Neitsipärg 18

Ma lõin silmad lahti ammu enne teisi ja tegin end kasulikuks, tehes koldesse tule ja valmistades hommikusöögi. Kahtlesin, ega ema seda jooki liiga vara ei andnud, sest muidu oleksin vast sama kaua maganud kui teisedki.

Oli aeg ennast tegevuses hoida, oma haleda eluga edasi minna. Tahtsin ma seda või mitte, kihlus oli lõppenud ja nüüd pidin leidma endale teise põhjuse, miks ma veel siin olin. Ehk oli mõttekas võtta, mis mulle kuulus ja oma äri alustada? Ehk õnnestuks isegi osta jupike kaugele reisivast alusest ja tuludest pärast rahulikult elu lõpuni elada? Kohas, kuhu keegi mind otsima ei tulnud. Ja kus ei olnud hunte, panin paika esimese olulise joone oma uues elupaigas.

Pole olemas kohta, kus ei oleks hunte, tunnistasin kiiresti oma arutut viga ja pöördusin tagasi pakilisemate asjade poole.

Esiteks oli reede. See tähendas, et meil oli hunnik musta pesu ja noored murjamid, kes puhtaks pidid saama. Lisaks oli viimane reede enne suvist pööripäeva, mis tähendas aga, et ka kogu ülejäänud talu pidi plekituks saama. Seega oli meil teada, mida me tegema pidime.

Ega mehedki tööst priid olnud – selleks, et pühamast pühamal hommikul puhtad olla, pidid nad tänase päevaga lõpetama kõik puude lõhkumised, viimast korda kontrollima õlle ja mõdu maitset ja lõpetama laevade pesu, millega nad nädala algul olid alustanud ja kõige lõpuks ette valmistama pühapaiga, et pühapäeval sinna ande saaks viia.

Samuti tuli väikesed mutukad, nagu ema väikeseid tseremooniaid nimetas, täna ära teha. Pidi ju kindel olema, et loomad ka ülejäänud aasta terve oleksid ja vili kasvaks. See tähendas viimaste vihtade valmistamist ja viimaste rohtude lisamist kuivatusrestidele ja parte külge. Lehmadki said oma õnnistused ja kõige lõpuks pidid kõik asjad, mida me tahtsime pühasse hiide kaasa võtta, valmis olema pandud.

Nii lendas see päev mööda nagu poleks teda kunagi saabunudki. Hoidsin end terve päeva jooksus ja lõpuks otsisin lausa paaniliselt tegevust. Omamoodi oli see päev minu jaoks uuestisünd – kõik paistis selgem ja päikegi tundus kuumem, pannes sind ihaldama külma vett, mis küla piiri peal jõe kallaste vahel voolas. Lilledest enamik oli nüüdseks õide puhkenud ja õhk oli paks nende lõhnadest paks, pannes vaesed linnud veelgi südikamalt laulma ning meid veelgi kannatamatult sauna ootama.

Me lõpetasime majade küürimise õhtusel ajal, valmis hingeliseks ja kehaliseks viimase osa sellest uputatuna musta solgivette, mis põrandatelt tuli, pannes mind sauna järgi põlema hullemini kui keegi teine, keda ma päeva jooksul nägin. Mul oli ees vana kaltsupõll, kuid see pakkus vähe kaitset kui mu vend ühtäkki jõngermanniks muutus ja kogu vee, mille ma just ämbrisse tagasi olin kogunud, ühe sujuva liigutusega üle mu selja ja juuste kallas. Röögatasin ja mu vastus ta totrale lapsikusele oli märja kaltsu valus laks üle ta paljaste säärte. Me üllatuseks järgnes sellele naer, mis tegi kõhulihased tuimaks.

„Kuule…” Hagen vajus mu kõrvale põlvili ja noppis mu juustest nõelad, mis neid üleval hoidsid, samal ajal kui ma halli lapiga vett tagasi ämbrisse hakkasin tõstma. Ta tegi seda alati pärast mõnda tema trikki.

„Mm?”

