Neitsipärg 1

Teine nädal enne pööripäeva siin põhjapoolsel maal. Lilled kasutavad ära seda vähest aega, mis loodus on neile jätnud ja õitsevad täies hiilguses, täites õhu magusa lõhnaga, mis õrritab sind su igal sammul teel metsa. On viimane aeg korjata ravimtaimi, ütles ema kui ta meid hommikul teele saatis. Me käisime taimi korjamas koos, nii oli kergem: mina, Asdis, Erika ja Viika. Ma peaksin Erikat ja Viikat õpetama, aga mul ei ole selles osas erilist lootust, see kuidas nad kogu aeg minema hiilivad. Asdis on abielus ja elab nüüd eraldi, oma kodus – ta tuleb meiega, sest kardab üksi metsa minna ja naised ta uues perekonnas on liiga vanad. Selle riskiga peab arvestama kui abiellud mehega, kes on piisavalt vana, et olla sulle isaks. Aga varsti on tal endal tütar, kellele pärandada isa valmistatud neitsipärg.

Ma armastasin oma kolme õde – nad olid mulle terve maailm, samuti mu kaks venda, kuigi Magnust ei ole me näinud aastaid ja Hagen jagas oma aega majapidamise ja kaubandusega sel ajal kui isa sepatööle pühendus. Mu isa armastas olla ainuke mees külas, kel jätkus jõudu taltsutada metalli raevu. Tal olid isegi kaks õpipoissi, kelle üle ta uhkust võis tunda. Palter elas meie juures ja Kertun tuli põhjapoolsest külast igal varahommikul viimase poole aasta jooksul.

Asdis oli vanim. Ta oli minust paar talve noorem, kuid ma polnud perelaps. Mind avastati viieteist aasta eest mööda mereranda jõlkumas ja nemad, head inimesed, võtsid mu enese hoole alla. Kui ma võtsingi julguse kokku ja uurisin, kust ma tulin, ei osanud nad muud öelda kui et poiss külast tõi mu nende juurde. Ise ma seda ei mäletanud, olin liiga noor.

Erika ja Viika nagu minagi ei ole veel abielus. Viika, sest ta oli liiga noor ja Erika… Erika oli omamoodi juba võetud, aga lepingu koostamine alles käis ja seega veetis ta aega veel tüdrukute keskel. Temast sas ilus pruut ajal, mil lehed kolletuvad ja udu katab maa, sest ta pruutkleit on paju hall ja ta kaunid juuksed sama ilusad kui kuldsed vahtralehed puul Ma tean, sest aitasin tal kleiti õmmelda. Siis kolib ta meist kaugele, merele lähemale.

Selline me väike pere oligi. Lähiõmbrusesse jäi veel oma kakskümmend viis kollet, lisaks kümme põhja poole ja viisteist lõunasse. Kui inimesed välja jätta võiks kohta isegi ilusaks nimetada. Lõunapoolsed ei kuulunud otseselt küla alla, ent olid vereliini pidi meiega seotud ja nagu peredes ikka ei olnud meiegi suhted alati mesimagusad. Väikesed vihavaenud perekondade vahel ei vääri isegi mainimist.Tähendab, me ei seganud neid ja nemad ei seganud meid. Enamvähem sellises järjekorras.

Ilma poolest ei olnud me aasade vahele peidetud külal aga vedanud – päikesepaiste jõudis siia vaid paaril kuul aastas ja ülejäänud aeg on täidetud sügavhallide pilvedega. Seepärast saatis ema meid taimi korjama täna, mitte nädala pärast. Kombe kohaselt oli südasuvi alati vihmane. Võib olla me esivanemad vihastasid jumalaid sedavõrd, et nad võtsid ära viimasegi võimaluse pidutsemiseks, või tegid seda me vaarvanemad, igatahes olid viimased pööripäevad sajused ja mitte vähe. Vanad räägivad, kui pööripäeval sajab, tuleb külm talv. Nad tõesti teadsid, millest rääkisid – sumpamine läbi põlvekõrguse lume või jäite eest majja peitumine ei olnud mu lemmiktegevused. Kuid töösai meid ka seal kätte ja pakane väljaspool palkseina oli heaks põhjuseks hoidmaks vokid töös ja värtnad liikvel.

