Neitsipärg 13

Ärkasin neli tundi hiljem Erika röökimise peale. Ma ei saanud aru, miks ta sedasi karjub, kuid minevik oli mind õpetanud selliste hoiatuste peale reageerima. Suur oli mu üllatus kui ma silmad lahti lõin ja ennast jalgupidi Daleki kõhu pealt leidsin, parem käsi tõstetud, et ta oma pistoda talle rindu lüüa.

„Ärka üles, naine!”

Ta hääl kähises pingutusest, mida minu eemale hoidmine nõudis. Alles siis kui ta mind nimepidi hüüdis, vabanesin oma tardumusest ja viskusin tast eemale ja nuga kukkus sügavale põrandasse.

Ta ei jäänud hetkegi kauemaks põrandale lebama, vaid ajas end kähku istuli, mind samal ajal õudusega vahtides. Ma ei teadnud, mida talle öelda, olin ise sama jahmunud kui tema. Ma polnud aastaid kedagi rünnanud ja nüüd…

„Ma mõtlesin sa tegid nalja kui ütlesid…” ta hääl takerdus. Ta lükkas sõrmedega läbi juuste ja hüppas püsti, enne kui täiel häälel karjus: „Mitte iialgi ei kanna sa magamistoas nuga!”

Ta haaras jaki, mille ta oli jätnud enda kõrvale ja olin kindel, et ta jookseb minema, kuid ta isegi ei liigutanud, oskamata kuhugi minna.

Erika haaras mu särgist ja tiris mu omale kaissu, lukustades mu enda haardesse hetkel kui Hageni ja Magnuse unised näod põrandaluugi vahelt välja ilmusid. Vahtisin neid sama segaselt, suutmata tegeleda ärritusega, mis mulle sapi kurku tõstis.

Ma ei suutnud uskuda, et ma kedagi uuesti ründasin. Miks ma seda tegin?

Kui ma sealt kohe minema ei pääsenud, oleksin oksele hakanud, seepärast vabandasin rohmakalt ja kiskusin Erika jäigastunud haarde lahti. Ta kallistus lämmatas mind, sees iiveldas ja süda kippsu kurku.

„Ma tahan õhku!” pomisesin vaevukuuldavalt ja tormasin vendu eest lükates välja, kartes, et lämbun kui sinna kauemaks jään.

Kahjuks ei avaldanud külm märg õhk ja aovalgus mu heaolule parandavat mõju ja ajaks kui ma redelilt alla jõudsin oli selge, et miski ei hoidnud enam õhtusööki seal kus ta olema pidi. Kummardusin sinnasamasse tünni kõrvale ja tühjendasin mao. Oksendamine aitas ja iiveldus mu sees hakkas järgi andma, kuid seda vaid ajutiselt. Hingamine aga ei paranenud ja mu pea käis ringi samasuguse tempoga nagu lakas.

Ma ei saanud siia jääda. Ei läinud kaua kui Dalek või Magnus alla tulevad ja mulle selle eest peapesu teevad. Nagu ma ennast niigi halvasti ei tunneks! Ma üritasin just Dalekit tappa!

Ajasin end vastumeelselt liikvele. Lihased valutasid, kuid ma pidin siit ära saama. Kuhugi kaugele või lähedale. Ma hoolisin praegu ainult varjupaigast, kuhu kedagi ei kipu. Nagu vana tamm aedikute keskel, vana Lambakarjus. Tavaliselt olid seal öösiti karjused, et loomi valvata, kuid täna ei paistnud sealt ei neid ega soojendavat lõket. Ma ei hoolinudki seltskonnast ega soojast. Ma tahtsin vaid kohta, kus nii kaua istuda kuni valu ära kadus.

Rohi oli märg ja väga külm läbi kahlata. Kui ma ükskord kohale jõudsin, ei läinud põrmugi paremaks ja lisaks eelnevale iiveldusele pidin nüüd tegelema ka hingeldamisega, mida jooksusammul tulek põhjustas.

„Sa jätka samas vaimus ja su tiksuja annab otsad.” ütles äkki vana hääl mulle otse kõrva sisse.

Kiljatasin ehmatusest ja pöörasin end sinnapoole, kus kedagi olema ei pidanud. Pingutasin silmi, et näha, kes seal on ja mu ette ilmus suur kentsakas vana mees, käes karjasesau ja külje pealt ulatumas mõõgatupp. Varahommikuses valgus oli küll tuhm, kuid sellel naeratusel, millega mind soojalt õnnistati, ei olnud teist omanikku ja ma võisin palju kergemalt hingata. Tegemist oli Olega, ühe külanõukogu liikmega,kes istus selg vastu tamme ja naeratas mulle soojalt.

