Neitsipärg 9

Viika oli esimene, kes liikumisvõime tagasi sai.

„Minge! Ruttu!” nõudis ta ja viskus kiiresti saabaste järele, mida ta siis ükshaaval meestele viskama hakkas. „Ruttu!”

Virutasin Dalekile kibekiiresti vastu säärt, et ta end ometi liigutaks. Viikal oli õigus, nad pidid siit kaduma. Kes iganes oli tulnud lauta lambaid üle vaatama, ei jätnud kontrollimata ka karja ülakorrusel ja polnud tarvis, et ta leiaks peade arvu tükk maad suuremana kui ta teadis olevat. Oinad uteaugus, oleks ta siis hüüdnud ja jahi korraldanud.

Sören mäletas hästi, mida see jaht endast kujutas ja haaras esimesena kingad, mida Viika talle ükshaaval ukse juurest viskas. ähmis peaga ei pannud ta tähelegi, kui täpselt need ta selga tabasid, kuid hiljem ägas ta veel mõnda aega valude käes, mida see põhjustas. Ent oli hilja – põrandaluuk lendas valla, paljastades Magnuse läikiva pealae ja habemega raamitud küünlavalguse poolt moonutatud irve.

„Ahaa! Nii et hundid tulid ikkagi mu uttede kallale!” hüppas ta üle heinte ja laskis luugil pauguga kinni langeda, külmutades mehed sinnasamasse kuhu nad seisma olid jäänud.

Märgates kui totrad nad välja nägid – Sörenil kingad pahupidi jalas ja Dalek haaramas enda omi Viika õblukeste sõrmede vahelt – puhkes ta lihtsalt naerma. Ta kahlas läbi heina meie kõrvale, lükates Söreni ümber ja käskis Viikal käe alla lasta.

„Istuge!” käskis ta, nähes, et kumbki neist ei liigutanud ja kahlas läbi heinte meie kõrvale, lükkas tardunud Söreni ümber ja käskil Viikal käe langetada, enne kui kurg sellele maanduda suvatseb.

Dalek naeratas ja võttis teki servale istet, samas kui Sören üritas varjata igasugust huvi tüdruku vastu, kelle juurde ta oli tulnud.

Näperdasin närviliselt särgi paelu ega suutnud oma ebaõnne uskuda. Tundsin end ebamugavalt, nagu isale vahele jääda! Ainult see oli midagi muud kui sahvrist meekärgi varastada.

„Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa teda enne pulmi õnnisseisundisse viid, ma tapan su?” pöördus Magnus pettunult Daleki poole kui ta leidis, et me olime piisavalt kaua pinges viisakad olnud.

„Kas ta näeb välja, nagu ajaks ta mu ees jalgu harki?” küsis Dalek sama tusaselt.

Läksin näost kõigepealt lumivalgeks, siis tulipunaseks, enne kui püsti lendasin ja talle nii kõvasti kui suutsin vastu külge lajatasin.

„Kuidas sa julged?!?” olin nii vihane, et võinuksin ta sealsamas maha lüüa, poleks Magnus oma parkinud sõrmi ümber mu pahkluu lukustanud ja seda takistanud.

„Oli see jah või ei?” küsis ta surmtõsiselt kui Dalek mu kõrval äkki kõverasse vajus ja ogaralt kõkutama kukkus.

Mul jäi hing kinni, kuuldes selliseid sõnu oma lihase venna suust. Kuidas ta seda küsidagi julges? Ja Dalek – mis õigusega ta…

Taipasin siis, et teine jalg oli veel vaba ja kuigi kõrge valus kukkumine kõvale puupõrandale muutis löögi tema vastikusse ribikorvi veidi vähem ihaldusväärseks, ei lasknud ma end sellest heidutada ning lasin oma viha käiku, virutades kogu jõust talle kaenla alla.

„Ei, kuradi oinas! Ei!”

Ta lasi mu kohe vabaks ja ma maandusin mürtsuga põrandale. Mu vaene sabakont, mis tõotas veel kaua valutada! Oigasin valust, kuid ei kahetsenud oma tegu, löök oli seda valu väärt. Tõmbasin end kiirelt ta käeulatusest välja ja vastu katust. Kogusin jalad enda alla ja lukustasin käed ümber põlvede.

„See oli EI!”

„Olgu-olgu, rahune maha, tüdrik,” kõkutas Magnus silmi pühkides, „Oh sa sitikas, on sul ikka väledad varbad!”

