Neitsipärg 5

Arulage ja ennekuulmatu küsimus. Sain sellest ise aru kohe kui sõnad üle mu kuivanud huulte libisesid ja ootasin põksuva südamega ta keeldumist.

Asjad ei käinud nii. Siin sa kõigepealt abiellusid ja alles siis õppisid üksteist tundma ning kui sulle ei meeldinud, mida sa nägid, ootasid ära esimese öö kui ta purjuspäi sind läbi peksis ning sul tekkis õigus ennast lahutada. Ja siin ma nüüd olin – ootasin täiesti vastupidist.

Ta põrnitses mind pikka aega vaikides. Ma pole veel näinud meest kui nad on tummaks löödud, kuid see, kuidas ta mind jõllitas, andis märku, et üks seisab nüüd minu ees. Kuulasin ta hingamist, et kindlaks teha, kui marru ta läheb, kuid mu hämminguks jäi see sama rahulikuks kui enne.

„On sul keegi teine silmapiiril?” küsis ta aeglaselt, „Oled sa end kellelegi teisele lubanud?”

„Ei, pole mul kedagi teist!”

„Siis miks…?”

„Ma ei usalda mehi.”

Ta ei irvitanud ega hakanud tuliseid märkusi viskama nagu Hagen kui ma selle väikese tõega lagedale tulin.

„Ükski naine ei usalda.”

„Usaldavad!” protesteerisin. Asdis usaldas oma meest ja kuigi neil oli hetki nagu igal teiselgi, ei kõikunud see usaldus kordagi.

Ta parem kulm tõusis ja irve, mida ta oli püüdnud eemal hoida, ilmus ikkagi ta näole, muutes ta rahuliku, uhke hoiaku räpaseks ja labaseks. Pöörasin pilgu kõrvale, enne kui mu magu lõplikult krussi otsustas minna.

„Kas tõesti?”

„Jah!”

Ma ei näinud siin midagi lõbusat. Ma ei usaldanud neid, nende lapsikut mänguiha, millega nad elutähtsatesse otsustesse suhtusid ega oskust vastutuseta olukorrast pääseda.

Ogar naeratus ta huulilt kadus.

„Aga sa ei usalda mind.” ütles ta sosinal.

Raputasin pead. Ma ei usaldanud teda. Ihkasin olla sama enesekindel kui Asdis, kuid ma ei saanud ju ennast valetama sundida. Kui usaldust ei ole, ei ole ka mida sõnadesse panna, pole põhja, mille peal vett kanda.

„Ma ei tunne teid piisavalt, et usaldusest rääkida.” ütlesin kurvalt, häbi kajamas igas mu öeldud sõnas.

Ta naeratas, märkamatult. Kohe kui mu silm selle tabas, kortsutas ta uuesti kulmu. Mõtlesin, et on solvav kui keegi su üle naerab, tema naer oli aga soe, lootusrikas. Usaldus tuli ära teenida ja praegu jäi mulle mulje, et ta sai sellest ise ka aru.

„Kust su armid pärit on?” küsis ta järsult. „ Nende pärast kannad sa endaga pistoda?”

Noogutasin.

„Kõik tüdrukud külas kannavad neid.”

Olin teema muutuse eest tänulik – veel üks sõna usalduse nimel ja ma oleksin vist ise minema jalutanud.

„See ei olnud vanasti nii.”

„Palju on muutunud.”

„Tõsi.”

Ta vaikis, mõeldes, mida järgmiseks öelda või teha. Ta silmad liikusid tagasi mu kaelale ja jäid sinna pidama. Ma ei tundnud end hästi kui keegi mu arme jõllitama jäi ja hakkasin pingi peal nihelema.

„Ma saan teada, kust sa need armid said,” lubas ta tõsiselt, „varem või hiljem.”

Parem hiljem kui praegu, otsustasin ja istusin vaikides edasi. Teema vahetus oli hea, kuid minu nördimuseks viis see ikkagi tagasi usalduseni. Kas ma teen sellega nüüd algust või paari päeva pärast? Ootasin, et ta lahkuks, ent ükski lihas ta kehas ei liikunud.

Ah seda see hiljem tähendabki, mõtlesin mõrult. Ehk oligi parem? Kui ma praegu ei räägi, siis kuuleb ta seda kelleltki abivalmilt külamoorilt.

„Neli aastat tagasi, me langesime röövsalga ohvriks.”

Lihtne, lühike ja lööv ning võttis kõik kenasti kokku.

Mitte Daleki jaoks, kes ennast raskelt paremale jalale ootama sättis.

Hingasin sügavalt sisse ja alustasin oma kurba juttu.

„Taanlased ründasid meid neli aastat tagasi varatalvel.” Kui ta tundiski end sugupuu kaudu puudutatuna, ei saanud ma sinna midagi parata. Taanlased olid mu loos süüdlased. „Kuni mehed olid hõivatud talude kaitsmisega, pääsesid teised läbi ja kuus tüdrukut veeti metsa. Ma… Ma vist minestasin… Kui ma üles ärkasin oli mu kõri läbi lõigatud. õnneks, nagu näha, oli mu mõrtsukas käpard.”

Pöörasin pilgu vaole, mis mu peopesa läbis ja näitasin seda talle.

„Mu vasak käsi naelutati pistodaga saare külge.” Pidin hingama, sest haav mu käes tuksatas tuimalt valust, mida mineviku meenutamine tagasi tõi. „Pärast seda on meil kõigil pistodad.” lõpetasin kähinal ja laksasin käe tagasi enda kõrvale, pressides sõrmed kindlalt ümber vahtra sooja pinna.

Ta ei öelnud pikka aega sõnagi. Võisin ta näost näha kuidas ta mu öeldut seedis, vaagides seda nii ühelt kui teiselt poolt.

„Ja sellest pärast vihkad sa taane.” võttis ta mu sõnad kokku.

Kas ma vajasin paremat põhjust kui see?

„Tõestage, et olete teistsugune.” Sosistasin, talle otse silma vaadates.

„Kuidas?”

Kehitasin õlgu. Mul polnud õrna aimugi. Tahtsin vaid, et ta näitaks, et ta on hea mees, auväärne ja aus. Soovisin teda vaid jälgida, temaga harjuda – oli see liiga palju tahetud?

„Ma teen seda, sest olen kogunud piisavalt vara, et võtta naine ja kasvatada lapsi.” teatas ta kuivalt kui ma enam midagi öelda ei osanud. „Nagu ma aru saan, tahad sa seda teada?”

Ei, see ei olnud, mida ma kuulda tahtsin. Ta sõnad tegid mulle haiget, kuid see oli üks küsimustest, mis mu hingesopis tormi oli üles tõstnud. Vähemalt teadsin ma nüüd vastust.

„Ma ei tagane lepingust ega lükka pulmi edasi.” Andis ta oma otsuse. „Austan su vendi ja vanemaid selleks liiga palju, et midagi nii ülbelt naeruväärset korda saata.”

Ta viimased sõnad olid öeldud põluga, kuid kohe kui ta oli üleni öö varjudesse mässitud, kuulsin ma vaikset naeru.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s