Vabandasin kiiruga viisakalt, enne kui tema ette põlvili langesin.

„Ma ei oodanud, et siin kedagi on.”

„Mina samuti mitte, tüdrik.”

Ta pakkus, et ma istuks talle lähemale ja pakkus mulle üht oma tekkidest, mis ta jalgu soendasid.

Võtsin selle rõõmuga vastu, see oli täpselt, mida mu jahedast valusad liikmed vajasid. Ole oli lahke mees, kuid sõjaplaanides halastamatu. Mina, kes ma polnud näinud palju ta sõjalist poolt olin peamiselt tuttav ta lahkema küljega seega puudus mul põhjus teda karta. „Mis on hirm?” küsis ta meilt kord kui me väikesed olime. „Hirm tähendab, sa oled juba vastasele kaotanud – tema võidab.” Niisiis oli „ei mingit hirmu” me tunnuslauseks.

Uskuge mind – emad ei vaimustunud sellest kohe üldse kui avastasid oma võsukesed poolpaljalt kõrgeima kuuse ladvast või nad veriste ninadega koju tulid, sest keegi neist noris tüli. Emad pooldasid „jäta sõjamängud treeninguteks” strateegiaid. Kes saigi neid selles süüdistada? Nad vajasid meid elusate ja tervetena ega soovinud iga päev uut haava puhastada. Parim ravi lausrumaluse vastu oli kahekordne töökoormus, mille me haavadega ära pidime tegema ja nii oli ka kõige mainimist mittevääriv haav vett tassides sama jube nagu nagu oleks pool kätt puudu.

Ole juuksed olid takused pärast ta tütre surma paar kuud tagasi. Ta ei olnud pahane, et jumalad ta tütre võtsid, vaid veidi kurb, sest pärast teda jäi ta üksi. Olin üsna kindel, et ta soovis oma perega Valhalla suures saalis taas kokku saada, kuid isegi kui see mõte ta peas ka mõlkus, ei rääkinud ta sellest kunagi.

Mitte nagu Jorun Meruni talust. Ma täielikult vihkasin teda – iga kord kui me tee peal kohtusime haaras ta mu käsivarrest ja tõmbas mu järsult paigale, et küsida, millega ma parasjagu tegelesin. Ainult selleks, et siis teatada, et kõik, mida ma tegin oli ainult noortele samas kui tema oli juba vana ja peagi surma lävepakul ja siis jätkas ta sellest, kuidas ta igal õhtul ikka oma mehele head ööd soovides talle ikka meenutas, et see võis olla nende viimane ühine öö.

Tavaliselt ei suutnud ma end siis enam talitseda ja mu peast käis läbi meretäis needusi. Ma ei saanud teisiti kui ta mehele kaasa tunda, kes sellise mõrraga koos pidi elama. Ta pidi seda naist ikka põhjatult armastama, sest oli ilmselge, et Joruni tunded olid jahenenud. Miks muidu muutus ta oma armsamale selliseks koormaks? Ta oli muidu hea naine, aga see ainuke viga muutis ta pea kogu külale talumatuks peletiseks, sest selle asemel, et elu üle kurta oleks ta pidanud sellest rõõmu tundma. Ma ei saanud aru, mida tal veel tahta oli? Neil oli kuus last ja kümme lapselast ja ta oli veel hea tosina jagu aastaid Olest noorem.

Kui erinevaks võivad kaks koos kasvanud elu kujuneda. Aga üht oli ta mulle õpetanud –minust ei saanud kunagi teist Jorunit. Ta oli hirmus tüütus, kahjur, keda nii mõnigi oleks parema meelega teiselpool toonelat kohanud, puhtalt selleks, et ta vait jääks.

„Mis sind siis nii endast välja on viinud, et sa hingamise läbi end teise ilma tahad saata?” küsis Ole ja vabandas kohe, et tal lõket pole üles tehtud. Polnud seda vaja, ta seletas, see hirmutas hundid eemale ja ta oli tulnud siia neist üht-kaht hoopis püüdma.

