Neitsipärg 23

Selle öö unenäod olid taas täis kiikuvaid puid. Kui ma lõpuks üles ärkasin, tundsin ma end kehvasti, kuid taevas oli ilus, helesinine ja vaid üksikute pilvetompudega. Siis lendas üks kajakas mu vaateväljast läbi ja ma naeratasin, mõeldes, et see pidi küll üks väga imelik unenägu olema – kõigepealt mets ja nüüd meri! Järgmisena öökisin südamest, sest millegipärast tundsin ma ka kala lõhna ja kriiksumine, mida mast tegi, oli natuke liiga tõeline, et seda unenäo kummitusega segi ajada.

Üritasin end liigutada, ent suutsin kookonist vabastada ainult käe. Hõõrusin otsaesist, proovides vähendada iiveldust, mida ma tavaliselt pärast mõnda ema unerohtu tundsin. Näiteks nagu see tee, mida mulle eile joodeti – ma tundsin pärast selle joomist end palju värskemalt ja puhanuna. ütlesin endale, et pean talt küsima, mida ta sinna sisse pani ja üritasin ülejäänud keha tekist vabastada.

Abi oli lähemal kui olin arvestanud ja hetk hiljem keerati mind mu teki seest välja sellise kiirusega, et kogu maailm mu silme ees ühtlaseks sinakaspruuniks massiks sulandus.

Hüppasin püsti ja maksin oma äkilisuse eest kogu hingest, veetes järgmised viis minutit pea üle reelingu ja kaotasin ka viimase vähese, mida olin õhtusöögiks saanud.

„Niinii, mu kullake,” kuulsin tuttavat häält ja mu ette ilmus sarv külma värske veega, mida saatis raske patsutus seljale, „tunned end nüüd paremini?”

Tundsin ta hääle ära, see oli vana Tollak Daleki meeskonnast. Ent olin liiga ametis mao väljaoksendamisega, et teda korrapäraselt tervitada ja seda seni kuni ta mu lõpuks püsti tõmbas, enda vastu keeras ja mind silmadega korralikult pealaest jalatallani üle mõõtis.

„Ma mõtsin, et sul ikka rohkem sees on, tüdrik.” raputas ta pahakspanevalt pead. „Sa näed väljah ju nagu näinuks sa vaimu, voh messugune sa välja nääd!”

Mu silmad aga ei peatunud tema peal, vaid rändasid kaugele üle ta pea, kaugele üle lõputu hõbedakarva vee. Ma ei julgenud isegi küsida, kus me olime ja neelasin sarvest uue sõõmu. Ta patsutas papalikult mu kleidi puhtaks ja nipsutas mu silme ees sõrmi, et mu tähelepanu tõmmata.

„Mu silmad petavad mind,” sosistasin raskustega aru saades, et ma olin ikkagi merel. Mul läks tükk aega, enne kui ma enam ühelt küljelt teisele ei kõikunud ja lõpuks potsatasin üldse Tollaki ette istuli, julgemata enda selja taha vaadata. Mu ette jäi draakoni saba, mis tähendas, et kogu meeskond ja pea jäid teisele poole.

„Magnus?” küsisin lühidalt, ulatasin Tollakile ta joogi tagasi ja laksates käed enda ümber, et ennast võimalikult hästi tasakaalu viia.

„Teine mees paremal,” noogutas ta tunnustavalt, saades aru, et ma polnud veel täie aru juures.

Kuhu iganes mu vend läks, seal pidi ka see mees olema.

„Dalek?”

„Esimene mees draakoni kõrval.” noogutas ta uuesti, patsist valla pääsenud juuksed tuules lehvimas. „Ta näitsik piab seal veetma enamuse oma ajast täpselt nii nagu ta meeski, kui sa seda tiada tahad.”

Ma ei tahtnud. Hetkel üritasin endale selgeks teha, kus ma täpselt asusin. Alles siis võisin hakata uurima, kui suur, pikk või lai mu istumise alune oli. Ma lootsin ikka veel, et kohe ärkan üles keset sooja heinalakka või karja kõrval, keda me metsas minuga koos seda alust jagasid, oli hetkel väga kõrvaline lugu, sest esmane probleem oli endale selgeks teha, et ma ikkagi olin laeva peal.

„On ta juba ärganud?” Dalek kõlas rahutumalt kui ta endale tunnistas, kuid Tollak ei näidanud välja, et ta seda kuulis.

„Jeh, ja milline pühak, „narris ta sõbralikult mu nina toksates, „juba toitis kaladki ää.”

Ta patsutas kergelt mu põske nagu mu isa teha suvatses kui nägi meid midagi talle meelepärast tegemas ja tõusis, lapates nööri kokku, mille puhastamisega ta parasjagu ametis oli.