Ta ei lasknud mu ärritumisest end vähemalgi määral mõjutada, vaid pööras tähelepanu tagasi Magnusele. Mu pahameeleks jahutas see kapriisi kiiremini kui ükskõik milline vabandus. üritasin endale kinnitada, et ta hoidis vihapuhangu lihtsalt hilisemaks, kuid ma ei tunnetanud ta juures ei tuska ega nördimust, millest Vidar lausa õhkas. Vidar oli üks peig, kes pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid meid kevadpeol kahekesi saada muutus äkki külmaks kui kala. Tol ööl lahvatas ta silmis säde, mis suutis minus suuremat hirmu tekitada kui ükski verest lehkav sõjavägi teha suutis. Sama säde käskis mul abielu ettepaneku tagasi lükata ja ma pole siiani oma otsust kahetsenud. Hiljem võttis ta naiseks teise küla tüdruku, kuid ma ei ole kuulnud, et Elin temaga rahul oleks. Nina ma nende asjadesse eriti ei topi, kuid kahjuks ei vaja sinikad seletamist.

Me eeldasime Erikaga, et mehed teevad nüüd kiirelt minekut, kuid lahkumise asemel heitis Dalek hoopis mu kõrvale pikali ja uuris põnevusega katusetalasid. Pilgust, mille Sören ja Erika vahetasid, sain aru kui imelik see neile tundus. Nad kudrutasid ja kallistasid, kuid Sören ei söendanud kordagi nii vabalt tema kõrvale pikali heita. Jõllitasin Dalekit enda kõrval samasuguse jahmatusega, enne kui Magnusele etteheitva pilgu heitsin. Too sügas aga oma pikka habet ega pannud me kimbatust tähelegi, ilmselt otsis oma habemesse kaotsi läinud kirbuperet taga ja ma sirutasin jala juba põlvest pikaks, et talle meelde tuletada, mida venna kohused endast kujutavad kui ta äkki suu lahti tegi ja küsis ühe kõige totrama küsimuse, mida sellises sündmustereas küsida sai.

„Kas sul on see teetotum veel alles?” Ta rögistas ja köhis, kuid ma sain aru küll, mida ta küsis.

„Jah!” tõmbasin jala krapsti tagasi ja sukeldusin vöökotti, mis mu tuunikate peal lebas. Dalekil ei võtnud istuli tõusmine kauem aega kui kulus mesilase sutsamisele.

„Ah seda sa mõtlesidki! Sa pidid selle mängu kaldale maha jätma kui ma sind sellega laeva ei lubanud!” sõitles ta tõsiselt. „Sa pidid sellega lõpu tegema, Magnus! Igaveseks!”

„Mis mõttes?” küsisin ehmunult, vurr juba näppude vahel ja pöörasin end piisavalt, et Magnusele otsa vaadata.

„Noh…” Magnuse habe varjas viimasegi, mis ta kaelast särgi vahelt välja ulatas.

„Ta tahab öelda, et kinkis selle neetus asja sulle! Selle asemel, et see lõkkesse heita nagu ma käskisin. Sõber,” raputas ta Magnusele pead, „see mäng ei too sulle midagi head.” Ta haaras mu sõrmede vahel oleva vurri järgi, kuid pidi pettuma kui mu käsi kiire liigutusega Erika poole vuhises ja mänguasja niimoodi tema käeulatusest välja viis.

„Ei!”

„Anna see siia!”

„Kõigepealt õpeta mind mängima!” nõudsin kindlameelselt.

„Mu naine ei õpi mitte kunagi hasartmänge!” müristas ta, näost tulipunane ja hüppas püsti, visates mu teki pahupidi. „Neist tuleb eemale hoida! Ma ei luba sul mingi õnnemängu pärast varandust kaotada!”

Teetotum ikkagi oli õnnemäng? Ma teadsin seda!

Ma poleks elu seeski õnnemängudega sahmerdanud – need kõlbasid vaid meestele! Naistel oli kaasade äraolekul terve majapidamine, mis vajas hoolt ja kaitset – mis pannuks neid lihtsalt võidu pärast selle kõigega riskima? See pidi üks väga õnnetu naine olema, kes millegi säherdusega hakkama sai.

Ajasin end aeglaselt jalule. Ta nägi liiga tola välja, kuid ta oli nii ärritunud, et ma ei riskinud naerma hakata. Seepärast sirutasin hoopis käe tema poole ja asetasin selle ettevaatlikult ta õhetavale põsele.

