Neitsipärg 22

Me ei maganud pööripäeva eel. Kes sel saatuslikul ööl silma korrakski looja lasi, jäi kogu ülejäänud aastaks laisaks ning laiskus tähendas nälga. Me ei tahtnud laisad olla. Kuigi mul poleks midagi olnud selle vastu, et mingi hetke rahulikult põõnata ja silmi puhata.

Öö oli aga ilus. Ma ei mäletanud oma elust, et miski võis nii ilus olla – lehmad ja nende kellad, mis öö hakul tuhmilt kulisesid. Puust lehmakellad olid meie piirkonnale omane kunsttükk. Kellad olid veel haruldased ja me polekski neid vajanud kui me ei teadnuks, et metsarahvast huvitasid meie veised ja nad oleks hea meelega nii mõnegi hea looma sohu ajanud, kui nad vaid kellasid ei kardaks. Pealegi andis see poistele võimaluse pühendada oma aega millelegi olulisemale kui pajuvilede valmistamisel, kuid neidki tegid nad ohtrasti. Nad tegid neid erilise kingitusena enne karjalaskepäeva kui lehmad esimest korda kevadel karjamaadele viidi. Kellad erinesid üksteisest kui öö ja päev, meenutades pigem pähklikoori, mida oli peremärkidega kaunistatud sai.

Jälgisin loomi eemalt, seistes vana tamme all, kus Ole oma suure suuga kõigele alguse pani. Lambad olid hiirvaikselt kobaras nagu tavaliselt, kikitades oma suuri kõrvu, et igat metsa poolt tulevat häält tähele panna ja ma ühinesin nendega nende vaikuses. Madalamad aedikud olid ikka veel udu varjus, kuigi oli juba päris hilja, vist südaöö paiku ning huntidel oli hea end sinna peita. Samas kahtlesin, et nad end sellega praegu vaevama hakkaks – kogu mets kubises ju vasikatest ja mullikatest.

Vabastasin end õhtuse pidusöögi ettevalmistamisest vahetades Viikaga oma kohustused ning veetsin nüüd aega lambaid valvates kuni suur tuli küla keskel leegid taeva poole heitis. Viika oli selle üle ainult õnnelik, sest nii sai ta ettevalmistustest esimest korda osa võtta, näidata, mida ta aasta jooksul uut oli õppinud.

„Sa ei olegi tule manu?” küsis Alva äkki kähinal, ilmudes kui maa alt minu kõrvale.

Kiljatasin ja hüppasin hea mitu sammu eemale, enne kui julgesin uuesti talle läheneda ja ta käe järgi haarasin, et kindlaks teha, ega ma haldjaga ei rääkinud.

„Tead,” ütlesin külmalt, sikutades rätti tugevamalt ümber, et taastada selle all olnud soojust, „mulle tõesti ei meeldinud, mis tal mulle öelda oli.”

Ta kehitas õlgu.

„Ma ei rääkinud sellest päevast,” ta hääl oli taas rahulik ja sahisev., „ma rääkisin su tulevikust.”

Mu tulevikust – kui meeldiv sõna. Mu tulevik peitis endas sama palju saladusi kui mu minevik ja mu elu oli selleks liiga lühike, et kõigile neile saladustele jälile saada.

Ta ohkas ja tõmbas kopsud tugevalt õhku täis, enne kui teatas, mis teda siia tõi. õigemini, ta lihtsalt vuristas ette, mida ma tegema pidin.

„Mine mööda teed külla ja tee peal korja üheksa erinevat õitsvat lille. Köida nad punase villaga üheks ja heida pööripäeva tulle. Tuli annab sulle vastuse.”

„Vastuse millele?”

„Mine, mine,” julgustas ta, „ma vaatan lammaste järele.”

Ta andis mulle kerge vopsu ja lükkas mu liikvele, haarates saua mu niigi külmunud sõrmede vahelt.

„Mine!”

