Neitsipärg 2

Olin olnud ennatlik, paludes jumalatelt andestust ja lubades vastu võtta kõik, mis neil mulle varuks oli. Nüüd istusin sooja tule kõrval ja vahtisin silmad suured vanemaid, Hagenit ja oma kolme õde vaikuses. Kas nad tegid nalja? Kui see oli nali, siis sellest madalamale andis ikka langeda.

„Mis mõttes, pakkus oma kätt?”

Ja kes? Sorisin mõttes läbi kõik inimesed, kellega minevikus kohtunud olin ja ometi ei suutnud ma meenutada kedagi nimega Dalek, hoolimata isa ütlusest, et nende talu on küla lähedal. Nimi oli tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada nägu, mis sellega kokku käiks.

Hagen kordas aeglaselt kogu lauset. Punastasin. Ma teadsin, mida ta sellega mõtles, kas ei olnud ma seda juba mitte paar korda läbi teinud? Ma tahtsin teada, miks mees ise kohale ei suvatsenud ilmuda.

„Ma isegi ei tunne teda!”

Leidsin, et mul on igati õigus pahane olla. Siiani teadsin ma kõikide kosilaste kohta juba varem, kes nad olid ja millega tegelesid või siis tundsin kedagi, kes oskas mulle midagi jutustada – tema kohta ei teadnud ma aga mitte midagi ja mu võimalused ennast hullu eest kaitsta murenesid pea olematuks. Mu pahameel ei kõigutanud nende säravaid nägusid, mis kui selge jõepeegel mulle ainult ühte mõtet edastasid: tegemist oli tähtsa inimesega.

Tore! Või tähtis mees? Mulle tegi pakkumise mees, kes arvatavasti kohe orjade seast uut väljakutset hakkab otsima. Midagi, mis ei läinud kohe kuidagi kokku mu arusaamaga perekonnast. See oli siinmail tavaline, kuid oma lootuses, mille olin suutnud endale pikal koduteel luua, olin seadnud sihi pigem mehele, kes ei suudaks endale üle kahe sulase lubada ja seega oleks ta puhtalt minu päralt. Milline rumal mõte.

„Ma ei…” sosistasin, kuid sain sõnasabast kinni, nähes kui kurvaks nad muutusid. Kui ma ka selle pakkumise ära ütlen, tuleb sõda, tajusin kurvalt. „Ma mõtlen sellele?” pakkusin kiiruga ja nende silmad lõid uuesti särama.

Haarasin pingi pealt oma õlaräti ja kiirustasin õue värske õhu kätte, enne kui nad saanuks oma küsitlemist jätkata. Mu süda oli külm kui jää, kuid mida sain ma sinna parata? Olin lubanud jumalatele talitada venna parema äranägemise järgi. Ei teadnud ma siis kui kättemaksuhimulised nad olid ja kui välja ma nad ikka vihastanud olin, et nad oma kättemaksuga ka üldse ei viivitanud. Kiired olid, sunnikud.

Olin segaduses. Ma sain aru, et see oli tegelikult mõeldud mu õnnelikuks tegemiseks, et ma sain aidata oma perel tugevdada sidemeid hea sugupuuga – miks see mind siis nii kurvastas? Muidugi see väike asi, et Steenid olid taanlased ja mul puudusid selle rahvuse vastu igasugused soojemad tunded. Lisaks veel teada, et ma ohverdasin end mehe heaks, keda ma viimati nägin kui olin marakratt.

Ohverdan – ainuüksi see sõna tekitas mus judinaid. Ei, see polnud sõna, mida soovisin kasutada, otsustasin nüüd ja kohe teise vaatenurga otsida. Näiteks…

Hagen rääkis, et Magnus sõitis temaga merd, olles tema usaldusväärseim sõber ja parem käsi. See pidi ju midagi tähendama? Magnus ei läheks laeva, mida juhib kehv kapten, ega ju? Magnus oli siis kaheksateist kui nad merele asusid, mis teeks tema vanuseks… Jätsin selle mõtte sealsamas katki – mul polnud õrna aimugi, kui vana see mees oli ja kas sel üldse oli tähtsustki? Ta võis olla sama vana kui kivid rannikul, Hagen oleks nii või teisiti sellest puutumatuks jäänud. Ta pidi aga olema vanem kui Magnus, oli kõik, mida mu pundunud silmadega pea välja suutis mõelda ja see oli ka kogu otsus, milleni ma jõudsin ja leidsin, et polnud mingit lõbu matta end teadmatusse, millega mind siiani nii oskuslikult oli varustatud. Võisin endale nii mõndagi ette kujutada, tõelisemaks ei teinud seda aga miski.

