Neitsipärg 10

Ärkasin mõned tunnid hiljem teadmisega, et mul on külm ja koht mu kõrval oli tühi. See pani mind mõmisesin ja ma ajasin end ägades püsti, et tusaselt ringi vaadata. Põrkasin kohe millegi vastu, kuid ei suutnud unise peaga selgust saada, millega tegu oli.

Üritasin seda eemale lükata. Proovisin veel mitu korda, enne kui silmad lõpuks lahti tegin ning enda ees üht väga suurt reit jõllitasin. Purelesin endamisi, kas mu ees olev asi ikka tõeline oli ja uitmõtte ajel otsustasin kasutada esiemade tarkust ja tõe unenäost välja näpistada. Miks aga endale haiget teha kui piisas ka tolle reie pigistamisest?

Tugev pahane käsi, mis minu oma laksuga reielt eemaldas, tõi mu tagasi reaalsusesse – see polnud uni, vaid tõepoolest kellegi reis tumeda linase varjus. Daleki reis kui täpne olla. Jõnksasin silmad kõrgemale, kus ta nägu asus ja oli selge, et mu teguviis ei vaimustanud teda eriti.

Ta laskus kätele ja sirutas end aeglaselt minu kohal välja. Tundsin, kuidas ta raske linasest särk sahinal üle mu jalgade ja kõhu libises, enne kui ta jalad mõlemale poole mind tõstis ja mulle tõsiselt otsa vaatas. Miks mu mõistus sel hetkel huilates taevasse vihises, jäigi mulle saladuseks, sest ma ainult tajusin, kuidas mu suu kuivaks tõmbus kui ta nina mulle lähemale nõksas. Ta soe hingeõhk ajas mu hulluks, kuid oodatud suudlust ei järgnenud. Selle asemel jõnksatas ta pea vasakule ja sosistas mulle aeglaselt igale sõnale rõhku pannes kõrva:

„Kui sa teed seda iga kord kui sa üles ärkad, panen su magama seotud kätega.”

Neelatasin jahmunult sülge, mida mu suu polnud tootnud, enne kui mu süda paar väga vajalikku lööki lihtsalt vahele jättis. Enne kui mu silmad peenikeseks triibuks muutusid ja ma talle kõrvakiilu kinkisin.

„Me ei peaks seda tegema, kui sa mind magamise ajal ei jõllitaks!” nähvasin poolsosinal, et teisi mitte üles ajada.

Ta tõmbus kohe tagasi ja hõõrus pahaselt haiget saanud kohta.

„Ma ei jõllitanud!” pomises ta haavunult.

Magnus hingas pahinal välja, andes talle märku, kui kerge unega teised olid ja ta ronis tagasi minu kõrvale, sättides end vastu heinakuhja istuma.

„Ma uurisin sind.” ütles ta vaikselt kui oli end paika sättinud.

„Uurisid mind?”

„Jah!” ta noogutas kiiruga. „Kui sa suvatsed meelde tuletada, mul pole avanenud võimalust sind korralikult vaadata ligi kümme aastat. Sa olid väga noor kui ma lahkusin.”

„Olin.” nõustusin aeglaselt.

Mu meeled olid üleval, kuid mõistus keeldus aru saamast, mida ta mõtles. Tal oli ju piisavalt võimalusi, nii lagendikul kui pärast vihma käes seistes. Kogu selle aja veetis ta ju mind vaadates. Ta jutt ajas mu segadusse ja arvestades hilist tundi, olin kindel, et tema jutus polnudki iva.

Pealegi olin liialt huvitatud tekist enda kõrval, et see ümber mu soojast nõrutatud keha saada, et tema jutus mõtet näha. Tekk oli aga kindlalt tema istumise all vangis.

„Kas sa ei tulnud Asdise pulmade ajal tagasi?” küsisin mõrult tekki silmitsedes ja otsustasin, et pean selle endale saama või kõngen siinsamas külma kätte. „See oli viis aastat tagasi.” meenutasin pominal ja sirutasin käed ahnelt igatsetud eseme järele.

