Category Archives: Neitsipärg

Neitsipärg 1

Teine nädal enne pööripäeva siin põhjapoolsel maal. Lilled kasutavad ära seda vähest aega, mis loodus on neile jätnud ja õitsevad täies hiilguses, täites õhu magusa lõhnaga, mis õrritab sind su igal sammul teel metsa. On viimane aeg korjata ravimtaimi, ütles ema kui ta meid hommikul teele saatis. Me käisime taimi korjamas koos, nii oli kergem: mina, Asdis, Erika ja Viika. Ma peaksin Erikat ja Viikat õpetama, aga mul ei ole selles osas erilist lootust, see kuidas nad kogu aeg minema hiilivad. Asdis on abielus ja elab nüüd eraldi, oma kodus – ta tuleb meiega, sest kardab üksi metsa minna ja naised ta uues perekonnas on liiga vanad. Selle riskiga peab arvestama kui abiellud mehega, kes on piisavalt vana, et olla sulle isaks. Aga varsti on tal endal tütar, kellele pärandada isa valmistatud neitsipärg.

Ma armastasin oma kolme õde – nad olid mulle terve maailm, samuti mu kaks venda, kuigi Magnust ei ole me näinud aastaid ja Hagen jagas oma aega majapidamise ja kaubandusega sel ajal kui isa sepatööle pühendus. Mu isa armastas olla ainuke mees külas, kel jätkus jõudu taltsutada metalli raevu. Tal olid isegi kaks õpipoissi, kelle üle ta uhkust võis tunda. Palter elas meie juures ja Kertun tuli põhjapoolsest külast igal varahommikul viimase poole aasta jooksul.

Asdis oli vanim. Ta oli minust paar talve noorem, kuid ma polnud perelaps. Mind avastati viieteist aasta eest mööda mereranda jõlkumas ja nemad, head inimesed, võtsid mu enese hoole alla. Kui ma võtsingi julguse kokku ja uurisin, kust ma tulin, ei osanud nad muud öelda kui et poiss külast tõi mu nende juurde. Ise ma seda ei mäletanud, olin liiga noor.

Erika ja Viika nagu minagi ei ole veel abielus. Viika, sest ta oli liiga noor ja Erika… Erika oli omamoodi juba võetud, aga lepingu koostamine alles käis ja seega veetis ta aega veel tüdrukute keskel. Temast sas ilus pruut ajal, mil lehed kolletuvad ja udu katab maa, sest ta pruutkleit on paju hall ja ta kaunid juuksed sama ilusad kui kuldsed vahtralehed puul Ma tean, sest aitasin tal kleiti õmmelda. Siis kolib ta meist kaugele, merele lähemale.

Selline me väike pere oligi. Lähiõmbrusesse jäi veel oma kakskümmend viis kollet, lisaks kümme põhja poole ja viisteist lõunasse. Kui inimesed välja jätta võiks kohta isegi ilusaks nimetada. Lõunapoolsed ei kuulunud otseselt küla alla, ent olid vereliini pidi meiega seotud ja nagu peredes ikka ei olnud meiegi suhted alati mesimagusad. Väikesed vihavaenud perekondade vahel ei vääri isegi mainimist.Tähendab, me ei seganud neid ja nemad ei seganud meid. Enamvähem sellises järjekorras.

Ilma poolest ei olnud me aasade vahele peidetud külal aga vedanud – päikesepaiste jõudis siia vaid paaril kuul aastas ja ülejäänud aeg on täidetud sügavhallide pilvedega. Seepärast saatis ema meid taimi korjama täna, mitte nädala pärast. Kombe kohaselt oli südasuvi alati vihmane. Võib olla me esivanemad vihastasid jumalaid sedavõrd, et nad võtsid ära viimasegi võimaluse pidutsemiseks, või tegid seda me vaarvanemad, igatahes olid viimased pööripäevad sajused ja mitte vähe. Vanad räägivad, kui pööripäeval sajab, tuleb külm talv. Nad tõesti teadsid, millest rääkisid – sumpamine läbi põlvekõrguse lume või jäite eest majja peitumine ei olnud mu lemmiktegevused. Kuid töösai meid ka seal kätte ja pakane väljaspool palkseina oli heaks põhjuseks hoidmaks vokid töös ja värtnad liikvel.

Täna ma pakaselistest talvehommikutest mõtlema ei pea.

„Viika on jälle rändama läinud.” ümises Asdis kivi tagant, kust ta sammalt korjas.

Tal võttis aega, et neist õige välja otsida ja pärast neid sõnu ta meiega ei suhelnud. üldse oli ta pärast külast välja jõudmist kidakeelseks muutunud. Kahtlustasin, et tal oli kodus muresid, millest ta meiega eriti rääkida ei tahtnud, kuid need olid pelgalt oletused ning ise ma seda küsima ei läinud.

Nõksasin pea püsti. See oli tal viies kord sel nädalal niimoodi ära kaduda ja mul oli kadunud igasugune tahtmist talle järele joosta või häält kähedaks röökida, lootuses, et ta kutse peale vastaks. Seda muidugi kui ta juhtus kuuldeulatuses olema.

„Jälle? Sel tüdrukul puudub ka igasugune aru paigal püsida ja teha, mida talt palutakse!”

„Ükspäev hinged ta ära viivad kui ta ette ei vaata!” vandusin pahaselt ja jätkasin maasikate korjamist, sõrmeotsad veripunased.

„Ära ütle nii! Tead küll, et ta ei saa sinna midagi parata!”

„Saab ikka küll!” vaidlesin vastu, „Piisab ainuüksi sellestki kui ta meid lihtsalt silmist ei laseks.”

„Sa oled täna õel, kõik korras?” Asdis tundus murelik, kiigates üle kivi ja sättides samal ajal alla vajunud põlle tagasi oma kohale.

„Jah olen küll. Miks sa küsid?”