„Sa ikka soovisid ju…” ta tegi paar hajusat liigutust ja laskis mu patsil selja peale vajuda.

Ma olin veel endast väljas, kuid ta oli mu vend ja kahest vennast ainuke, kelle eest ma ei tahtnud saladusi hoida, ta vääris tõde. Et aga kogu lugu üksikasjalikult teada saada, pidi ta selle minust välja pigistama.

„Jah, tahtsin küll. Kuid sel pole enam tähtsust.”

„Olgu…” Venitas ta ebalevalt, kuid ei läinud kuhugi, isegi siis kui ma teda veidi eemale tõukasin, et ta varvaste all lirtsuvat vett kätte saada. Ta jalad olid mõlemad porised, mis tähendas, et ta tuli kraavi puhastamast, jube töö, mida ta üle kuu oli edasi lükanud.

„Ma palusin tal oma ettepaneku üle mõelda,” tundsin, et pidin midagi ütlema, „kui ta teeb seda vaid kohusetundest või kui ta soovib abielluda selle viie aasta taguse minuga…”

Ta kuulas mind mõnda aega, lastes mul eesmärgitult pomiseda kuni ma vett kokku korjasin. Ta nägi välja kui põhjatu tünn, istudes seal ja mängides mu juuksenõeltega, vaid paar korda jutu vahele noogutades. Umbes pool tundi hiljem tekkis mul kahtlusi, kas ta veel kuulas või oli ta tukastanud, sest ta silmad olid kindlalt kinnitatud majavaimu vakale mu selja taga.

Tõmbasin end sirgu ja uurisin teda, mõteldes, kas on üldse võimalik, et inimene saab silmad lahti magada kui ta näole ilmus äkki pehme naeratus.

„Mis on?” küsisin imestunult.

„Sa ei andnud talle valikut, ehk soovib ta sinuga abielluda, sest on huvitatud sinust nüüd ja praegu?”

Väntasid seda lauset oma peas igast küljest, ent ei suutnud välja mõelda, mis mu sõnades selle küsimuse esile kutsus?

„Sa ise ütlesid, et andsid talle valida, kas ta on tulevikus sulle hooldajaks või teine isa – sa ei andnud talle kunagi valikut, et ta võiks olla su abikaasa!”

Aitäh, et tõid välja kõige mõttetuma põhjenduse, mida ma eales kuulnud olin. Pealegi, kui ma Dalekiga rääkisin, oma mäletamist mööda andsin ma talle selle võimaluse ka.

„Ma usun, et andsin,” ütlesin otse, „talle igatahes.”

Haarasin ämbri ja ajasin end püsti, aidates ka Hageni jalule.

„Ma olen põrandaga vist lõpetanud.”

„Kui sa andsid talle selle valiku, miks ta siis…” ta kõlas siiralt üllatunud, ent ma raputasin eitavalt pead ja asetasin käe talle õlale.

„Ta on oma valiku teinud. Ma ei pea teadma, miks ta selle valiku tegi, kuid see on lõplik ja ma ei jätka selle kooselu jahtimist. Mul on hea meel, et ta selle jandi ära lõpetas. Muidu oleks ta teinud vea, mis oleks meid kõiki hukutanud. Mul on hea meel, et tal oli julgust oma sõnadest taganeda ja on nüüd vaba, et oma pakkumine mõnele minust väärilisemale kaasale teha.”

Suudlesin teda põsele ja kõndisin välja, püüdlikult ennast tagasi hoides, et mitte naerma hakata sellest vabadusest, mis mu südant äkki ümbritses. Ta polnud peale mu esimese lauset sõnagi kuulanud! Ometi see, et ta seal istus ja nägu tegi mõjus sama hästi.

See pani mind mõtlema, ehk oli Dalek samasugune? Kuulas, kuid ei pannud eriti tähele, mida talle rääkisin? Ei, Dalek ei olnud selline, ehk natuke, kuid mitte kogu aeg. Mu mõtted peegeldusid ta silmades. Vähemalt ma lootsin, et need olid mu mõtted, mis ta silmad särama lõid, mitte mu mõttetud põhjendused.