„Ei, mul… olid teised kohustused.”

Ta tundus seda öeldes kurb, ent tõmbasin teki ta istumise alt nii järsult ära, et ta pikali vajus ja siis üllatunult vaatas, kuidas ma teki jalgadele sättisin, samal ajal end istuli ajades.

„Sa ütlesid, et tahad mind enne pulmi tundma õppida.” alustas ta pärast pausi ning sättis teki nurga paremini.

„Jahh…” Kortsutasin nina. Kunagi mul oli selline tahtmine jah.

„Nii,” ta ajas käed laiali, „siin ma olen!”

Ta žest ajas mu naerma.

„Küsi aga!” julgustas ta, „Mida sa teada tahaksid?”

Kibutäis leili – nagu õigel mehel kunagi oli mu pea mõtetest tühi ja ma ei osanud äkki ühtegi küsimust huultele manada.

„Ma ei tea kust alustada,” tunnistasin ausalt, „näiteks…” kehitasin õlgu, „Miks sa üldse minu valisid?”

„Otse asja kallale,” naeratas ta ja pööras tähelepanu tagasi kõrrele, mida ta mõnda aega juba peenikesteks laastudeks oli hekseldanud. „Ma ei valinud sind, meri andis su minule.”

See pidi olema kõige ogaram vastus, mida ma eales olin kuulnud ja tipnes su mu vaheda mõistuse veelkordse tühjusetundega. Kui hästi pingutada saanuks sinna terve armee ära peita. Ma ei osanud ta eheda märkuse peale midagi öelda ja laiutasin vaid käsi.

„Oled sa kunagi mõelnud, kes see poiss oli, kes su rannalt leidis?” küsis ta mõne aja pärast.

Olin. Üsna tihti, kuid ma ei pärinud vanematelt selle kohta. Ühelt poolt kartsin, et teen neile nõnda haiget, kuid teisalt ei suutnud ma silmitsi seista teadmisega, et mind hüljati. Siiski oleks tore teada, kust ma pärit olin.

„Ära tule ütlema, et see olid sina!” ütlesin karmilt ja lükkasin ta sõrmed endast eemale. Ta vastus oli liiga mugav ega meeldinud mulle. Nornidel on õigus me elusid sättida, kuid see kõlas lausa liialdusena. Samas tähendusele mõeldes, ma peaks vist olema meelitatud?

„Mulle ei meeldi sellest rääkida!” heitsin need segavad mõtted peast, „Mul ei ole sellest ühtki mälestust, mida tõsimeelselt uskuda. Ainult pildid, nad tulevad ja lähevad… igaüks võib väita, et leidis mu rannalt! Aga ükski neist ei saa oma sõnu tõestada. Kui sul pole tõendeid…”

Ta uuris mind mõnda aega vaikides, nagu mõteldes millegi üle, ent noogutas siis, leppides mu põhjendustega.

„Mul on tõendid,” ütles ta rahulikult, muiates ootamatult oma kavaluse üle, mis minu jaoks mõistmatuks jäi, „kuid hüva sellega.”

Vaatasin jahmunult talle otsa. Rääkis ta tõsiselt? Kui tal olid tõendid, siis kus need olid? Mis tõendeid tal ometi olla sai, pärast kõiki neid aastaid. Ei, ta pidi valetama. Kuid ta silmad jäid kindlaks ja naeratus surus raudse haardega huuled kokku.

„Ütle parem, kas sinust saaks mulle vääriline naine?”

„Mida?”

Ta küsimus tuli mulle üllatusena. Kuigi ma olin veetnud viimased minutid talle otse silma vahtides, ei pannud ma tähelegi, millal ta käe välja sirutas ja kergelt üle mu põse silitas. Mu keha muutus äkki nii kergeks, et tekkis tahtmine minestada.