Eriti häiris mind, miks ei oodanud heerold ära isa saabumist ja kui nad viis aastat merel olid, kuidas teadis ta Hageni poole pöörduda? Vastuse leidmiseks ei pidanud aga teab mis tark olema. Arvestades, et ka käskjalg tuli laevalt, oli selge, et olles kodust nii kaua eemal – tervelt viis aastat – ma tunneksin vist samasuurt koduigatsust. Ta ilmselgelt soovis lihtsalt oma peret näha ja ma ei tohiks oma kanaajuga siin nüüd olukorda keeruliseks mõelda.

Ma jõudsin oma jalutuskäiguga allikani, mida me joogivee jaoks kasutasime. Oma heameeleks ei leidnud ma sealt kedagi ja ma sättisin käed karikaks et endale janu kustutamiseks veidi vett ammutada. Mu suu kuivas ja kuivaks oli muutunud ka mu pea – kogu vedelik oli läinud ja alles jäi ainult sool. Lasin külmal veel aeglaselt üle sõrmede voolata. Janu see ei kustutanud, kuid meelt jahutas küll.

„Ja kui kaua sa siin liguneda mõtled?”

Tardusin paigale kohe kui see ajatu sügav hääl mu kõrvu jõudis. Pöördusin ja uurisin meest enda kõrval. Ta kandis heledat reisikuube ja ta pikk palgi kujuline habe oli korralikult harjatud, justkui valmistudes pidustusteks. Ta tõstis käed ja ootas, et ma teda kallistaksin ja ma teadsin, et olen teda kusagil näinud, kunagi ammu, kuid kutsuvad käed jäid vastuseta.

„Kas sa pole mitte kenake, tüdrik, rõõm on sinu peal silmi puhata.” ta astus sammu lähemale, mis pani minu taganema.

Kes ta selline oli? Ma ei suutnud meenutada kedagi tuttavat. Ega ta ometi see peigmees ei olnud? Võimatu! Me vaevu teadsime üksteist –ükski mees ei läheks ehku peale tüdrukut kallistama, eriti siin, kus see võis samahästi surmaotsust tähistada.

„No kuule! Pole enam tahtmist oma venda kallistada, ah?”

„Magnus?” mu meeled keeldusid seda uskumast. „Magnus!”

Ma peaaegu jooksin ta pikali, muutudes taas kord selleks väikeseks linnupojaks, kes oma vanema vennaga kunagi aastate eest hüvasti jättis, saades lohutusekingiks vaid väikese keerleva teetotumi. Muidugi pidin ma selle tillukese vurri nüüd nähtavale tooma ja talle näitama .

“Näe – mul on see alles!”

Magnuse nägu lõi rahulolust särama, enne kui lamba moodi muheles: „Vaat’ kui tore, ma suutsin oma õele täringud selgeks õpetada…”

„Mida?”

„Sul on see alles…” toksis ta sõrmega vurrkanni mu sõrmede vahel, laskmata mul oma sõnadesse pikemalt süüvida. „Sa ikka tead, mida need märgid külgede peal tähendavad?”

Ma aimasin, mida need märgid külje peal tähendasid, ent jätsin selle teadmise esialgu enese teada.

„Ei,” valetasin, „ma arvasin et see on kõigest vurr!”

„Tore, me jätamegi selle siis nii.” Ta paistis kohe rõõmsam ja rahuliku ja alustas tagasiteed maja poole, puksides mind samuti sinnapoole, kuid ma keeldusin.

„Ei!” nõudsin pahaselt, „Ma tahan teada, mida need tähendavad.”

Ma tundsin veidi ladina keelt kui see oli, mis takistas tal mulle seda avaldamast, võisin talle neid märke hääldada kui ta soovis. Ma palusin mungal neid endale jutustada, kes nii aasta eest ühel tormisel nädalal külla peavarju tuli otsima. Ta elas isa majas ja kui ta sõi, rääkis ta meile lugusid vanast ajast. Ma ei mõistnud pea üldse, mis mõistujuttu ta ajas, kuid mulle meeldis üks lugu sinepiseemnest. Et taevariik on sinepiseemne sarnane, mis pealtnäha on väike ja pruun, kuid millest saab valmides suur puu, mille ladvas linnud puhata ja pesitseda saavad. Ma vähemalt teadsin nii, et sellest kasvab suur puu, aga mis ime see sinep oli?

