Neitsipärg 6

Mul pole elu seeski olnud nii häbi. Maga end välja, korrutasin endale, küll hommik annab arukust. Kuid järgmisel hommikul ei tundnud ma end põrmugi paremini ega näinud ka sinist taevast. Murekoorem, mis mu õlgadele pandi pidi mu enda alla matma ja hetkel ei olnud mu lähedal kedagi, kes seda leevendada oleks saanud.

Üks oli kindel – ta päästis mu naha ja hoidis ära mu elu suurima vea. Hommikul sain ma aru, mis tagajärjed oleks me omapärane kokkulepe kaasa toonud. Pidin tunnistama, et isegi kui ta ei osutunud väga auväärseks meheks, sest enamus mehi kahjuks au osas ei hiilanud, siis vähemalt oli ta tark. Ma pidanuks oma vanuse kohta sama tark olema, kuid ometi kippusid sellised jubedad mõtlematused üle mu huulte lendama.

Magnus otsis mu järgneval päeval ülesse. Teda huvitasid samuti armid, mida ma eelmisel õhtul näitasin. Arvasin, et Hagen räägib talle ise, kuid nagu selgus oli too noormees ennast nii marru suutnud ajada, et keeldus kogu õhtu vältel teistega suhtlemast. Et asjaoludes aga paremat sotti saada, istuski ta nüüd minu kõrval laua ääres, rüüpas märjukest ja küsitles mind põhjalikult, kaasates ka eelmise õhtu sündmused, mida ta oma silmaga pealt ei näinud.

„Küsi Dalekilt.” ütlesin nahkselt, ilma igasuguse tahtmiseta oma läbielatud häbi meenutada.

„Ei tule kõne allagi!” röögatas ta näost punane kui vähk ja hüppas toolilt sellise jõuga, et võttis pingi kukkumisega kõrvaltki paar tükki kaasa.

Mu süda pidi seisma jääma – ma polnud kunagi teda nii vihasena näinud.

„Millega sa hakkama said?” nõudis ta üle minu kõrgudes. Hellast vennast, kellest ma nii kaua olin unistanud, ei olnud sel hetkel jälgegi.

„Me ainult rääkisime!” vastasin ehmunult.

„Millest te rääkisite?” nõudis ta, silmad lõkendamas.

„Ta… ma…” ma tõsiselt ei tahtnud talle kogu eilset ümber jutustada. „Ta tahtis vaid teada, miks see abielu mulle nii vastumeelt on. Ma rääkisin talle sama loo mille sullegi!”

„Sa ei valeta mulle praegu, ega ju?”

Milline ennekuulmatu mõte! Raputasin aeglaselt pead. Kogu see hirm, mida ta oma suure koguga mulle sisendas kadus kui vits vette. Miks ta arvas, et ma võinuks talle valetada? Ta on mu vend!

Kohe kui ta vait jäi ja mul võimalus tekkis, kadusin sealt, jättes Magnuse kannu taha mossitama. Ema püüdis mu õue peal kinni, kuid olin liiga närvis, et leida praegu tööd, mida ma teha saaks, ilma et ma midagi ära ei lõhuks. Ma lihtsalt ei kujutanud endale ette, et ma suudaks hetkel Magnusega samas ruumis olla ja põrandat pühkida ja mitte tülli minna. Lubasin hoopis õhtusöögiks supirohelist tuua ja pagesin metsa poole.

Ma ei saanud kauaks ära jääda, sest lisaks õhtusöögile oli mul nüüd pulmad, mille peale mõtelda, kuid isegi tunnike kodunt eemal võis anda mulle piisavalt palju vabadust, et vaadata toimuvat uue nurga alt.

Palju oli muresid, mis nüüd kõik lahendust ootasid, kuid mu esmaseks mureks olid hetkel jumalad. Olin peaaegu metsa tuka äärel kui mu pilk hiie poole rändas. Pidin nendega rääkima, miks pidanuks ma sellega siis viivitama? Tahtsin nende juurde minna ja neile otse näkku öelda, mis ma nende kurjast kosjasobitamisest arvasin ja neid veidi hurjutada, et nad mu kosilaseks Daleki valisid.

Ma ei oodanud andestust ja lubasin endale, et kui nad mu koerpõlve veel raskemaks suvatsevad teha, võtan endalt elu ja olen neile kohe palju lähemal, et neid oma kiusamist kahetsema panna. See on, ma lubasin lubaduse, sest mul ei tekkinud võimalustki end suuliselt väljendada.

„Siin sa mul oledki,” nägin Dalekit kohe kui olin saanud tammeringi keskele põlvitada, „mõtlesingi, et ma nägin sind siiapoole tulemas.”

„Mine ära!” sisistasin pahaselt ja sulgesin silmad, et ta oma maailmast kas või hetkeks kustutada ja tõstsin käed palveks. Ta ei lahkunud, vaid seisis mu selja taha, piisavalt lähedale, et mu meelerahu häirida.

Pärast mõningat ignoreerimist tajusin teda ikka veel seljataga.

„Kas ei ole seadust, mis keelab teise inimese palvetele vahele segada?”

Nagu see mägesid liigutaks kui sul on vaja nende lähedal midagi teha. Sääsk, mis ta ümber tiirutas maandus ta põsele ja ta ärkas.

„Mis, sa tulid neid siia tänama?”

„Ei!” Miks ma neid tänama peaksin? Oma tuksi keeratud elu eest? „Ma tulin ütlema, mida ma nende hiljutisest käitumisest arvan.”

„Sa tulid neid needma.” nentis ta pilviselt ja kõndis ringiga minu ette.

