Neitsipärg 12

„See ei ole sinu otsustada!”

Vaatasin üllatunult üles Hageni poole. Ehmatasin, kuigi teadsin, et ta oli mind otsinud. Kuid ehmumiseks jäi vähe aega, sest kallasin tema pärast juurikad künast mööda ja olin sunnitud oma tähelepanu sigadele pöörama. Vaesed sead, oli tapvalt palav päev ja neil puudus igasugune ligipääs voolavale veele ja nüüd kallati söök ka veel mööda. Isegi seisev tiik pakuks mõnusat jahutust, leidsin ohates, sest nemad polnud ainsad, kellele kuumus liiga tegi. Tahtsin ujuma minna.

„Sind lubati talle aastate eest! Ta on pärit heast perekonnast ja seepärast on tähtis, et me saaksime nendega liitu astuda ja…”

Hagen jätkas, trampides mööda kitsukest rada edasi-tagasi, tõkestades tee järgmise aediku juurde, kust ma pidin nõgeseid ära kitkuma.

Vahtisin teda tühja pilguga. Millest ta küll jahus? Me pidime arutama, kuhu sibulad riputada pärast seda kui haned viimane kord aita pääsesid ja riiulid endale kaela tõmbasid.

„Mis ei ole minu otsustada?” küsisin venitades, enne kui viimased kaalikad sigadele söötsin ja kloppisin mulla põlle pealt maha. Sirutasin selga, mis kogu koogutamisest valusaks oli jäänud ja viskasin patsi tagasi üle õla.

„Kihlust tühistada! Sa ei ole mu jutule üldse tähelepanu pööranud!”

Puhkesin naerma. Olin kuulanud tähelepanelikult, mida ta ütles.

„Kust sul küll selline mõte pähe tuli?”

Ta puiklev vihje keskkohale näitas mulle õige suuna kätte ja üritasin end veidikenegi taltsutada.

„Oh…”

„Oh jah!”

„Aga ma ei katkestanud kihlust,” andsin endast parima, kui ei suutnud naeru tagasi hoida ja hakkasin peagi tagasihoidlikult puksuma, „kes sulle seda ütles?”

„Ma eeldasin seda, jah. Ja mõtlesin, et oleks parim aeg meenutada su kohta majapidamises. Eriti kuna kihluse katkestamine ei tule mingilgi moel kõne alla.”

Päike ikkagi tuleb aeg-ajalt välja! Pidin tunnistama – Dalek avaldas muljet! Ta oli mu kihlatuna vastu pidanud palju kauem kui ükski teine kanditaatidest. Tõin kuuldavale ühe väga ebanaiseliku norsatuse, mõeldes, ehk on temas ikkagi piisavalt kaasa materjali, et temaga abielluda, enne kui Hageni mõlemad käest haarasin ja neile suudluse kinkisin.

„Mul on hea meel.” kinnitasin talle rõõmsalt, korjasin rohu peale jäetud kanasööda korvi sülle ja astusin tast mööda. Kuid ta takistas mu tee ja uuris, nüüd juba õhinaga, mis tükk Dalekile tema ebaõnne tõi.

„Ta ei öelnud sulle, millega ta oma ebaõnne ära teenis?” alustasin tasa ja targu ning sättisin korvi tagasi maapinnale, hoidumaks igasugustest ettenägematutest liigutustest. Ta oli õppinud mu kihlustest kõike ootama ja seega kartis loomupäraselt kõike, mis vähegi nende katkemiseni võis viia. Muidugi ei olnud ta selles süüdi, olin teda hoolega harjutanud.

„Ei.”

Seega ei saanud ta sellest Dalekilt teada.

„Seega nägid sa Magnuse muljutud ribisid?” jätkasin sama ettevaatlikult, kuid ta veel kohmetum näoilme reetis, kui põhjalikult ta olukorraga kursis oli. „Siis kuidas sa tead, et ma talle…”

„Ma tulin teid üles ajama.” tähendas ta köhatades ja ta silmad lõid särama. „Heinalaka redelilt avaneb tavaliselt kena vaade.”