„Kas sa ei peaks seda mitte Hagenilt küsima?”

„Hagen ei räägi mulle tõtt.” laitis ta mu mõtte maha ja tõmbas käe tagasi. „Ta on hea mees, kuid hoiab sind südamele liig lähedal, et su vigadest rääkida. ütle mulle üks oma vigadest.”

Ta pilk pani mul kõhu seest keerama. Närisin närviliselt alahuult ega tahtnud enam seda mängu mängida, seepärast pöörasin pilgu ära.

„Mulle ei meeldi su küsimus!” ütlesin pahuralt.

„Nad ei peagi sulle meeldima,” ei andnud ta järele, „aga sa ise ütlesid, et tahad mind tundma õppida.” Ta mõtles hetke. „Luba mul teha sama ja välja selgitada, olen ma oma naiselootused ikka õigesse inimesse paigutanud.”

„Ja sa tahad alustada mu pahedest?”

„Ei,” kuratlik naeratus valgustas ta tumenenud nägu, „ma alustasin palju meeldivamatest asjadest, nagu su keha. Magnusel oli õigus – tõepoolest, silmad ainult puhkavad su peal.” sosistas ta otse mulle kõrva, ajades mu keha nii tugevalt keema, et tahtsin kui lumi põrandale sulada. „Nüüd tahan teada, mida ta mulle rääkimata jättis. Et saaksin otsustada, kas sa vastad mu vajadustele.”

Võttis aega, et iga oma sõna kaaluda. Mu sõrmed hakkasid süles nihelema, tegevusetus sundis mind särki haarama, mille kallal eile hiliste tundideni nikerdanud olin. Väljas oli valgem, kuid mu silmad ei näinud ikka veel, kuhu ma piste tegin. Polnud vajagi, küll sõrmed teed juhatavad. Tõmbasin otsa lõppenud niidile uue jätku ning lükkasin läbi kaeluse.

„Mulle meeldib õlu.” sülitasin välja esimese enda arust suure vea.

Ma ei saa küll öelda, et ma sellest joogist väga vaimustuks, aga ma ei teadnud üldse, kust alustada. Punastasin nii sügavalt, et olin kindel, et see ei jää talle siin hämaras märkamatuks.

„Kui nii, siis miks su nina ja põsed punased ei ole?”

See vale lendas küll kiiresti nelja tuule poole.

„Mis mõttes?” küsisin kähku. „Ma olen ju punane…”

„Õlu muudab naised lohakaks ja rikub nende naha.” Ta vangistas mu lõua ja pööras mu nägu katuse august läbi tungivas koiduvalguses. „Sul on korras nahk, niisiis ei joo sa piisavalt, et muret tekitada. Jää mõdu juurde ja sinuga ei juhtu midagi. Räägi mulle veel üks.”

Lootsin, et see esimene päästab mu ülejäänud usutlusest, kuid eksisin. Mõtisklesin ta imeliku kirjelduse üle, kuid ei suutnud meenutada külast ühtegi, kes vähegi sellist naist meenutaks. Dalek oli oma tahtmises järjekindel ja see muutis minu mõistuse täielikuks kapsaks, mul oli raskusi järgmise pahe väljasõelumisega.

Aga selles sain ma temaga ju võistelda!

„Ma olen kangekaelne,” ütlesin palju enesekindlamalt ja olin omamoodi uhkegi. Põikpäisuses ei jäänud ma alla ühelegi mehele.

Ta irvitas. Mu jonnakus rauges hooga.

„Oled Hallandi naine – ma oleks mures kui sa ei oleks kangekaelne.”

„Ma vaidlen palju.” Lisasin järgmise pahe, solvatuna sellisest ükskõiksusest mu nõrkuste vastu. „Võid Hagenilt küsida – ma käitun alati ta vastupidiselt soovitustele ja otsin argumente, mis võimaldaksid mul seda teha.”

„See on hea.”

„Miks?” ei saanud ma aru.