„Ma pole kindel, kas ma peaksin…”

„Palun?” manasin näole kõige lapselikuma ja armsama ilme, milleks ma võimeline olin – suu prunti ja kulmud kõrgele.

„Näed,” ta näitas A-d, „see tähendab aufer, see siin,” ta näitas D peale „on depone. Ja see on nihil ja viimane totum.”

Nii palju siis ladina keele õppimisest – mitte midagi ei saanud aru.

„Mida need tähendavad?”

Aufer lubab sul võtta tiigist ühe…”

„Kust?”

„Tiigist. Münte täis kausist. See on täringumäng, mäletad?”

„Muidugi, muidugi – jätka, jätka.”

„Kui depone peale jääb, pead panema üks või kaks münti tiiki, nihil ei tee midagi ja totum,” ta käsi lendas läbi õhu, „võta kõik!”

Vaatasin, kuidas ta vurri sõrmede vahel edasi tagasi keerutas ja selle kulunud tahke uuris. Puhkesin südamest naerma, oli hea, et ta tagasi oli.

„Ma hoidsin selle alles, sest sa lubasid mulle mängu õpetada.” Võtsin talt vurri ja peitsin tagasi vöökotti. Silitasin kergelt üle ta karvaste põskede. „Sa olid siis veel sile poiss kui te läksite,” pomisesin rõõmuga. Ta lõhnas mere järele, soola ja vetikate järele.

„Kuid kiiruses pole ma midagi kaotanud.” lõi ta oma rinna kummi, ent lisas siis õhates. „ja sina oled suureks kasvanud.” Ta silmad muutusid kurvaks, kuid järgmisel hetkel pühkis ta mõtte, peast ja noogutas. „Ja ilusaks kasvanud.”

„Jah,” istusin allika kõrvale kivile ja kutsusin ta enda kõrvale, patsutades sooja kivi „ja nagu õhtul nüüd selgus ka kihlatud.”

„Ma kuulsin,” ta kõlas murelikult ja võttis pakutud koha, „sa ei paista selle üle rõõmustavat?”

„Ma ei ole kindel, kas peaksin olema rõõmus või õnnetu. Olen korralikust kihlusest nii kaua eemale jäänud, on imelik taas kellegi silme ette sattuda.”

„Korralikust kihlusest?” ta oli nii jahmunud, et maigutas ainult suud ja purskas siis naerma. „Mis siin ometi vahepealt toimunud on? Või korralikust kihlusest!”

Muigasin, see kõlas tõepoolest imelikult ja nautisin, kuidas ta kõht kõveras mu kõrval kägaras ägises kui naer ta lihased valusaks võttis.

„Olen juba vana, oled sa märganud?” muutusin uuesti tõsiseks.

Ta laskus veidi kaugemale ja uudistas huviga mu tuulest pargitud nahka ja kulunud sinist kleiti, paljastas siis oma kollase hammasterea ja ütles: „Eip, olen näinud vanemaid.” Ta mõtles hetke. „Kuid ma arvasin, et olete juba kõik õnnelikult abielus?”

„Mina mitte.” vastasin tusaselt.

Sel hetkel saanuks ta rääkida kui tähtis on uute sidemete loomine perele ja mida tähendab vanatüdruku ülalpidamine, ent ta ei teinud seda.

„Miks siis mitte?” ta hääl oli pehme, kuid ma kuulsin selgelt teravat joont, mis ta kurgu kähedaks muutis.

Vaikisin hetke, et leida head argumenti.

„Ma pole teda veel näinudki?” kehitasin õlgu, ent sain sellest äkki jõudu juurde ja jätkasin tarmukalt, „Vabandage väga, aga ta tuleb Nordelisse ainult siis kui talle sobib. Viimane kord läksid sa temaga koos ja te jäite ära viieks aastaks. Kuidas ma saan abiellud kellegagi, kes saadab oma käskjala enda eest kosima, kes isegi oodata ei suvatse, mida talle vastatakse ja siis ootab veel mu täielikku pühendumust ja nõusolekut? Abielu hobuse seljas – nii näen ma tema ettepanekut. Kooselus saab siis huvitav olema! Kas ta arvab, et ma jään koju kuduma kui ta võtab sinu ja oma meeskonna ja te esimesel võimalusel uuele rüüsteretkele tormate? Kui õnnelik olen, näen teid veel korra enne surma! Seda muidugi, kui mulle on sellist õnne antud.”