Vaatasin ta naerust nägu ja mõtlesin sügavalt iga võimaliku tulemuse üle, mida mu sõnad endaga kaasa võisid tuua. Pidin tagama, et ma enese õnnetusega ka teistele pahandusi kaasa ei toonud, sest lakaelu ei olnud eriti soositud viis noorte kohtumiseks. Ja tema oli üks neist, kes seda taunis ning kellel oli piisavalt võimu, et meid selle eest karistada.

„Ma olen ka noor olnud, tüdrik,” müksas ta mind lõbusalt kui ma pikka aega midagi ei öelnud. „Poisis on asi, jah?”

Ta uudishimu tegi mind hoopis ettevaatlikumaks ja anusin mõttes jumalaid, et mu suu ei avaneks teisi nimetama.

„Jah.”

„Mis temaga siis on? Saan ehk aidata?”

Viskasin pea selga, saavutades tõsiselt valusa muhu, kuid see ei valutanud pooltki nii palju kui mu saladus. See saladus võis saada mulle saatuslikuks, eriti räägituna nõukogu liikmele. Kuid nüüd oli hilja taganeda. Sulgesin silmad ja ütlesin ühe hingetõmbega.

„Ma üritasin just oma tulevasele nuga kõhtu lüüa.”

Nii palju siis tarkusest mõtle enne kui ütled, tunnistasin mornilt, vahtides ta suuri helesiniseid silmi, oodates, et ta mu seal ja kohe süüdi mõistaks. Selle asemel vajus ta seljaga vastu tüve ja põrnitses mind tagasi.

Tammepuu all ei saa valetada. Seepärast kutsuti ka nõukogud kokku pühas hiies ja peamaja katuse talad olid tammest, et ükski mees ei saaks vale taha peita.

Natuke selgitust ei teeks paha, lugesin ta kõverast naeratusest. Ta hoidis karjusekeppi enamasti enda kõrval, tüve najal, kuid tõmbas selle nüüd lähemale, et selle abil end mulle lähemale upitada.

„Sa oled üks sepa tütardest, kas pole nii, tüdruk?” ta küsis ja noogutas ise vastuseks. „Sa oled kihlatud Dalekile, on nii?”

„Jah.”

Vaikus.

„Ta on hea mees, miks sa ta surma soovid?”

„Ma ei soovigi! Aga see ei muuda teadmist, et ma üritasin. Kuigi, ma ju hoiatasin teda. Te ei saa mind vastutavaks pidada, et ta mind ei kuulanud.”

Pomisesin ilma otsese eesmärgita ja ta käskis mul kuss olla. Klammerdusin rohupuhmasse mis mu jalga teki all kõditas. Kruttisin seda ja närisin huuli.

„Millest sa räägid, tüdrik?”

„Ma hoiatasin teda, mul on see viga…”

Miks ma seda jälle tegin? Mis pani mind niimoodi ringi jooksma ja kõigile oma vigadest rääkima? Ma peaks olema huvitatud oma pahede vaka all hoidmisest vähemalt kuni abieluni, mitte igale vastutulijale neist rääkima nagu otsiksin ma vabandusi mitte liitu astuda.

Ma jõudsin oma jutuga lõpule ja vaatasin, kuidas ta pikalt oma habet sügas, pomisedes endamisi, vürtsitades seda mõne mahlakama väitega, millest ma ei püüdnudki aru saada.

„Ta ei ole kihlust tühistanud?” küsis ta pärast pikka mõmisemist.

„Ma ei tea – tal oli lahkumisega küllalt kiire.”

„Ära pane talle sõnu suhu, tüdruk. Kõigil naistel on omad vead – miks sina teistmoodi peaks olema?”

Saatsin talle väga uskumatu pilgu.

„Ta võib sinuga veel abielluda!”

Võib ei tähendanud minu keeles ta teeb seda ja seepärast jäin püsima ta ei tee seda.

„Ausalt, miks peaks keegi surmaga pulmi pidama?”

Ta kortsutas nii tugevalt kulmu, et ta peaaegu kurrutu nägu muutus kõik üheks suureks kortsus ploomiks. Hetkeks kartsin, et teenin ta karjusekepilt korraliku litaka, sest ta silmad lõid korraga ööpimeduses helendama ja ma ei näinud kuskil mingitki valgusallikat.

„Ma räägin sulle õige midagi, millest keegi teine su ealistest ei kuule, on selge?” nõudis ta pahaselt. Ma ei jõudnud veel vastatagi kui ta jätkas. „Kui ma oma kalli Ankega pulmad tegin, avastasin, mida ta perekond nii suure hoolega varjanud oli. Nad kartsid ja õigusega, et kui ma selle kohta teada saan, lasen end lahutada. Neil oli õigus – ma kuulutasin kohe abielu kehtetuks. Ma ei kujutanud ette kooselu kellegagi, kes vannub hullemini kui meremehed.”