„Vähemalt ei lase sa end vaikides maha müüa.”

Nojah, selle nurga alt ei paistnud see pahe tõesti kuigi võigas. Ma huuled kiskusid vist ülespoole, sest järgmisel hetkel puhkes ta südamest naerma. Tundsin sooja, mida ta lähedalolek õhkas ja hingasin palju kergemalt.

„Ma olen ebaviisakalt jäme, nagu sa ise ilmselt juba märganud oled.” Itsitasin endamisi, meenutades vahejuhtumit metsas. „See, et ma lugeda ei oska, on vist ka halb.”

„See on parandatav,” arvas ta, „mõningaid tähti sa juba tunned?”

„Mõningaid,” nõustusin, kuid ma tahtnuks osata lugeda.

„Ja ma vannun rohkem kui hästi kasvatatud neiule kohane.” teatasin kähku, enne kui end kaitsma asusin. „Kuid ma ei saa selle osas end parata. Ma kipun lihtsalt jumalatele kõiki neid lubadusi andma, aga nad keeravad need kohe pea peale ja siis kukub kõik nii teistmoodi välja kui olin plaaninud ja ma tunnen end nii petetuna, et…” ohkasin südamest.

Ta istus seal. Vaikides. Nagu tõepoolest kaaludes, kas mu vead olid väärt mu kosimise vaeva. Tahtsin sohu vajuda, kuid selle asemel lisasin hagu tulle ja tõin järgmise vea välja.

„Ma olen isekas! Ma teen alati seda, mis on mulle kasulikum, mitte perele või tervele külale ja ma ei ole kindel, et suudaksin end teise eest ohverdada. Seda lihtsalt ei ole minu sees – kui taanlased tulid, kõik, mida ma teha suutsin oli seal pooluimaselt passida ja mõelda, kui õnnelik ma olin, et nad minuni ei jõudnud…”

Vakatasin, taibates, kuhu ma oma mõtlematu lalisemisega välja jõudsin. Ma oleksin pidanud oma sõnadega ettevaatlikum olema. Nüüd pidin välja käima oma pahedest kõige hullema, mis selle sama isekusega seostus ja mulle suurimat meelehärmi valmistas, sest see andis talle õiguse ettepaneku tagasi võtta. Siiani olin suutnud seda varjata, edasi lükata seda hukkamõistu, mida mu tulevane kaasa minu peale oleks pannud.

Kuid ma kartsin, mida ma kaotan kui ma selle enda teada jätan.

Niit sai nõela taga otsa ja mu käed vajusid rammetult rüppe.

„Ja ma ei saa lubada, et ma keset ööd üles ei ärka ja ükskõik millist meest enda kõrval pistodaga läbi ei löö…” sosistasin vaevukuuldavalt, koondades kogu tähelepanu valesti läinud pistele.

Olge lahke – siin on see üks ainus pahe, mis võib kogu mu õnne hukutada.

Mul polnud vaja tema poole vaadata, et teada kuidas mu sõnad mõjusid. Kes julgeks heita naise kõrvale, kes avalikult lubab sind pärli moodi oda otsa lükkida kui ta unes vana hirmu peaks kohtama ja kes usaldaks hoida oma relvi voodi lähedal kui kuutõbine su käte vahel lebab?

Tasane itsitamine sundis mind pilku tõstma ja Dalekile otsa vaatama. Kuid tema ei olnud see, kes peenikest naeru pidas, vastupidi, ta oli surmtõsine. Ta võpatas äkki ja ta pilk pöördus Magnuse jalgadele, mis kahe peenikese kõrval rappusid.

Daleki viha ei lasknud end kaua oodata ja mulle jäi vähem kui sekund, et end tee pealt eest koristada, sest järgmisel olin tunnistajaks kui hämmastavalt kergelt üks hiiglaslik lihasmass end üle laka suutis heita, maandudes täpselt Magnuse ribidel, saatjaks viimaste kohutav ragin.