Sattusin ma mõtteid mõlgutama, kuidas teistel oli õnnestunud leida endale kaaslased samal ajal kui mina siin omaette vanatüdrukupõlve virelesin tekitas see alati halva tuju, kuid ma polnud valmis neile selgitama, mis seda põhjustas. Kui veel lisada, et ma ise andsin endast kõik, et see ka nii jääks – suurepärane supp, mida ma tükk aega veel õnnetult helpida sain.

Peitsin end tagasi põõsasse, et Asdisele mitte otsa vaadata.

„Erika hoidis mind eile üleval oma muredega.” valetasin kiiresti.

„Millega?” uuris Asdis üllatunult.

„See ei olnud üldse nii!” pahandas Erika ja punastas nii südamest et ka kael punaseks värvus.

Tema oli must lammas ja ma ei kavatsenudki endale perekonna üleval hoidmise süüd võtta. Aga kuidas ema meid laudast üldse majja ära kuulis jäigi saladuseks, sest me ei rääkinud enda arust üldse valjult.

„Abiellumise omadega, kuidas naiseks saadakse.” teatasin Asdisele pahaselt ja panin kogu oma viha maksma kui Erika poole pöördusin. „Oli küll! Isegi ema käis lakas ja ütles, et sa vaiksemalt oleks, mäletad?”

Asdis nägi meist kõige rohkem ema moodi välja ja kui ta kulmu kortsutas, olin tast sama lummatud kui sekkus järsult, et tekkivat tüli ära hoida. Ta oli me peres see vaikne hing ja teistega võrreldes kõige hurmavam. See paistis eriti hästi välja kui me jälle kaklema kippusime ja ta meile meelde tuletas, et me korralikult käituks, särades kui hõbedane täht keset pimedat ööd. Temaga võrreldes olin ma inetu, pruunid juuksed voogamas üle kandiliste õlgade vöökohani, karjuvalt ebamäärased lokid ümber näo nagu lammastel. Neil olid ka heledad juuksed, pehmed ja siledad.

„Tüdrukud!” pahandas ta mänglevalt ja ajas suu prunti, kuid nähes, et me ei soovinud enam teineteise kõride kallale tormata ta leebus ja kinkis meile ühe oma päikeselistest naeratustest enne töö juurde tagasi pöördumist.

„Olen kindel, et Viika on kuskil siin lähedal,” rahustas ta mind, „ja Erika tahtis ju ainult oma muret jagada.”

Rahunemise asemel läksin hoopis rohkem turri ja krigistasin valjult hambaid. Kaks ööd kuulata, kuidas Erika kardab, et ta esimesel ööl oma neitsilikkusest ilma jääb ja seda kui mingit looma endale ette kujutas oli rohkem kui küll.

„Jagada? Tal on vaja korralikku naistejuttu, voh, mis talle vaja! See surub alla ta lapsikud hirmud!” tegin pahase näo ja asusin seeliku küljest sinna kogunenud takjaid noppima.

„Tõesti?” Asdis kõlas üllatunult ja pöördus Erika poole. „Ma arvasin, et sa olid meiega koos saunas kui mind naise ellu pühendati, või ei olnud?”

Ta oli meiega saunas? Ajasin end sirgu. Ma ei mäletanud, et ta meiega saunas oleks olnud.

„Ei, ma olin liiga noor. Miks nad ei võiks meid lihtsalt kõiki ühte kokku võtta ja rääkida nüüd ja kohe kuidas asjad käivad? See lihtsustaks nii mõndagi tunduvalt.”

Mu kulmukaar kiskus koos suunurkadega vägisi kõrgemale, enne kui Asdisega üksteisele küsivalt otsa vaatasime. Ta üritas samuti solidaarne olla ja mitte naerma puhkeda.

„Mille poolest?” küsisin madalal toonil. Ma olin seal, paar aasta vanem kui Asdis ja isegi mul oli olnud arusaamisega raskusi, sest enamus jutust koosnes kinnitusest, et küll me omal ajal teada saama.

„Noh…”

„Palun väga!” ütlesin järsult ja olin valmis kogu sel jutuajamisel minna laskma. Mul polnud mingit isu temaga siin ja praegu arutama hakata, mida naisekohustused endast kujutasid, ei olnud veel tema aeg teada ja jutul lõpp. Ausalt öeldes ei olnud minu oma ka veel. Ma ei mäletagi, miks ma seal olin olnud. Ahjaa, me olime tollal koos kihlatud, aga mu tulevik abielunaisena jäi sel ajal väga lühikeseks.

Asdis kehitas õlgu.

„Kõik omal ajal, lapsed.”

„Ja millal on see õige aeg?” nõudis Erika, nähtavalt pahane oma kahe vanema õe peale. „Kui ma istun värske abikaasaga sängi serva peal?”

„Üpriski nii jah.” Asdis naeratus venis laiemaks, aga Erika nina kiskus sellest ainult rohkem kärssa ja läbi oma punaseks kiskuvate silmade ei lugenud ta välja seda sooja tuge, mida Asdis naeratusest talle kiirgas.

„Ära ole selline, Erika!” muutus Asdis äkki karmiks ja keelas tal töinama hakata, „midagi halba ei juhtu, usu mind!”

„Vähemalt on su tulevane abikaasa austusväärne mees, ma vähemalt olen nii kuulnud,” ühinesin Asdisega, „ta teeb su õnnelikuks.”

„Ma loodan seda…” Ta ei kõlanud eriti kindlalt, mis tundus mulle imelik, arvestades, kui tihti me Sörenit viimasel ajal lakas kohtasime, aga vähemalt võisin ma sellega jutu lõpetatuks lugeda ja ma võisin edasi marjade korjamisele pühenduda.