Enne küla piirile jõudmist jäin seisma ja heitsin pilgu selja taha. Jätsin ta endast maha, sisimas imelik tunne. Ta seisis ikka veel oma koha peal, rahulik naeratus näol ja hommikueha suudlemas ta põ oli armas tüdruk ja palju targem kui ma eales üldse olin. Poleks ma temaga ühes külas kasvanud, poleks ma vist kindel, et ta üldse oli must noorem. Ta ei näinud väike välja, kaetuna tumesinise valgete servadega mantliga, hoidmas karjase saua. Kui mõni mees oleks teda seal nii näinud, võtaks ta Alva kohe naiseks, ehk isegi oodates, et ta täisikka jõuaks. Ehk ta ainult nägi noor välja kui tegelikult rääkisin ma raugaga, ühe väga armsa ja sõbraliku raugaga. Ma ei mäletagi tegelikult, et oleksin temas näinud endast nooremat.

Pöörasin end ringi ja jätkasin teekonda tule poole. Tegin nagu ta oli õpetanud ja korjasin tee pealt üheksa lille: karikakra, punast ristikut, veriheina ja naistepune, mooni, jaanikanni, meelespea, natuke hiirehernest ja roosat kurereha. Nad lõhnasid magusalt, veidi iiveldama ajavalt, kuid sellegipoolest hästi. Kõndisin otse tule juurde, eirates kõiki, kes end välja sirutasid, tahtsid mind enda ringi tõmmata ja viskasin kimbu leekidesse, kus need mõnda aega särisesid, enne kui tuhana ülejäänud okste peale vajusid.

Ma vahtisin leekidesse kuni tundsin kaht tugevat kätt ümber mu keskkoha ja kümme sõrme mu kõhul kokku põimusid. Mitte kordagi selle aja jooksul ei pilgutanud ma silmi ja äkki nägin ma leekide vahel tantsivaid kujusid ja kahest sellisest tantsijast moodustunud keerist, tantsijatest, kes olid nii lähestikku, et tundusid lausa ühena. Seda oli hirmutav näha ja samas oli see nii vapustavalt ilus! No ütle, hing, mida siin veel tahta oli? Ma ei suutnud uskuda, et see mul õnnestus. Igal aastal peale täisikka jõudmist, proovisin ma üht neist viisidest ja mitte kordagi polnud need mul õnnestunud. Välja arvatud nüüd. Korraga teadsin, et viga ei olnud mitte taimedes ega muus, vaid ma olin küsinud lihtsalt valesid küsimusi.

„Sa oled mu peale veel pahane?” küsis Dalek vaikselt, oma põsega minu oma silitades.

„Ei,” vastasin ausalt, ikka veel punasest valgusest võlutuna, „ei ole pahane.”

„Näeh,” kuulsin äkki Asdise häält enda kõrval ning minu ja leekide vahele ilmus pruun kruus.

„Asdis, sa ei tohiks midagi sellist juua enne kui laps valgust näeb,” pahandasin temaga, samal ajal kui ta mu sõrmi kruusi ümber sikutas.

„Mina seda ei joogi,” naeris ta avalalt ja lükkas kruusi mu näole lähemalt, „sina jood!”

„Ah,” ta lükka kruusi veelgi lähemale ja et mitte hammastest ilma jääda, pidin lubama tal end joota. Jõin nagu hobune, ma ei saanud enne arugi, et ma nii janune olin.

„Sa ikka tead, et see läheb sulle otse pähe?” küsis ta emalikult. „Ma ei näinud sind pidulauas.”

„Olen selles üsna kindel, „noogutasin, huuli varruka servaga puhtaks pühkides, „ma karjatasin lambaid.”

Ta uskus mind ja lubas kohe kui oli Dalekilt võtnud lubaduse minu eest head hoolt kanda mulle midagi söödavad tuua. Ei läinudki kaua, enne kui jook mu erksusele mõjuma hakkas. Aga jabura rõõmu asemele, nagu ma nii paljude meeste puhul olin näinud, muutis see jook mind hoopis järjest unisemaks. Dalek pidi lõpuks imetegusid sooritama, et mind üleval hoida. Ainult mõneks ajaks, sest peagi said ka tema oskused otsa ja ta pani mind paku peale istuma, andes mulle veel midagi juua. See maitses kui vesi, kuid ma ei olnud selle kindel.

Ma ei näinudki liha ega leiba, mida mulle lubati. Ausalt öelda ei mäletanud ma tegelikult juba pärast teist jooki midagi ja ehk oligi hea, sest hiljem sellele tagasi mõeldes ei tahtnudki ma enam teada, mida ma selles seisundis korda võisin saata. Näiteks tõestades oma täisealisust joostes… Jah, see oleks olnud liiga palju isegi minu jaoks.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s