„Lauren! Sa oled Hallandi naine – see on, kuidas asjad käivad! Sa ei saa talt ju oodata, et ta üleöö kaineks saaks ja oma mehed unustaks lihtsalt selle pärast, et ta…”

„Ma tean…” andsin alla, kuid tundsin äkki hirmu, mis mu sisimast kerkida tahtis ja lõpetamise asemel ma jätkasin vihaselt. „See kogu abieluvärk on kui üks suur ebaõnn – tema ainuke põhjus mu kätt paluda on kindlasti vajadus perele meelejärgi olla, mitte soovist minuga olla. Ja see on halb, Magnus, väga halb. Mul puudub igasugune soov abielluda mehega, kes pole suutnud kõikide nende aastate jooksul endale naist võtta! Mida muud see ikka näitab kui et tegemist on mõne veidrikuga, kellega keegi lihtsalt abielluda ei soovi ja kõige tipuks on tal kindlasti kalduvus naistega halvasti käituda. Kui ta mind kas või sõrme otsagagi puudutab, ma vannun, et lahkun ta majast kiiremini kui ta ennast ümbergi jõuab pöörata. Seda muidugi, kui oma suurtelt vallutusretkedelt aeg-ajalt naasta suvatseb.”

„Lauren!”

„Või tahab ta äkki, et ma temaga ühineks? Ma tean, et mõned naised teevad seda, kuigi ma ei ole veel ühtegi sellist kohanud ja ilmselt ka ei kohta, sest ma ei usu, et te ennast sellega üldse vaevama hakkate ja mind kaasa veate. Miks peaks siis temagi? Te olete ju sõdalased – ma pole isegi mere kallastel kõndinud! Ma luban, et olen nii halb kokk, et ta tahab must varsti ise lahti saada. Ja pesupäevad saavad huvitavad olema – tead küll, paljad tagumendid rohelise metsa vahel…”

„Lauren!”

Laksasin käed põlvede vahele.

„Taevas hoidku, ma ei taha abielluda! Mitte nii!” Anusin mõttes jumalaid, et nad mind kuulda võtaks, kuid kes kuulaks surelikke kui endal on tähtsamad lahingud, mis vajasid võitmist? „Miks see ei võiks olla keegi, keda ma tunnen?” küsisin loidunult. „Ma küll lubasin, et järgin Hageni soove, kuid pean tunnistama, abielu meremehega ei ole pooltki nii ahvatlev kui mehega väljadelt, kelle elu on raske kuid korrapärane. Või olla puussepa naine,” haarasin õlekõrrest, „vähemalt ma teaksin, kellega on tegu! Kaalub iga kell üles mehe, kes niimoodi oma asju läbi käskjala ajab.”

Ta jõllitas mind pikalt ja tõsiselt, nagu mõtiskledes, kas hüüda mu nime veel kord või mitte, kuid pühkis selle mõtte siis peast ja kuna ma olin niikuinii vait jäänud, asus otse asja kallale.

„Sa oled temaga kohtunud küll, Lauren.”

Olen või?

„Millal?” uurisin umbusklikult

„Sind on lihtsalt ära hirmutatud, õeke.”

„Kas mind võib selles süüdistada?” ma polnud valmis alla andma. „Millal me kohtusime? Kui ma olin kümnene? Ma olin kõigest laps! Ma ei ole enam see rotisabadega sinivereline kummitus! Ma olen naine, oma arvamuse ja oma nägemusega ja mul ei ole vaja partnerit, kellel on mingid väärastunud eluarusaamad ja kes paneb mind end tundma rumala ja lapsikuna. Ta näeb minus niimoodi ainult last, Magnus – last!”

Ta laskis mu halal veel mõnda aega kesta, enne kui oma suure käe minu omale asetas ja nii mu suu lukustas.

„On sulle kordagi pähe tulnud, et ta võib tegelikult hea mees olla?” küsis ta kähiseval häälel.

„Ma ei tea,” kehitasin õlgu. Mu pidev ulgumine hakkas endalegi tüütuks muutuma ja seda rohkem olin kindel, et temal oli sest ammu küll. „Mul pole olnud aega nii kaugele mõelda,” lisasin sosinal.