Olgu ta milline tahes, Hagen oli mu enesetunnet nii palju tõstnud, et võisin ausalt öelda, et ma ei hoolinud sellest enam.

Kaks tundi hiljem olin teel sauna – meie oma oli majast paari minuti tee kaugusel – kui sattusin ootamatult veel ühe rünnaku ohvriks. Naised olid siin esimesed saunaminejad, sest meile meeldis soe, meeldiv, vähem karvu tõstev saun. Meeste arusaam saunast oli, et kui kivide peal kala praadida ei saa, on saun lahja.

Kokkupõrge meenutas vastu seina jooksmist, kusjuures mina olin sein ja tema oli hiiglane peidetuna õrna naisterahva kehasse – Daleki noorem õde Mirth lõikas sirelite juures mu teekonna lühikeseks, lükates mu jõuga tee pealt kõrvale. Ma ei tundnud teda kohe äragi, kuid raudkindel haare mu küünarnuki ümber ütles, et tema tundis.

„Mida sa endast õige arvad, ah?” kärkis ta kohe kui mul tekkis hetk enese vabastamiseks. „Ta pole sinu jaoks küllalt hea või mis?”

Vot see oli kohtumine, mille järgi ma igatsesin. Pigem lootsin seda vältida, kuid Hallandis oli see sama ebatõenäoline kui hernest uba kasvatada.

Ta nägu lõkendas raevust, mida ta silmad pildusid. Ta ei kandnud oma tanu nagu abielunaisele kohane ja olin kindel, et kui Rig seda näeks, oleks ta üpris vihane. Samas polnud ma kindel, et ta praegusel hetkel oleks väga tahtnud Mirthile sellekohast märkust teha, seismata vastamisi selle jõuga, mis Mirthist praegu täieverelise deemoni tegi.

„Või mis!” oleks mu vastus olnud, kuid ma ei julgenud. Tegelikult polnud mul õrna aimugi, mida öelda, sest ma ei teadnud kui kursis ta me olukorraga oli.

„Ta ilmub välja, šokeerib meid kõiki, öeldes, et abiellub sinuga ja nüüd…”

Põrkusin tagasi, et ta lendavate kätega mitte pihta saada. Polnud kahtlustki, et võimaluse korral oleks ta hea meelega paar litatakt mulle ka andnud. Ma oleksin seda küll teinud kui mu vend oleks koju tulnud ja välja kuulutanud kihluse inimesega, keda ma tänu ta minevikule kohe üldse oma tulevase vennanaisena poleks soovinud näha, kogu su elu tuksi keerab ja siis, kui sa oled juba valmis möönma, et ehk annab midagi veel päästa, teatab, et kokkulepe on katkestatud. Sain väga hästi aru, kuidas ta end tunda võis.

Oot… Olin oma mõtetega kaugel kui üks ootamatu lause ta lõputus jutuvadas äkki mu tähelepanu tagasi tõi. Kas ta ütles, et Dalek on kodus ja mossitab?

„…ja papa on nii vihane, et sa mu vennaga niimoodi mängisid ja ta on otsustanud nõukogu kokku ajada ja neilt nõuda, et sind üldse kogukonnast eemaldatakse ja…”

„Mida?” tundsin, kuidas mu põlved järgi andsid kui ta seda ütles.

„Jah, noh…” ta hoog rauges, „sa ei ole ju päriselt osa külast ja nüüd kui sa Daleki ettepanekust keeldusid ja seeläbi mu isa häbistasid, on nagu paslik…”

Maandusin matsuga selja taga seisvale kivile.

„Paslik?”

„…aga ma ei taha, et sind ära saadetaks,” jätkas ta, jättes mu küsimuse tähelepanuta „ja sa meeldid mulle rohkem kui need teised võimalikud naisekandidaadid – kujutad ette, üks neist ei osanud isegi süüa teha?”