Otsisin palavikuliselt, mida öelda, et ta rohkem aru ei päriks. Oli niigi piinlik ise selles olukorras olla, kuid olin raudselt kindel, et Dalek poleks üldse soovinud, et tema äpardust ta selja taga edasi arutatakse. Otsustasin Hageni tähelepanu mujale juhtida. Mõnikord see õnnestus, aga mitte see kord.

„Sa lubasid ta ära tappa kui ma lapseootele peaks jääma, mäletad?”

„Nagu ma sealt nägin, ei ole mu kahtlustel vist eriti alust.” irvitas ta õelalt. „Millega ta selle ära teenis?”

„Ma usun, et ta pigem unustaks kogu juhtumi.”

Üritasin talle mõistust pähe tuua, kuid Hagenile ei istunud mu vastus karvavõrdki ja ta oli kohe valmis välja tooma järgmise argumendi, et mu seletust kuulda, ent libisesin ta sõrmede vahelt ussi kombel minema.

„See ei mõjuta ta otsust minuga abielluda,” kinnitasin talle ja võtsin rohu pealt uuesti oma korvi.

Hagen ei olnud mees, keda võis uisapäisa asjadest välja jätta, ta võis su mõtlematu otsuse tagantjärgi väga talumatuks teha, ent oma mehelikkuse koha pealt oli ta sunnitud nõustuma, et ka tema oleks selle juhtumi pigem unustanud.

Ta raputas uskmatult pead ja lubas mul loomi edasi talitada. Olin juba kanaaediku kõrval kui kuulsin teda endamisi mõmisemas.

„Loodame, et ta enne pulmi paraneb…”

oOOo

Õhtusöök peamajas oli pühendatud täna neile, kes merelt tagasi jõudsid ja neile, kellele sai auks merre igavesele unele heita. Meil võttis terve õhtupooliku, et lauad korralikult kaetud saaks ja õlu-mõdu ohtralt jätkuks, kuid me ei kurtnud – küll õhtune trall meist kondijäikuse viib, olime selles kindlad. Pealegi oli põnev kuulata lugusid, mida mehed pärast pikki merereise kõnelesid.

Kuigi ma olin veel pahane, ei jõudnud ma ära oodata, et Dalek peamajja jõuaks ja oma lugusid rääkima hakkaks. Mind ei huvitanud, mida teised reisil tegid, kuid ma tahtsin teada, kuidas temal läks. Lootsin saada kuhugi tema lähedale ja ennast sinna unustada ning kuulata kuni kõrvad pilli lõid. Kahjuks pidin leppima teiste imelugudega, sest Dalek ei jõudnud ega jõudnud kohale ja see valmistas mulle tõsist tuska.

Mitte ainult selle pärast, et ma tema järgi nii väga igatsenud oleks, kuid ma tundsin end veidi süüdlaslikult oma hirmsa kättemaksu pärast. Hagen oli kõlanud piisavalt jahmunud, et must kahtlusi äratadaga nagu oleks ma tõesti halva teoga hakkama saanud.

Pärast kolmandat tundi hakkasid madruste jutud mind juba hulluks ajama ja minust sai üks paljudest tummadest kujudest, kes jooke välja valasid ja kelmikalt õlleseid ligitikkujaid eemale peletasid. Võinuks arvata, et madrustel oli viie aasta jooksul rohkem teha kui laeva tekki küürida ja näkineidudega juttu ajada. Samas, mida sa seal laeva peal ikka tegid kui mitu kuud mandrit näha polnud?

Dalek saabus ligi nelaj tunnise hilinemisega üksinda peauksest. Jälgisin teda kartlikult teisest koja otsast, kuid ei julgenud esialgu ligi minna. Parem ta praegu rahule jätta, leidsin süüdlase kombel ja hoidsin ta teelt kõrvale kui ta läbi tuttavate teed rajas ja Magnuse kõrvale maha prantsatas. Selleks ajaks hingasin ma juba kergemalt, sest ta kõnnakust ja olekust ei paistnud, et tal oleks väga valus ning mu hing kosus jõudsasti nähes, et ma polnud talle püsivaid vigastusi põhjustanud.

