Neitsipärg 21

„Ma ei saa aru, mis selles meiega pistmist on kuna ma olin ju teadlik, miks see ette võeti ja seeg…”

Kahjuks sellega mu vastus ka piirdus, sest äkki paisati uks avali ja Dalek vajus sisse, silmad suured kui tõllarattad.

„Mulle teatati just, et te kavatse mu tulevase naise külast eemaldada!”

Olime selleks täiesti ette valmistamata. Vahtisime Dalekit ammulisui kuni ta närvid alt vedasid ja ta sammu tagasi astus, oskamata midagi öelda või teha.

„Noor mees, kas sa saad väljas oodata?” küsis Frode viisakalt kohe kui nõukogu oli oma kõnevõime tagasi saanud ja kopsas tähtsalt oma sauaga muldpõrandat. „See on kinnine nõupidamine!”

„Aga ma tulin siia, et…” ta püüdis selgitada, ent Ole oli juba teel ukse poole ja pressis ta jõuga tammepuust ukse taha enne kui selle ta nina all halastamatult sulges.

Ohoh! oli kõik, mida ma sel hetkel mõelda suutsin. Ausalt öeldes ei vajanud ma praegu tema abi, ma sain väga hästi ise ka hakkama. Seda kuni ta niimoodi sisse tormas, nõukogu ja minu poolsurnuks ehmatas ning me mõnusa vestluse kõik ära vussis. Nüüd olid nad taas ärritunud ja niipalju kui see mind puudutas, olin ma taas alguses tagasi.

Nad pöörasid pilgud tagasi minu peale. Tundsin, kuidas halvaendeline voog nad kahvatuks tegi, enne kui Frode oma sõlmilise sõrme tõstis. Olin kindel, et nüüd järgnes väike sakutamine teemal, miks ma midagi nii rumalat pidin korraldama, kuid selle asemel tardus ta paigale, silmad suured, ahmis äkki õhku ja pöördus siis mehe poole, kes ta vasakul käel istus.

„Kas ta ütles just, et tema tulevast naist?” küsis ta üllatunult.

Mees temast vasakul mõtles hetke, siis lõid ka tema silmad särama ja pärast nende suurenemist, noogutas.

„Ma usun et ütles jah!”

„Miks me siia kokku tulimegi?”

„Sest neiu Lauren keeldus?”

Mu silme ette kerkis midagi mulli lõhkemise moodi kui ühtäkki ruumis valitsenud pinge kadus ja nende kahe silmad tagasi minu peal peatusid.

„Mismis?” parempoolne mees ei kuulnud hästi, mida nad omavahel olid arutanud ja muidugi tuli ka tema jutuajamisse kaasata ja nii olin tunnistajaks ootamatule nägemusele kuidas seitse täiseas, parimais rõivais meest omavahel vadistasid nagu külamoorid.

Vaatasin neid mõnda aega ja tundsin, kuidas mu suunurgad taas ülespoole hakkasid ronima. Pressisin ruttu nad alla tagasi – polnud vaja teist korda neid sellega ärritada – ja köhatasin viisakalt, et neile meenutada, et ka mina istusin veel siin.

Arvan, et nad olid segaduses ega teadnud enam, mida minuga peale hakata. Esiotsa ei saanud nad mind karistada, kuid niisama ära mind ei lastud, sest küla rahu nõudis, et mind toodaks näiteks kõikidele, kes minu kingades tahtsid käia, nägemaks kuhu taolised valikud välja võisid viia. Viimasega olin vaikimisi ise ka ammu arvestanud, sest ükski perekond ei tahtnud endale nii allumatut tütart ja selle nimel pidi nõukogu ju hea seisma.

Köhatasin veel korra, kuid sellega ei saavutanud ma palju rohkem kui ühe kiire kõrvalpilgu Olelt. Rullisin käed rinnale risti ja ootasin ja ootasin ja ootasin… Lõpuks väsisin ootamisest täielikult, lasin end lõdvalt tooli peale rippu ja andsin silmadele vaba voli rändama minna.

