seest veel teinegi, väga noore lapse suurune kuju.

Ma ei suutnud end liigutada ei edasi ega tagasi, sees keeras hullemini kui eales varem ja mul oli korseti tõttu hingamisega probleeme, suutsin vaid väikeste sõõmudega sisse hingata.

Võttis tükk aega, enne kui kuju hakkas võtma konkreetselt kellegi kuju. Ma ei kuulnud, kuidas ta tuli, kuid tundsin südames iga kord tuhmi torget kui ta oma raske jala maha toetas, et siis teine taas õhku lükata.

“Lapsed…” kostus naise hääl hästi kaugelt kui soniv udupasun, “lapsed, aidake mind!”

Kui ta seda ütles, ilmus naine ka ise udu seest üleni välja. Ta oli riietatud justkui oleks kesktalv ja välja tugev pakane. Ta pea oli kinni kaetud villase tumepruuni rätikuga ja käes olid tal paksud labase koega hallid kindad. Ja siis ilmus nähtavale ka laps, keda ta kättpidi vasakul pool järgi vedas kui kaltsunukku. Nii kui ta liigutas, pöörati see väike olevus pahupidi, paljastades ta siniseks tõmbunud näo, mis oli kaetud rõugearmide ja haavadega, mis ei olnud veel õieti kinnigi jõudnud kasvada enne kui surm ta kaasa oli võtnud.

“Lapsed, lapsed, aidake mind!” hüüdis naine vaevukuuldavalt ja jõuetult. “Aidake mu last, palun…”

Ahmisin suutmatult õhku ja pöörasin end kanna pealt ringi, enne kui otsustasin, et nüüd on õige hetk minestada. Kuidas sai üks ema oma last niimoodi kaasa vedada, nagu kaltsunukku?  Pahvatasin “Mul hakkab halb!” ja tahtsin kukkuda, kuid Aaron ei lasknud sel juhtuda, vaid vangistas mu sõnagi lausumata oma haardesse. Avastades, et mul pole kuhugi langeda läks ka minestamise soov üle, kuid süda oli ikkagi paha.

“Lapsed, aidake mind! Aidake mu last…” palus naine taas ja ta oli nüüd palju lähemal.

“Neil on rõuged!” sosistas Aaron õudusega, üle mu õla naist vahtides. Ta käed, mis mind üleval hoidsid, pressisid aina tugevamalt mu ribide alla ja see tegi haiget. Kuid see pelk valu ei olnud midagi võrreldes sees pakitseva hirmuga, mida me vanemate räägitud lood meile praegu silme ette manasid. Jah, ma nägin seda isegi, polnud vaja mulle praegu meelde tuletada kui ma üritasin pead sellest jubedast vaatepildist vabastada.

“Lapsed, aidake mind…”

Pöörasin end ehmunult ümber, see tuli praktiliselt meie kõrvalt ning tegin kiire sammu tagasi, kuid polnud, kuhu minna.

“Me aitame sind.” Vastas Aaron äkki ja ma kuulsin, kuidas ta üritas oma hääles kõlavat hirmu varjata. “Me aitame sul ta maha matta.”

“Mida?” ma praktiliselt kiljusin, kuid surusin kohe käed suu ette, et mitte hommikusööki väljutada. Naine ei olnud eriti vana, kuigi ta hääl oli kulunud ja kare kui liivapaber. Ta oli lapsel käest lahti lasknud ja see lebas seal nüüd, nägu ülespoole, lillakas keel pundunud kuivanud huulte vahel.

“Ole tasa! Me peame ta maha matma!” Ta haaras mu õlgadelt salli ja kattis sellega lapse kange keha.

Suutsin vaevu ennast tagasi hoida, olin maruvihane ja õudusest haaratud üheaegselt ning otsustasin, et pärast seda ei ole me Aaroniga enam sõbrad, et ta mu parima salli tuulerõugehaigele ümber pani.

“Nad ei aidanud…” ohkas naine, laskudes lapse keha kõrvale põlvili. Ta oleks vist hea meelega nutnud, kuid oli näha, et ta oli oma pisarad juba ära kulutanud.