„Ja kuidas ma tean, kuidas sellest eemale hoida kui mul pole selle mänguga vähimatki kokkupuudet?” küsisin talt rahulikult.

Ta käsi liikus aeglaselt mööda mu paljastatud küünarnukki üles ja peatus otse minu oma peal. See oli tuline. Naeratasin tunnustavalt kui ta pärast pikka põrnitsemist lõpuks leebus.

„Hästi! Näita naistele, kuidas seda mängitakse! Aga mitte raha peale, seda oled sa juba piisavalt teinud.”

Ta laskis mu käe järsult lahti ja kummardus, et tekki tagasi sirgu tõmmata. Jahe tuuleiil, mis me vahelt läbi käis, ajas mulle kananaha ihule ja ma võtsin tusaselt kähku tema kõrval pakutud istekoha. Ta ei raisanud aega, vaid mässis mu kohe teki sisse, enne kui ise mu kõrvale kaissu puges.

Olin segaduses ja hämmingus, kuidas üks inimene suudab nii vastuoluliselt käituda, kuid mul ei jäänud aega sellesse väga süüvida, sest mis Viika järgmisena ütles, vajutas meil kõigil lõuad alla.

„Miks me täringuid ei mängi?” uuris ta oma peenikese häälega Magnuse varjust.

„Kustkohast sina täringuid tunned, tüdrik?” pööras Magnus end jahmunult Viika poole, ent heitis käega, teades ise, mis vastuse ta saanuks. „Pole tähtis!” ütles ta keelavalt kui viimane suu lahti jõudis teha ja krabas hoopis Erika käest teetotumi ja hakkas mängu reegleid uuesti üle käima.

Viika võis täringumängu näha kui Hagen sõpradega mängis või vana Elsa juures – seal oli alati mingi mäng käimas. Lootsin vaid, et nägemisega tema kogemused ka piirdusid.

„Näe, väga kerge mäng!” teatas Magnus kui oli viimase tähe ära seletanud ja ajas end tedre moodi puhevile, tõmmates mu tähelepanu endale.

„Mille peale me mängime?” tundis Sören huvi ja sirutas käe teetotumi poole, ent teenid vurri valvurilt valusa laksu vastu sõrmi.

„Näiteks kivide peale?” pakkusin välja, kuid Dalek laitis selle maha kui midagi, mida oli ilma soojast lakast lahkumata ja müra tegemata väga raske saada. Pealegi oleks see kindlustanud Hageni külaskäigu.

„Oksaraod?” pakkus Erika, kuid ka neid oleks olnud kehva hankida.

„Mille peale siis?”

„Kõrte peale?” pakkus Viika ja ronis Magnuse selja tagant talle külje alla, et oma õblukest keha veidikenegi soojendada. Tundsin talle kaasa, sest siin polnud tõesti täna eriti soe ja kuigi Erika oli hetkel liiga hõivatud, et seda välja näidata, pani jahedus mindki õlgu väristama.

„Kuidas oleks tüütute väikeste tüdrukute peale, kes ei suuda täiskasvanute asjust eemale hoida?” sisistas Sören kannatamatult ning teenis sellega oma tulevaselt naiselt kohe ka kõrvakiilu.

„Kõrred on hea mõte,” noogutas Magnus, „neid on piisavalt ja sulle tuleb ka ametit õpetada!”

Ta tõmbas Viika teki selja tagant ära ja sättis selle samamoodi nagu Dalek ennist mulle ümber tüdruku.

Daleki hingamine pidi seisma jääma ja kõu kärgatas enne kui ma vahele jõudsin segada.

„Ametit?”

„Naised ei mängi õnnemänge!” kraaksatasin siiski ja köhatasin kurgu puhtaks. „Eks ju, Erika?” ma ei tahtnud siin ainsana vankrirataste alla jääda, kuid Erika ei saanud aru, kuhu ma oma jutuga tüürisin ja jõllitas mind mõnda aega sõnatult, teistele märkamatult õlgu kehitades.

Haarates kähku peotäie keraheina järgi, neid lühemaks hakkides, jättes sõlme keskele alles, et neid kergem lugeda oleks ja tegin ükskõikse näo.

„Mida sa ajad?” röögatas Dalek viha minu peale pöörates. Saatsin talle karmi pilgu, mis käskis tal suu pidada.

„Naistel on rohkem kaalul kui pelgalt vara.” jätkasin järsult ja napsasin järgmise pea kõrre otsast. „On ju nii, Erika?”

