Neitsipärg 8

Me ei veetnud oma suveöid kitsukeses majas, vaid lakas, kus värskelt kogutud hein kenasti me toimetusi varjas. Kesk võikäppasid, jaanirohtu ja aruheina lõhnas taevalikult, kui välja arvata lammaste kirbe hais, mis avatud luugist sisse kippus tungima. Kui luuk aga kenasti kinni hoitud sai, ei häirinud see meid, sest kes oleks nii rumal, et sellist vabadust puhtalt mõne lamba pärast käest anda? Me tundsime end kui kuningatarid, kolm noort õde üksi keset hiiglaslikku panipaikadest ja urgastest koosnevat heinamäge. Ja mis peamine – üksi.

Kuna lakka lastud tüdrukud kippusid ikka ulakad olema, olin täiesti veendunud, et me viimasel nädalal vallaliste seas võetakse see vabadus meilt ära. Puhtalt kindluse mõttes, sest kuigi me kallimad olid nüüd määratud, ei saanud ju ikkagi lubada, et pulmas üle antud pruut rikutud on. Nii oli tavaks. Välja arvatud minu puhul, kes ma endast mitteolenevatel põhjustel enam nii puutumatu ei olnud.

Traditsioone aga ei muuda ja me teadsime, et peaks me oma suuda nüüd lahti tegema, oleksime igavesest ajast igavesti maa külge aheldatud. Kindluse mõttes ei arutanud me seda üldse, isegi mitte siis kui vennad parandasid tagumise kopli väravat ega saanud oma kõrvu meie peal teritada. Ainuke noor tark, kellega me ei arvestanud ja kes muidugi pidi oma lõuapoolikut pingutama, oli väike Viika, kellel jätkus piisavalt jultumust õhtusöögi eel seda teha.

Seepärast ei suuda ma kirjeldada seda sappi, mis me keelele tungis kui me seal Erikaga istusime ja tummaks löödult Hageni otsust ootasime. Me ei jõudnud ära oodatagi, et Viikaga kahekesi jääda ja tal korralikult üle koosa tõmmata.

„Minu poolest võivad nad lakas magada.” katkestas ema kõheda vaikuse, „Kuni pulmapäevani on nad ju vabad.”

Vabad tõepoolest, heitsin vargsi Erikale vingus pilgu, enne kui juhtusin silmanurgast nägema, kuidas Viika huuled end taas paotasid ja tüdrukule kergelt kingaga vastu jalga sähvasin. Talle tänaseks aitas. Erika oli vaikselt nutma puhkemas ja see tont suvatses meid veel sisse soolata? Ei läinud läbi!

„Ma ei näe selles sammuti halba – neil on pead otsas. Olen kindel, et nad oskavad neid kasutada.” ütles isa rahulikult ja sirutas käe leivaviilu järele.

Hingasin kergendunult, isa ei olnud me üleandetust käitumisest veel kuulnud ja kui vedas, ei kuulnud nad sellest enne kui me turvaliselt tanu alla saime. Algatuseks tuli sulgeda aga üks suu, millest tõotas saada külamooride uus kamba pea.

„Jaah, neil on kohe kindlasti oskust oma pead kasutada.” ütles Hagen pilkavalt Magnusele ühemõtteliselt vihjates, mida me nendega teinud olime.

Kindlasti saaks Viika ilma keeleta hakkama, eks ju? Kui tal on selline õel oskus oma keelt kasutada, olen kindel, et mõne aja pärast tulevad teisedki meid tänama. Rahvasuu ju ei valeta – rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Vanemad ei teinud Hageni tähelepanekut märkamagi. Vähemalt ei tahtnud nad end asjasse segada, kuid isa kulmude vahele tekkis ikkagi murettekitav kurv, mis tähendas, et edaspidi olime suurema tähelepanu all ikkagi.

Oli avalik saladus, et noormehed meil lakas külas käisid või kui meie jooksime teisi külastama. Kuid me ei teinud enamasti muud kui rääkisime. Selle „enamasti” pärast aga tegime me seda võimalikult salaja.

Viimasel ajal oli me ainukeseks külaliseks heledapäine Sören, kes pärast loojanguid Erikaga juttu tuli ajama, sest teised olid me kriiksuvast uksest haisu ninna saanud ja hoidsid pärast väikest kokkupõrget Hageni piitsaga heaga eemale. Sören oli esimene vapper hing, kes julges tagasi tulla, kuid teised pole veel julgust kokku võtnud. Noorima puhul ehk võtavad.