„Miks mitte?”

Ta kõlas imelikult. Heitsin talle kiire küsiva pilgu – ta kõlas siiralt üllatunud. „Käskjalg saabus vaevalt paari tunni eest.”

„Tõesti?” ta ehmunud hanepilgul mõlemale pool polnud lootustki märkamatuks jääda ja nähes, et ta oli avastatud, venitas ta vastumeelselt oma suu naerule ja patsutas südamlikult mu pruuni juukseid. „Ma kardan, Apal peab oma armastatud hobuse teenitud puhkusele saatma. Vaene mees – ta armastas väga seda metsalist ikka väga.”

„Miks ta oma hobusest loobuma peaks?” ei saanud ma aru. Apal armastas oma tulist täkku – ta oli temaga ratsutanud pea sama kaua kui ta oma naisega koos oli olnud. Talle meeldis nalja visata, et ta võis oma hobu kergesti oma naisega segi ajada – väike süütu nöök, mis ta naise nii mõnekski tubliks tunniks nii marru ajas, et mees öö taeva all pidi veetma.

„Mh?”

Ta oli oma mõtetega kaugel ja võttis veidi aega, enne kui talle meenus, mida ta just ütles.

„Noh,” avaldas ta süüdlaslikult, „me mõtlesime, kui ta hommikul siia jõuaks, oleks sul hoopis rohkem aega selle üle mõtelda.”

Kõle tühjus, mis mu kõhtu äkki tekkis oleks mu pooleks kiskunud, poleks ma kätega tugevalt ümbert kinni võtnud ja ennast kallistanud.

„Mul jäi vist midagi vahele,” sonisin loiult ta julmade sõnade peale, „ole hea, korda mida sa just ütlesid.”

Märatseva vee kohal on ainult üks võimalus eksimiseks ja mul puudusid igasugused kavatsused vennale ta viga andestada. Kui juba kukkusid auku, siis lange põhjani ja võta vastu see mats, mis sulle määratud, otsustasin ja pigistasin käed tugevamalt rätikusse. Arvatavasti oli ta siia saadetud puhtalt pinda sorkima, selgitama, et Dalek oli jõudnud külla juba eelmisel õhtul ja nägi minus väärilist naist või midagi, kuid vaevalt oodati, et ta otse välja sülitaks, et nad olid alles siiapoole teel kui käskjalg ette saadeti.

Ta pea vajus õlgade vahele ja mul ei jäänud muud üle kui käed rusikasse suruda ja pahameelest hambaid krigistada.

„Kuidas sul küll oma selle soperdisest keelega ellu õnnestunud jääda?” Lõin rusikad vastu kivi ja kahetsesin oma tegu. Kivi ja paljad sõrmenukid ei käi mitte kokku. Valus oli.

Ta kehitas õlgu.

„Ma hoidsin oma suu lukus?”

„Ja miks ma siis praegu sinuga räägin?” ei saanud ma aru.

„Mis sa sellega mõtled, tüdrik?” Ta silmad venisid suureks kui vankrirattad ja ta läks ilmselgest ebaõiglusest puhevile. Ma poleks iial arvanud, et ta seda nii südamesse võttis. Vana Magnus, keda mina tundsin, oleks selle kergelt naljaks pööranud.

Seepärast naeratasin kiiruga lepitavalt ja narritasin teda ettevaatlikult edasi: „On kaugele näha, et sul puudub anne sõnade peale!” suudlesin teda kergelt põsele. „Sellise jutuga on ta pruudist ilma enne kui ta minuga kohtudagi jõuab.”

Ta turtsus veidi omaette, kuid nähes, et mul puudusid kavatsused seda tüliks pöörata, ta leebus.

„Tal saab sinuga käed tööd täis olema…” ta kallistas mind ootamatult ja ma tundsin end hästi.