Nad vestlesid Magnusega süvenenult tükk aega, segatuna aeg-ajalt inimestest, kes tulid neid tervitama või lugusid kuulama. Kikitasin kõrvu, kuid nad olid minu jaoks liiga kaugel ja ma ei kuulnud mitte kui midagi. Lõpuks loobusin üldse ja pühendusin käes olevale savikannule ja peekritereale, millel ei paistnud otsa tulevatki.

Dalek ignoreeris mind, vähemalt näiliselt ja rääkis mehega üle laua, kuid Magnus teadis täpselt, kus ma olin ja viipas peagi, et ma neile mõdu juurde kallaks. Raputasin pead, kuid ta ei andnud alla ja nii sammusingi vastumeelselt nende poole, käed värisemas ja süda kinganinas.

Ma ei tahtnud Dalekiga nii ruttu silmast silma näha. Vaevalt tahtis temagi ja Magnus, süüdimatu ullike, tegi meile mõlemale karuteene, pressides meid kahekesi ninapidi kokku.

Tundsin täielikku paanikat kui Daleki jutulõng katkes ja ta aeglaselt pilgu minule tõstis. Ta võis pealtnäha olla rahulik ja heatujuline, kuid ma ei olnud loll, et ei näinud seda varjatud kahtlust, mis ta silmade taga pulbitses. Ta ei pööranud pilku ära nagu ma lootsin, vaid saatis mind kogu teekonna kuni ta ootamatult võpatas.

Hetk hiljem sain tunda, mille pärast ta silmad järsku suureks läksid ja käsi vägisi noa poole tikkus. Kaks istet enne sihtmärki, tajusin ma järsku läbi oma armastatud rohelise tuunika ta pikki jäiseid sõrmi, mis mu koheselt paigale tarretasid. See oli Torvald, tuntud naistemees, kelle õudusttekitava käitumise kohta ei jätkunud sõnu. Ta oli kirjeldamatult vastik tüüp, kelle kärbatanud keha meenutas pigem elumahladest tühjaks imetud puud kui inimest ja ma ei suutnud ka parima tahtmise juures endale selgitada, kuidas ta armas naine teda siiamaani taluda suutis.

Lisaks sellele, et mu puusad keeldusid igasugusest koostööst, olin üllatunud – see oli esimene kord kui ta tegi katsetki mulle külje alla pugeda. Omasin külas piisavalt riiakat mainet, et ta siiani katsetki ei teinud, kuid ilmselt õõnestas Daleki abieluettepanek seda positsiooni piisavalt, et mind sellistele rünnakutele kaitsetuks jätta. See ei pannud mind ta tähelepanu rohkem hindama.

Daleki silmad läksid põlema ja ma lootsin, et ta oma tunnetele vastavalt ka käituks, ent Magnus raputas otsustavalt pead ja keelas tal sekkuda. Mu vennal oli ikka väga vale arusaam hädas näitsikutest! Polnud ime, et ta veel vallaline oli!

Pääsemislootused tühistatud ei jäänud mul üle muud kui selle vastiku mehega ise arved õiendada. Üritasin jääda nii korralikuks kui mu enesekontroll lubas, sõrmenukid kannu pitsitamisest valged ja palusin tal käe ära võtta. Muidugi mõjus hoiatus hoopis vastupidiselt ja ta sõrmed sulgusid tugevamalt ümber mu tulitava tuhara.

„Eemalda oma sõrmed, Torvald!” muutsin hääletooni ja üritasin end lahti tõmmata, kuid selle asemel haakusid need hoopis mu vasaku reie ümber. Heitsin anuva pilgu ta naisele, kuid see oli lootusetu – loll hani ei teinud oma mehest väljagi, oskuslikult ennast olukorrast eemaldades. Küll aga teenis peale kannatust kaotava Daleki tähelepanu ka teisi kaastundlikke pilke, kuid neid enamasti tüdrukute poolt, kes tema ohvriks olid langenud. Mul polnud kavaski samamoodi lõpetada.

„Või mis, Lauren? Topid mu jooki mürki?”