Täna ma pakaselistest talvehommikutest mõtlema ei pea.

„Viika on jälle rändama läinud.” ümises Asdis kivi tagant, kust ta sammalt korjas.

Tal võttis aega, et neist õige välja otsida ja pärast neid sõnu ta meiega ei suhelnud. üldse oli ta pärast külast välja jõudmist kidakeelseks muutunud. Kahtlustasin, et tal oli kodus muresid, millest ta meiega eriti rääkida ei tahtnud, kuid need olid pelgalt oletused ning ise ma seda küsima ei läinud.

Nõksasin pea püsti. See oli tal viies kord sel nädalal niimoodi ära kaduda ja mul oli kadunud igasugune tahtmist talle järele joosta või häält kähedaks röökida, lootuses, et ta kutse peale vastaks. Seda muidugi kui ta juhtus kuuldeulatuses olema.

„Jälle? Sel tüdrukul puudub ka igasugune aru paigal püsida ja teha, mida talt palutakse!”

„Ükspäev hinged ta ära viivad kui ta ette ei vaata!” vandusin pahaselt ja jätkasin maasikate korjamist, sõrmeotsad veripunased.

„Ära ütle nii! Tead küll, et ta ei saa sinna midagi parata!”

„Saab ikka küll!” vaidlesin vastu, „Piisab ainuüksi sellestki kui ta meid lihtsalt silmist ei laseks.”

„Sa oled täna õel, kõik korras?” Asdis tundus murelik, kiigates üle kivi ja sättides samal ajal alla vajunud põlle tagasi oma kohale.

„Jah olen küll. Miks sa küsid?”

Sattusin ma mõtteid mõlgutama, kuidas teistel oli õnnestunud leida endale kaaslased samal ajal kui mina siin omaette vanatüdrukupõlve virelesin tekitas see alati halva tuju, kuid ma polnud valmis neile selgitama, mis seda põhjustas. Kui veel lisada, et ma ise andsin endast kõik, et see ka nii jääks – suurepärane supp, mida ma tükk aega veel õnnetult helpida sain.

Peitsin end tagasi põõsasse, et Asdisele mitte otsa vaadata.

„Erika hoidis mind eile üleval oma muredega.” valetasin kiiresti.

„Millega?” uuris Asdis üllatunult.

„See ei olnud üldse nii!” pahandas Erika ja punastas nii südamest et ka kael punaseks värvus.

Tema oli must lammas ja ma ei kavatsenudki endale perekonna üleval hoidmise süüd võtta. Aga kuidas ema meid laudast üldse majja ära kuulis jäigi saladuseks, sest me ei rääkinud enda arust üldse valjult.

„Abiellumise omadega, kuidas naiseks saadakse.” teatasin Asdisele pahaselt ja panin kogu oma viha maksma kui Erika poole pöördusin. „Oli küll! Isegi ema käis lakas ja ütles, et sa vaiksemalt oleks, mäletad?”

Asdis nägi meist kõige rohkem ema moodi välja ja kui ta kulmu kortsutas, olin tast sama lummatud kui sekkus järsult, et tekkivat tüli ära hoida. Ta oli me peres see vaikne hing ja teistega võrreldes kõige hurmavam. See paistis eriti hästi välja kui me jälle kaklema kippusime ja ta meile meelde tuletas, et me korralikult käituks, särades kui hõbedane täht keset pimedat ööd. Temaga võrreldes olin ma inetu, pruunid juuksed voogamas üle kandiliste õlgade vöökohani, karjuvalt ebamäärased lokid ümber näo nagu lammastel. Neil olid ka heledad juuksed, pehmed ja siledad.

„Tüdrukud!” pahandas ta mänglevalt ja ajas suu prunti, kuid nähes, et me ei soovinud enam teineteise kõride kallale tormata ta leebus ja kinkis meile ühe oma päikeselistest naeratustest enne töö juurde tagasi pöördumist.

„Olen kindel, et Viika on kuskil siin lähedal,” rahustas ta mind, „ja Erika tahtis ju ainult oma muret jagada.”