Tundsin häbi, et olin hetk tagasi Aaronile kõigest mingi salli pärast tahtnud tuult alla teha .

“Kes?” Aaron nõudis vastust, kuid naine oli läinud, mõtetega omas maailmas kinni. “Kes ei aidanud?” küsis ta uuesti.

“Welstonis, preestrid – nad ütlesid, et ta on alles noor, peab…” Ta hääl hääbus ja pilk klaasistus.

Welston oli siit kahe päeva tee kaugusel. Ilmselt oli laps veel elus kui nad tulema hakkasid ja seepärast ei tahetud talle viimast võidmist pakkuda.

“Kuramuse usutargad!” siunas Aaron silmnähtavalt ärritudes.

Neelasin tahtmise oksendada alla ning pakkusin, et lähen abi järele.

“Ei!” See oli käsk, mitte keeld. Pakkusin, ehk saan kuidagi teisiti aidata, kuid ta raputas pead. Ta võttis lapse valgesse mähitud keha õrnalt sülle ning palus naisel endaga kaasa minna, kuid naine oli väsinud ja oli selge, et ta ei suutnud enam kuhugi minna. Aaronil nüüd käed täis ei saanud ta ka teda kuidagi sundida endaga kaasa minema, kuigi nägin, et siia ta teda jätta ei kavatsenud.

„Me peame minema hakkama,“ otsisin naise käe ja tõmbasin ta aeglaselt kuid kindlalt püsti.

„Ära puutu teda!“ Aaroni hääl värises, vaatasin teda üllatunult, kuid oli juba hilja mind takistada.

Hoidsin tugevalt naise kätest, et sundida end neist kinni hoidma, need olid jahedad ja joonelised, meenutasid natuke mu ema omi. Ma ei saanud teda ju siia jätta istuma, eriti kui me selja taga peeti koosolekut teemal, mis teha kui katk siia peaks jõudma.

„Lähme,“ ütlesin rahulikult, kuigi tahtsin pigem karjuda ja minema joosta. Ma ei salga, et ma sedasi tundsin – vanaemale meeldis mind hirmutada kui ma kaheksane olin. Ta rääkis tema vanaema ajal maad laastanud suurest katkust nagu oleks ta ise seal olnud, maalides mu vastuvõtlikule lapse mõistusele võikaid pilte, üks haav korraga. See pidanuks mind tugevamaks muutma, andma oskusi hirmu ära tunda ja sellega elada, kuid tegelikkuses käisin ma järgmised kaks aastat ringi, kartes pea kõike, mida ma enne ei tundnud. Seepärast oli mul hea meel, et me siia kolisime, sest olin niiviisi sunnitud korraga nii palju uute asjadega vastamisi seisma, et hirmul polnud enam millestki kinni hoida ja hirm läks ära.

„Hirm on tüdrukute haigus,“ oli vanaema öelnud, „kui minu ealiseks elad, näed seda ise – karta pole mitte midagi.“ Mu suu kiskus muigele – oleks ta teadnud, et ma tema ealiseks ei ela, oleks ta seda vist veidi ümber sõnastanud.

Raputasin endalt kiiresti selle sobimatu muige, tulles tagasi tegelikkusesse ja vaadates seda noort vana naist, keda ma Aaroni järel läbi udu metsa poole talutasin. Ma ei küsinud talt, kuhu ta meid viib, sest teadsin, et nii kui ta suu lahti teeb, hakkab ta hääl värisema. Nägin seda ta liikumisest, kui ta pingul oli, hakkas ta hääl ikka värisema, seda ei pandud alati tähele, kuid ma teadsin seda. Hetkel igatsesin aga, et ta tunduks suur ja tugev ja teaks, mida nüüd teha, sest mina seda ei teadnud ja see õõnestas mu sisemist tugevust nagu rähn, kes koore alt tõuke otsib, sujuvalt, iga südamelöögiga aina sügavamalt.

Aaron jäi seisma. Võpatasin üllatunult, sest see teekond tundus kulgevat terve igaviku.

Matmine läks kiiresti ja me lahkusime kiiresti, jättes ema maha oma poja hauale. Me ei osanud midagi öelda, veel vähem teha, et teda natukenegi lohutada, seepärast ei jäänud me pikalt pidama.