Milline tola! Kes siis mürkidega sedasi avalikult sehkendaks? Poleks ma oma pistodast täna õhtuks loobunud, hakiksin talt ükshaaval kõik sõrmed otsast ja topiks talle siinsamas kurku. Või annaksin ta pimedale naisele naerihautise koos ta mehe kallima kehaosaga õhtusöögiks.

Kuid kiire pilk Dalekile tõi mu kaine mõistuse koju tagasi ja oma suurte plaanide asemel ohkasin vaid pettunult. Tal polnud vaja naist, keda ootas võllas. Seepärast andsin järele ja kummardusin ta pika välja veninud kõrva juurde ja sosistasin talle kõrva, nii et teised seda ei kuuleks:

„Näed seda kena pistoda seal?”

„Kus?” küsis ta õhinaga.

Mehed! Maini relva ja nad lähevad hulluks.

„Seal,” nõksasin peaga Daleki suunas, kes kui märguande peale oma pistoda tupest kergitas. „Mu kihlatu kindlasti naudiks selle istutamist sinu närusesse rindkeresse. Täpselt kolmandasse ribisse.”

Sõrmed kadusid ja ma ei raisanud hetkegi aega, et end uuesti endamisi ägades sirgu ajada ja ta haardest kaduda. Kinnitasin pilgu tagasi Dalekile ja üritasin seekord mitte teelt kõrvale eksida. Nägin, kuidas ta poole näost oma suure peoga kinni kattis, kuid see ei varjanud ta laienevat irvet, mida saatis silmadesse tikkunud sära.

Muigasin meelitatult, kuid manasin kohale jõudes ikkagi kurja näo ette.

„Uh! Ma vihkan Torvaldit!” vastasin nende sõnatule küsimusele ja kallasin Magnuse peekri täis. „Mitte üks tüdruk ei saa üles kasvada, ilma et too sookoll kohe käperdama ei kipuks!”

Magnus noogutas Torvaldile ähvardavat pilku saates, kuid Daleki sõrmed liikusid samal ajal kindlalt ümber mu keskkoha ja tõmbasid mu vägisi talle sülle.

„Kui sa end rohkem koos minuga näitaksid, jätaksid nad su rahule, Lauren.”

Ta hingeõhk kõditas ja ma naeratasin meelitatult, meenutades, millega ma Torvaldi sõrmedest vabanesin. Kuid süütunne eelneva pärast jõudis mu õnnetundele kanna peale astuda ja ma pöörasin end ta süles ringi, kallistades hirmunult kannu.

„Sa ei ole pahane, et…”

Dalek raputas pead ja raske kivi langes mul südamelt.

Mitte vaatamine ei võrdu mitte nägemisega. Irve, mis Magnuse jultunud lõusta valgustas tabas mind sellise jõuga, et ma end järsult ringi keerasin ja talle sisistasin:

„Sul on enda oma veel saamata!”

Nägin silmanurgast Dalek talle hoiatavalt kulmu kortsutas ja ma pidasin vajalikuks juurde lisada, et ta mitte kunagi sedasi mind mitte iialgi sedasi proovile paneks.

„Samuti ära tee seda oma naise-!” sisistasin vihaselt ja vakatasin poole sõna pealt, sest teadsin sealsamas, et tabasin naelapea pihta. Oma üllatuseks ei teadnud ma, millist?

See juhtus kui ma mainisin sõna naine kui ta taas hirmtõsiseks muutus, nagu oleks kummitust kohanud. Ta läks näost lausa valgeks. Kuigi see juhtus pelga murdosa hetke jooksul, olin kindel, et midagi on viltu. Heitsin kiiresti pilgu tagasi Dalekile ja tema nägi oli vahepeal samuti mitte midagi ütlevaks muutunud. Nad varjasid mu eest midagi ja tegid seda päris hästi kuni ma oma pisikese terava nina sisse pidin pistma. Lisada siia veel me kiire pulm…

Löö rauda kuni see on kuum, õpetas isa ja kuigi mu süda tilkus verd kui ma ta soojast sülest tõusma pidin, ajasin end kiiresti püsti tagasi ja eemaldusin kohe ta käeulatusest, enne kui asja kallale asusin.