Olin lausa meeleheitel – rumal tüdruk lihtsalt ei saanud aru, kuhu ma tüürin ja vahtis mind ikka sama üllatunult nagu ennegi. Võta juba vedu! Korrutasin mõttes vahetpidamata ja tundsin, kuidas külm higi vaikselt otsa ette tikkus.

Kui ma olin juba lootust kaotamas, ahmis ta äkki üllatunult õhku ja noogutas.

„Jah, muidugi!”

Hingasin kergema südamega välja, samal ajal kui kõigi pilgud Erikale kinnitusid. Kuid seda rõõmu polnud kauaks, sest ta viskas palli mulle tagasi.

„Näiteks…”

Ära tee seda, anusin teda huuli närides, pea paks, mis näidet sa minult praegu tahad? No millist?

Heitsin kiire pilgu enda ümber, otsides meeleheitlikult vastust ja nägin kolmharki.

„Sulased!”

Tekkinud vaikus oli õõvastav.

„Sulased.” Kordas Dalek norsatades.

Ta ootas, et ma jätkaks. Nagu Erikagi, kes lausa nautis vaatepilti, kuidas ma nende võrgus vingerdasin.

„Meid seob kohustus nende eest hoolt kanda.” ütlesin aeglaselt, et mu häälel oleks aega rahuneda, „Nad on meie omand ja me peame nende eest hästi hoolitsema, et nad majapidamist töös hoiaksid. Millega me endid või neid toidaks kui me neid mõtlematult maha mängime?”

Dalek muigas ja ma sain aru, et mida ma praegu suust välja ajan, oli ühelt poolt täielik soga, ent teisalt omamoodi loogilinegi.

„Ja maa!” Jätkasin ta kõverast naeratusest jõudu ammutades, „Mis juhtuks kui me osa oma maast enne lõikusaega kaotame? Sa ei saa ju minna ja seda lihtsalt tagasi küsida või vilja, mis sügisel valmib.”

„Või me lapsed, me ei saa…”

Takerdusin iseenda mõtetesse, taibates, et olin just välja ütlemas seda, mida ma ise nii meeleheitlikult ignoreerida olin üritanud. Lapsed, eriti tütred, kuulusid vanemate vara sekka. Me olime olemas ainult selleks, et aidata perekonnal luua sidemeid ja rikkusi koju tuua.

Kogu selle aja töötasin mina aga sellele vastu.

„Neist peaks piisama.” sosistasin kähinal ja pakkusin osa Dalekile ning andsin ülejäänud teistele.

„Viika sai su mõttest aru küll.” ütles Magnus otsustaval, „Me mängime paaris. Kõrrenukke salaja juurde ei tee! Ringi seest võtate ainult siis kui vastav märk ette tuleb. Võidab see, kes teiste kõrred endale saab.”

Olime varsti mängust haaratud. Ma jätsin panuste paneku enamasti Daleki hooleks, kuid hoidsin tal kogu aeg silma peal ning segasin vahele, kui peotäis minu meelest liiga kopsakaks kippus minema. Mõnigi kord panin käe tema omale ja sundisin teda loobuma mõnestki kõrrest, enne kui lubasin uue panuse panna. Kui mäng oli juba poole peal, muutus see mõttetuks, sest me suutsime enamuse kõrtest oma tekinurgale koguda ja edaspidi jätsin ma panuste tegemise puhtalt temale. Samal ajal õppis Viika aga kiirelt ära, kuidas petmine käib ja minu meelepahaks sai ta Magnuselt selle juures ka abi. Me pidime neile kaks korda meenutama kui tähtis oli, et mäng jääks ausaks. Oma au päästmiseks kaotas Magnus järgmise ringi käigus enamiku nende kõrtest. Sören ei osanud aga üldse sedasi arvestada, sest tal ei vedanud mänguga kohe kuidagi. Tema visatud teetotum langes pidevalt depondele ja Erikal oli silmnähtavalt kaotamisest kõrini. Sain vaid loota, et Sören võtab talle antud märki tõsiselt ja hoiab edaspidi mängust üldse eemale.

