Neitsipärg 4

Mul võttis aega, et tagasi jõuda. Ainuüksi hobuse pärast, kes oma arutu põgenemisega põhjapoolse küla külje alla jõudis ja ainuüksi sinna minek võttis juba mitu tundi aega. Teiseks tahtsin ma praegu kedagi väga maha lüüa ja mu ling, millest vennad õnneks midagi ei teadnud, oli kenasti hobuse sadula küljes. Probleem seisis selles, et ma pidin nii hobuse kui relvad kätte saama enne kui keegi teine mu kalli vara enda omaks tunnistas või mu vendadele tagastas ning nood mu väikesele vabadusele jälile said.

„Nirginägu!” karjusin valgele sabatutile järele ja tõmbasin hobuse seisma. Kaks tundi pärast sälu leidmist pähklivõsast ja see oli kolmas jänes, kes mu viskest pääses. Põrgu! Jumalad olid mu peale pahased. Selge, sain vihjest aru, ei ühtki pikajalgset täna mu patta.

Ma kaalusin tõsiselt minemajooksmist. Ma istusin seal hobuse seljas ja unistasin põhja poole minekust, nii kaugele kui külm lubas. Külm mind ei hirmutanud ega ka saamide juures elamine. Mis seal palju erinevat oligi? Talitasid loomi, otsisid süüa…

Ma ei olnud üks Hallandi rahvast, miks peaks mind huvitama, mida Dalek nendega teeb kui avastab, et pruut on läinud? Ma oleksin selleks ajaks juba kaugel.

Au – üksainus sõna, mis mu vere tarretama pani. Austus mind kasvatanud inimeste vastu, oma vanemate vastu. Öö varjus kättemaksust aetud surm ei olnud auväärne ja olin raudkindel, et Dalek nõuaks mu põgenemise eest verist hinda. Seda enne kui ta mulle järgi oleks tulnud ja mu nurjatuse igaveseks lõpetas.

Miks pidin ma jumalatele lubama, et annan oma pereõnne venna hoolde? Mida kurja ma jumalatele olin teinud? Nende arusaam Hageni aitamisest oli talle kinnitada – parim peig ühele üle käte läinud neiule on ainuke perekond, kellest ta tulihingeliselt eemale hoidis. Taanlased.

Steenid olid iseenesest auväärsed ja armastatud perekond, kuid siiski taanlased ja mulle oli vastumeelne kogu see rahvus. Mu vihkamise põhjus säras mu randmetelt ja kaelalt vastu isegi nüüd, neli aastat hiljem. Neli pikka heledat joont.

Ma ei soovinud praegu meenutada, mis sel ööl toimus. Olin kindel, et koju jõudes pean ma seda niikuinii selgitama asuma, kuid ennekõike pidin ma koju jõudma. Päevad olid küll pikad, kuid hämarik oli veel piisavalt pime, et muuta hobusega läbi metsa sõitmine pea võimatuks ettevõtmiseks. Kõik need oksad ja puuroikad, millesse hobune võis koperdada või minagi, kui mets liiga tihedaks kiskus ja ma hobuse seljast maha pidin tulema. Seega, kui ma tahtsin terve nahaga koju jõuda, pidin ma nüüd ja kohe teele asuma ning jätma oma unistused ja hala siiasamasse metsalagendikule keset udusulgset kasteheina.

Mul läks veel paar tundi, enne kui küla väravatest lõpuks läbi sain. Talu ukse ees ootasid mind Magnus ja Hagen, kes mu vastu võtsid ja Jensil hobuse talli käskisid talutada. Sellele järgnes avalik häbipost talu ees pingi peal. Mis tuli järgmisena, on parem jätta unistajatele mõtelda, sest mu keel keeldus seda kordamast.

„Ma nõustusin su sõbraga abiellu astuma!” paiskasin välja kohe kui nad hetkeks vait jäid, et hinge tõmmata, „Aga te jätsite mugavalt välja, et tegemist on taanlasega!”

„Mis sellel millegagi pistmist on? Ta on Steen! Nende suguvõsa on siin elanud kauem kui minu vanemad!” Magnuse sõrmed kiskusid konksu nagu kotkal ja ma teadsin, et ta oli valmis mu näo üles kratsima, sest kogu mu vastuseis oli tema jaoks arusaamatu.