Rahunemise asemel läksin hoopis rohkem turri ja krigistasin valjult hambaid. Kaks ööd kuulata, kuidas Erika kardab, et ta esimesel ööl oma neitsilikkusest ilma jääb ja seda kui mingit looma endale ette kujutas oli rohkem kui küll.

„Jagada? Tal on vaja korralikku naistejuttu, voh, mis talle vaja! See surub alla ta lapsikud hirmud!” tegin pahase näo ja asusin seeliku küljest sinna kogunenud takjaid noppima.

„Tõesti?” Asdis kõlas üllatunult ja pöördus Erika poole. „Ma arvasin, et sa olid meiega koos saunas kui mind naise ellu pühendati, või ei olnud?”

Ta oli meiega saunas? Ajasin end sirgu. Ma ei mäletanud, et ta meiega saunas oleks olnud.

„Ei, ma olin liiga noor. Miks nad ei võiks meid lihtsalt kõiki ühte kokku võtta ja rääkida nüüd ja kohe kuidas asjad käivad? See lihtsustaks nii mõndagi tunduvalt.”

Mu kulmukaar kiskus koos suunurkadega vägisi kõrgemale, enne kui Asdisega üksteisele küsivalt otsa vaatasime. Ta üritas samuti solidaarne olla ja mitte naerma puhkeda.

„Mille poolest?” küsisin madalal toonil. Ma olin seal, paar aasta vanem kui Asdis ja isegi mul oli olnud arusaamisega raskusi, sest enamus jutust koosnes kinnitusest, et küll me omal ajal teada saama.

„Noh…”

„Palun väga!” ütlesin järsult ja olin valmis kogu sel jutuajamisel minna laskma. Mul polnud mingit isu temaga siin ja praegu arutama hakata, mida naisekohustused endast kujutasid, ei olnud veel tema aeg teada ja jutul lõpp. Ausalt öeldes ei olnud minu oma ka veel. Ma ei mäletagi, miks ma seal olin olnud. Ahjaa, me olime tollal koos kihlatud, aga mu tulevik abielunaisena jäi sel ajal väga lühikeseks.

Asdis kehitas õlgu.

„Kõik omal ajal, lapsed.”

„Ja millal on see õige aeg?” nõudis Erika, nähtavalt pahane oma kahe vanema õe peale. „Kui ma istun värske abikaasaga sängi serva peal?”

„Üpriski nii jah.” Asdis naeratus venis laiemaks, aga Erika nina kiskus sellest ainult rohkem kärssa ja läbi oma punaseks kiskuvate silmade ei lugenud ta välja seda sooja tuge, mida Asdis naeratusest talle kiirgas.

„Ära ole selline, Erika!” muutus Asdis äkki karmiks ja keelas tal töinama hakata, „midagi halba ei juhtu, usu mind!”

„Vähemalt on su tulevane abikaasa austusväärne mees, ma vähemalt olen nii kuulnud,” ühinesin Asdisega, „ta teeb su õnnelikuks.”

„Ma loodan seda…” Ta ei kõlanud eriti kindlalt, mis tundus mulle imelik, arvestades, kui tihti me Sörenit viimasel ajal lakas kohtasime, aga vähemalt võisin ma sellega jutu lõpetatuks lugeda ja ma võisin edasi marjade korjamisele pühenduda.

Ma ei armastanud eriti nendega kosilastest ja abikaasadest rääkida. Kaks päeva pärast oma neiupärja usaldamist ema hoolde tuli Magnus ja ütles, et mu tulevane on surnud. Ta vääritu surma põhjustajaks oli ilmselt olnud üks lõuna suguharust pärit sõdalane, sest nagu välja tuli, magatas mu tulevane tema naist. Väike tõetera, millest mind hoiti kuni ma juhuslikult selle otsa ise kuu aega hiljem komistasin. Selles valguses olin ma päris õnnelik, et ma sellest peale abiellumist teada ei saanud.