Teine mängupool oli meile kehv ja me kaotasime Dalekiga kõik, välja arvatud viimase hädise sõlmekese. Ma ei tundnud end eriti puudutatuna – me ei mänginud ju millegi väärtusliku peale ja endamisi ma isegi rõõmustasin, et Dalek mängus nii kehv oli. See andis vaid lootust, et ta mõtles tõsiselt kui ütles, et õnnemängud talle ei meeldi. Vastupidiselt Sörenile ei olnud me Erikaga ühti nii kehvad – me tundsime teetotumit piisavalt hästi, et saada soovitud tulemust. Kas polnud meil siis aastaid kogemust? Me harjutasime ju Erikaga pidevalt, nii teetootumi kui kedervarrega, seda rütmiliselt laulu saatel keerutades. Sellepärast naised neist hasarti ei kippunudki minema – me oskasime keerutada vastavalt oma äranägemise järgi ja kus siis see lõbu on kui kõik on ette määratud?

Vastupidi eelnevale kaotusteseeriale hakkas Sörenil lõpu poole vedama ja nad võitsid vist enamiku ringidest. Nad olid piisavalt lahked, et kummalegi paarile natukene alles jätta, enne kui Sören oma lahkumise välja hõiskas.

Oli ka aeg – Magnus ja Dalek muutusid kohe kui Sören võitma hakkas vaikseks ja mu jaoks oli häiriv vaadata, kuidas nad omavahel kõnekaid pilke vahetasid, nagu oleks nooruki võitmine neile ühtäkki tema kohta midagi tõsiselt halba ennustanud. Mul ei võtnud kaua, et aru saada nende pilkude sisu ning paistis, et Erika oli sama taibukas.

Sören tegi õnneks kiiresti sääred, nii õnnelik, et unustas isegi head ööd soovida ja tegi viimase kriiksu, mida me uksega sel ööl veel teha saime. Muidugi said teised kenasti ka läbi põrandaluugi lahkuda kuna Magnus pidi niikuinii ju peamajja tagasi minema…

Erika ei öelnud enam rohkem kui soovis vaid head ööd, enne kui teise külje pööras ja kurvalt mõtteid kogus. Ma teadsin, et ta ei saa magada, sest ta hingamine ei muutunud rahulikuks nagu tavaliselt. See kõlas pigem nutu äärel olemisena. Ta ilmselt mõtles pingsalt, kuidas seda ootamatult esile kerkinud probleemi lahendada ja ma ei tahtnud teda segada. Mängurist kaasa oli sama halb kui joodik või ringitõmbaja ja siin polnud mõtet ennast lollitada või silma kinni pigistada.

Magnus jälgis veidike ta tusast tuksumist ja liigutas varbaid, mis ta kingadest nähtavale tõi. Kuid vastupidiselt mu ootustele ei sättinud ta end ühelgi moel lahkuma ega nõudnud ka Dalekilt, et too ära läheks. Selle asemel ta hoopis haigutas uhkelt, sirutas end hästi pikaks ja vajus kui palk kuldsetele heintele. Hetk hiljem sirutas ta oma pikad sõrmed Viika küünarnuki poole ja kiskus ka tema pikali, sosistades talle kõrvu midagi, mis ta kihistama ajas. Olin kindel, et kui ta nii jätkab, on Viika varsti uuesti nii erk, et magamisest ei tulnuks enam juttugi, kuid varsti tõmbas ta end Magnuse külje alla kerra ja jäi rampväsinult nohinal magama.

Heitsin samuti heinte peale pikali ja sulgesin silmad. Oli selge, et ta ei suvatsenudki täna lahkuda, kuid ma olin väsinud ja peavalu oli tagasi, viidates mu süvenevale vajadusele une järele. Olin seda pikalt edasi lükanud ja nii maksis see mulle alati peavalu näol kätte.

Haigutasin valjult.

„Nüüd kui ma mängida oskan, ma ei…” alustasin õhinal, kuid mul ei lastud lõpetada.

„Kõik, mida sa täna õppisid, oli kuidas kaotada – mängimisest ei tea sa midagi.” teatas Dalek külmalt ning sulges silmad.

„Ma ei mõelnud seda nii…” võtsin südamesse, ent ei osanud ka midagi lisada.

Muidugi mõtlesin ma seda, kuid ei saanud seda ju välja öelda, et ma kujutasin end endale ette kui kogenud mängurit ning olin kindel, et suudaksin järgmine kord võita kui vaja. Teist korda sellele tagasi mõeldes oli jahmunud, et ma üldse sellisele mõttelegi suutsin tulla. Mu kulmud kiskusid vägisi kortsu.

„Ma tean, et sa ei mõelnud seda nii.” ütles Dalek läbi une ja järgmisena kuulsin vaid ta rahulikku nohinat.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s