Hagen laskus mu ette põlvedele, embas mu käsi ja alustas malbelt silma vaadates kõnet, mida ta vähemalt korra oli mulle juba ette kandnud. Ma ei andnud talle võimalustki.

„Hagen, sa oled seda mulle juba rääkinud! Aga oled sa unustanud, mida nad meiega tegid?” tõmbasin oma kollase tuunika kaeluse madalamale tuues armi nähtavale.

Anusin teda sõnatult, et ta oma lubaduse tagasi võtaks, murraks oma sõna, päästaks mind sellest jubedast õudusunenäost, kuid ta tõmbus must ainult eemale. Kuus naist said surma kui mehed üritasid sõjasalka eemal hoida. Nad mitte ainult ei tapetud, vaid rüvetati, kõhud kisti lõhki ja jäeti laipade pähe vedelema, oma haavadesse surema. Mul oli õnne ja pelk minestus päästis mind nende saatusest.

Magnus raputas ärritunult pead – ta ei saanud aru, mida ma talle näitasin. Tema jaoks ei olnud see muud kui noahaav, mis on pea olematuks paranenud. Ta ei saanudki teada, mis siin vahepeal toimunud oli, nad polnud siin veel nädalatki, et kõigi uudistega end kurssi viia. Vihkasin teda tema teadmatuse pärast. Pikka aega ei olnud ma kindel, et suudan talle ealeski andestada, aga aastatega, mil ma teda ei näinud ja polnud, kelle peale viha välja valada, viha hajus ja nii ka hirm, mis seda ööd ümbritses. Ainult armid jäid, et vetepeeglis õudusi meelde tuletada, kuid nüüd olen õppinud neidki eirama.

Hageni kulmud langesid tunduvalt, enne kui tal jätkus jälle õhku, et jätkata ja ta tõusis ragina saatel püsti.

„Steenidel ei olnuid sellega midagi pistmist! Kuidas sa julged üldse neid süüdistad?! Pea meeles, Lauren, sa oled samamoodi väljastpoolt tulnud, kuid me tervitasime sind oma peres ja oma külas!”

Ma teadsin seda niigi, et ma olen leidlaps. Tal polnud vaja mulle meenutada, kes ma olin või kes ma ei olnud. Hagenil oli õigus, et nad ei olnud sellega seotud – nendegi vara võeti nagu teiste omagi. Tal oli õigus, tal oli alati õigus, kuid mitte seekord, mitte nende osas. Mul puudus igasugune usaldus taanlaste vastu. Nad olid salakavalad mõrtsukad!

Samas usaldasin ma oma vendi, ma ei suutnud uskunud, et nad oleks mind andnud naiseks mehele, kellest nad võisid oodata sellist käitumist. Oli nii? Ta kontrollis kindlasti enne üle, eks ju?

„Osalised milles?” ei saanud Magnus aru.

Ta on tõepoolest kaua ära olnud. Tundsin talle kaasagi – järgmised kuu aega näeb ta veel paljugi, mis on teistmoodi ja erinev. Kuidas nad suutsid sedasi kodust nii kauaks üldse eemale jääda? Tulla iga kord uude koju, kus kõik mälestused tuleb uuesti luua ja näodki on erinevad.

„Ja mu kallis,” jätkas Hagen tarmukalt, „sa oled vist unustanud, oled juba kaheksateist ja me vallas pole järgi ühtki Hallandi meest, kes sind kosiks. Oled teinud tublit tööd nende eemale peletamisega! Seepärast valisin meelega kellegi, keda sa nii hästi ei tunne ega saa oma trikkidega eemale hirmutada!”

Magnus köhatas, meenutades hommikusi sündmusi. Midagi, mille kokkukeeramises ei võtnud ma endale mitte kui mingisugust vastutust. Ma kavatsesin tõepoolest suurepärane välja näha kui ma temaga esimest korda kokku peaksin juhtuma. Kust mina teadma pidin, et see neetud koperdis hobusele ettevaatamatult vastu külge annab ja viimane mu lihtsalt maha viskab. Muidugi, kuhu siis veel kui mitte oma tolmuvanni!

„Sa pead abielluma ja ta on viimane, kes oli nõus sind võtma.” Hagen hakkas oma kõnega lõpule jõudma. „Ma tahan, et sa ta vastu hea oleksid ja kokkuvõttes meid kõiki sellest jamast säästaksid!”

Vaikus on võti, mis sulgeb ebameeldivad jutuajamised, teadsin vana ütlust, seepärast otsustasin vaikida.