Ma ei armastanud eriti nendega kosilastest ja abikaasadest rääkida. Kaks päeva pärast oma neiupärja usaldamist ema hoolde tuli Magnus ja ütles, et mu tulevane on surnud. Ta vääritu surma põhjustajaks oli ilmselt olnud üks lõuna suguharust pärit sõdalane, sest nagu välja tuli, magatas mu tulevane tema naist. Väike tõetera, millest mind hoiti kuni ma juhuslikult selle otsa ise kuu aega hiljem komistasin. Selles valguses olin ma päris õnnelik, et ma sellest peale abiellumist teada ei saanud.

Sellest ajast peale hakkasin abiellumist ja kõike sellega seostuvat vältima. Hoidmaks peret õnnelikuna ma küll korjasin kaasavara, kuid kui keegi juhtuski pakkumisega välja tulema, leidsin alati midagi, millega Hagenit ja isa veenda, et taoline väimees tooks perre rohkem kahju kui kasu ja kihlus katkestati. Hagen võttis paar aastat tagasi majapidamise üle ja oli seega nüüd vastutav ka meie mehele paneku eest.

Üks neist oli väike suur mees, kes üldiselt oli väga meeldiv, kuid kel oli janu põhjatum kui meri. Ta ei tahtnud algul uskuda kui vihjasin, et ma ei saa lubada, et minust saab minia majapidamises, kus mees me ühise vara lihtsalt maha jõi. Ta kinnitas, et ma ei pea selle pärast muretsema, kuid see oli viga, mida ma teadsin, et suudan vältida. Kuna ta mind vabaks lasta ei tahtnu, ei jäänud mul muud üle kui külalõkkel selle nii-öelda kihlatu janu kustutada ja teda pärast vennale näidata.

Ma pole vendade vastu lahke olnud, tehes peigmehe leidmise võimalikult raskeks, aga kui aus olla – ma ei ole enda sidumisest eriti vaimustunud ka. Iga mööduva aastaga mu vastumeelsus kasvas, nähes kui alatud ja petlikud need kihlatud olid ja millist südamevalu nad oma tulevastele kaasadele sellega põhjustasid. Ma ei tahtnud liituda nende neitside pika reaga ega veeta oma elu nõndasamuti, nuttes taga omaenese rumalust, et endale kõlbmatu mehe olin valinud.

Mu silmad tõusid tihti, et vaadata Püha Hiie poole. Nii tihti, et unustasin hetkeks marjugi korjata kuid ma ei julgenud sinna minna. Eelmisel nädalal olin põhjustanud Hagenile veel peavalu ja viimasele kihlatule tõsiselt halva vingerpussi mänginud. Tundsin end räpase ja sama ebaausana kui too petiski oli olnud. Minu ja hiie vahele kasvas sellel õhtul põldmarjavõsa ja liialdamata – tumedad marjad särasid uhkelt vastu õhtupäikest ja kuigi nad olid ahvatlevad, ei julgenud ma sinna ikkagi minna. Ka ringiga mitte.

Mis pani mind arvama, et mu elu peab olema teistsugune kui teistel? Asdis sai kaasaks väga hea mehe ja Mirth leidis lõpuks Rigi. Ehk oli minulgi õnne ja Hagen valib mulle sama hea kaasa. Peaksin üldse punnimise jätma ja lihtsalt omaks võtma mehe, kelle Hagen mulle valib?

„Hilja on, me peaksime tagasi minema,” pakkus Erika, ent Asdis keeldus.

Erikal polnud veel naisele vajalikku püsivust, kuid Zahral oli – olles nüüd perenaine omaenese majapidamises, ei saanud ta loota ema peale, vaid pidi ise toime tulema talve ja karmi näljaga, mis laiskus enesega kaasa tõi. Oleksin isegi paar tunnikest juurde näpistanud, oleks mul samuti laps tulemas ja mees toita, kuid Erikal oli tänaseks küllalt.

„Mitte veel, päike alles kõnnib. Pealegi, Viika ei ole veel tagasi tulnud.”

Oh ei! Olin ta täielikult unustanud!

„Ta on tõepoolest päris kaua juba ära.” Avaldasin muret, kuid see ei vähendanud mu pahameelt, et ta üldse niimoodi minema kõndis. Sirutasin kangeks jäänud käsi taeva poole ja porisesin:„Ema on kindlasti vihane kui Viika tagasi jõuab.”

Tahtsin ta karistuseks metsa jätta, kuid seda öeldes märkasin Püha Hiie servas tuttavat sinist tuunikat.

„Ma tean, kus ta on olnud.” ütlesin tõsiselt.

Lapsed hirmutatid hiiest minema, et nad mänguhoos puid ei lõhuks. Viika oli täiesti vastand teistele, kes hirmutusi uskusid ja armastas seal aega veeta. Ainult tuul kippus ta kahe suure kõrva vahele ära eksima ja sellistel puhkudel ei meeldinud mulle üldse, et ta üksi tammikusse läks. Nagu näiteks nüüd kui ta lähenedes hakkas lisaks karikakrasülemitele mulle silma ka tammeoks.

Sellest piisas, et mind liikvele saada ja jooksin mööda rada talle poolele teele vastu.

„Kust sa selle oksa said?” küsisin, süveneva hirmuga südames.

Ta ei olnud ära nii kaua, hiietagusesse metsa jõuda ning sealt oksa tuua. Ta tardus hetkega, taibates oma vääratust ja ma teadsin kohe kindlalt, kust see oks pärit oli – tammesalust keset hiide.

„Oh, Viika…” oigasin valust, mis südamegi tükkideks rebi. „Sa oled liiga vana, et midagi nii rumalat teha!”

Aga oli liiga hilja temaga pragada – tegu oli tehtud.

„Sa viid selle oksa kohe hiide tagasi ja palud oma teo pärast vabandust!”

Ta silmad täitusid pisaratega.

