Neitsipärg 11

Mu kleit oli hommikuks lõplikult otsas ja vajas kuivamist. Tahtsin aita minna ja selle enne teiste ülesärkamist ära vahetada, kuid leidsin eest hoopis Asdise, kes keset õue seisis, seelik alt sama märg kui minu oma ja kiigutas põues oma last. Ma ei olnud tujus, et kedagi vastu võtta, kaasa arvatud omaenda õde, kuid tal oli nii hea meel mind näha, et ma ei saanud teda oma pahameelega samuti kurvastada.

Vähemalt Asdisel paistis kena hommik olevat – ta lausa säras, nägu õhetav ja ülimalt rahulolev. Ta hoidis käes mingit märssi, kenasti ta suurrätti keeratuna ja selle kujust sain aru, et tegemist oli mingisuguse kirstukesega.

„Mis sul seal on?” uurisin pärast tervitust, üritades ette manada sõbralikumat nägu. Teda juba sellega ei petnud, sest vastuse asemel küsis ta hoopis mustade rõngaste kohta silme all.

„Ega neid on jah terve trobikond, kes mu meele täna mustaks saavad ajada.”

Ta mõtles hetke, enne kui üllatunult õhku ahmis ja mulle lähemale astus.

„Dalek ööbis täna lakas?” küsis ta sosinal ja tõmbas mu kaasa, majast eemale.

„Jaah,” venitasin vastumeelselt. Kas see oli tõesti nii ilmselge? „Ja Erika ja Viika ja Magnus ja Sören…”

„Etskae! Kui te nii jätkate, on varsti kogu küla meie lakas koos.” turtsatas ta lõbusalt, „Pole ime, et sul rõngad silme all on, nii ei saaks vanatühi ka magada ju.”

Magamine oli viimasel ajal tõepoolest ülehinnatud hiilgus. Siiski, mida ma poleks andnud veel paari tunnikese eest, mis hommikul puudu jäi. Nii palju oleks siis olemata olnud ja minu päeval oleks samuti parem maik juures.

„Me ei kutsunud neid, nad ise tulid.” üritasin end kaitsta, kuid ta raputas pead.

„Ise nad sinna ka ei tulnud.”

„Tulid küll!”

„Olgu, olgu, pole mõtet turri minna,” heitis ta käega ja haakus mulle küünarnuki külge, „meil on hoopis tähtsam toiming ees.”

Lasin tal end kaasa vedada ja ta viis mu aita.

„Me vaatame su veimevaka üle.” teatas ta must lahti lastes ja kadus tuhinal aida hämarusse. Järgnesin talle rahulikult ja jäin ukse peale seisma. Ta üritas mu tuju tõsta ja kuigi see ei õnnestunud eriti, oli mul ikkagi hea meel, et keegigi neist püüdis.

Ta oli oma kingituse põrandale pannud ja sukeldus ise peadpidi mu kirstu. See oli väike, mitte eriti suur kirst, kuid rikkalikult metallpitsiga kaunistatud.

„Mida sa salli sees peidad?” uurisin huviga ja kükitasin seda sallist lahti harutama.

„Veel mitte!” keelas ta järsku, kuid jõudsin juba sõlme lahti teha. Lasksin rätikust lahti ega avanud seda. Ta kõndis kähku minuni ja varjas kirstu vanaema salli sisse.

„Mis see on?” tundsin huvi, kuid ta ei lasknud mul edasi uurida.

„Kingitus.” ütles ta lihtsalt.

„Kingitus?”

„Jah.”

Salatsemine ei olnud tema moodi ja see, et ta nüüd nii kiivalt seda niinimetatud kingitust varjas, oli lausa imelik.

„Mis kingitus?” ei andnud ma järele.

Ta ei öelnud esialgu midagi, vaid piidles mind nagu kahtles, kas mind võib selle saladusega usaldada või mitte. Ma väga lootsin, et võib, sest minus oli juba tärganud huvi, mida see kingitus endast kujutas.

„Dalekilt.”

„Dalekilt?”

„Jah,” ta tõmbas kirstu mu käeulatusest ja pakkis selle hoolega otse minu silme all punasesse rätikusse.

Mis kingitusi ta mulle nüüd teeb? Polnud ju veel aeg mõrsjakinkide jaoks. Eriti kahtlane, sest isegi Asdis ei lubanud mul seda näha? Mu pilgus oli vist sulaselge hämming, sest ta pani kirstukese selja taha vaka peale ja pärast mõningat kõhklemist kükitas tagasi mu ette.