Mis seal ikka, paistis, et nad olid pruudirahade osas kokkuleppe saavutanud ja mul ei olnud mingit mõtet lisada nende muredele veel oma meelepaha. Eriti kui mu hala läks kurtidele kõrvadele, sest oli ilmselge, et nende ülesanne ei olnud mitte mind veenda, vaid selgitada, mis mind ees ootas. Uurisin hoopis, millal see õnnis perekonnavahetus toimub.

„Jaaniööl.”

Hukatuslik hääl ei kuulunud mu vendadele.

„See on liiga ruttu…” pomisesin ehmunult. Ta hääl ei kõlanud kuigi sõbralikult ja ja võttis mu hambad kohe plagisema.

Ma vihkasin kui mu hambad reeturlikult plagisema hakkasid. Külm, südamevalu ja meeleheide – ükskõik mis tavaellu ei sobinud, ma ei armastanud seda, sest see kõik oli kõigile näha ja seda tänu mu rahututele hammastele. Surusin nad tugevamalt üksteise vastu, et end piinlikust olukorrast säästa ja plagin teiste kõrvu ei jõuaks.

Keskendusin Dalekile, kes ukseaugus seisis. Ma ei pidanud selleks silmi pöörama, kes meid sellisel ajal veel pealt kuulaks?

„Tohin ma temaga rääkida?” pöördus ta mu vendade poole, kes omavahel pilgusõda pidasid.

„Sa võid ju proovida…” Magnuse heitunud õlakehitus ajas mu rohkem marru kui kalju, kes mu selja taga seisis. Kui ma vaid oleksin temaga kahekesi, ma nüliks selle alla vandunud etteheitlikkuse ta sõbralike silmade ümbert ja söödaksin selle talle sisse.

Mis tal viga oli? Magnus, kes siit merele läks, poleks eales minusse sellise tülpimusega suhtunud. Kõige hullem, paistis, et ta küllastumus kippus nooremale vennale külge jääma. Tõmbasin küüned järsult konksu, vedades vahtrapuust pinki sügavad vaod.

Enne kui mu kaks ülitarka allaandjat selle peale reageerida jõudsid, seisis Dalek meie vahel.

„Nelja silma all.”

Ta sai oma soovi. Nad lahkusid, kuigi vastumeelselt ja meid jäeti kahekesi.

Enne kui ta oma suu lahti sai teha, torisesin vaevukuuldavalt: „Kui sa kavatsed mulle midagi laulda, vannun, ma hüppan parem kohe järve ja saan sellega ühele poole.”

Ta pea nõksatas sirgu ja ta pööras end minu poole.

„Sulle ei meeldi laulud?”

Takseerisin teda hetke tummalt. Kas ma ütlesin seda?

„Meeldivad!” olin segaduses – mu huuled lasksid välja sõnu, mis käisid täiesti mu enda vastu juba enne vestlust. Mis siis veel pärast saab?

Ma armastasin laule, mida ma kuulsin õdedelt, Hagenilt või suures saalis. Kuid olin õppinud jälestama kosjapoiste vesiseid viise, sest tavaliselt pidin ma ootama kuni nad suvatsesid oma laulu lõpetasid, enne kui sain neile viisakalt korvi anda. Neile meeldis laulda ja nii oli see ootamine teinekord väga pikk.

„Ma…”

Pidin pausi tegema. Mu mõtted olid tühjad kohe kui ta mu ette astus ja see ei mõjunud ma niigi pooletoobisele mõtlemisele üldse hästi.

Kuid aega mulle ei antud ja üritasin võimalikult lühikese ajaga oma ütlemistesse korda luua.

„Ma ei usu lihtsalt, et praegu oleks laulu jaoks hea aeg.”

Lukustasin oma tulise häbist hõõguva pilgu ta tumepruunidele lehmanahast kingadele ilma igasuguse julguseta üles vaadata. Rihmad, mida ta oli kasutanud oma säärte mässimiseks, olid sama tooni mis kingadki, meenutades pigem saapasääri kui kingi.

„Vaata mulle otsa.” palus ta rahulikult.

Palju rahulikumalt kui ma olin oodanud mehelt, kes oli veetnud viimased pool tundi me nägelemist kuulates. Ta nägu oli puhas, ei mingit märki habemest. Pruuni päevituse järgi ei olnud tal seda kunagi ka olnud.