Isegi hull ei olnud nii hullumeelne, et Pühast Hiiest lilli korjata, Viika aga oli võimeline nii selleks kui teistekski pahategudeks ja seda puhtast mõtlematusest. Ta sinised silmad olid tihtipeale elupäästjaks, kuid ta pidi selgeks saama, et on kurja, mida andeks ei anta.

„Jäta nüüd,” lohutasin teda ja võtsin tooni poole vähemaks, „see ei ole ju nii hull…”

Tegelikult oli küll, mõtlesin omaette, oksa murdmine tammesalust oli sama hea kui…

„Viika, kuidas sa võisid!” kuulsin äkki Erikat läbi marjapõõsaste ragistamas ja püüdsin ta kinni, enne kui ta oma vaesele õele kallale sai tormata. „Sa rebasekutsikas! Mis sul küll arus oli? Sa võtsid hiiest oksa! Sa igavene tummhammas!”

„Erika, palun! Me viime selle tagasi ja palume jumalatelt andeks. Ta oli lihtsalt hooletu, ma olen kindel jumalad saavad aru ega ole temaga nii pahased.”

„Tema peale? Ta neab niimoodi terve perekonna, mitte ainult iseennast!” ta vakatas, taibates järsku õe teo teist külge. „Ta sajatas mu kosjad ära!” ja korraga oli mul kaks ulguvad tüdrukut käte otsas.

Ma andsin endast parima, sussutades nende karmi nutukoori, kuid pidin lõpuks ikkagi alla vanduma ja hüüdsin Asdise appi, oli ilmselge, et olin seda lahingut kaotamas. Olin Erika peale praegu tulitige, sest minu meelest ei tohtinud tüdruk, kes oli juba mehele lubatud, käituda kui nelja-aastane.

„Me teeme kõik heaks, küll näed – ei mingit needust sinu tulevikule. Asdis! Kas sa võiksid mind ometi aidata?”

„Kohe, Lauren, millega aidata?”

Ta ei olnud meist kaugel, kõigest puu taga ja kuulis ilusti mu kahte ulguvat hundikutsikat. Kuid see ei tähendanud, et armas vanem õde kohe appi tormas, sest nagu ta eile mulle oli öelnud, oli mul vaja lastega rohkem aega koos veeta. Lastega võisin koos olla hiljem – praegu jäi minul teadmistest vajaka ja lõin viimaks samamoodi jalaga vastu maad, sama endast väljas kui teised kaks.

„Asdis!”

Ta heitis kiire pilgu Viika sõrmede vahele ning ohkas südamest. Astusin kiiresti tagasi ja vaatasin, kuidas ta olukorra lahendas. Ta ei mõtelnud kaua, pühkides neil kõigepealt pisarad silmilt ning kallistades neid siis tugevalt. Mulle tundus nagu oleks päike pilvede vahelt uuesti välja tulnud. Kuidas ta seda tegi? Kuidas ta nad kõigest puudutusega maha suutis rahustada kui mul oli probleeme endagi rahulikuna hoidmisega? Olin kade, et mind selle andega ei õnnistatud kui temale paistis seda olevat antud lausa kamaluga. Polnud kahtlustki, et temast sai kunagi tore ema.

„Kõik saab korda,” sosistas ta neile kui nad olid taas valmis kuulama, mida neile räägiti, „Viika viib oksa hiide tagasi ja palub vabandust ning ehal viime neile leiba ja mõdu. Olen täiesti kindel, et nad saavad aru ta ei teinud seda meelega.”

„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin Viikale ja haarasin tal käest, et ta ei saaks hakata vabandusi välja mõtlema.

Viika polnud siin ainuke, kellel oli vaja jumalatelt andestust ja nii sain enesele vähemalt algatuseks kinnitada, et ma lähen sinna Viika, mitte enese pärast. See andis mulle tahtejõudu minna, sest vastasel korral oleksin end vist lihtsalt ringi keeranud ja püha hiie kaugele selja taha jätnud.

Me jõudsime sinna kiiresti. Enne sisenemist ma kummardasin ja käskisin Viikal sama teha. Lapsed ei tulnud siia tihti, tavaliselt ainult koos vanematega ja neid tuli järk-järgult õpetada, kuidas jumalaid austada. Viika oli ammu selles eas, et teada, kuidas asjad käisid, kuid pärast tänast tempu polnud ma selles hästi kindel.

„Me ei saa oksa lihtsalt siia vedelema jätta,” selgitasin talle, „parim, mida sa talle teda saad, on anda talle võimalus uueks eluks ja panna ta kasvama. Sedasi saab sinust tema ema ja sa pead vaatama, et ta korralikult kasvaks, et tal oleks piisavalt vett…” aitasin tal augu kasvada ja näitasin, kuidas oleks kõige parem seda teha. „Kui sellest oksast kasvab tugev puu, tead, et jumalad on sulle andestanud või mitte.”

„Ja kui see sureb?”

„Siis nad ei ole sulle andestanud ja sa pead kogu oma ülejäänud elu ettevaatlik olema.”

Oma südames palusin ma andestust nii julma teotamise pärast, sest olin kindel, et jumalad andestaksid talle nii või teisiti, kuid samas ma pidin midagi ette võtma, et ta siia uuesti mängima ei tuleks. Meil kõigil tuli see mingi hetk elus läbi teha ja ma ei kavatsenud talle erandit teha. Minu viga rippus juba seitse aastat raudsõrmuse näol kõige tagumise tamme keskmise oksa küljes. Hiies ronimise eest.

„Nüüd jookse, ma soovin vaimudega pisut omaette rääkida.” ütlesin varsti, kui olime uut võsu mõnda aega vaikides silmitsenud ja vaatasin kuidas ta rõõmsalt pahandusest pääsenuna puhta südamega minema jooksis.