„See on…” Ta tõesti ei teadnud, kui palju ta mulle avaldama peaks. „Dalek tuli eile meile,” alustas ta uuesti, „ja…”

Ma ei kannatanud välja, et see teda nõnda piinas ja tahtsin juba öelda, et kui ta ei taha, ta ei pea selgitama, kuid ta jõudis must ette.

„See pidi saladus olema, ma pidin selle sulle veimevakka peitma.”

Midagi sügaval mu südames kihvatas. Kas see oli valurahaks selle jubeda katsumuse eest? Selle pärast tõi ta selle enne Asdisele hoiule, sest ta teadis, et ma ei võtaks seda muidu vastu? Ja kui ma nüüd saadaksingi selle tagasi, solvaks see nii mu õde kui tema perekonda.

Pöörasin pilgu põrandalaudadele, sest ei suutnud Asdisele otsa vaadata. Mul oli häbi, et ta sellesse mängu segati.

„Kas sa vaatasid, mis seal sees on?” küsisin hetke pärast ja neelasin pisarad alla. Polnud mõtet ulguma pista.

„Ta kingitus meeldib sulle.” Noogutas ta õhinal, kuid ei avaldanud kasti sisu.

Ma polnud selles eriti kindel. Mind solvas teadmine, et ta mu kannatuste eest rahaga maksis. See õigustas ta hoolimatut käitumist ja tõotas kurba tulevikku. Pidin oma pisaratele panema hinna, mida ükski maa peal elav olevus maksta ei suudaks, et ta seda elu seeski enam ei kordaks, sest kuld ei korva kunagi seda piinavat valu, mida ta trikid minus tekitasid.

Ma ei märganud, millal ta tõusis ja uuesti vakkade kallale asus, kuid kui ma sealt oma haletsusest ärkasin, seisis ta seljaga minu poole ja peadpidi oma vanas veimevakas. Ma ei saanud aru, mida ta sealt otsis, sest minu teada ei olnud seal enam midagi peale vanade rõivaste.

„Kas ta meeldib sulle?”

Ma ei saanud esialgu aru, mida ta küsis, sest ta hääl kumises tühjas kirstus, kuid kuna ta vastust ei saanud, ajas ta end sealt sirgu ja küsis uuesti.

„Kes?”

Ma teadsin küll, kelle kohta ta küsib, kuid see ei tähendanud veel, et ma pidin ka vastama.

„Dalek muidugi!”

„Ta on…” Kuidas seda nüüd öeldagi, ilma et ma kedagi hingepõhjani ei solvaks? „…riukalik.”

See polnud küll sõna, mida ma otsisin, aga käis kah. Ajasin end vastumeelselt põrandalt ja üles suundusin oma veimevaka juurde. Ma mäletasin, millal isa selle mulle tellis. Taanist. Ma olin siis vaevu kümnene kui ta keset südatalve sellega ukse ette sõitis ja mu sinna sisse tõstis, käskides mul vaadata, mis selle põhja peal on. Sinna oli graveeritud prerekonnamärk ja see oli hetk kui ma teadsin, et ta on mu isa ja perenaisest sai mulle ema.

„Riukalik on hea.” noogutas Asdis tunnustavalt, hindavalt käterätti uurides, enne kui selle mulle viskas.

Ühmasin üsna pahaselt. Mis riukalikus head oli? See tähendus, et ta oli osav mu usaldust petma, võib olla isegi armukesi pidama.

„Riukalik mees ei jää lahingus kadunuks ja tuleb kõige kiuste koju tagasi.” lõpetas ta oma mõtte.

„No ja siis? Mis kasu mul riukalikust mehest on, kes mind petma hakkab?”

„Soola sulle keele peale!” Ta hääletoon tarretas mu paigale. „Ta ei paistnud selline mees olevat, kellel on palju naisi vaja. Hea kui ta ühegagi hakkama saab ja arvestades, kellena ta siit läks ja kellena tagasi tuli, sa peaksid olema tõsiselt meelitatud, et ta sinu valis. Olen kindel, et tal oleks naisi jalaga segada, viitsiks ta vaid nendega mängida.”

Tõmbasin oma turtsumist tagasi. üldiselt ta ei pahandanud meiega, seda hullem oli tema käest nahutada saada, sest tal oli alati õigus.