Tihasepaar oli endale ühe palgi peale pesa ehitanud ja ma lõbustasin end lugemisega, mitu korda nad ära lendasid ja mitmel korral naasid, et poegadele süüa tuua. Ma teadsin seda tihaseemandat hästi – ta oli jälle koore kallal maiustamas käinud! Ta nokk oli ikka veel sellega pooleldi kaetud kui ta järgmise portsu väänlevaid röövikuid poegadele sisse söötis. Me olime hoolsad, et nõu alati kaetud saaks, kuid kui me naasime, oli kate tihtipeale õrnalt kõrvale tõstetud ning mõnikord võis pange kõrvalt leida ka kollaseid sulgi, vihjates, et mõnel kodumaol oli õnnestunud röövli sabasulgedele pihta saada. Silm silma vasta. Või tegelikult üks kehv koostöö, sest polnud mingi saladus, et madudele meeldis tihtipeale jätkata sealt, kus tihastel pooleli jäi.

Rähni täristamine tõmbas mu tähelepanu tihastelt endale. Paar päeva tagasi nägin üht paari maja lähedal, seal kus noored kuused puntras kasvasid. Nad olid oma sepakoja ehitanud kuuskedest vanimale ja see jäi siia piisavalt lähedale küll, et nende lärm läbi puuseinte kostaks. Trummeldamine lõppes ja ma pöörasin oma tähelepanu tagasi kukekarjale enda ees.

Nad ei olnud veel otsusele jõudnud ja seepärast pöörasin pilgu tihastele ja lõbustasin end mõnda aega nendega. Kena pesakond nelja pojaga. Keerasin oma pilgu tagasi just õigel hetkel, et vältida Frode kärkimist mu puuduliku tähelepanu osas.

„Nii, tüdrik, lõpeta see narri mängimine ja selgita ausalt, mis lood sinu ja selle noormehe vahel on.”

„Täpselt mida ma öelda tahstsin kui ta siia niimoodi sisse tormas!”

Ajasin end rõõmsalt sirgu, et lõpuks ometi me jutuajamist jätkata ja rääkisin oma loo uuesti. Ma muutusin selle juba üpris osavaks, kiitsin ennast kui tabasin, et seekord õnnestus mul seda rääkida ilma liigsete emotsioonideta. Mõtlesin, ehk peaksin ma selle üles kirjutama, kuid siis sain aru, et kui ma selle kirja panen, oleksin ma kuni aegade lõpuni kõigi nende nii-öelda tarkade inimeste hinnata, kes tegelikult minu sisse ei näe. Ja vähemalt kordki elus olin ma õnnelik, et ma kirjutada ei mõistnud.

„Ja hetkel ei ole sa kihlatud. Jälle.”

„Täpselt!” hüüdsin, hea meel, et nad asjast õieti aru said, ent kuuldes kui rõõmsalt see kõlas, tõmbasin hea mitu tooni madalamaks.

„See meeldib sulle?” Frode jäine hääl vajus mu varisevate äärtega augu põhja, kaevates seda hea mitu küünart madalamakski.

See oli trikiküsimus, hoiatas mu mõistus, kuid suu jõudis ette.

„Noh…” kehitasin ettevaatlikult õlgu, „omamoodi…”

Ole lendas kohe püsti ja röögatas näost punaseks värvudes.

„OMAMOODI??!?”

Atsa! Räägi veel halvast sõnavalikust.

„Ma mõtlesin sellega, et selle abieluga oli ju nii palju muret ja nüüd kui see on läbi, saame kenasti oma eluga ju edasi minna, õigus? Aga mul ei ole hea meel, et ta oma ettepaneku tagasi võttis!”

„Nii palju muret selle abieluga?” kordas Frode mornilt.

„Nojah!”