Olgu pealegi praegu õnnelik – iga kord kui ta siia tagasi tuli, sai ta oma väärtegu uuesti tunda, sest jumalad olid juba sellised, kes ei lasknud vähimatki pahandust unustada. Pealegi olid mul omad probleemid, mis vajasid kordaajamist. Istusin seal noore puu ees ja mõtlesin kaua, mida öelda. Mu süda oli hommikust peale raske ja nüüd ei olnud minagi nutust kaugel.

„Ma tean,” alustasin, „et ma pole olnud parim tütar oma isale ja õde vendadele. Olen isekas, hoides end naise seisusest, olles siiani oma vanemate hea tahte peal. Seepärast pakun nüüd, siin ja kohe, et võtan vastu saatuse, mille olete mulle määranud ega võitle enam selle vastu.”

See tehtud, tänasin neid kuulamise eest ja läksin, tundmata isegi veidikene kergendust. Hiiest lahkudes ei näinud ma õdesid enam seal, kuhu olin nad jätnud. Kutsusin neid igaks juhuks, kuid nad ei vastanud. Ma polnud kindel, kaua mul oli seal läinud, ent päike oli veel kõrgel ja ilmselt olid nad lihtsalt koju läinud, sest põõsad olid tühjad. Tõin oma korvi ära ja järgisin teiste eeskuju.

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 2

Olin olnud ennatlik, paludes jumalatelt andestust ja lubades vastu võtta kõik, mis neil mulle varuks oli. Nüüd istusin sooja tule kõrval ja vahtisin silmad suured vanemaid, Hagenit ja oma kolme õde vaikuses. Kas nad tegid nalja? Kui see oli nali, siis sellest madalamale andis ikka langeda.

„Mis mõttes, pakkus oma kätt?”

Ja kes? Sorisin mõttes läbi kõik inimesed, kellega minevikus kohtunud olin ja ometi ei suutnud ma meenutada kedagi nimega Dalek, hoolimata isa ütlusest, et nende talu on küla lähedal. Nimi oli tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada nägu, mis sellega kokku käiks.

Hagen kordas aeglaselt kogu lauset. Punastasin. Ma teadsin, mida ta sellega mõtles, kas ei olnud ma seda juba mitte paar korda läbi teinud? Ma tahtsin teada, miks mees ise kohale ei suvatsenud ilmuda.

„Ma isegi ei tunne teda!”

Leidsin, et mul on igati õigus pahane olla. Siiani teadsin ma kõikide kosilaste kohta juba varem, kes nad olid ja millega tegelesid või siis tundsin kedagi, kes oskas mulle midagi jutustada – tema kohta ei teadnud ma aga mitte midagi ja mu võimalused ennast hullu eest kaitsta murenesid pea olematuks. Mu pahameel ei kõigutanud nende säravaid nägusid, mis kui selge jõepeegel mulle ainult ühte mõtet edastasid: tegemist oli tähtsa inimesega.

Tore! Või tähtis mees? Mulle tegi pakkumise mees, kes arvatavasti kohe orjade seast uut väljakutset hakkab otsima. Midagi, mis ei läinud kohe kuidagi kokku mu arusaamaga perekonnast. See oli siinmail tavaline, kuid oma lootuses, mille olin suutnud endale pikal koduteel luua, olin seadnud sihi pigem mehele, kes ei suudaks endale üle kahe sulase lubada ja seega oleks ta puhtalt minu päralt. Milline rumal mõte.

„Ma ei…” sosistasin, kuid sain sõnasabast kinni, nähes kui kurvaks nad muutusid. Kui ma ka selle pakkumise ära ütlen, tuleb sõda, tajusin kurvalt. „Ma mõtlen sellele?” pakkusin kiiruga ja nende silmad lõid uuesti särama.

Haarasin pingi pealt oma õlaräti ja kiirustasin õue värske õhu kätte, enne kui nad saanuks oma küsitlemist jätkata. Mu süda oli külm kui jää, kuid mida sain ma sinna parata? Olin lubanud jumalatele talitada venna parema äranägemise järgi. Ei teadnud ma siis kui kättemaksuhimulised nad olid ja kui välja ma nad ikka vihastanud olin, et nad oma kättemaksuga ka üldse ei viivitanud. Kiired olid, sunnikud.

Olin segaduses. Ma sain aru, et see oli tegelikult mõeldud mu õnnelikuks tegemiseks, et ma sain aidata oma perel tugevdada sidemeid hea sugupuuga – miks see mind siis nii kurvastas? Muidugi see väike asi, et Steenid olid taanlased ja mul puudusid selle rahvuse vastu igasugused soojemad tunded. Lisaks veel teada, et ma ohverdasin end mehe heaks, keda ma viimati nägin kui olin marakratt.

Ohverdan – ainuüksi see sõna tekitas mus judinaid. Ei, see polnud sõna, mida soovisin kasutada, otsustasin nüüd ja kohe teise vaatenurga otsida. Näiteks…

Hagen rääkis, et Magnus sõitis temaga merd, olles tema usaldusväärseim sõber ja parem käsi. See pidi ju midagi tähendama? Magnus ei läheks laeva, mida juhib kehv kapten, ega ju? Magnus oli siis kaheksateist kui nad merele asusid, mis teeks tema vanuseks… Jätsin selle mõtte sealsamas katki – mul polnud õrna aimugi, kui vana see mees oli ja kas sel üldse oli tähtsustki? Ta võis olla sama vana kui kivid rannikul, Hagen oleks nii või teisiti sellest puutumatuks jäänud. Ta pidi aga olema vanem kui Magnus, oli kõik, mida mu pundunud silmadega pea välja suutis mõelda ja see oli ka kogu otsus, milleni ma jõudsin ja leidsin, et polnud mingit lõbu matta end teadmatusse, millega mind siiani nii oskuslikult oli varustatud. Võisin endale nii mõndagi ette kujutada, tõelisemaks ei teinud seda aga miski.