„…aga ta valis sinu ja mis sest, et tal palju pruute on, sina oled ikkagi tema naine ja…”

Ta jätkas samas vaimus, kuid kogu ta jutust jäi mind kummitama vaid üks lause. Hea kui ta ühegagi hakkama saab?

Oh taevas võtku!

„Mis siis kui ta pole kordagi naisega enne olnud?”

„…ja ta…” Ta heitis mulle üllatunud pilgu ega osanud midagi öelda, enne kui südamest naerma puhkes ja mulle järgmise rätiku viskas. „Selle pärast ma ei muretseks!”

Küsisin lolli peaga, miks ja see tegi talle veel rohkem nalja.

„Meremehed truudust ei tunne!”

„Tunnevad!”

Teenisin veel ühe üllatunud pilgu.

„Kas tõesti?”

„Jah!”

Oi, see vestlus on mul juba olnud, taipasin pahaselt ja krimpsutasin nina. Ta ootas selgitust, täpselt nagu Dalek siis.

„Nad on truud merele.” Laksasin käe vastu otsaesist, taibates ise ka kui jaburalt see kõlas, saateks Asdis kõrgekaareline naer. Kannatasin selle ära, sest olin selle täielikult ära teeninud.

„Kui sa nii arvad…” kehitas ta lõpuks õlgu ja viskas mulle kirstust järgmise rätiku. „Tegelikult on ta truu sinule, aga eks see tule sul endal välja uurida.”

„Mulle?”

„Sulle jah.”

Kortsutasin kulmu. Kõlas väga selle moodi, mida Magnus mulle rääkis.

„Kas sa oled poistega rääkinud?”

„Kellega?” Ta pea kadus taas veimevakka.

„Magnuse ja Hageniga!”

„Ei,” teatas ta süütult, „kas ma peaksin?”

„Ei!” Parem oli kui ta neist praegu eemale hoidis.

Hakkasin kähku rätikuid uuesti kokku lappima ja neid kirstu pakkima, et mõtteid mujale viia. Kui ma nii jätkasin, olin varsti üleni üks õel närvipundar ja mis kasu mul siis enda kainest mõistusest oleks?

„Tead,” pahvatas Asdis äkki, „kõikidest neist kosilastest, keda me aastate jooksul näinud oleme on ta ikka peajagu üle. Muidugi ei ole ta ideaalne, aga ta vähemalt üritab. On nii?”

Seda küll. Ma ei saanud talle ette heita, et ta tuli siia põrsast kotis ostma. Muigasin, taibates, et võrdlesin ennast just seaga.

„Ta teeb veel palju vigu, kallis, kuid sa ei saa neid kõiki südamesse võtta.”

„Ta sorgib minevikus.” Suskasin vahele. „Mulle ei meeldi, et ta minevikku üles korjab.”

Asdis mõtles hetke vaikides.

„Ta on kui väike laps, Lauren, ta ei tea, mis minevikus peidus on ja seepärast ei oska ta seda ka karta.”

Pidin istuma. Olin liiga väsinud, et nii pikalt püsti seista. Kahjuks oli alles hommik ja pikk päev oli ees ning kena, armas voodi oli kauge tulevik.

„Aga see teeb haiget.”

Ta istus mu vasta pingile ja noogutas.

„Ma tean. Kuid lapsed küsivad ikka seda, millele meil vastused puudu või millest me rääkida ei taha.”

Ta sõnad lohutasid mind. Natuke vana laps ta oli, aga eks see vist nii oligi – kes minevikust vähe teadis, see ei osanud seda karta ja surkis seal kuni minevik talle õppetunni andis. Sain vaid loota, et ma selle käigus tema käest kõrvetada ei saa.

„Kuid nüüd!” hõiskas ta äkki mu vastas ja viskas mind portsu linadega. „Nüüd on uus päev ja aeg see kõik selja taha heita. Meil on veel palju teha ja sina, mu kullake, oled õhtul kannukallaja!”

Jõllitasin teda üllatunult. No oli seda veel vaja! See oli ju tüdrukute, mitte kihlatute ega abielunaiste töö!

„Ma ei…”

„Oled küll! Mõtle kõikidele neile lugudele, mida sa mulle pärast ümber saad jutustada! Ma pean küll kodus istuma, kuid sa saad mulle kõik üksipulgi ette kanda.”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s