„KAS SA KUULSID ENDA ARUST MIDAGI NALJAKAT?!?” nõudis ta ja tõmbas Magnuse püsti, parem käsi valmis uut lööki andma.

Olin kindel, et järgmist hoopi ta üle ei ela ning otsustasin sekkuda, kuid välgatus, mis Daleki silmi valgustas, naelutas mu paigale ja nii kaua, kuni ta oma pilgu minul hoidis, ei suutnud ma ennast ka liigutada. Magnus kobas ta kätt ja see tõmbas õnneks ta tähelepanu minult ära. Kohe kui ta kotkapilk minult Magnusele liikus, sundisin oma kangestunud lihased tegutsema ja riputasin end Daleki käe külge ning tirisin teda Magnusest eemale.

Karjusin, et ta lõpetaks, taibates sealsamas, et me vahel polnud midagi, mis säästaks mindki peksukoti saatusest, seepärast sundisin end tooni muutma.

„Ta ei mõelnud seda tõsiselt!”

Lasin tast lahti. Magnus prantsatas põrandale ja rullis end Daleki käeulatusest välja. Nagu kartsin, nii juhtuski ja hetk hiljem oli mul turvalisem pada peas ümber hundiuru tantsu lüüa, sest viha, millega ta mind vaatas, pani mind verd higistama. Enne kui mu julgus lõplikult minekut tegi ja ma mitu sammu selja taha tegin.

„Ta solvab sind, naerab su katsumuste üle ja kõik, mida sa öelda mõikad – ta ei mõelnud seda tõsiselt?!?”

Oleksin hea meelega ta rünnaku eest kaugemalegi taganenud, kuid polnud enam kuhugi minna. Tal oli õigus. Magnusel polnud õrna aimugi, mida me läbi elasime, mitte kellelgi külas polnud. Välja arvatud neil kuuel naisel, kes mu saatust jagasid ja isegi neist jätkus julgust edasi elada vaid neljal.

Mu oma pime usk olukorra paranemisesse tegi mulle praegu haiget, mitte Magnuse tekki varjatud lõõpimine.

Vaatasin ehmunult enda ümber, nii Erika kui Viika olid üleval ja vahtisid meid hirmunult. Kogu jagelemine oli toimunud kui nad olid veel pooleldi une lävel ega saanud aru, mis toimus. Mulle ei meeldinud, et nad seda pealt pidid nägema. Kui mu öised äkkrünnakud välja arvata, suutsin ma neid sellest õudusest mingil määral säästa ja see oli minu jaoks oluline. Nüüd pidin ma aga seda nende nina all lahkama.

Lootsin salamisi, et olukorra selgitamise töö jääb Magnusele, kuid ta ägisevast kujust heinte varjus polnud praegu mingisugust kasu. Daleki löök mõjus talle rängemalt kui esialgu paistis.

Ta pilk mõjus mulle halvasti.

Hingasin sügavalt sisse. ühte mu kannatusterada mulle minevikus õpetas ja praegusest polnud paremat aega selle tarkuse kasutamiseks. Minevikust rääkimine ei too seda tagasi, ma ei pea seda uuesti läbi elama.

Haarasin sellest õlekõrrest ja tajusin kohe, kuidas jõud mu külmast haaratud kerre tagasi voolas.

„Paljud viskavad me saatuse üle nalja,” surusin kähinal läbi hammaste, „ja neid lõbustab kui me neile tähelepanu osutame.”

Ei mõika. Ta näost oli näha, et ta ei lihtsalt ei saanud aru. Olin üllatunud ja mitte meeldivalt. Lausa piinlikult alandav kui kapten, kes on üks parimaid mehi laevastikus, ei saanud aru, mida ma silmas pidasin.

„Kas me peame kogu elu neile tola mängima?” küsisin väsinult.