„Tüdrik – sa pole abielus olnudki!”

Mis? Ma mõtlesin kihlust! Mitte abielu ennast – olin kindel, et abielu ise võis olla lausa lillemeri kui ei ole enam kihlust ega pulmapidu, mille pärast muretseda. Lõin silmad alandlikult põrandale ja punastasin südamest.

„Vabandan oma halva sõnavaliku pärast, ma ei mõelnud tegel…” alustasin, kuid Frode katkestas rämedalt mu lalina ja palus Dalekil me väikese vestlusega ühineda.

Dalek võttis sisse koha minu pingi kõrval ja laksas sõrmed selja taha rusikasse nagu ta tihtipeale tegi, pea püsti, sõrmed pingutusest valged. Ta oli liiga ärritunud, et kainet mõistust omada ja see tegi mind murelikuks. Mitte ükski mees mu lähikondlaste seast ei suutnud rahulikult mõelda kui pidid vastamisi seisma millegagi, mis nende tavaolukorrast sellisel määral hea meelega käe välja sirutanud ja sõrmed tema sõrmede ümber sättinud, talle kinnitanud, et muretsemiseks polnud põhjust, ent kahtlesin kui mõtteksa see praegu oleks. Ta nägi välja nagu oleks ta äsja mitu versta maha jooksnud ja hingeldas ärritusest.

Mäletan kui kord isale ütlesin, et ta lemmikvasar oli karupüünisesse kukkunud. Ta polnud lihtsalt pahane vaid suisa raevus. Selle asemel, et meiega rumala teo pärast pahandada – me tahtsime ainult näha kui palju raskust kate vastu pidas – jooksis ta otse augu juurde ja oleks ehk vasarale järgigi hüpanud, poleks ta sel hetkel augu põhja sätitud odasid märganud. Et oma kallist tööriista tagasi saada, haaras ta Hageni jalast ja riputas poisi augu kohale, karjudes, et ta kohe kui vasarani ulatus, sellest kinni võtaks. kuigi teised pääsesid ilma otseste tagajärgedeta, oli Hageni röökimine teinud oma töö, karistus oli piisavalt ränk ja tekitas meile veel tükiks ajaks õudusunenägusid. Me ärkasime tihti öösiti üles, tihtipeale tagasi augu kohale riputatuna. Isa ei maininud seda juhtumit enam kunagi ja kannatas me hirmuunenägusid nagu tõeline karja juht. Kaks nädalat olid aga kõik lapsed ümbruskonnas kindlad, et ta oleks meid järgmine kord teolt tabades kindlalt tapnud ning omamoodi sai sellest õnnetust vasarast meile vabaduse sümbol.

Jah, kena lugu, mida meenutada, kuid Dalekil oli hetkel samasugune nägu peas ja minu kogemuste järgi kuulutas see ainult hukatust.

„Dalek,” alustas Frode rahulikult sõrmedega tihedalt läbi oma valge habeme kammides, „nagu ma aru saan, esitasid sa nõudmise Laurenile juba aastate eest?”

„Jah.”vastas ta selgelt.

Kogu kukekari muigas.

Küsitlemine kestis järgmised viis lõputut minutit. Ajaks, mil nad jõudsid osani, mis neid enam naerma ei ajanud, olin kindel, et mu pruunid juuksed olid vahepeal halliks läinud.

„Kuidas sa tõestad, et sa seekord mõtled temaga tõepoolest abielluda?” küsis Ole nii tõsiselt kui suutis ja järsku terendas mu silme ees lõplik häving.

Nägin silmanurgas midagi läikivat, kuid enne kui ma aru sain, millega tegu, lükkas Dalek oma keebi eest ja tõi mu suureks üllatueks nähtavale mu neitsipärja, mille Mirth oli oma räti alla peitnud.

„Minu käes on tema neitsilikkus!”