Mind pani imestama, et Viika Sörenit sisse ei rääkinud kui ta nii agaralt meid lakast välja tahtis saada. Talle oli vastukarva, et Sören niimoodi keset ööd sisse trügis, sest me hoidsime teda oma jutuvadaga teinekord pikalt üleval, enne kui nooruki välja viskasime. Nagu noorele neiule kohale, lubas ta sellest isale ja Hagenile rääkida. Minu nägemuse järgi oleks selline mõtlematu käik ta lehmakeelele hukatuseks saanud. Ainus, mis teda kitumisest hoidis oli lubadus mitte kunagi abielluda. Ja mitte ainult seda. Vandusin, et magan temaga seal üleval veel viis aastat ning hüüan „Varas!” iga kord kui mõni poiss tema pärast üles lakka peaks ronima ja vaadaku siis, kuidas kaebamine mekib. üks kahest, kas mu tühi lubadus mõjus või ta ei olnud ikkagi selline lobamokk nagu ta ennast nii tihti oli tõestanud, aga pärast Hageni läbiviidud ajujahti ei saanud vanemad kunagi me öisest külalisest teada.

Kui ma õieti mäletan, oli vargalubadus see, mida Asdis minu peal kasutas kui mu tuju järsult langema hakkas seoses tema sõbra igaöise külaskäiguga kohe kohe kui peamajas tuled kustusid. Kui sa veel poistest huvitatud ei ole, võib see olla ikka päris tüütu kuulata, kuidas nad sinust vaid mõne sammu kaugusel su õdedega sahistavad. Mis muidugi ei vähendanud Viika vastumeelsust.

Toit oli täna kirbe ega läinud alla ka rohke joogiga. Teravalt mõjus ka vaikus, mis kogu söömist saatis – iga lusika liigutus, iga mälutud leivapala oli kuulda. Ma ei tundnud end süüdi, kuid Erika piinlik olek mõjus mulle halvasti ja varsti hakkas kõigil palav, vaatamata jahedusele, mis kojas tavaliselt valitses.

Erika reetis ennast ja hakkas nihelema, muutes meie vastas istuva Viika sellest ainult julgemaks. Ta avas taas suu, liiga laiali, et sinna pudrulusikat toppida ja ma rehmasin hooletult üle ta pahkluu.

„Ma panen selle nende endi südametunnistusele oma au puutumatuna hoida!” ütles isa lõpuks tõsiselt ja tõusis lauast, päästes Viika veel paarist sinikast, mis ta peenikesi jalgu kaunistanud oleks.

Saatsin teda pilguga kuni ta ukse taha kadus. Asi oli otsustatud, me võisime lakas edasi magada.

Vastupidiselt me kibestunud lubadusele võis Viika jätkata oma elu sama pika keelega kui ema talle sünnil oli andnud. Järgmisel korral, vandusime, selgitades talle pärast õhtusööki ta halba ajastust, järgmisel korral viime oma lubaduse täide, peaks ta veel korra oma kõntsast keelt nii valesti ajastama.

Kui talitamised välja arvata, veetsime enamuse ajast seal samas kust hommik meid leidis – uksepakul istudes. Loojanguni oli veel aega ja vihmaga aega kleite õmmeldes, mis kibekärmelt valmis pidid saama ja omaette nohisedes, sest lauaäärne vestlus jättis meid ebalevaks ja kellelgi polnud tuju laulda. Ajaks kui me koristamise lõpetasime, oli ilm läinud paremuse poole ja lompides, mis vihma järel karjamaid ja külavaheteid ilmestasid, säras üle tüki aja sinine taevas. Kõrge rohi tilkus veest, mis ähvardas pehmed lehed pooleks vajutada. Päike andis endast parima ja sädeles innukalt piiskadelt vastu, muutes näputöö tegemise piinavaks. On raske silmi sama koha peal hoida kui iga ere sähvatus sunnib sind silmalauge sulgema.

Aga me ei andnud alla ja ootasime, kannatlikult ema kindla silma all kleite nikerdades. Oli tõenäoline, et kui me piisavalt kaua venitasime, jõudsime lakka kuiva jalaga. Nii kaua kuulasime, kuidas kägu metsas teisi peitust kutsus mängima, ent pidi pettuma – keegi ei tahtnud riskida soojast, kuivast oksajupist, mille peale nad end põõnama olid sättinud.