Llyri jõudsin ma tagasi üksi, hoides vääramatult silmi teerajal, et sealt mitte eksida. Ma teadsin, et Aaron on kohe mu selja taga, kuid ühel saatuslikult hetkel kuulsin ainult enda samme. Jäin seisma ja surusin silmad kõvasti kinni, lootes, et ta kohe põrkab mulle otsa, kuid seda ei juhtunud.

“Aaron?” hüüdsin nii valjult kui suutsin. Mu kurk kuivas ja sees hakkas taas keerama, kuid mu hüüe hajus uttu. “Aaron?”

Pöördusin ümber ja otsisin teda silmadega, kuid seal olid vaid oksad, mis udust välja ulatusid.

“Palun, Jumal, ütle, et see pole tõsi!” pressisin käed tugevalt vastu külgi. Proovisin uuesti. “Aaron? See ei ole naljakas! Kus sa oled?”

Hüüdsin teda veel paar korda, enne kui edasi hakkasin minema, lootes, et ta läks must mingil hetkel mööda või läks püüniseid kontrollima. Ma teadsin, et sel juhul oleks ta mulle öelnud, et nüüd ta läheb.

Koosolek kestis veel ja nad polnud märganudki, et me vahepeal ära käisime. Kui ma tagasi külamajja astusin käis parasjagu tuline vaidlus, mida teha kui avastatakse, et kellelgi on katk, kuid ma ei jäänud neid kuulama. Ma tundsin end nüüd juba liiga halvasti, et sinna veel kauemaks jääda ning suundusin koju, andes enne emale märku.

Ma ei mäleta, kuidas ma koju sain, ükshetk ma lihtsalt seisin terrassil ja avasin ust. Tuli kaminas oli kustumise äärel, kuid pärast surkimist ja uute halgude lisamist jätkas see heleda leegiga põlemist. Valguses ilmus nähtavale ka taigen, mis mööda põrandat kamina poole veeres, vaikselt ja vaevumärgatavalt.

Mu pea oli tühi ja lausa nõudis füüsilist tegevust. Võtsin kiiktoolile jäänud põlle ja panin selle tusaselt ette, et hakata seda õudust põrandalt kokku ajama. Tegelikult ei olnud mu pea täiesti tühi, seal oli varjul ühe mõtte seeme, mida ma kuidagi kasvatada ei tahtnud, sest ma teadsin, et kui see ükskord suureks saab, siis matan ma enda ise maha. See ei olnud kartus olla haige – naine ei näinud mitte mingit pidi välja, et ta oleks haige olnud ja nähes, kui tugevalt ta oma last hoidis, ei olnud võimalustki, et kui ta temaga nii kaua koos oli, et ta siis ise ei haigestunuks.

Soojendasin külmi käsi tule paistel, enne kui jätkasin taigna koristamisega. Lükkasin käed nii lähedale kui võimalik, kuni tundsin, et tuli pani peopesad kihelema. See tegi haiget, kuid mu käed valutasid niigi ning see väike kihelus ei tähendanud enam midagi.

Kui ma olin seal mõnda aega ära istunud, tundsin, et mu silmad kiskusid ikkagi niiskeks. Mis siis kui see oli viimane kord kui ma teda nägin? Ta oli selleks võimeline küll, et märtrit mängida. Ja ta ei jätnud isegi hüvasti – kõndis lihtsalt minema.

Hoidsin hinge kinni, lootsin, et see sulgeb ka pisarate voo, kuid selle asemel toimis see pigem pressina ning neid tuli rohkemgi, muutes mu niiske käise, millega neid kuivatada üritasin, veelgi märjemaks. Läbi pisarate tundusid ka tuleleegid ellu ärkavat ning nad korraldasid mulle tillukesi etendusi, mida ma näha ei tahtnud, seepärast peitsin näo käte taha. Nuuksusin kui väike laps, lihtsalt nutsin, ma ei hoolinud enam, et vanemad võiksid sel hetkel sisse astuda ja ma pean seda neile seletama. Liialt valus oli.

“Misasja sa siin ulud?”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s