Võtame

Võtame!

Muidugi on lihtne öelda, et võtame lemmiku ja elame õnnelikult elu lõpuni, kass või koer pehmelt üle põlvede lösutamas.

„Tädi, tädi! Võtame hiire!“

„Ei,ei, hamstri!“

Ma lubasin vennale, et ei luba neil võtta midagi suurt ja mul oli plaanis sellest lubadusest kinni pidada. Enda puhul ma seda aga lubada ei saanud, silmad andunult silitamas seda väikest karvast pundart kolm akvaariumit edasi väikese sõnajala varjus. Oo armastus, et sul nii lühike teekond on! Meeter korda meeter klaasi ja liiva. Mis ajast need kullakesed liiva armastavad?

„Tädi, ma tahan konna!“

Mh? Pööran tähelepanu tagasi vennatütrele. Poisi suust oleksin seda veel oodanud, aga mitte oma kalli viieaastase preili huultelt. Muigasin, kujutledes oma venna nägu kui ma ta konnaga koju tagasi viiksin. „Sa pead kõigepealt harjutama, kohe ei saa konna võtta.“ Lohutasin Eppu ja soovitasin tal alustada kuivamaa elukatest.

Ta pööraski oma mustad lokid tagasi puuride suunas, jättes mulle rõõmu kõrgematelt riiulitelt teisi karvakera sugulasi otsida. Tegelikult tahtsin ma neile kassi kinkida, sellist süsimusta nöbinina nagu Merillel kodus peesitasid, aga nende kinkimistega on juba nii, et enne ei tohi nagu mainida või kingisaaja võib su veel õigel hetkel ümber veenda. Ehk kunagi hiljem siis. Kutsika või mõne bolonka pähe müüdud karupoja näiteks…

„Tädi Riina, ma tahan sinsillat!“

Kuulasin kuidas müüja me selja taga naerma puhkes, ent ei teinud tast väljagi ja kummardusin, et Martinile ta müts pähe tagasi susata.

„Me võtame ainult loomi, kelle nime sa välja suudad hääldada.“ Teatasin resoluutselt ning pöörasin ta rõõsad põsed tagasi puure uudistama. Ta vanem õde näitas innukalt eeskuju, lugedes soravalt ette ühe sildi teise järel.

„Epp! Loe ette!“ nõudis Martin agaralt teda jopest sikutades, kuid ka selle lootuse pidin ma kustutama, et ainult neid, kelle silte ta ISE välja loeb, kui ta äkki silmad särades näpuga kõrge terraariumi sildi suunas näitas sealt silphaaval ette luges: „Ta-ra-kan!“

„Kakskümmend viis krooni!“ sosistas müüja selja tagant tunnustavalt kui ka Epp rõõmust kiljuma lõi ja me kordamööda neid vaiksemaks pidime susistama, sest lembelindude koor lõi klaasuste tagant kaasa.

„Ja see karvik?“ küsisin sosinal ninaga kaunitari poole nõksates, kes ennast parasjagu lärmist hoolimata ringi keeras, uhkelt oma ilusat suurt musta tagapoolt näidates, mis vastu päikest õilsalt kohevile oli aetud.

„Sada korda rohkem.“

Kas pole tore kui poemüüjad mõistatusi annavad? Ei või siis otse öelda, et kakstuhat viissada. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Miks ma peakski? See kullake tuli koos minuga täna koju ja mu kallis vennaraas sai satikaid pidada kui see väike entomoloogikari oma tahtmise sai. Kui mind pärast seda ka külla veel kutsutakse on isegi hästi.

„Kas me oleme otsusele jõudnud?“ uurisin Epu ja Martini käest.

„Jaa! Me tahame tarakani!“

Kui armas neist, mõtlesin, suu kõrvuni peas. Hea oli, et vennal tudengiaegadest veel terraarium katuse all peidus oli.

„Ja ma võtaksin ühe terraariumi ka!“ otsisin rahakoti välja. „Te toote kohale ka, on nii?“ naine leti taga noogutas. „Ma tuleks karvikule järele kohe kui terraarium paigas on.“ Teatasin sama elevil olles kui mu väikesed vennalapsed. Kui põnev, tarakanid ja Mehhiko punapõlv, uhke oranži-musta kirju kaunitar, kelle tarantlielu läks just palju avaramaks.

Ojaa, huvitavaks läheb kindlasti, aga kõigepealt tuleb vennanaisele ta tundegiaegsest rohutirtsukasvandusest rääkida…

Advertisements

Leave a comment

Filed under Võtame

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s