Öö hakul istusin laka ukse peal ja tõmbasin sügavalt hinge. õhk oli värske – hoopis midagi muud kui lämmatav, seisnud õhk, mis toas valitses. Tundsin seda praegugi selga rõhumas, kuigi tulin majast juba mõne aja eest tulema. Küla oli vaikseks jäänud, kui mõned kiledahäälsed koerad ja himurat partnerijahti pidavat kiili välja arvata. Nendega ühinesid aeg-ajalt ritsikad.

Metsast kostuvad hääled võimendusid vastu vaikivaid külatänavaid ja suigutasid mind. Polnud paremat unelaulu kui kodulindude kära segatuna kiriküüti viiside ja metsloomade hõigetega. Oleksid nad äkki vakatanud, peitnuks ma end kohe sügavale heinte sisse. Vaikus oli hirm.

Pimedus kattis varjude vahed ühtlase pimedusega, vedades üle taeva enda järel savikarva pilvedest vööd. Enamik metsaelanikke teadis nüüd magama minna, samas kui teised köhatasid kurkusid ärkamise järel puhtaks. Lühike öö andis piiratud võimaluse puhkuseks, aga mis olevusel olekski aega põõnata? Liiga palju oli teha, liiga lühike aeg selle tegemiseks.

Nagu minagi – pidi mehe võtma, lapsed üles kasvatama…

Elu tõde küll, kuid pidi see nii külma kalkuleeritusega toimuma? Mind kurvastas kui ükskõikselt sellesse suhtuti, kuidas mehed omavahel paika panid, kes kelle saab, samas kui naine sai sellest kuulda alles lõpus kui oli vaja öelda ei või ja. Oleksin ma vaid veidi leplikum, istuksin isegi toas leeme juures ja suigutaksin maimu unele.

Igatsesin soojust, millest ma lapsena olin unistanud, kaitstud sinimaast, kus vili kõrgus rinnuni ja õunad olid suured kui rusikad. Selle asemel olin sattunud lõksu kärbunud seene peale kuusiku pimedusse. Seeneriigi nõiaringid olid ju kenad, kuid neil oli üks viga – iga aastaga kaugenesid selle liikmed üksteisest ja lõpuks nägid nad välja eraklikud.

Väristasin õlgu, seda ma endale praegu küll ette ei tahtnud kujutada! Mu eesmärgiks oli ette kujutada kui kenasti me kõik koos kunagi elama hakkame ja selle asemel venitas mu mõtteid kartus üksi jääda. Jätsin selle hirmsa mõtte kohemaid sinnapaika ja otsustasin viimased päikesekiired enese hirmutamise asemel särgi tegemiseks kulutada.

Lisaks soovile särk õigeks ajaks valmis saada oli mul ka teine põhjus redeli kõrval jalgu kõigutada. Ma ootasin Söreni tulekut. Ta tuli tavaliselt vahetult peale päikese loojangut ja ootusärevus, kas ta ikka tuleb või ei, pani mu noorema õe härja kombel põrandalaudade peal müdistama. Tema asemel oleksin oma tulevasse rohkem usku pannud – Sören oli sõnapidaja mees, kui ta lubas tulla, siis ta ka tuli.

Tema asemel… Jah, praegu ma ei olnud vormis selliseid soovitusi jagama, mõtlesin mürgiselt.

Me luuk tegi jubedat ja valju kriiksuvat häält kui me seda liigutasime. Meie teadsime seda, Hagen teadis seda, aga tal polnud plaaniski seda ära parandada – palju lihtsam kui ööseks tabalukku ette panna. Meil oli juba varasest noorusest selge kui vesi, mitu kriuksu me öö jooksul teha saime, enne kui kuri vanem vend meid kontrollima tuli. Ei rohkem ega vähem kui kolm. Esimene oli vaja, et öösel külm ei hakkaks, teine käimlasse minekuks ja viimane sealt naasmiseks. Viimased olid jäänuk lapsepõlvest, kuid Asdis hoiatas, et palju kasulikum on Hagenit teadmatuses hoida ning kasutada seda hoopis sümpaatsematel eesmärkidel. Tema õpetuse kohaselt ei läinud me „magama” enne, kui külalised saabusid. Muidugi, kui me nende tulekust ette teadsime. Hästi kasvatatud tüdrukutena meil eriti külalisi ei käinud. Mõned meieealised tüdrukud küla pealt veel käisid, kuid suvel kippusid nemadki pigem oma lakas oma kallimaid ootama. Hetkel oli ainuke külaline Sören. Esimene kriiksatus kulus tema tulekule, teine lahkumisele. Või kui ta meid ette ei hoiatanud ja me tema pärast luugi uuesti pidime avama, siis kolmas oli tema lahkumiseks. Kolmas sai tehtud kui kohtuseadus, sest me pidime ju peldikust tagasi ka tulema.