Paistis, et mu perekond oli mu saatuse osas otsusele jõudnud ja enam polnud oluline, oli jumalate käsi siin mängus või Teadmine, et see oli mu enda huvides mind millegipärast aga ei lohutanud. Saatusel võib olla tuhat keerdkäiku, kuid see ei lubanud veel õnne ega tähendanud, et ma neid teid lihtsameelselt läbima pidin. Ma tahtsin rohkem teada. Algatuseks teda tundma õppida, et kas või enne abieluvoodisse saamistki selgusele jõuda, mis portsu otsa ma sattunud olin. Minu meelest oli niigi halb, et ma end pallina teiste mänguliste sõrmede vahel tundis ja seepärast lugesid vanad traditsioonid mulle vähe, mis hoiatasid, et ei ole hea oma peigu enne tundma õppida. Olin olnud piisavalt tunnistajaks, kuhu mu äkkkihlused viia võisid ega soovinud vanu õppetunde niisama maha heita – kui ta ikka tolaks osutus, siis pikka pidu ma ei lubanud.

Tabasin äkki, et mu suhtumine Dalekisse oli muutunud – ta ei olnud enam koletis, kelle eest tuli end metsa peita, hirmutis, mille eest sõjamehedki pakku jooksid.

„Milline ta on?” küsisin otsusele jõudes ja hoides oma silmi kindlalt ämblikul, mis kahe kõrre vahele võrku punus. Magnus ei vastanud kohe ning hetkeks ei olnud ma kindel, kas ta mind üldse kuuliski, kuni ta lõpuks suu avas ja vastas. Kuid ta vastus ei rõõmustanud ei mind ega teda ennastki.

„Võta mu nõu kuulda, Lauren, sul pole millegi pärast vaja muretseda.”

Oleks see minu jaoks sama lihtsakoeline. Mu pea sumises kõigist neist vastamata küsimustest, mis ta öeldu vastukajaks tekkisid ja kõigi nende seas oli armetu nurgake, tühi koht, mida pidanuks täitma üks nägu, mu kihlatu nägu. Raputasin kiiruga pead, et seda kõledat nägemust silme eest peletada.

„Ma nii sooviks, et mul oleks sinu enesekindlus,” ütlesin kahtlevalt, „aga ma ei pruugi talle üldse meeldidagi kui ta mind tundma õpib.”

„Lauren, sa oled olnud ta südames juba ajast kui olid väike laps!” pahvatas ta üllatunult, nagu ei saaks ta aru, mis mind vaevas. Ega ta saanudki – ta tundis teda ju sünnist saati, ainult mind millegipärast mälestustega ei õnnistatud.

„Tore! Ta on mõni neist isatüüpidest, kes räägib minuga ainult nämmutades ja laulab mu õhtuti magama!” pahandasin südamest, taibates äkki, kui suur me vanusevahe võis tegelikult olla.

Laulab õhtuti magama? Taibates kohe, kui nõmedalt mu aju mind hetkega alt suudab vedada. Mis mul küll arus on! Mehed ei laulnud oma naisi õhtuti magama, ükstapuha kui suur see vanusevahe nende vahel ka on! Nad ei nämmutanud ega teinud muid häälitsusi ja mille hea pärast ma sellega nüüd välja tulin? Ma hakkasin ise ka segi minema.

„Lauren, sa oled ülekohtune!” Ta hea tuju oli kui käega pühitud.

Otsustasin sel kähku minna lasta – polnud mõtet panna venda olukorda, kus ta pidi oma kauaaegse sõbra au kaitsma hakkama puhtalt selle pärast, et minul oli paha tuju ja mõistus, mis küündis ainult lollusi välja mõtlema. Pealegi sain aru, et kui asi tõesti sõnasõtta kisuks, oleksin mina kaotaja pool – oli selge, et ta tundis teda paremini kui mina ja nii olid tülid kindlasti kiired tulema.

„Anna andeks, vend, pikk päev on selja taga ja ma olen väsinud. Ma pole just õde, keda sa vist eest leida lootsid – ei leebe, armas ega üdini hea.” ühmasin kaastundlikult.

„Ei, ei – sa oled täpselt selline nagu ma lootsin. Ma küll arvasin, et sa oled juba abielus ja jätad vaese Daleki pika näoga, aga isegi ilma tanuta oled sa just selline nagu sa olema peaks.

Ta kinkis mulle ühe oma lahkeist üllaist naeratustest. Mäletasin neid hästi. Ta rõõmustas mind, olin ta naeratustest puudust tundnud ja kui enne tunduski ebareaalne, et nad on lõpuks kodus tagasi, siis nüüd olid nad minu jaoks taas olemas. Ihkasin südamest, et Dalekil oleks samasugune naeratus, aval ja täis soojust. Ma ei usu, et keegi väljaspool Hallandi oleks uskunud, et me sõjamehed olid võimelised selliseks soojuseks, kuid me ei pidanud selles kunagi kahtlema ja kui merel olles pididki nad olema karmid ja võitmatud, siis siin tõestasid nad vastupidist, kaasaarvatud mu vennad ja mu isa.