Turtsatasin ärritunult ja lasksin kätel tagasi külgedele langeda, enne kui silmad avasin ja vihaselt talle otse silma vaatasin.

„Jah! Ma tulin neid needma.”

„Hea, et ma tulin siis – mul pole vaja naist, kes on jumalate poolt ära neetud.”

Vajusin istuli. Ma olin juba sajatatud, sünnist saati nagu mu elunatuke mulle pidevalt tõestada armastas.

„Kas sa hiljaks ei ole jäänud?”

Mu küsimus kõlas mu tülpinud kõrvadele naljakalt, kuid ei toonud tema näole naeratust. Tahtsin et ta kaoks siit, jätaks mu rahule ja lahkuks, kuid nagu eilegi ei suvatsenud ta kuhugi minna.

„Miks?” küsis ta tõsiselt ja võttis mu vastas oleval kivil sambla peale istet. „Sest sa pead minuga abielluma?”

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda – see oli nii vana… Ta ei andnud mulle aega vastuseks, vaid jätkas, ajades end iga sõnaga rohkem keema.

„Ma saan aru, et hellitatud plikadele sobivad vaid kuningad, aga ma…”

„Ei!” karjatasin ehmunult. „Lõpeta mu solvamine!”

„Ja mida sa eile ise tegid?”

Õiglane – ma tõemeeli uskusin, et väärisin seda. Manasin näole oma kõige vihasema ilme, ent ei suutnud seda säilitada, märgates kuidas ta oma koha peal nihelema hakkas. Ta sättis end nagu jahimees, kes peab järgmisel hetkel kitsele järgi jooksma. Kas ta tõesti uskus, et ma jookseksin minema? Mühatasin sügavalt nördinult ja lasksin end rohkem konksu, näitamaks, et mul polnud plaanis kuhugi minna. Ma polnud enam laps, kelle ainus viis ebameeldivast vestlusest pääseda oli putku pista.

„Miks sa pead mind nii segadusse ajama?” ohkasin, üritades oma mõtetega tagasi käesolevasse hetke jõuda. „Kus ma ütlesin, et ma sinuga abielluda ei soovi? Ma ei mäleta, et oleksin seda kordagi öelnud – ma andsin jumalatele lubaduse abielluda mehega, kelle mu vennad mulle valivad ja mul on süle ja seljaga kavas oma lubadusest kinni pidada. Ma ei pidanud vaid võimalikuks, et mu kallid vennad samal päeval abieluga välja tulevad ega sedagi, et nad mu meheks dvergarist madalama taanlase valivad!”

Taipasin liiga hilja, mida ma oma ägeduses olin öelnud. Ta laskis mu solvangu kõrvust mööda ja kuigi ta hambad kuuldavalt kokku lõid, ei öelnud ta selle peale midagi.

„Sa lootsid , et ta on keegi, keda sa tunned?”

Ma ei saanud sest mehest aru – ma just solvasin teda ja ta käitus nagu oleksin rääkinud lilledest ja liblikatest. Kuid kui tema midagi öelda ei kavatsenud, ei hakanud ka mina selles edasi surkima. Muigasin hoopis, meenutades, mis mul vannet andes peast läbi käis.

„Ma lootsin, et nad on üldse alla andnud.”

Ta naeratas ja ma vannun, et see oli hetk kui ta mu rinna alla puges – ta kuuhallid silmad särasid päikese käes kui märjad merekivid ja mu süda hüppas.

„Ma arvasin, et sa oled vana mees…” tunnistasin ausalt, teda varjamatult uudistades.

„Kas ma pole siis?”

„Ei.” Mu silmad rändasin üle ta kergelt kortsulise näo. „Aga sa oled tume!”

„Merepäike pruunistab meid rohkem kui mandril.”

Sättisin end paremini istuma.

„Miks?”

Ta kehitas õlgu.

„Ma ei tea – see on alati nii olnud. Jumalannale meeldib meid tumedaks teha. Olen näinud mehi, kes on meist palju tumedamad.”

„Pole võimalik!”

Nad peaksid ju kogu aeg päikese käes olema, et täiesti mustaks muutuda.

„Ei-ei, see on tõsi – nad on sama mustad kui öö ja neil on lokkis juuksed nagu Ole lammastel!”

Mul oli äkki hea meel, et ta tuli ja mu tuju rõõmsamaks muutis. Kuidas see tal õnnestus, sellest ma aru ei saanud, kuid korraga olid pilved mu pea kohalt kadunud ja sinine taevas näitas oma haruldast palet.

„Ma mõtlesin su eilse palve peale.” sõnas ta tõsinedes kui oli mu imetlemisest isu täis saanud.

Pressisin hambad tugevamalt kokku ja tõmbasin sügavalt hinge. See mõttetus tuli nüüd ja kohe ära lõpetada.

„Ma…”

„Ma annan sulle su soovi.”

Lõin silmad üles. Rääkis ta tõsiselt? Ma tulin selle palvega välja puhtalt selleks, et vaikushetke täita, ma ei mõelnud seda isegi tõsiselt!

„Sul on kaks nädalat,” jätkas ta rahulikult, „enne tseremooniat küsin ma sinu käest uuesti, kas sa soovid minuga abielluda. Kui sa siis ütled ei, lasen ma sul minna.”

Jõllitasin teda, lihased üllatusest kanged. Kui ma oma tardumusest lõpuks ärkasin, oli ta ammu läinud. Ehk polnud ta valmis mu vastuseks, kuid ma soovisin, et ta oleks selle ära oodanud, sest järsku tabasin oma lolluse tegeliku ulatuse – pärast kahte nädalat ei pruukinud mina olla see, keda tema tahtis!

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s