„Mida sa nende naisekandidaatide all mõtled?” nõjatusin talle lähemale kui ta mu ette põlvitas ja ootamatult mu tuunikast välja tulnud niiti sikutama hakkas. Segasin ta tegevusele vahele ja vangistasin pehmelt ta käe, sest kui ta nii jätkas, olin varsti paljas.

„Kuna me ei teadnud, et Dalek siiani pruutide poole oleks vaadanud, otsis isa talle paar tüdrukut ja lubas, et kui ta naaseb, sunnib teda ühe neist kaasaks valima…” kehitas ta ebalevalt õlgu, nähtavalt häirituna, mida ta oma suure suu pärast pidi mulle paljastama.

Kuid minul seda häbi ei olnud ja mu nägu tõmbas kipra.

„On aeg, et ta endale pruudi valiks, taevas võtku! Ja kuna ta on vanim ka veel…”

Pressisin hambad tugevamalt kokku.

„Ah nii!”

Ta heitis mulle väga kummalise pilgu.

„Mis?” ta raputas pead. „Sa ei tea pooltki!” Ma kortsutasin kulmu, kuid ta pühkis selle kiirelt mu näolt. „Dalek ei rääkinud kellelegi oma plaanist sinuga ühte heita – me poleks pidanud pooltki seda vaeva nägema, mis meil nüüd läbi tuli teha! Aga nüüd kui sa talle ei ütlesid, papa on ikka tõsiselt vihane ja…”

Oot-oot-oot! Põhimõttelist ütles ta mulle praegu, et mind peetakse vastutavaks selle eest, et ta pole suutnud siiani paikseks jääda?

„Kuule, ma ei teadnud sellest samuti midagi!” asusin end kaitsma. „Ta ütles mulle alles hiljuti, et ta aastate eest mu vendadega asja paika pani, kuid mitte keegi neist ei suvatsenud mulle sellest rääkida! Ma peaaegu abiellusin ju teisega, mäletad?”

„Jajaa! Pole vaja mulle seda seletada, linnuke. Kuid me olime rõõmsad, et ta sinu valis! Vähemalt teame juba aastaid, mis sinu vead on ega pea hakkama Freya teab kellega ennast sobitama!”

Linnuke? Oh! Tuhat needust!

Pragasin endaga sel hetkel tõsiselt, taibates, et see väljend ei olnud mitte minu alandamiseks tagasi laste sekka, vaid puhtalt midagi, mida ta oli kodunt õppinud… Taevas võtku, ma olin teinekord ikka täisväärtuslik ohmu! Ja sellepärast lasin ma oma tulevase abielu aknast välja lennata? Mul tuleks pea maha võtta, mitte välja saata!

„Mis sul viga on?” ta kõlas murelikult ja ma taipasin alles siis, et peksin pead vastu selja taha jäänud puud. Hetkel, mil see teadmine mu tajudesse jõudis, tundsin ma ka kõige piinavamat valu mida ma eales tundnud olin.

„Ma olen nii loll…” ulgusin pead käte vahele peites.

„Oled jah! Miks sa muidu Daleki ettepanekust keeldusid?”

Ma ju… ma ei öelnud ju ei! Kogu see jama hakkas ju sellest, et ma palusin tal oma ettepaneku üle… oh põrgu!

„Kas mitte keegi ei saa oma teadmisi õigeks?” küsisin, väsinud nende süüdistustest nagu oleksin mina olnud see, kes kihluse katkestas. Ma olin seda juba kord seletanud!

„Ma ei lõpetanud kihlust! Dalek lõpetas!” Ta suu ammuli lõust oli ilmselge vihje, et ta ei teadnud kogu lugu. „Ja kui sa nii väga teada tahad, miks, küsi oma vennalt! Olen kindel, et talle lausa meeldib seda seletada. Ma vähemalt loodan, et talle meeldib, sest on üsna väsitav, kuidas te minus musta lammast näete. Ja isegi kui ta ei suvatse selgitusi anda, siis ei süüdistaks ma teda, sest arvestades põhjusi, mis selle taga on, ma vannun, on hea, et ta kihluse enne lõpetas kui et meid kõiki igavestesse kannatustesse vedas!”