„Kuidas on võimalik, et üks põikpäine, ränkkõva sikunaine, nagu sa ennast väidad end olevat, laseb ennast otse näkku mõnitada ja siis ronib kuhugi urgu haavu lakkuma nagu räpane koer?”

Olin keeletu. Tavaliselt ei jäänud ma solvajatele võlgu ja kõrvetasin neid sama ägedalt, kuid esimest korda elus ei osanud ma midagi öelda. Seda vist selle pärast, et siiani ei suutnud ükski neist mulle nii sügavale hinge lõigata. Neetud võtku – miks peavad kõige rohkem haiget tegema inimesed, kellega me koos elama pidime?

„Sa pead ennast kaitsma!” kuulsin äkki kaastundlikku soovitust ja sellest piisas, et silme eest mustaks võtta.

„Millega?” nõudsid vihaga, sest Erika oli minu jaoks praegu küll viimane inimene, kellel oli õigust sõna sekka öelda!

„Mida sa soovitaksid, ah?”

Muidugi oli ta nüüd vait!

„Mõõka? Oda? Mürki?”

Mina olin siin vanem! Mina! Kust võttis ta õiguse mind õpetama tulla?

„Lauren!”

Magnuse etteheitev toon mõjus tülgastavalt, mitte rahustavalt. Pidin siit kaduma ja kiiresti, enne kui mu pea järgi andis ja eilse õhtusöögi väljastas. Haarasin põrandalt oma kortsus kleidi ja kadusin sealt nii kiiresti kui mu kanged jalad võimaldasid.

Ma ei mäleta, kuidas ma laudast välja sain, kuid pärast pikka jooksmist leidsin ennast lõpuks keset heinamaad ümbritsetuna varahommikusest udust ja valusalt jahedast hommikusest kastest, mis mööda sinist tuunikat ülespoole hiilis. Mu süda valutas ja kuigi väljas oli padukülm, hingeldasin ma nagu oleksin just veetnud kolm tundi kuuma lava peal. Hetk hiljem ei suutnud ma ennast enam püstigi hoida ja vajusin hingeldades jaheda rohu peale põlvili.

Ma vandusin kunagi, et ei tunne end iga kord puudutuna kui keegi enda arust nalja teeb. ütlesin endale – see oli ju süütu lõõpimine ja sel polnud otseselt minuga midagi pistmist,. Ma veetsin terve aasta seda endale pähe tagudes. Mu süda keeldus uskumast, et pärast sellist küla tabanud õnnetust võiks keegi naistega juhtunut veel naljakaks pidada.

Kummatigi ei suutnud ma aga sulgeda kõrvu sosinate eest, mis minuni jõudsid kui nad arvasid, et nad meid ei kuule. Samuti ei suutnud ma taltsutada hirmu, mis mind algul neist külamooridest möödudes valdas – kõik nende kihistamine käis meie kohta. Olin selles kindel, sest iga kord kui ma neist mööda läksin, jäid nad vait ja saatsid veel kaua pilguga, enne kui oma suud uuesti lahti tegid.

Pärast aastat nende jutud raugesid. Mitte unustamiseks, tasapisi polnud enam, millest rääkida. Aeg oli edasi minna.

Ma kuulsin teda lähenemas ammu enne kui ta mu nägemisulatusse jõudis.

Ehmatasin kui läbi märja rohu ta samme tajusin. Ma ei oodanud, et keegi mulle siia järgneks. Ta pidanuks mind rahule jätma ja unustama, vähemalt tänaseks. Mul oli vaja aega, et rahuneda…

Kas ma olin liiga väsinud või mu mõistus lihtsalt keeldus ennast rohkem ärritamast, kuid kohe, kui see mõtegi mind tabas, tundsin ennast juba palju paremini. Isegi külm hakkas. Ajasin end vastumeelselt püsti ja rapsisin peopesad rohulibledest puhtaks. Arvan, et külmetasin end seal liialt.

Kui ta juba siin oli, polnud mõtet enam venitada. Pöörasin end talle vastu ja ta jäi must paari seisma.