Puna mu näol veeres ühest kõrvast teiseni.

„Tänan.”

„Palun-palun!” laksas ta käed muheledes põlvedele, „Näed nüüd, kas läks paremaks?”

Ikka peab ennast parimaks rohuks, mida naistele on loodud. Ta tegi mu südame soojaks ja viivuks olin veendunud, et ta seda tõepoolest ka oli – parim palsam haavadele, mis olid paranenud kuid tormi eel ikka tunda andsid.

„Jah, läks küll.”

„Seega…” venitas ta norivalt, „mul on veel keele libedust?”

Noogutasin. See oli see Magnus, kes siit ära läks – uhke kui tedrekukk ja sama tormakas kui mullukevadine pullivasikas.

„Ma ütleks, et te tundsite üksteist päris hästi.” ütles Magnus äkki, nähes kui vähe mind lohutas ta kidakeelsus ja teadmatus, mida see põhjustas. Pealegi oleksin ma niikuinii läinud ja kelleltki teiselt küsinud, milline Dalek oli. Muidugi ei saanud ta endale lubada, et keegi mulle kärbseid pähe ajas.

„Miks ma teda siis ei mäleta?”

„Ehk on hea, et sa ei mäleta,” pomises ta äkki habemesse, ent tabas siis oma mõtlematuse ja köhis koera moodi kurgu puhtaks, enne kui valju häälega lisas: „Ta käis tihti külas ja ta mängis sinuga. Ma ei mäleta kordagi, kui ta oleks tulnud ilma et ta sulle kingitust poleks toonud ja siis istus ta su kõrval tundide kaupa ja vaatas, kuidas sa kõik ta toodud kingid ära lõhkusid.”

„Ma ei…” punastasin juuksejuurteni.

See ei kõlanud minu moodi! Ei, ma ei lõhkunud ju teise toodud kingitusi!

„Oh, lõhkusid küll ja usu mind kui ma ütlen – sa tegid head tööd! Ma ei mäleta ühtegi mänguasja, mida ma su tillukeste aplate sõrmede vahel rohkem näinud oleks kui ühe korra.” Ta tegi pausi, et nautida mu kasvavat raevu ta vastikute sõnade üle. „Siis võtsid sa aega, et oodata, kuni sul oli ta täielik tähelepanu ja andsid ta kingid häbelikult talle tagasi anda.”

Tunnistan, see kõlas väga minu moodi…

„Paari tunni pärast tõi ta sulle uue nikerdatud pulgalooma ja sa kordasid oma tööd ka selle kallal. Igatahes, ma ei ole näinud teist nii kannatlikku meest kui Dalek sinuga oli.”

See jättis palju sügavama mulje kui lalisev joodik, keda ma endale ette kujutasin. Teisalt pani see mind imestama, miks ta pärast kõiki neid murtud oksanukke üldse mu kätt palus kui kõik, teha oskasin, oli tema kätetööd lõhkuda. See väike tõik muutis mu südame raskeks.

Magnus, nähes kuidas ma järjest enam süngeks muutusin ja küüru vajusin, ajendatuna tõigast, et mul puudus ka kõige väiksemgi hea naise kuulsuseraas, haaras mu õlast ja raputas mind kergelt, uurides, on, kas minuga on kõik korras.

„Muidugi on korras!” nähvasin, näost valge kui lumi. Olin halb valetaja ja ka seekord raputas ta etteheitvalt pead.

„Aga ma tõesti ei mäleta teda – teda nagu poleks olemas olnudki! Ma ei mäleta isegi päeva kui te lahkusite.” Muutsin kiiresti jutu suunda, ma ei soovinud hakata praegu igat purunenud oksa meenutama, sest olin kindel, et kõik, mis mul selleks oli vaja teha, oli anda vastav signaal ja ma kuuleks viimasest kui ühest. Ma soovisin jätkuvalt teada, et väiksena olin ma olnud häbelik tüdruk, kes ei julgenud metsas vilistadagi, kartes et mõni koll tuleb ja sööb mu ära.