Jõllitasin pärga ta ülestõstetud käes ja kuulasin seda möirgavat naeru meie vastast, vajudes häbist aina sügavamale maa alla.

Tore, mõtlesin õndsa õudusega, lausa vapustav! Tõmbasin kopsud õhust võimalikult pingule ja hoidsin seda kinni, et mitte midagi tõsiselt rumalat öelda või teistega ühinedes end ribadeks naerda. Emb-kumb, ma pidin oma suu kinni hoidma.

„Ma ei ole enam neitsi.” sisistasin läbi kinniste hammaste kohe kui ei pidanud neist enam üle karjuma.

„Minu silmis sa oled, sest peale selle saatusliku öö ei ole sa lubanud enda kõrvale kedagi teist peale minu.”

Oleksin veel tugevamalt punastanud, poleks mu veri juba niigi keemise piiril võis ju olla merede hirm ja tõsiseltvõetav kapten, kuid ilmselgelt puudusid tal igasugused kogemused maa peal nõukoguga üks röökiv naerupahvakas täitis tühja saali ja see kaikus seinte pealt tagasi, tekitades mus endas isu ta nüüd ja kohe maha lüüa. Mu käsi liikus isegi pistoda poole, kuid olin selle suure sabina keskel maha jätnud. Tema õnn, sest vastasel juhul oleksin siit lahkunud tema munad kenasti mu lingu küljes kõlksumas ja ilma igasuguse kahetsustundeta, palju lapsi ta tulevikus saada soovis. Mõelnud sellele enne kui oma suurepärase päästeplaaniga lagedale tuli.

„Ohh,” Frode pühkis silma nurgast rõõmupisara, „mis meisse puutub, siis olete te üks paras paar. Nüüd laske jalga, enne kui su kena peig veel mõne vaimustava trikiga lagedale tuleb ja meid kõiki vesisesse hauda ajab.”

Mulle polnud vaja seda teist korda öelda ja ma vedasin oma kullakalli peiu kus seda ja teist, jättes endast maha naerda röökivad vanakesed, kes oma lärmiga nii mõnegi möödakäija, kes maja lähedusse jäi, koha peale olid naelutanud.

„Olete te kogu oma suguvõsaga hulluks läinud või?” Karjusin kohe kui uks me taga kinni vajus ja haarasin talt oma armastatus peavõru. „Kes teist õige selle vapustava plaaniga välja tuli, ah?”

See oli minu pärga ja mind ajas marru, et ta seda millegi nii nõmeda jaoks kasutanud oli. Lajatasin oma pärja tagasi juustele ja pressisin ta nii sügavale ümber pea, et see tegi lausa haiget ja teise hoobi saatsin otse ta soolestikku enne kui vihast punetades minema tormasin. Tal võttis aega, et sellest kosuda, kuid peagi oli ta mul sabas tagasi ning klammerdus ümber mu käe.

„Hei, linnuke, ma tegin ju kõigest nalja.” ütles ta muhedalt sooja häälega, mis võttis mu relvituks.

No mida sa peaksidki sellele vastama? Ta tegi ju kõigest nalja!

„Mulle ei meeldi need vembud, liiga palju teed sa neid minu kulul.” Sundisin end rahunema, kuid tulemuseks oli vaid hädine sosin. „Võta mind kordki tõsiselt ja lõpeta ära oma naljad! Nad olid valmis mu külast välja saatma sinu naljade pärast ja sina ei pruugi oma perega just parimates suhetes olla, kuid mulle juhtumisi meeldib minu oma ja ma tundsin end kogu aeg halvasti, et ma nad maha pidin jätma lihtsalt selle pärast, et ma olin loll ja lasin sul end teie poolt pidevalt ninapidi vedada.”

Ta muutus kohe tõsiseks ja pehmendas oma rusikat mu randme ümber, mis andis mulle võimaluse end lahti tõmmata. Vabandasin kiiruga ja jooksin majja, kus vanemad mu naasmist ootasid, et kuulda, mida nõukogu oli otsustanud.