Eriti häiris mind, miks ei oodanud heerold ära isa saabumist ja kui nad viis aastat merel olid, kuidas teadis ta Hageni poole pöörduda? Vastuse leidmiseks ei pidanud aga teab mis tark olema. Arvestades, et ka käskjalg tuli laevalt, oli selge, et olles kodust nii kaua eemal – tervelt viis aastat – ma tunneksin vist samasuurt koduigatsust. Ta ilmselgelt soovis lihtsalt oma peret näha ja ma ei tohiks oma kanaajuga siin nüüd olukorda keeruliseks mõelda.

Ma jõudsin oma jalutuskäiguga allikani, mida me joogivee jaoks kasutasime. Oma heameeleks ei leidnud ma sealt kedagi ja ma sättisin käed karikaks et endale janu kustutamiseks veidi vett ammutada. Mu suu kuivas ja kuivaks oli muutunud ka mu pea – kogu vedelik oli läinud ja alles jäi ainult sool. Lasin külmal veel aeglaselt üle sõrmede voolata. Janu see ei kustutanud, kuid meelt jahutas küll.

„Ja kui kaua sa siin liguneda mõtled?”

Tardusin paigale kohe kui see ajatu sügav hääl mu kõrvu jõudis. Pöördusin ja uurisin meest enda kõrval. Ta kandis heledat reisikuube ja ta pikk palgi kujuline habe oli korralikult harjatud, justkui valmistudes pidustusteks. Ta tõstis käed ja ootas, et ma teda kallistaksin ja ma teadsin, et olen teda kusagil näinud, kunagi ammu, kuid kutsuvad käed jäid vastuseta.

„Kas sa pole mitte kenake, tüdrik, rõõm on sinu peal silmi puhata.” ta astus sammu lähemale, mis pani minu taganema.

Kes ta selline oli? Ma ei suutnud meenutada kedagi tuttavat. Ega ta ometi see peigmees ei olnud? Võimatu! Me vaevu teadsime üksteist –ükski mees ei läheks ehku peale tüdrukut kallistama, eriti siin, kus see võis samahästi surmaotsust tähistada.

„No kuule! Pole enam tahtmist oma venda kallistada, ah?”

„Magnus?” mu meeled keeldusid seda uskumast. „Magnus!”

Ma peaaegu jooksin ta pikali, muutudes taas kord selleks väikeseks linnupojaks, kes oma vanema vennaga kunagi aastate eest hüvasti jättis, saades lohutusekingiks vaid väikese keerleva teetotumi. Muidugi pidin ma selle tillukese vurri nüüd nähtavale tooma ja talle näitama .

“Näe – mul on see alles!”

Magnuse nägu lõi rahulolust särama, enne kui lamba moodi muheles: „Vaat’ kui tore, ma suutsin oma õele täringud selgeks õpetada…”

„Mida?”

„Sul on see alles…” toksis ta sõrmega vurrkanni mu sõrmede vahel, laskmata mul oma sõnadesse pikemalt süüvida. „Sa ikka tead, mida need märgid külgede peal tähendavad?”

Ma aimasin, mida need märgid külje peal tähendasid, ent jätsin selle teadmise esialgu enese teada.

„Ei,” valetasin, „ma arvasin et see on kõigest vurr!”

„Tore, me jätamegi selle siis nii.” Ta paistis kohe rõõmsam ja rahuliku ja alustas tagasiteed maja poole, puksides mind samuti sinnapoole, kuid ma keeldusin.

„Ei!” nõudsin pahaselt, „Ma tahan teada, mida need tähendavad.”

Ma tundsin veidi ladina keelt kui see oli, mis takistas tal mulle seda avaldamast, võisin talle neid märke hääldada kui ta soovis. Ma palusin mungal neid endale jutustada, kes nii aasta eest ühel tormisel nädalal külla peavarju tuli otsima. Ta elas isa majas ja kui ta sõi, rääkis ta meile lugusid vanast ajast. Ma ei mõistnud pea üldse, mis mõistujuttu ta ajas, kuid mulle meeldis üks lugu sinepiseemnest. Et taevariik on sinepiseemne sarnane, mis pealtnäha on väike ja pruun, kuid millest saab valmides suur puu, mille ladvas linnud puhata ja pesitseda saavad. Ma vähemalt teadsin nii, et sellest kasvab suur puu, aga mis ime see sinep oli?

„Ma pole kindel, kas ma peaksin…”

„Palun?” manasin näole kõige lapselikuma ja armsama ilme, milleks ma võimeline olin – suu prunti ja kulmud kõrgele.

„Näed,” ta näitas A-d, „see tähendab aufer, see siin,” ta näitas D peale „on depone. Ja see on nihil ja viimane totum.”

Nii palju siis ladina keele õppimisest – mitte midagi ei saanud aru.

„Mida need tähendavad?”

Aufer lubab sul võtta tiigist ühe…”

„Kust?”

„Tiigist. Münte täis kausist. See on täringumäng, mäletad?”

„Muidugi, muidugi – jätka, jätka.”

„Kui depone peale jääb, pead panema üks või kaks münti tiiki, nihil ei tee midagi ja totum,” ta käsi lendas läbi õhu, „võta kõik!”

Vaatasin, kuidas ta vurri sõrmede vahel edasi tagasi keerutas ja selle kulunud tahke uuris. Puhkesin südamest naerma, oli hea, et ta tagasi oli.

„Ma hoidsin selle alles, sest sa lubasid mulle mängu õpetada.” Võtsin talt vurri ja peitsin tagasi vöökotti. Silitasin kergelt üle ta karvaste põskede. „Sa olid siis veel sile poiss kui te läksite,” pomisesin rõõmuga. Ta lõhnas mere järele, soola ja vetikate järele.

„Kuid kiiruses pole ma midagi kaotanud.” lõi ta oma rinna kummi, ent lisas siis õhates. „ja sina oled suureks kasvanud.” Ta silmad muutusid kurvaks, kuid järgmisel hetkel pühkis ta mõtte, peast ja noogutas. „Ja ilusaks kasvanud.”