„Mida?”

„Sa kuulsid küll – ta vandus ja tegi seda rohkesti.”

Puhkesin naerma – Anke oli külas tuntud kui üks lahkemaid ja tublimaid naisi üldse, ma ei mäletanud ta huulilt ühtegi halba sõna. Ta oli leebe naine, alati oma abikaasa kõrval ja nüüd teatas too, et ta vandus?

„Sa üritad mind petta – Anke oli…” tahtsin ta väite ümber lükata nagu nalja, kuid ta ei naernud. „Miks?”

„Ma ei tea… kuid pärast lahkuminekut avastasin, et olen parem abielus oma Ankega kui kellegi teisega ja kuna ta ootas parasjagu Marjat, pöördusin ta juurde tagasi ja ta õppis oma tulist keelt vaka all hoidma.”

Ta kehitas õlgu.

„Hehee, aga mõnikord see tal ei õnnestunud ja siis pühkis ta põrandat, su isa tehtud tropp suus.”

„Ai, valus.”

„Kindlasti oli. Seega ma soovitan, et sa võtaks oma pahega midagi ette ega laseks tal minu vigu korrata.” Irvitas ta lõbusalt. „Ta rahuneb maha, lapsuke, anna talle aega välja mõelda, mida sinuga peale hakata ja siis tuleb ta su juurde tagasi.”

Mu süda keeldus seda uskumast, kuid hetkel ei olnud kahjuks midagi, mis selle vastu aitaks.

„Sa ei vii mind küla nõukogu ette?” uurisin kiiruga, et ka see väike asi südamelt ära saada.

„Ma ei näe selleks põhjust. Seda muidugi kui noormees seda ise ei soovi, mida ma ei usu, sest ta paistis sinuga abiellumisest väga huvitatud.”

„Jah, ta on seda paaril korral maininud jah…” aevastasin südamest. „Jumalad on mu peale ikka väga pahased – ma olen kuskilt külma saanud.”

Ta noogutas.

„See oli üks mehine turtsatus. Oled ikka kindel, et see ei tulene needusest, mille Viika oma murtud oksaga põhjustas?”

Jõllitasin teda jahmunult. Kuidas ta selle kohta juba teadis? Kui mitte…

„Ei, olen kindel, et jumalad andestavad ta rumaluse…” langetasin hääletooni. „Kui nad on… teda mõnda aega teravalt jälginud ja näevad… mõne aja pärast… kui paksult ta pea heinaga on täidetud… khm.” Aevastasin uuesti.

Ta hakkas kõkutama. „Pole kahtlustki. Aga parem õpeta talle kombeid enne kui ta jõuab ikka mil selliseid lollusi ei andestata.”

Noogutasin ja aevastasin vastuseks üheaegselt.

„Mind on nad küll neednud, nii rumal olen olnud.”

„Ei laps – nohus saad sa vaid iseennast süüdistada, ilmud siia sellisel tunnil vaid särgi väel! Parem hoolitse enda eest – joo pärnaõitest teed ja haara sel nohul sarvist.” Käskis ta mind oma kepiga torkides. „Ei taha mina aevastavat miniat näha või sina tahaks? Jookse nüüd – ma tahan ikkagi, et see susi mu lamba asemel mu niudeid soojendaks. Pidi ta mu ute kallale siis kippuma!”

„Tänan sind.” sosistasin tänulikult, ent ta viipas mu minema.

Ma polnud kindel, mida ta minu heaks tegi, et ma tundsin vajadust teda tänada, kuid ma tegin seda ja midagi ta ikkagi tegi, sest mu süda oli taas rahus. ütlesin talle tänusõnad ja ta viipas mu minema.

Ajasin end püsti ja vaatasin korraks tagasi, kuidas ta seal istus, pikk nina tuule poole, selline nägu peas nagu oleks ta mu juba unustanud. Kasutasin seda ära ega andnud talle mulle väga vajalikku tekki tagasi vaid rullisin selle tugevamalt enda ümber. Vaatasin ringi, kuhu nüüd minna. Ma ei soovinud otse koju minna, kuid kuhu mul ikka minna oli? Metsas oli veel pime ja allika külm vesi võttis sõrmed ära. Pealegi andis peavalu märku, et ma lähgeks pigem ikkagi koju magama. Kuid midagi tuli selle külma vastu ette võtta. Hõõrusin otsesist, et see mull ütleks, mida teha ja lõpuks andis see ka vastuse – mine metsa servas asuva kolmikpärna manu ja too sealt kannu jagu õisi.