„Lapsemälu,” lohutas Magnus, „ta ei rääkinud sinuga enne lahkumist aga aitab nüüd!” ta tõusis, „Mehed muutuvad kannatamatuks ja mu vaene hobune on ikka veel puu küljes kinni ja ootab, et keegi tark inimene teda toidaks ja rihmadest vabastaks.”

„Millal te saabusite?” küsisin ehmunult, taibates kui mõtlematult ma ta aega olin võtnud.

„Mitte väga ammu, kuid nägin naist siiapoole tulema ja arvasin, et näen Palat! Ueh, ta on mulle ikka meeldinud – kenad tillukesed õlad, nõgus selg… nagu vibu! Tuleb välja, et meil on neid nõgusselgu veel.” Ta naeris. „Ei taibanud, et see oled sina enne kui nägin isa tehtud neiupärga, mis ta teile Asdis pulmadeks tegi.”

Ta pilk rändas kaugele.

„Tuled ka?”

Ajasin end vastumeelselt püsti. Ma ei soovinud veel lahkuda, kuid noogutasin vastumeelselt, enne kui hajameelselt küsisin:

„Kas Dalek on teiste juures?”

„Muidugi.”

See väike sõna pani mind hetkega meelt muutma ja ma maandusin tagasi kivile istuma.

„Ma ei taha, et ta mind sellisena näeks!” teatasin, süda sees puperdamas nagu oleksin just karsumdi jääkülma järve sukeldunud. „Mitte täna.” lisasin ebalevalt. Jah! Nagu ma oodanuks, et ta mind hiljemgi punetava näo ja sassis juustega näeks, kuigi see oli niikuinii möödapääsmatu.

„Miks mitte?”

Muidugi ei saanud ta aru. õieti ei saanud minagi aru, mis mind nii meeletult ärritas. Kiirus. Kiirus, millega kõik aset võttis, tunne, et ma sain just sisse hingata kui kogu mu elu pani mind äkki hinge kinni hoidma. Kartus, et kui ma välja hingan, on kõik kadunud ja ma nägin vaid und. Mind üllatas, millist paanikat see minus külvas – kas see oli siis hirmu väärt?

„Sa pead temaga ükskord nii või teisiti kohtuma.” lohutas ta, aru saamata, mis mind tegelikult painas.

„Ma tean. Aga mitte täna – homme.”

„Tüdrik!”

„Sa võid mind lüüa, vedada läbi päikesetule, sööta huntidele ja nõeluda kalaluudega nõgestest sokikannaks, ma ei ilmu täna me nii-öelda peiu ette!” Lõin jalaga vastu maad ja tõmbasin protestiks salli tugevamalt ümber õlgade.

„Sel peiul on nimi, Lauren – Dalek! Õpi see endale selgeks!”

Jätsin ta märkuse tähelepanuta.

„Mul on vaja mõelda. Eriti nüüd. Ma ei pea talle oma otsusest teatama, sest olen kindel, et Hagen on kenasti selle juba ise ära otsustanud ja nad vaidlevad nüüd pruudirahade üle! Ma ei või ju kohal olla kui nad seda teevad, või kuidas?”

Magnus oli silmnähtavalt ärritunud kui ta mu juurest lahkus.

Ma istusin seal edasi, põrnitsedes tühjalt enese ette ja sisendasin endale jätkuvalt, et olen vihane, pahane nende ülbe käitumise pärast. Lootsin, et mingi hetk tekitab see minus tõesti viha ja ma olen võimeline kõik selle selja taha jätma. Kuid praegu olin lihtsalt pettunud, sügavalt solvunud ta käitumise üle.

Teistel oli vähemalt julgust minuga kõigepealt rääkida, enne kui nad isa juurde jõudsid ja oma nõudmisi esitama kukkusid. See, kuidas Dalek mind välja jättis, ei mõjunud mulle teps mitte hästi. Mu mõistus lihtsalt ei võtnud, miks ta minuga enne kohtuda ei tahtnud.

Ja see haavas. Sügavamalt kui nuga, mis tapab emise, kelle ümber põrsad õudusest uluvad.

Kas ma olin inetu vaadata? Mitte Magnuse silmis, aga talle võis ka andeks anda – nii pikka aega merel ja iga näitsik, kes nina eest läbi käib, on kenake. Kui sellele niimoodi vaadata, siis polnud mul midagi muretseda, kuid ma ei muretsenudki ju siin!

Ma olin pahane.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s