„Jah,” istusin allika kõrvale kivile ja kutsusin ta enda kõrvale, patsutades sooja kivi „ja nagu õhtul nüüd selgus ka kihlatud.”

„Ma kuulsin,” ta kõlas murelikult ja võttis pakutud koha, „sa ei paista selle üle rõõmustavat?”

„Ma ei ole kindel, kas peaksin olema rõõmus või õnnetu. Olen korralikust kihlusest nii kaua eemale jäänud, on imelik taas kellegi silme ette sattuda.”

„Korralikust kihlusest?” ta oli nii jahmunud, et maigutas ainult suud ja purskas siis naerma. „Mis siin ometi vahepealt toimunud on? Või korralikust kihlusest!”

Muigasin, see kõlas tõepoolest imelikult ja nautisin, kuidas ta kõht kõveras mu kõrval kägaras ägises kui naer ta lihased valusaks võttis.

„Olen juba vana, oled sa märganud?” muutusin uuesti tõsiseks.

Ta laskus veidi kaugemale ja uudistas huviga mu tuulest pargitud nahka ja kulunud sinist kleiti, paljastas siis oma kollase hammasterea ja ütles: „Eip, olen näinud vanemaid.” Ta mõtles hetke. „Kuid ma arvasin, et olete juba kõik õnnelikult abielus?”

„Mina mitte.” vastasin tusaselt.

Sel hetkel saanuks ta rääkida kui tähtis on uute sidemete loomine perele ja mida tähendab vanatüdruku ülalpidamine, ent ta ei teinud seda.

„Miks siis mitte?” ta hääl oli pehme, kuid ma kuulsin selgelt teravat joont, mis ta kurgu kähedaks muutis.

Vaikisin hetke, et leida head argumenti.

„Ma pole teda veel näinudki?” kehitasin õlgu, ent sain sellest äkki jõudu juurde ja jätkasin tarmukalt, „Vabandage väga, aga ta tuleb Nordelisse ainult siis kui talle sobib. Viimane kord läksid sa temaga koos ja te jäite ära viieks aastaks. Kuidas ma saan abiellud kellegagi, kes saadab oma käskjala enda eest kosima, kes isegi oodata ei suvatse, mida talle vastatakse ja siis ootab veel mu täielikku pühendumust ja nõusolekut? Abielu hobuse seljas – nii näen ma tema ettepanekut. Kooselus saab siis huvitav olema! Kas ta arvab, et ma jään koju kuduma kui ta võtab sinu ja oma meeskonna ja te esimesel võimalusel uuele rüüsteretkele tormate? Kui õnnelik olen, näen teid veel korra enne surma! Seda muidugi, kui mulle on sellist õnne antud.”

„Lauren! Sa oled Hallandi naine – see on, kuidas asjad käivad! Sa ei saa talt ju oodata, et ta üleöö kaineks saaks ja oma mehed unustaks lihtsalt selle pärast, et ta…”

„Ma tean…” andsin alla, kuid tundsin äkki hirmu, mis mu sisimast kerkida tahtis ja lõpetamise asemel ma jätkasin vihaselt. „See kogu abieluvärk on kui üks suur ebaõnn – tema ainuke põhjus mu kätt paluda on kindlasti vajadus perele meelejärgi olla, mitte soovist minuga olla. Ja see on halb, Magnus, väga halb. Mul puudub igasugune soov abielluda mehega, kes pole suutnud kõikide nende aastate jooksul endale naist võtta! Mida muud see ikka näitab kui et tegemist on mõne veidrikuga, kellega keegi lihtsalt abielluda ei soovi ja kõige tipuks on tal kindlasti kalduvus naistega halvasti käituda. Kui ta mind kas või sõrme otsagagi puudutab, ma vannun, et lahkun ta majast kiiremini kui ta ennast ümbergi jõuab pöörata. Seda muidugi, kui oma suurtelt vallutusretkedelt aeg-ajalt naasta suvatseb.”

„Lauren!”

„Või tahab ta äkki, et ma temaga ühineks? Ma tean, et mõned naised teevad seda, kuigi ma ei ole veel ühtegi sellist kohanud ja ilmselt ka ei kohta, sest ma ei usu, et te ennast sellega üldse vaevama hakkate ja mind kaasa veate. Miks peaks siis temagi? Te olete ju sõdalased – ma pole isegi mere kallastel kõndinud! Ma luban, et olen nii halb kokk, et ta tahab must varsti ise lahti saada. Ja pesupäevad saavad huvitavad olema – tead küll, paljad tagumendid rohelise metsa vahel…”

„Lauren!”

Laksasin käed põlvede vahele.

„Taevas hoidku, ma ei taha abielluda! Mitte nii!” Anusin mõttes jumalaid, et nad mind kuulda võtaks, kuid kes kuulaks surelikke kui endal on tähtsamad lahingud, mis vajasid võitmist? „Miks see ei võiks olla keegi, keda ma tunnen?” küsisin loidunult. „Ma küll lubasin, et järgin Hageni soove, kuid pean tunnistama, abielu meremehega ei ole pooltki nii ahvatlev kui mehega väljadelt, kelle elu on raske kuid korrapärane. Või olla puussepa naine,” haarasin õlekõrrest, „vähemalt ma teaksin, kellega on tegu! Kaalub iga kell üles mehe, kes niimoodi oma asju läbi käskjala ajab.”

Ta jõllitas mind pikalt ja tõsiselt, nagu mõtiskledes, kas hüüda mu nime veel kord või mitte, kuid pühkis selle mõtte siis peast ja kuna ma olin niikuinii vait jäänud, asus otse asja kallale.

„Sa oled temaga kohtunud küll, Lauren.”

Olen või?

„Millal?” uurisin umbusklikult

„Sind on lihtsalt ära hirmutatud, õeke.”