Seda ma ka tegin ja mul õnnestus tagasi koju jõuda, ilma et minuga midagi juhtunud oleks. Kõik läks hästi kuni mu teele jäi üks väga suur kivikuju, just küla värava kõrval, ilmselgelt seal mind ootamas.

„Magnus.”

Tema sünge nägu oli mulle viimaseks piiriks ja päev ei olnud veel alanudki, isegi kukk magas veel. Pakkusin, et Magnus oleks ka parema meelega maganud kui siin mind oodanud. Täpselt nagu minagi, sest peavalu, mis nüüd aevastamisega kaasnes, muutis mind alati halvatujuliseks ja tänane hommik polnud mingi erand.

„Olgu,” andsin talle loa – nagu tal oli seda vaja! „Küsi aga.”

Ta silmad kitsenesid ja aeglaselt naeratades uuris ta, kas ta tõepoolest vajas minu nõusolekut.

„Ei, aga ma…” uus valusööst jooksis mu oimukohast läbi ja ma aevastasin.

„Oh, lihtsalt küsi juba!”

„Sa oled haige. Thori nimel, kuidas sul see õnnestus?” pomises ta, unustades täielikult paha tuju, mille ta mind oodates üles oli puhunud.

„Ole sõnade järgi on see sellest, et ma paljajalu pärast öötunde ringi jooksen.”

„Tal on õigus…” ta vakatas. „Millal sa juba Olega rääkida jõudsid?”

Näitasin oru suunas.

„Just nüüd – ta peab Lambakarjuse juures huntidele vahti.”

„Eh, liiga palju minu jaoks.” andis ta alla ja tõmbas mantli seljast , et seda mu õlgade ümber sättida. Tekist oli vähe ja ma värisesin sellest hoolimata. Ta näitas mulle palki ja käskis istuda.

„Kas me ei võiks koju minna?” palusin, kuid ta ei võtnud mind kuulda, sonides, et me ajame seal teised üles ja mul ei jäänud midagi kui järgmise aevastusega istuma prantsatada.

„Algatuseks võiksid sa selgitada, mida Dalek taas lakas tegi?”

Sellele oli kerge vastata.

„Mul pole õrna aimugi, kuidas või miks ta uuesti lakas oli.” tõmbasin ta mantli tugevamalt ümber kananahaga kaetud keha. „Ma magasin.”

„Ja ta lihtsalt heitis su kõrvale nagu see oleks ta õigus?”

Viivitasin vastusega, et anda mu põskedele aega punaseks minna, kuid seda ei juhtunud, olin kas liiga väsinud või lihtsalt ei hoolinud enam.

„Sina olid see, kes tal esimene öö jääda lubas!” lükkasin süükoorma tagasi tema peale. Mul polnud mingit põhjust silmi kõrvale pöörata, sest võisin vanduda, et mul polnud sellega mitte miskit pistmist. „Ma võin pakkuda, et Erika laskis ta sisse ja see Sören, kellel ma end rahule käskisin jätta oli tegelikult Dalek, kuid ma ausalt ei teadnud, et see oli tema!”

„Pea hoogu! Kas sa väidad mulle, et Sören on Erika juures tihe külaline?”

Põika kõrvale enne kui noolega pihta saad, taipasin ja kehitasin õlgu. üritasin oma sõnu parandada. “Me enamasti ainult räägime – mees on liiga uje, et midagi meie juuresolekul ette võtta.”

Tajusin, et oleksin pidanud seda öeldes kõlama palju süütumalt, aga mida ma siis ütlema pidin? Ta külastas meid seal terve eelmise ja tänavuse suve ja ta oli üks meist.

„Pealegi ei tea Erika midagi naise kohustustest mehe ees.” See vastus oli silmnähtavalt talle vastukarva ja kogu jutuajamine võttis uue suuna.

„Ja sina? Sa oled kedagi õdusalt tunda saanud?”

Mu põsed korjasid nüüd üles selle puna, millest enne puudust oli olnud. „Sa tead, et mul on – miks sa seda üldse küsima pead?”