Hüppasin püsti ja üritasin uhkelt tast mööda saada, kuid ta tõmbas mu tagasi.

„Aga sa ei saa aru!” pistis ta oma peenikese sõrme mu ribide vahele ja see tegi haiget. „Kui ta ei ütle, et see oli tema ja kõik arvavad, et see olid sina – sest praegu on kõik kindlad, et sa lasid tal seda öelda ainult selleks, et ennast süüst puhtaks pesta – mu isal on õigus nõuda su väljasaatmist!”

Ohkasin. Kui nii olid lood, siis polnud enam midagi teha.

„Las ta siis teeb seda – ma ei kavatse hinge heita puht selle pärast, et küla mu välja saadab! Ma pole niikuinii selle osa.”

Ta roosad huuled avanesid, et protestida, kuid ta ei öelnud sõnagi. Olin peaaegu kuuldekaugusest väljas kui ta viimane lause mu kõrvu jõudis.

„Aga ta tahabki ju su verd…”

Mu süda vajus sügavale, kuuldes teda seda ütlemas ja mitte kurbusest vaid puhtast õudusest. Nende isa oli piisavalt mõjukas, et oma tahtmist saada, eriti kui, nagu Mirth oli väitnud, ma ta au haavasin.

Seega olin ma ühe au asemel kahe mehe omaga mänginud ja kahjuks, hoides ühte vaateväljas, teise märkamata jätnud. Algaja viga, mille tulemusena olin endale saanud ühe tõsiselt võetavalt halva vaenlase. Kuid ma polnud veel valmis alla vandudma ja seega pidin leidma oma jamale lahenduse, ilma et Dalek selles süüdi jääks.

Jah, ja ma olin muidugi nii palju inimene, et ennast teise nimel ohverdada, mis sest et kena inimese nimel. Jättes kõrvale, et see inimene oli piisavalt kalkun, et lasta minul oma teo eest praadida, kõik au nimel.

Mu kätele tekkis kananahk – ma ei suutnud uskuda, et Dalek oli selline suli, et lasta mul selle eest surra! Mu sisikond ütles, et ma olin selles ise ka süüdi, kuid ta sai ju aru, miks ma seda tegin! Või pidin ma selle talle kivisse raiuma? Ta ei paistnud just mehena, kes vajas nämmutamist. Või ehk leidis ta lihtsalt, et olen tagaajamiseks liiga tülikas?

Kindlasti olin!

Ei, ma pidin jääma enesele kindlaks – ta silmad ei valetanud ja seega oli ta süda õige koha peal ning kui ma poleks teda mõtlema pannud, miks ja kuidas, oleksime ülehomme juba abielus.

Jõudsin saunani ja seisin nüüd selle ees nagu tola, kaalutledes, kas minna sisse või mitte. Olin seda oodanud terve päeva ja hakkasin ennast just paremini tundma kui ühtäkki asetati mu kaelale mõõk ja anti lubadus, mille osas puudusid minu jaoks igasugused head väljavaated ja mu südamesse tuli hirm, et ta polnud oma lubaduses üksinda. Aga mul oli nii väga vaja tugevat küürimist.

Lõpuks võitis ikkagi vajadus kuuma aurava sauna ja korraliku vanni järele ja ma ühinesin seltskonnaga.

Oleksin ma arvanud, et mind siin elusast peast nülitakse kui nad kuulevad Daleki otsusest, ei saanuks ma rohkem eksida. Nad võtsid seda üllatavalt hästi ja pärast mõningaid piinlikke selgitusi teistele me pere naistele, paistis, et see kõik võib paremini minna kui ma olin lasknud end uskuda.

Kahjuks ei olnud ülejäänud Halland sama meelt. Ammu enne lõunat leidsin ma ennast vastamisi naistega, kes allikal käisid. Nad seisid lihtsalt risti mu tee peale ette ja nimetasid mind litsiks, enne kui uurisid mitme mehega ma roomanud olen pärast seda rõõmuga oma au taanlasele loovutamist sellel neetud ööl. üks mu süüdistajatest oli samamoodi taanlastele ohvriks langenud, kuid seisis nüüd mu vastas ja lõõpis koos lambakarjaga. Olin üllatusest keeletu.