Sellest ajast peale hakkasin abiellumist ja kõike sellega seostuvat vältima. Hoidmaks peret õnnelikuna ma küll korjasin kaasavara, kuid kui keegi juhtuski pakkumisega välja tulema, leidsin alati midagi, millega Hagenit ja isa veenda, et taoline väimees tooks perre rohkem kahju kui kasu ja kihlus katkestati. Hagen võttis paar aastat tagasi majapidamise üle ja oli seega nüüd vastutav ka meie mehele paneku eest.

Üks neist oli väike suur mees, kes üldiselt oli väga meeldiv, kuid kel oli janu põhjatum kui meri. Ta ei tahtnud algul uskuda kui vihjasin, et ma ei saa lubada, et minust saab minia majapidamises, kus mees me ühise vara lihtsalt maha jõi. Ta kinnitas, et ma ei pea selle pärast muretsema, kuid see oli viga, mida ma teadsin, et suudan vältida. Kuna ta mind vabaks lasta ei tahtnu, ei jäänud mul muud üle kui külalõkkel selle nii-öelda kihlatu janu kustutada ja teda pärast vennale näidata.

Ma pole vendade vastu lahke olnud, tehes peigmehe leidmise võimalikult raskeks, aga kui aus olla – ma ei ole enda sidumisest eriti vaimustunud ka. Iga mööduva aastaga mu vastumeelsus kasvas, nähes kui alatud ja petlikud need kihlatud olid ja millist südamevalu nad oma tulevastele kaasadele sellega põhjustasid. Ma ei tahtnud liituda nende neitside pika reaga ega veeta oma elu nõndasamuti, nuttes taga omaenese rumalust, et endale kõlbmatu mehe olin valinud.

Mu silmad tõusid tihti, et vaadata Püha Hiie poole. Nii tihti, et unustasin hetkeks marjugi korjata kuid ma ei julgenud sinna minna. Eelmisel nädalal olin põhjustanud Hagenile veel peavalu ja viimasele kihlatule tõsiselt halva vingerpussi mänginud. Tundsin end räpase ja sama ebaausana kui too petiski oli olnud. Minu ja hiie vahele kasvas sellel õhtul põldmarjavõsa ja liialdamata – tumedad marjad särasid uhkelt vastu õhtupäikest ja kuigi nad olid ahvatlevad, ei julgenud ma sinna ikkagi minna. Ka ringiga mitte.

Mis pani mind arvama, et mu elu peab olema teistsugune kui teistel? Asdis sai kaasaks väga hea mehe ja Mirth leidis lõpuks Rigi. Ehk oli minulgi õnne ja Hagen valib mulle sama hea kaasa. Peaksin üldse punnimise jätma ja lihtsalt omaks võtma mehe, kelle Hagen mulle valib?

„Hilja on, me peaksime tagasi minema,” pakkus Erika, ent Asdis keeldus.

Erikal polnud veel naisele vajalikku püsivust, kuid Zahral oli – olles nüüd perenaine omaenese majapidamises, ei saanud ta loota ema peale, vaid pidi ise toime tulema talve ja karmi näljaga, mis laiskus enesega kaasa tõi. Oleksin isegi paar tunnikest juurde näpistanud, oleks mul samuti laps tulemas ja mees toita, kuid Erikal oli tänaseks küllalt.

„Mitte veel, päike alles kõnnib. Pealegi, Viika ei ole veel tagasi tulnud.”

Oh ei! Olin ta täielikult unustanud!

„Ta on tõepoolest päris kaua juba ära.” Avaldasin muret, kuid see ei vähendanud mu pahameelt, et ta üldse niimoodi minema kõndis. Sirutasin kangeks jäänud käsi taeva poole ja porisesin:„Ema on kindlasti vihane kui Viika tagasi jõuab.”

Tahtsin ta karistuseks metsa jätta, kuid seda öeldes märkasin Püha Hiie servas tuttavat sinist tuunikat.

„Ma tean, kus ta on olnud.” ütlesin tõsiselt.