Kirju liblikas, mis must mööda liugles langes pääsukese saagiks, juhtides mind tagasi julma tegelikkuse juurde. Sättisin end paremini istuma ja Erika käis puhuti ärevalt üle mu õla ehavalgusesse piilumas, enne kui siis tagasi pimeduse rüppe kadus ja seal edasi tammus, ajades iga väiksemagi karva mu kaela peal ärritusest püsti. Oli see ikka julm? Väike lind viis toidu tagasi räästa alla kinnitatud pessa ja söötis selle läbi väikese ava oma laste emale.

Kui ma tunneksin Dalekit veidikenegi rohkem. Kas ma siis olekski ta vastu nii karm? Ta ei jätnud just rahvamehe muljet, kuid samas ei kippunud ta ka oma laeva varju ega pagenud tähelepanust. Oleks ta siia jäänud, ehk oleksin teda küll tunda saanud, kuid olin kindel, et sel juhul ei räägiks ma Daleki, vaid kellegi teisega, kellegagi, kes räägiks sulle lammastest, lehmadest ja puruks kistud aiateivastest.

Sören saabus nagu tavaliselt kohe kui hämarik oma suuri tiibu laiutas. Ta ilmus ootamatult maja nuka tagant, agaralt tuba silmas pidades, ega Hagen piitsaga passima ei ole jäänud. Pärast mitut head sahmakat üle tagumise otsa ei tahaks isegi malakamehega riskima hakata. Mälestus piitsast oli aga nii ere, et võisin ülevalt luugi pealt näha, kuidas ta nägu ainuüksi mõttest krimpsu kiskus.

Kuna Söreni värisev keha jättis mind sama külmaks kui rohi, mis vihma poolt maha jahutati, pöörasin pilgu kaugemale, oodates, et ta oma hirmujudinatest võitu saaks ja üle pehme aiamuru kalpsaks. õhk oli soe ja kahepeale vilu heinaga tekitasid nad paksu valge uduteki, mis kenast madalamad karjamaad ära varjas. Luugi serval istudes avanes kaunis vaade üle aedikute, kus hobused ja lehmad magasid. Huntidel oli sel aastaajal aedikutesse ja koplitesse vähe asja, ent kunagi ei saanud liiga kindel olla – kaks noorukit istusid koplite vahel kasvava hiiglasliku vahtra all ja olid endi soojendamiseks väikese lõkke üles teinud. Eriti kui udu nende liikumisi nii kenasti enda rüppe peitis nagu täna.

Tundsin varbaotsaga, kuidas redel kõikuma lõi. Kortsutasin pahaselt kulmu ja tõmbasin jala kaugemale, enne kui ta oma rapsimisega selle uuesti kriimuliseks tõmbas. Alles nädala eest laiutas mu sääre peal pikk joovikas tänu ta uskumatult oskamatule redeli haldamisele. Pidi see tal niimoodi üles-alla lendama, nagu krussis metslane! Toast võis ta üsna vaikselt mööda ju pääseda, aga kolinaga, millega ta täna üles tuli, jäi ta vaevalt ärksamatele märkamatuks.

Suskisin teda veidi paari tugevama sõnaga ta oskuste arvelt ja sulgesin luugi kohe kui ta oma pikad jalad sisse oli tõmmanud. Soojematel öödel jätsime ühe luugi poole alati avatuks, kuid vihm oli õhku liialt jahutanud ja mul oli juba siingi istudes külm. Lükkasin ta enda ees pimedusse oma armsama käte vahele ja trügisin neist mööda, peites särgi tagasi peatsisse seinapalgi varju kuni ma magasin.

„Hei! Lase mind sisse!” kuulsime väljast vaikset hüüatust just hetkel kui olin end teki alla sättinud. Pärast üllatunud kiljatust, mille ma tahtmatult huultelt lasksin, lükkas Sören ukse avali ja laskis sisse tumeda mehekuju, milles ma tundsin ära ei kellegi muu kui Daleki. Ta varjust oli näha, ta oli oma suure kasuka koju jätnud ning kandis vaid tumesinist särki ja tumedaid linaseid pükse.