„Nüüd sa tead mu pahesid,” ütlesin pärast vaikust, vaadeldes, kuidas suitsune udu end ümber ta suure kere rullis. Ta tundus sama jahe nagu rohi, mille pealt ma end just üles olin ajanud. Ta hoiakus oli taas seda meest, keda ma nägin siis kui ta esimest korda mind kõnetas – pikk, karge ja vaoshoitud.

„Mul pole midagi lisada.” muutusin kärsituks kui ta pärast pikka ootamist mulle ei vastanud. Udu oli künka pealt peaaegu kadunud ja ma ei kavatsenud siin terve päeva aega veeta.

„Mu silmis on sul ainult üks viga.” ütles ta rahulikult.

Kas tõesti?

„Tohin ma läheneda?”

Olin näinud neid kombeid varemgi, meeste puhul, kes pärast pikka reisi tagasi tulid. Nende läheduses ei teadnud kunagi kuidas istuda või olla, sest iga teine liigutus tekitas neis pahameelt. Kõige tipuks ei suvatsenud nad sulle ka kunagi seletada, mis neid turri ajas, sest see oli ju kasvatamatu. Pärast ööd, mille ta kutsumata mu kõrval veetis, tundus selline formaalsus seega täisväärtusliku solvanguna.

Noogutasin, teadmata, miks ma seda lubasin. Muutusin alati kärsituks kui mõne sellisega rääkima pidin. Nad kohtlesid meid kui poolearulisi, miks pidin minagi oma aega nende peale raiskama? Viisakusest?

„Kui te nii võimas naine olete nagu te väidate, miks te neil enda üle naerda lubate?”

Jäin tummaks ja pöörasin talle hambaid krigistades selja. Pidin lausa huulde hammustama, et suu kinni hoida. Kas ta ei võinud seda neetut juba rahule jätta? Mis neil meestel viga on? Nad lihtsalt ei saanud teisiti kui pidi vanades haavades surkima.

„Pole minus mingi võimu!” Oleksin hea meelega lisanud, et kaota ära oma võltskasvatus kui ta minuga räägib, kuid jätsin ütlemata. „Lase sel minna.” käskisin hoopis ja sättisin end lambaaia poole. Mul polnud mingit isu hakata talle praegu kui iialgi selgitama oma otsuste tagamaid.

Kuid ta ei lahkunud ilma õige vastuseta ja pressis sügavamale. Armid mu kaelal kihvatasid kui ma ta järgmist lauset kuulsin ja tardusin paigale.

„Selline sa siis oledki?” nähvas ta solvunult. „Kas ma saan endale kaasaks argpüksi?”

Ta uskumatu isekus õiglust taga nõuda asjus, millega ta kursiski polnud, ajas mind marru. Eriti kui õigus teoviisi üle oli minu otsustada. Kust võttis tema, kes ta polnud viis aastat siia jalgagi tõstnud, õiguse minu eest teistele kätte maksta?

„Ma peaksin ta tapma, on nii?” neelatasin raskelt ja naelutasin pilgu talle silmadesse, lootuses, et ma olin teda valesti mõistnud.

Ei, ta rääkiski kättemaksust. Mida teadsin mina kättemaksust? Absoluutselt mitte midagi. Aga mehed teadsid – oi, nad teadsid lausa vapustavalt palju erinevaid viise kuidas teisele kätte maksta. Ainult nende viisid olid igavad ja tihtipeale ühe reegliga – hammas hamba, silm silma vastu.

„Kas ma peaksin ta tapma?” küsisin uuesti. „Kas ma peaksin, nagu te seda nii kenasti kutsute, vastu hakkama ja igale mehele ja naisele, kes üritavad me julma saatust naeruga parandada kätte maksma? Et peita seda valusat teadmist, et ainsad mehed, kes olid jäetud külla meid kaitsma, jäid vaenlasele alla?”