Lapsed hirmutatid hiiest minema, et nad mänguhoos puid ei lõhuks. Viika oli täiesti vastand teistele, kes hirmutusi uskusid ja armastas seal aega veeta. Ainult tuul kippus ta kahe suure kõrva vahele ära eksima ja sellistel puhkudel ei meeldinud mulle üldse, et ta üksi tammikusse läks. Nagu näiteks nüüd kui ta lähenedes hakkas lisaks karikakrasülemitele mulle silma ka tammeoks.

Sellest piisas, et mind liikvele saada ja jooksin mööda rada talle poolele teele vastu.

„Kust sa selle oksa said?” küsisin, süveneva hirmuga südames.

Ta ei olnud ära nii kaua, hiietagusesse metsa jõuda ning sealt oksa tuua. Ta tardus hetkega, taibates oma vääratust ja ma teadsin kohe kindlalt, kust see oks pärit oli – tammesalust keset hiide.

„Oh, Viika…” oigasin valust, mis südamegi tükkideks rebi. „Sa oled liiga vana, et midagi nii rumalat teha!”

Aga oli liiga hilja temaga pragada – tegu oli tehtud.

„Sa viid selle oksa kohe hiide tagasi ja palud oma teo pärast vabandust!”

Ta silmad täitusid pisaratega.

Isegi hull ei olnud nii hullumeelne, et Pühast Hiiest lilli korjata, Viika aga oli võimeline nii selleks kui teistekski pahategudeks ja seda puhtast mõtlematusest. Ta sinised silmad olid tihtipeale elupäästjaks, kuid ta pidi selgeks saama, et on kurja, mida andeks ei anta.

„Jäta nüüd,” lohutasin teda ja võtsin tooni poole vähemaks, „see ei ole ju nii hull…”

Tegelikult oli küll, mõtlesin omaette, oksa murdmine tammesalust oli sama hea kui…

„Viika, kuidas sa võisid!” kuulsin äkki Erikat läbi marjapõõsaste ragistamas ja püüdsin ta kinni, enne kui ta oma vaesele õele kallale sai tormata. „Sa rebasekutsikas! Mis sul küll arus oli? Sa võtsid hiiest oksa! Sa igavene tummhammas!”

„Erika, palun! Me viime selle tagasi ja palume jumalatelt andeks. Ta oli lihtsalt hooletu, ma olen kindel jumalad saavad aru ega ole temaga nii pahased.”

„Tema peale? Ta neab niimoodi terve perekonna, mitte ainult iseennast!” ta vakatas, taibates järsku õe teo teist külge. „Ta sajatas mu kosjad ära!” ja korraga oli mul kaks ulguvad tüdrukut käte otsas.

Ma andsin endast parima, sussutades nende karmi nutukoori, kuid pidin lõpuks ikkagi alla vanduma ja hüüdsin Asdise appi, oli ilmselge, et olin seda lahingut kaotamas. Olin Erika peale praegu tulitige, sest minu meelest ei tohtinud tüdruk, kes oli juba mehele lubatud, käituda kui nelja-aastane.

„Me teeme kõik heaks, küll näed – ei mingit needust sinu tulevikule. Asdis! Kas sa võiksid mind ometi aidata?”

„Kohe, Lauren, millega aidata?”

Ta ei olnud meist kaugel, kõigest puu taga ja kuulis ilusti mu kahte ulguvat hundikutsikat. Kuid see ei tähendanud, et armas vanem õde kohe appi tormas, sest nagu ta eile mulle oli öelnud, oli mul vaja lastega rohkem aega koos veeta. Lastega võisin koos olla hiljem – praegu jäi minul teadmistest vajaka ja lõin viimaks samamoodi jalaga vastu maad, sama endast väljas kui teised kaks.

„Asdis!”

Ta heitis kiire pilgu Viika sõrmede vahele ning ohkas südamest. Astusin kiiresti tagasi ja vaatasin, kuidas ta olukorra lahendas. Ta ei mõtelnud kaua, pühkides neil kõigepealt pisarad silmilt ning kallistades neid siis tugevalt. Mulle tundus nagu oleks päike pilvede vahelt uuesti välja tulnud. Kuidas ta seda tegi? Kuidas ta nad kõigest puudutusega maha suutis rahustada kui mul oli probleeme endagi rahulikuna hoidmisega? Olin kade, et mind selle andega ei õnnistatud kui temale paistis seda olevat antud lausa kamaluga. Polnud kahtlustki, et temast sai kunagi tore ema.