„K-kuidas?” küsisin jahmunult kui olin esimesest ehmatusest üle saanud – ma ei kuulnud teda redelist üles ronimas! Viisaka tervituse asemel andis too hoopis nooremale mehele kerge vopsu üle kukla ja käskis järgmine kord end ära oodata. Söreni ajas muidugi suu ammuli, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et Dalek tema järel siia hiilis.

Irve ta näol venis laiemaks ja ta maandus esimesele ettejuhtuvale heinakuhjale, enne kui ma protestida jõudsin.

„Ma nägin pooletoobist mööda hiilimas, tahtsin teada, kuhu ta läheb.” ütles ta esimesele ettejuhtuvale heinakuhjale maandudes Hetk hiljem lükkas ta oma tagumendi püsti tagasi, taibates, et see pole kõige mugavam koht istumiseks ja nihutas end paar sammu mu magamisasemele lähemale.

„Võta oma saapad jalast, enne kui heintele tuled,” soovitasin ning sättisin oma tekki nii, et ta saaks selle peale istuda.

Hetkeks ta kahtles, kas mu soovitust järgida ning ma tajusin läbi pimeduse, kuidas ta mind piidles, pannes mu südame tahtmatult kiiremini põksuma, enne kui oma kangeid lihaseid liigutada suvatses ja mu kõrvale heintele maandus. Sellise mütsuga, et allkorrusel magavad lambad hädakisa tõstsid.

„Hästi tehtud, kobakäpp!” ei saanud Sören märkimata jätta, „Mitte kõik külas veel ei kuulnud!”

Tundsin, kuidas Dalekist kuumalaine läbi käis ja enne kui ta jõudis end püsti ajada, et Sören mõneks ajaks Valhallasse puhkusele saata, rebisin ta käest ja sundisin ta oma mõttetust soovist loobuma.

„Kui te tüli hakkate norima, lööme teid mõlemaid välja!” hoiatas Erika.

Olin nõus. Ma polnud küll kindel, kuidas me sellega hakkama oleks saanud, sest me polnud mehemürakatele isegi mitte rinnuni ja seega Sörenile ja Dalekile väga ebavõrdsed vastased, kuid oma tegu oleks nad ikka kahetsenud.

„Ja kuidas sa mu lilleke seda…” alustas Sören mesiselt Erikale otsa ronides, et talt suudlusi välja pinnida, kuid tardus äkitselt paigale.

„Kas te kuulsite?”

Mida?

„Keegi tuleb!”

Turtsatasin pahaselt, miks ta ei võinud seda nalja juba rahule jätta? Kolm korda oli ta eelmisel nädalal seda meie peal katsetanud ja oma tembule habeme ette kasvatanud, neljandat korda ühe kuu jooksul vähendab ikka tunduvalt ühe nalja mõju. Me ei leidnud tüdrukutega ammugi, et see oleks naljakas, kuid ta ei jätnud jonni, näitas vist kui mehine ta olla võib. Oinas, mitte mees, mõtlesime iga kord kui ta sellega jälle hakkama sai ja meie kõrvale naerust krampi kiskus.

„Ei, tõsiselt!”

„Lõpeta ära, Sören!” mu meelekohtades hakkas tuikama, „Mul ei ole tuju su rumalate naljade jaoks!”

Kui ta kavatses hoiatusest hoolimata sellega jätkata, olin valmis talle kohe ust näitama, las jahtub aia taga tiigis maha või magagu oma voodis kui ta arvab, et ma vaevun teda kannatama. Vihma käes ligunemine ei mõjunud mu peale kunagi hästi, tekitades põrguvalu ja muutes mind sama pahuraks kui vana mägra.

Oli ilmne, et ka teistel ei olnud täna tuju, sest Erika lükkas ta kõhu pealt maha ja ajas end vihaselt istuli.

„Sa ikka pead selline tola olema!”

„Ma ei tee nalja!” jäi ta endale kindlaks. „Ma kuulen samme tulemas! Kuulake!”

Ootasime, et ta naerma hakkaks või miski ta näos reedaks, kui halva naljasoonega ta oli, kuid kuna ta ei suvatsenudki irvitama hakata, tundus asi kahtlane.

Hoidsime hinge kinni ja kikitasime kõrvu. Keegi avas tõepoolest lauda ukse ja kes iganes ta oli, upitas end just esimesele redelipulgale.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s