„Kus Dalek on?” küsis ema murelikult kui ma neid nähes uksest kaugemale ei saanud.

„Kusagil kaugel ma loodan!” pressisin läbi hammaste, hingates sisse tuttavaid lõhnu. Maja hõngus värskest maarjaheinast, varjulilledest ja helmikast, mille kimbud kamina servale olid seatud. Ta küsimus pani mind kahtlema kas mu oma peregi selles loos nii puhas oli kui pealtnäha paistis, kuid praegu ei omanud see enam tähtsust. Ma olin vaba.

„Ma näen, et sul on su neitsipärg taas peas.” jätkas isa rõõmutult.

„Ma hoian teda peas ainult pulmadeni!” lubasin meeleheitlikult ja nägin silmanurgast tuld hääbumas. Jooksin selle juurde ja viskasin kiiruga paar halgu tulele söögiks. Miks see pärg neile kogu aeg ette jäi? See oli minu pärg! Ta ise valmistas selle mulle sõnadega, et see on minu kuni mu lahkumiseni tema majapidamisest ja oli minu otsustada, kellele ma selle edasi annan, oma tütardele või kui neid mulle ei kingitud, siis oma lapselastele.

Emal oli alati parem kuulmine.

„Mida?”

„Ma ütlesin, et hoian selle peas ainult oma pulmadeni!” hüüdsin valjemalt, et ta ei peaks seda kordama.

„Jajah, ma kuulsin sind juba enne. Seega…” venitas ta juba rõõmsamalt, „te ikka ei lõpetanud kihlust?”

„Oh, ei, kihlus leidis oma lõpu,” pahvatasin mõtlematult. „ta lõpetas selle küll, pole mingit kahtlustki.”

„Aga mida…”

„Ma luban tal õhtul selle uuesti välja kuulutada.” silusin sõnadega nende haiget saanud jahmatust, kui mu teadvusesse jõudis, mida ma neile just ütlesin.

Aga see oli ka viimane viga, mida ma olin nõus tegema ja seepärast otsustasin sealt kiiresti kaduda. Haarasin pingi pealt oma salli ja tormasin uksest välja, põrgates trepi peal oma peigmehe otsa. Dalek vahtis mind kui puunott. Tal oli nii imelik nägu peas, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja koputasin kergelt ta otsaesist. See kumises.

„Lõpeta see pealt kuulamine!” soovitasin soojalt, enne kui ta nägu imelikult naerule tõmbus.

„Ah et sa lubad mul kihluse uuesti välja kuulutada?” mõnitas ta lõbusalt, hääl kumisemas nagu tühi kaev.

Noogutasin.

„Ja sellega annad sa mulle loa endaga abielluda?”

Ma ei vastanud talle kohe, hingates sisse ta naha soolakat hõngu ja võttes endasse nii palju kui ma selle lühikese ajaga suutsin, luues endale esimest korralikku pilti, milline ta välja nägi, et ma saaks me lastele kunagi rääkida, kui kena ja armas nende papa välja nägi kui ta isiklikult selle kuldse küsimusega lõpuks lagedale tuli. Ja mitte läbi käskjala, vaid silmast silma.

„Ma juba andsin, mäletad?” ütlesin kavalalt ja keerutasin end tast mööda, astudes kiiresti mitu sammu, et ta haardeulatusest välja saada. Teadsin, et ei suuda tõsiseks jääda ja veel vähem mõistusele loota kui veel kauaks ta ligidusse jäin.

„Mida! Millal?”

„Pühas Hiies,” kehitasin õlgu, õieti isegi mäletamata, kus täpselt aga ma teadsin, et olin talle seda juba lubanud, „kui ma lubasin jumalatele, et abiellun mehega, kelle mu vennad mulle valivad.” Tegin kiire kniksu ja kadusin naeru kõhistades lauda taha.

 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s