„Kõik saab korda,” sosistas ta neile kui nad olid taas valmis kuulama, mida neile räägiti, „Viika viib oksa hiide tagasi ja palub vabandust ning ehal viime neile leiba ja mõdu. Olen täiesti kindel, et nad saavad aru ta ei teinud seda meelega.”

„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin Viikale ja haarasin tal käest, et ta ei saaks hakata vabandusi välja mõtlema.

Viika polnud siin ainuke, kellel oli vaja jumalatelt andestust ja nii sain enesele vähemalt algatuseks kinnitada, et ma lähen sinna Viika, mitte enese pärast. See andis mulle tahtejõudu minna, sest vastasel korral oleksin end vist lihtsalt ringi keeranud ja püha hiie kaugele selja taha jätnud.

Me jõudsime sinna kiiresti. Enne sisenemist ma kummardasin ja käskisin Viikal sama teha. Lapsed ei tulnud siia tihti, tavaliselt ainult koos vanematega ja neid tuli järk-järgult õpetada, kuidas jumalaid austada. Viika oli ammu selles eas, et teada, kuidas asjad käisid, kuid pärast tänast tempu polnud ma selles hästi kindel.

„Me ei saa oksa lihtsalt siia vedelema jätta,” selgitasin talle, „parim, mida sa talle teda saad, on anda talle võimalus uueks eluks ja panna ta kasvama. Sedasi saab sinust tema ema ja sa pead vaatama, et ta korralikult kasvaks, et tal oleks piisavalt vett…” aitasin tal augu kasvada ja näitasin, kuidas oleks kõige parem seda teha. „Kui sellest oksast kasvab tugev puu, tead, et jumalad on sulle andestanud või mitte.”

„Ja kui see sureb?”

„Siis nad ei ole sulle andestanud ja sa pead kogu oma ülejäänud elu ettevaatlik olema.”

Oma südames palusin ma andestust nii julma teotamise pärast, sest olin kindel, et jumalad andestaksid talle nii või teisiti, kuid samas ma pidin midagi ette võtma, et ta siia uuesti mängima ei tuleks. Meil kõigil tuli see mingi hetk elus läbi teha ja ma ei kavatsenud talle erandit teha. Minu viga rippus juba seitse aastat raudsõrmuse näol kõige tagumise tamme keskmise oksa küljes. Hiies ronimise eest.

„Nüüd jookse, ma soovin vaimudega pisut omaette rääkida.” ütlesin varsti, kui olime uut võsu mõnda aega vaikides silmitsenud ja vaatasin kuidas ta rõõmsalt pahandusest pääsenuna puhta südamega minema jooksis.

Olgu pealegi praegu õnnelik – iga kord kui ta siia tagasi tuli, sai ta oma väärtegu uuesti tunda, sest jumalad olid juba sellised, kes ei lasknud vähimatki pahandust unustada. Pealegi olid mul omad probleemid, mis vajasid kordaajamist. Istusin seal noore puu ees ja mõtlesin kaua, mida öelda. Mu süda oli hommikust peale raske ja nüüd ei olnud minagi nutust kaugel.

„Ma tean,” alustasin, „et ma pole olnud parim tütar oma isale ja õde vendadele. Olen isekas, hoides end naise seisusest, olles siiani oma vanemate hea tahte peal. Seepärast pakun nüüd, siin ja kohe, et võtan vastu saatuse, mille olete mulle määranud ega võitle enam selle vastu.”

See tehtud, tänasin neid kuulamise eest ja läksin, tundmata isegi veidikene kergendust. Hiiest lahkudes ei näinud ma õdesid enam seal, kuhu olin nad jätnud. Kutsusin neid igaks juhuks, kuid nad ei vastanud. Ma polnud kindel, kaua mul oli seal läinud, ent päike oli veel kõrgel ja ilmselt olid nad lihtsalt koju läinud, sest põõsad olid tühjad. Tõin oma korvi ära ja järgisin teiste eeskuju.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s