Tänasin teda kõvera naeratusega, kuid ta lõbus olek hakkas vaikselt ka minu enesetundele paremini mõjuma ja kõht ei tõmmelnud enam sellise hooga kui varem. Ma ei vaadanud selja taha, kuid teadsin raudselt, et Dalek pidas seal inetut peenikest naeru.

„Võttis sul ka aega ärgata,” sosistas ta rõõmsalt ja kükitas mu selja taha. „Su ema teab häid unejooke,” jätkas ta kiiruga, nagu kartes, mida ma öelda võiks kui ta mulle võimaluse annab. Kuulsin sahinat kui ta oma mantli seljast võttis. „Aga Magnus ei öelnud midagi, et see nii kaua võiks kesta – kaks päeva…”

Mul oli piisavalt iseendagagi tegemist ja tema paristamine ei aidanud sellele teps mitte kaasa. Hetkel kui ta mainis kahte päeva, tõstsin kähku sõrme, et teda vaikima sundida, kuid kui ta tõesti vait jäi ja ma suu avasin, et talt midagi küsida, ei tulnud mu huultelt muud kui üllatunud ahh. Ma ei mäletanud, mida ma küsida tahtsin.

Ta aitas mu jalgele.

„Kuid ma ei pidanud su naiseks saama enne lõikust!” oli kõik mis hetkel mu mõistuses paika pidas.

„Jaah,” venitas ta rahulolevalt ja patsutas mu riided uuesti puhtaks kuigi Tollak seda hetk tagasi tegi.

„Aga me oleme keset merd. Miks oleme me keset merd? Ma mõtlesin täna lambaid pügada…”

Ta tõmbas oma punase mantli üle mu õlgade ja kinnitas selle prossiga paigale. See oli meeldivalt sama soe kui ta käed. Enne seda ma isegi ei teadnud kui väga ma soojust ihkasin. Just kui ta lõpetas langes tilk soolast merevett mulle otsaette.

„Sest sa kõnelesid ja mina kuulasin.” Ta vaatas mind nagu ma ennist teda olin uurinud, salvestades nägemust minust, enne kui pöidlaga tilga mu nina otsast pühkis. „Ma kuulasin, mida su süda ütles, mitte su mõistus läbi su õela suu rääkis ja veel, ma tahtsin sind eemale kõigist neist kurja suuga inimestest, kes su pea selle heinaga täitsid ja …”

„Mida?”

Ta tõmbus kohe sammu kaugemale, pistis pöidlad vöö vahele.

„Ära tule mulle ütlema, et ma tegin vale otsuse!”

Ta kärkimine teenis kohe kõikide ta meeste tähelepanu, pannes minu juuksejuurteni punastama. Vaatasin teda, täis uhkust ja hämmastust, suutmata otsustada kahe mõtte vahel – kas pahandada, et ta mu oma laeva tõi, mässituna teki sisse või suudelda teda selle eest, et ta ei kuulanud neid, kes meie eest uue aja paika panid, sest ka minul puudus tahtmine oodata veel neli kuud.

Ma ei suutnud otsustada ja puhkesin südamest naerma, sest ta suvepäikesest säravate juustega hiiglaslik kuju hakkas tõepoolest endas ise ka kahtlema.

„Sa panid mu kodunt pihta!” tulistasin tagasi, klammerdudes selle juures oma viimase killukese pahameele külge, kuid mu viha lahtus, naersdes hoopis selle kummalise kapteni üle enda ees.

„Ma tegin seda su venna loal.” vabandas ta kerge kummardusega ja astus sammu lähemale. Sellega sai nali otsa ja ta muutus uuesti tõsiseks.

Ta ei kiirustanud mind kallistama, vaid lihtsalt seisis seal ja vaatas mind nagu lammas uut aiaväravat. Alles siis kui ta mehed ta ümber õhu rõõmuhüüetega täitsid, sai ta oma eluvaimu tagasi, haaras mu sülle ja keerutas mind sellise jõuga, et mu magu sees taas ennast konnaks pidas.

„Ära mõtlegi!” hoiatas ta mu pöörlevaid silmi nähes ja pani mu tagasi jalgadele. „Sa oled nüüd mu naine ja kuulud merele nagu kõik teisedki.”

Tahtsin vastu vaielda, et mu sisikond oli vaevalt midagi, mis hoolis mere tahtmistest, kuid ta jõudis must ette.

„Küll sa harjud. Mõne päeva pärast.”

See lohutas mind veidi ja ma klammerdusin ta särgi külge, et keskenduda millelegi hoopis meeldivamale kui sellele, mis mu sees toimus ja märkasin kaeluse ümber tuttavat mustrit. Silitasin õrnalt üle mustri ja armastasin teda selle eest. Siis lükkasin oma pikad sõrmed ümber ta keha ja asetasin pea talle rinna peale, sulgesin silmad ja kujutasin, et me seisame ikka veel keset udust koplit, aedade lähedal ja maailmas polnud järgi mitte midagi, mille pärast tülli minna.

Nääh, mõne päeva võis ju rahus veeta.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s