„Kui sul on sama püsiv sõber, siis soovitaksin ta peast visata – sa oled…”

„Mul ei ole mitte kedagi!” ma peaaegu röökisin talle kõrva. Kaua neil aega võttis mind ükskord usaldama hakata? „Ma lähen nüüd magama! Ja ma soovitan sul sama teha. Olen väsinud, aevastan ja mul on peavalu. Pealegi, kui Dalek uuesti heinalakka peaks ilmuma, eemaldan tal mõne kehaosa, mille järgi tal lahingus vajadust ei tunne!”

Ma ei oodanud ta vastust, eelistasin seda ja tõusin, et lahkuda. Nad võinuks kõik oma pealekäimisega veidi tagasi tõmmata või ma teengi midagi, mis takistab neil igavesest ajast igavesti mind mehele panne – näiteks lähen näkkidele seltsi või teen midagi muud lapsikut nagu…

„Ta tahab lapsi!”

„Mida?”

Komistasin peaaegu juurika otsa, millest ma üle üritasin astuda.

„Sa lubasid eemaldada ta… ta tahab lapsi – pea see meeles!”

Punastasin juuksejuurteni. Ma pidasin pigem silmas mõnd väikest sõrme või varvast.

„Mine magama!” hüüdsin selja taha ja tormasin edasi, suutmata enam unest mõeldagi. No aitäh selle huvitava mõtte eest! Nüüd ei suutnud ma muust enam mõeldagi kui ta näole, õlgadele ja ta…

Köhatasin kurgu puhtaks ja jätkasin teed lauta. Pärast mõningat mantliga sekeldamist jätsin selle redelipulga külge rippuma ja kiirustasin üles oma teki alla. Enne teki alla pugemist meenusid mulle pärnaõied, mis ma tugevalt rusikasse olin surunud. Neist ei olnud enam midagi järgi, mis kõlvanuks veel potti panna. Pettunult, hingasin sügavalt nende pehmet lõhna ja pudistasin need salli peale, lubades, et viskan nad hommikul välja.

Mu kõrvu jõudis Erika vaikne nuuksumine teisest laka otsast, kuid ma olin ta peale pahane ja kuigi see häiris mind, ei teinud ma katsetki teda peatada. Selle asemel pressisin käed kõrvadele ja teesklesin, et magan. Tegelikult mõtlesin rohkem Daleki peale kui unele, kuid Erika jaoks ma magasin.

Erinevad mõtted ujusid läbi mu peavalust haaratud pea, kuid mitte ükski ei seletanu mulle kõike ära. Seega pöördusin poole ahvatlevamate mõtete poole, selle asemel et edasi juurelda vastuste üle, mida mu aju keeldus mulle jagamast ja hakkasin mõttes hoopis Daleki meeldivamaid kehaosi üles lugema.

„Lauren?”

Ei, ma ei kuulanud teda. Pressisin kõrvad tugevamalt teki sisse.

„Lauren?”

Eirasin ka seda. See kahjuks ei hoidnud mind kuulmast, kuidas ta krabistades üle põranda minu poole roomas ja peagi tundsin, kuidas ta mu vasakut jalga toksas.

„Erika, tõsiselt,” alustasin pettunult oma kookonist välja ronides, „ma tahaks kas või…” jäin paugu pealt vait ja jõllitasin midagi suurt ja pruuni.

„Neetud.” Mu närvid hakkasid end uuesti üles kruttima ja ma olin selle pärast Erika peale väga pahane. Mul oli väga und vaja.

„Sa tarisid koera lakka.” küsisin julmalt. „Sa tõid koera lakka!” Põrnitsesin neid kahte läikivat ninasõõri, mis mu jalga nuuskisid.

„Ei toonud!” ta nuuksus veel.

„Siis Viika?” oigasin ja ajasin end ägisedes püsti, et see elukas kinni püüda, kuid lihtsam on vist väljalt tuult püüda. „Ma ju ütlesin talle, et koerad ei ole mängukannid! Tule siia, sina!” Viskusin talle peale, ent ta põrkus eest nagu üks väike peni, mida ta kohe mitte ei olnud ja suutis mu ponnistusi vältida.

“Viika magab täna toas.” selgitas Erika, ent olin liiga ametis lendava karvapalli püüdmisega, et talle kohe tähelepanu osutada.

„Kellele see monstrum siis kuulub?” uurisin vapustatult ja tegin viimase hüppe, maandudes raskelt põrandaluugi kõrvale heintesse, ent mul õnnestus eluka ühest tagumisest käpast kinni saada.

„Mulle!”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s