Võtsin aega, et teda uurida- lõppude lõpuks ei olnud ma teda rohkem näinud kui mõni ekslev pilk ta kehakujule ja see ütles mulle ta tõelise iseloomu kohta vähe. Kaks kõrva, kaks silma, kaks ninasõõret, üks nina, üks suu, lõug, kael ja rind – kõik paistis omal kohal. Pikkuselt oli ta Magnusega enam-vähem võrdne, ma ei pidanud end kõverasse ajama, et talle otsa vaadata.

Oleks ta siis mõni iludus – ta päikese poolt heledaks kõrvetatud õlgadest üleulatuvad juuksed ei sobinud mitte ta päevitunud nahaga. Hallid silmad ei sobinud samuti kogu ta uhke riietusega, tekitades pigem mulje kaupmehest kui kõrgelt austatud pikklaeva kaptenist. Särk, mille puhul ma oleks oodanud kõige rohkem tähelepanu, oli küll valge, kuid täiesti ilma ilustusteta ja ma tundsin end petetuna. Ma sain endale mehe, kes kuigi palju oma välimusest ei hoolinud.

Samas ei olnud ta väga ebameeldiv. Juba see, et ta suutis jääda rahulikuks kui mu kaks venda veidrat palagani etendasid, rääkis tema poolt. Pealegi ei meeldinud mulle mehed, kes ei suutnud ennast massist eraldada, kuid Dalek see-eest nägi välja nagu karu keset kitsekarja – ta kaljune hoiak oli kaugele tunda. Teine seik, mis oli meele järele.

„Paistab, et sul on mu ettepanekuga probleeme.” alustas ta kaalutletult, „Ma tahan teada, mis see on? Kas sa ei soovi minuga abielluda?”

Oleks mul vaid ta küsimusega võrdväärselt lihte vastus. Oot, see oli ju päris lihtne ikka küll!

„Ei.” vastasin vaikselt.

Ta võpatas, kuid jäi kangekaelselt paigale ja ootas mu selgitust. Mul ei jäänud muud üle kui ta kaljukujust jõudu ammutada ja üritasin kiiresti vastusele sügavamat sisu anda.

„See pole nii, et…” mu hääl vajus ära.

Enne oleks maailma otsa saanud kui ta end sealt liigutanud oleks, taipasin ta halle silmi imetledes. Kuid ma ei saanud talle öelda, et mu probleemiks oli tema sugupuu, mille juured olid kinnitatud Taanimaa mulda.

Hagenil oli õigus- Steenid ei olnud röövjõuguga seotus ja oli tervislik see endal meeles pidada.

„Ma sooviksin te pakkumise tagasi lükata,” proovisin uuesti, kuid vakatasin, nähes kuidas ta kulmud ootamatult alla vajusid, „sest…”

Mu oimukohad hakkasid valutama. Jumalad pidid mind täna ikka tõsiselt vihkama – ootamatult oli mu pea tühi kõigist neist põhjustest ja ma ei suutnud meenutada ka mitte üht põhjust, miks see abielu aset ei võinud leida. Kuidas saab üks lihas ta näost kõik, mis mu keelel kiheles välja suretada?

„Ma sooviks teilt teenet.” purskasin viimases hädas ja jäin ta reaktsiooni ootama. See polnud, mida ma öelda tahtsin, aga vähemalt ei vaikinud ma nagu viimane tola, kellena ma end hetkel ärateenitult tundsin.

„Millist teenet?” küsis ta rahulikult.

Oh taevas, mida ta must nüüd arvata võis? Mu sees hakkas huugama ja kõrvetised mu kõhus andsid tunda, et ma pole hommikust saadik ivagi hamba alla saanud. Aga kuna ma juba nii kaugele olin oma jutuga end vedanud ja pole paremat hetke kui praegu, siis pressisin sisikonda segamini paisanud hirmu tagasi tema pimedasse peidupaika ja ütlesin pea sosinal:

„Ma palun, et te annaksite mulle enne abielu võimaluse teid tundma õppida ja lükkaksite tseremoonia nii kauaks edasi.”

Mu hääl vajus iga öeldud sõnaga sügavamale, muutudes lause lõppedes päris sosinaks. Olin kindel, et Magnus ja Hagen kikitavad teiselpool seina kõrvu ja neil polnud vaja teada, mida ma just küsisin.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s