„Te kaks varjate midagi ja ma tahan kohe teada, mis see on!”

Metsa kõik isiklikud saladused! Nende nägudelt oli näha, et siin oli rohkem mängus kui kõrvalseisjale paistis. Näiteks veel üks abielu, mida meie eest kiivalt kaitsti? See ei mõjutanud ju ainult neid vaid kogu perekonda!

„Hiljem, Lauren!” hoiatas Dalek madalal toonil.

Tõmbasin kopsud õhku täis, et öelda, mida ma neist kahest ja nende lõputust septisemisest arvan, kuid Dalek ei teinud katsetki mind vaigistada ega Magnus hussutada. Selle asemel keerasid nad mõlemad mulle selja! Dalek kallas endale sisse viimasegi, mis ta peekrisse alles oli jäänud. Magnus järgis ta eeskuju ja varsti jätkasid nad oma kõnelusi nagu poleks ma kunagi vahele seganudki.

Päästsin õhu kopsudest uuesti valla. Midagi polnud parata – mind jäeti lihtsalt vestlusest välja. Ma tundsin end vastavalt ja enne minema tormamist täitsin kiusu pärast kombekalt nende peekrid uuesti ääreni, enne kui neist lahku lõin, et lüüa see neetud kann pähe esimesele õnnetule, kel jätkub jultumust mult mõdu juurde küsida. Minu vahetus oli sellega lõppenud, nad tahtsid seda või mitte.

Tundsin end järsku väga haigena ja olin valmis seda ettekäändeks kasutama, peaks keegi küsimusi esitama, kuid selleks polnud õnneks vajadust. Mu tädi heitis mu tulistesse silmadesse üheainsa pilgu ja saatis mu minema, kindel, et ma lõhuks rohkem nõusid kui suudaksin nädalaga teha. Ma ei jätnud kellegagi hüvasti ja Asdisele antud lubadus kadus samuti peast, mul polnud isu ennast nendega praegu rohkem siduda.

Mulle polnud vaja seda kaks korda öelda. Lahkusin kiiresti ja peitsin end lakka, mis ei jäänud ka kõige südikama peolise koduteele ja mässisin end tugevalt vanaema tehtud teki sisse. Ma tahtsin praegu mossitada ja tavaliselt tegin ma seda üksi, kusagil pimedas.

Nad ajasid mu ahastusse. Needsamad kuulsad meremehed, kes praegu peamajas mõdu sisse kallasid. Nad olid siin olnud vaid nädala ja ometi suutsid nad mu lõbujanu jäädavalt kustutada. Ma tahtsin oma lihtsat elu tagasi koos kõikide nende kosilastega, keda sai tagasi saata ja igavate toimetustega, mis nõudsid tegemist. Olin sel hetkel täiesti kindel, et olin siiani teinud häid otsuseid kui hoidsin ennast meestest eemale, kuid see üksainus vastupidine otsus ähvardas röövida nii mu hinge kui mu au.

Varsti ei pidanud ma selle pärast enam muretsema – kuigi oli suveöö, valitses lakas selline jahedus, et isegi vanaema õmmeldud tekkidest polnud kasu. Need tekid olid viimased riided, mida vanaema meile tegi, enne kui ta naaberkülla teise poja juurde kolis. Pärast seda pidasin ma nende vastu pikalt vimma, vanaema röövimise eest. Nagu selgus, kadestasid nad meid sama pärast.

„Lauren, kas sa magad?”

Pingutasin, et näha, kes seda küsis, kuid ei viitsinud enam silmi jõudnud vahepeal tukkuma jääda ja olin väga pahane, et ta mind üles ajas, seepärast kohtlesin teda samamoodi kui sääski.

„Mine ära, Sören…” pomisesin pahaselt end tihedamalt teki alla mattes ja vajusin tagasi une rüppe. Erika itsitas kusagil kaugel sügaval mu peas, kuid ma ei suutnud ega tahtnud talle keskenduda ja lasin sel minna.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s