Ta ei vastanud ja ma sain sellest julgust juurde.

„Sa ütled mulle praegu, et ma peaksin langema nii madalale, et sean oma au küla turvalisusest kõrgemale. Ja seda kõike lihtsalt oma hetkeviha ajel? Kui ma tapan selle, kes mind tollal alt vedasid, jätan ma küla ilma veel ühest mõõgamehest kui järgmine kord midagi sellist juhtuma peaks!”

Vaikisin, et anda talle võimalust vastamiseks, kuid ta ei öelnud midagi ja äkki tabasin end mõttelt, et ta ei tundunud üldse pettunud või pahane. Midagi siin ei klappinud. Tuhat mõte lendas mu peast läbi, ent mul ei õnnestunud neist ühtki kinni hoida, ainult süda uppus ahastusse.

„Magnus ütles, et pea on sul õige koha peal.” ütles ta lõpuks ja naeratas avalalt.

Mul polnud põrmugi lõbus, olin õudusest kange, ega suutnud liigutadagi.

„See oli teil kogu aeg kavas,” küsisin huuli niisutades, „te proovisite mind järgi.”

Ta noogutas.

Vaikus – selline ongi tunne kui sind solvatakse. Sügav, tühi vaikus, mis lööb sind sama jõhkra jõuga nagu vasar. Ma pidin end tugevalt kallistama, et sooja saada ja lõhkusin sellega varruka. Hommikutaevas polnud erand, selline roosa ja sinine… Ere valgus tegi pärast ööd silmadel haiget, ent pöörasin pilgu sellegipoolest tõusvale päikesele vastu ja lasin sel jäisel valgusel endasse settida.

Puuhalul oleks ka rohkem tahtmist huilata kui minul praegu, olin oimetu ega suutnud midagi öelda. Tahtsin silmad sulgeda ja maa alla kaduda ja sinna jäädagi. Magnus ei naernud mu kannatuste, vaid sobingu üle, mille need kaks kahepalgelist hunti kokku olid keeranud.

Üritasin välja mõelda sobivat vastust sellele… Keel takerdus ja mõtted jooksid tuulega minema. Kallistamine ei aidanud enam ja külm tikkus vägisi liikmetesse, kuid ma ei osanud midagi teha.

Ma ei tahtnud ennast millegi nii labasega ärritada, ma polnud pahandane, kuid mu süda oli kurb. Dalek oli end vahepeal näidanud nii heast küljest, sõbralik, hea südamega, hooliv ja üle öö sai temast äkki libe angerjas. Kahjuks soojendasin ma ühe asemel kahte oma sooja külje all, aga pole hullu, edaspidi olen targem.

Lõpuks, kui esimene päikesekiir taevavõlvi puudutas, sain vastuse. Vaatasin Daleki poole ja mind rõõmustas, et tal ei olnud enam tuju hõisata. Väga hea, mida ma öelda kavatsesin, oleks niikuinii irve ta kahepalgeliselt lõustalt röövinud.

„Ma läbisin su katse?” küsisin rahulikult, aeglaselt talle paar sammu lähemale astudes.

„Jah.”

Naaldusin kergelt talle vastu ja sirutasin end üles ta huulte järele. Temast levis veel heinte hõngu. Ta oli ettevaatlik, kuid kui ma käed pehmelt ümber ta kaela sirutasin, ta leebus. Ta oli soe. Ta hingamine rahunes ja teda meeldivalt suisutades lasin käed vargsi talle vöö ümber. Siis naeratasin unelevalt, andsin kergelt ta lõuale suud, klammerdusin ta nahast vöö külge ja lajatasin oma nõtke põlve kogu jõust talle hargivahesse.

Ta lasi välja pika valust pikitud ohke, enne kui mürtsatusega rohu peale longu vajus.

Köhatasin diskreetselt ja plaksasin käed puhtaks, astusin aeglaselt üle ta ägiseva kuju ja kõndisin minema.

„Tore.”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s