Ma ei saanud teha muud, kui edasi kõndida, selg sirgu ja pea püsti, vältides igasugused kõrvalpilke, et mitte lahvatadad veel mõnda varjul hoitud lõket ereda leegiga põlema. ühe vea ma siiski tegin ja nägin Olet meist mitte väga kaugel, pilk minule kinnitatud. Olin kindel, et ta nägi mu pisaraid, mida ma trotsides eemale püüdsin hoida. Ta oli piisavalt lähedal, et neid kuulda ja vihane nii minu kui teiste peale. Pidin olema kange, kuid hetkel ei olnud minus seda kangust kapa jagugi alles, ainult tahtmine end hiireurgu peita ja igaveseks sinna magama jääda. Ma ei saanud ajas tagasi minna ja otsast alata, käituda ideaalse tütrena nagu minult oodati ja avastada läbi abielu kui hea mees Dalek oli. Ma polnud selline, mulle pidid sotid olema selged enne tseremooniat.

Hingasin sügavalt sisse ja rapsisin paar korda ripsmetega, et pisaraid eemaldada, anudes jumalaid, et nad mulle jõudu annaks. . On tõepoolest tõsi, et sa ei tea, mida kaotad enne kui see su sõrmede vahelt libiseb, kuid ei saa igavesti seda taga nutta.

Nägin Olet uuesti kui pangesid veega tuppa kandsin. Ta seisis koos mu õdede-vendade ja vanematega ümber söögilaua ning põrnitsesid mind pilguga, mis mu südame puperdama lõi. Kuna ka Mirth ja Rig oldi seal, käed tugevalt omavahel põimitud, olin kindel, et midagi kohutavat on juhtunud.

Asetasin ämbrid aeglaselt põrandale ja lähenesin lauale. Kas ma tegin midagi valesti? Jälle? See käis küll kähku. Miks Mirth siin oli? Selle pärast, mida ta mulle eile rääkis?

Kui ma lauale lähenesin, nägin enda ees üht oma valmistatud rätikutest, mis kattis värskelt valminud leiba. Jäin laua otsa pidama, oodates, et keegi mulle selgitaks, mis siin toimus, kuid mõnda aega ei teinud nad muud kui ainult uurisid mind altkulmu, tekitades mu kõhus veel hullema pöörise.

Lõpuks, kui vaikus muutus juba pea talumatuks, ema köhatas.

„Aeg peita su neitsipärg, mu kallis.” ütles ta pehmelt ja sirutas mu pärja järgi, täielikult ignoreerides mu õõnes silmi.

Ma ei teadnud, mida teha kui ta pärja mu juustelt võttis. Klammerdusin laua külge, üritades kogu jõust mitte minestada. üritasin endale selgitada, et ma olin liiga vana, et seda üldse omadagi, kuid see ei aidanud ja ma tahtsin neilt küsida, miks?

Vaatasin, kuidas see käis läbi mu perekonna kätest ja jõudis ringiga Mirthini, kes selle kiire liigutusega oma rätiga kinni kattis. Ta naeratas mulle tunnustavalt kui ta seda tegi, ei mingit jälge eilsest vihast. Langetasin silmad ja viimaks sulgesin need üldse, oodates karistust, mis kindla peale järgnes või selgitust, miks Ole seal oli. Oletasin, et nende isa tahtmise pärast.

„Lauren,” vana Ole küsis vaikselt, nagu üritades mind üles ajada, „ava silmad ja vaata mulle otsa.”

Tegin vastumeelselt nagu palutud. Lõpeta see juba ära, võta oma mõõk ja saame sellega ühelepoole. Ma tahtsin rahu, nii endale kui mu perekonnale.

„Ma olen siin Rigi palvel,” heitsin kiire pilgu Rigi poole, mis… „et sulle antaks võimalus võtta tagasi Daleki otsus.”

Lakslaks.

Mida?

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s