„Kas mind võib selles süüdistada?” ma polnud valmis alla andma. „Millal me kohtusime? Kui ma olin kümnene? Ma olin kõigest laps! Ma ei ole enam see rotisabadega sinivereline kummitus! Ma olen naine, oma arvamuse ja oma nägemusega ja mul ei ole vaja partnerit, kellel on mingid väärastunud eluarusaamad ja kes paneb mind end tundma rumala ja lapsikuna. Ta näeb minus niimoodi ainult last, Magnus – last!”

Ta laskis mu halal veel mõnda aega kesta, enne kui oma suure käe minu omale asetas ja nii mu suu lukustas.

„On sulle kordagi pähe tulnud, et ta võib tegelikult hea mees olla?” küsis ta kähiseval häälel.

„Ma ei tea,” kehitasin õlgu. Mu pidev ulgumine hakkas endalegi tüütuks muutuma ja seda rohkem olin kindel, et temal oli sest ammu küll. „Mul pole olnud aega nii kaugele mõelda,” lisasin sosinal.

„Miks mitte?”

Ta kõlas imelikult. Heitsin talle kiire küsiva pilgu – ta kõlas siiralt üllatunud. „Käskjalg saabus vaevalt paari tunni eest.”

„Tõesti?” ta ehmunud hanepilgul mõlemale pool polnud lootustki märkamatuks jääda ja nähes, et ta oli avastatud, venitas ta vastumeelselt oma suu naerule ja patsutas südamlikult mu pruuni juukseid. „Ma kardan, Apal peab oma armastatud hobuse teenitud puhkusele saatma. Vaene mees – ta armastas väga seda metsalist ikka väga.”

„Miks ta oma hobusest loobuma peaks?” ei saanud ma aru. Apal armastas oma tulist täkku – ta oli temaga ratsutanud pea sama kaua kui ta oma naisega koos oli olnud. Talle meeldis nalja visata, et ta võis oma hobu kergesti oma naisega segi ajada – väike süütu nöök, mis ta naise nii mõnekski tubliks tunniks nii marru ajas, et mees öö taeva all pidi veetma.

„Mh?”

Ta oli oma mõtetega kaugel ja võttis veidi aega, enne kui talle meenus, mida ta just ütles.

„Noh,” avaldas ta süüdlaslikult, „me mõtlesime, kui ta hommikul siia jõuaks, oleks sul hoopis rohkem aega selle üle mõtelda.”

Kõle tühjus, mis mu kõhtu äkki tekkis oleks mu pooleks kiskunud, poleks ma kätega tugevalt ümbert kinni võtnud ja ennast kallistanud.

„Mul jäi vist midagi vahele,” sonisin loiult ta julmade sõnade peale, „ole hea, korda mida sa just ütlesid.”

Märatseva vee kohal on ainult üks võimalus eksimiseks ja mul puudusid igasugused kavatsused vennale ta viga andestada. Kui juba kukkusid auku, siis lange põhjani ja võta vastu see mats, mis sulle määratud, otsustasin ja pigistasin käed tugevamalt rätikusse. Arvatavasti oli ta siia saadetud puhtalt pinda sorkima, selgitama, et Dalek oli jõudnud külla juba eelmisel õhtul ja nägi minus väärilist naist või midagi, kuid vaevalt oodati, et ta otse välja sülitaks, et nad olid alles siiapoole teel kui käskjalg ette saadeti.

Ta pea vajus õlgade vahele ja mul ei jäänud muud üle kui käed rusikasse suruda ja pahameelest hambaid krigistada.

„Kuidas sul küll oma selle soperdisest keelega ellu õnnestunud jääda?” Lõin rusikad vastu kivi ja kahetsesin oma tegu. Kivi ja paljad sõrmenukid ei käi mitte kokku. Valus oli.

Ta kehitas õlgu.

„Ma hoidsin oma suu lukus?”

„Ja miks ma siis praegu sinuga räägin?” ei saanud ma aru.

„Mis sa sellega mõtled, tüdrik?” Ta silmad venisid suureks kui vankrirattad ja ta läks ilmselgest ebaõiglusest puhevile. Ma poleks iial arvanud, et ta seda nii südamesse võttis. Vana Magnus, keda mina tundsin, oleks selle kergelt naljaks pööranud.

Seepärast naeratasin kiiruga lepitavalt ja narritasin teda ettevaatlikult edasi: „On kaugele näha, et sul puudub anne sõnade peale!” suudlesin teda kergelt põsele. „Sellise jutuga on ta pruudist ilma enne kui ta minuga kohtudagi jõuab.”

Ta turtsus veidi omaette, kuid nähes, et mul puudusid kavatsused seda tüliks pöörata, ta leebus.

„Tal saab sinuga käed tööd täis olema…” ta kallistas mind ootamatult ja ma tundsin end hästi.

Paistis, et mu perekond oli mu saatuse osas otsusele jõudnud ja enam polnud oluline, oli jumalate käsi siin mängus või Teadmine, et see oli mu enda huvides mind millegipärast aga ei lohutanud. Saatusel võib olla tuhat keerdkäiku, kuid see ei lubanud veel õnne ega tähendanud, et ma neid teid lihtsameelselt läbima pidin. Ma tahtsin rohkem teada. Algatuseks teda tundma õppida, et kas või enne abieluvoodisse saamistki selgusele jõuda, mis portsu otsa ma sattunud olin. Minu meelest oli niigi halb, et ma end pallina teiste mänguliste sõrmede vahel tundis ja seepärast lugesid vanad traditsioonid mulle vähe, mis hoiatasid, et ei ole hea oma peigu enne tundma õppida. Olin olnud piisavalt tunnistajaks, kuhu mu äkkkihlused viia võisid ega soovinud vanu õppetunde niisama maha heita – kui ta ikka tolaks osutus, siis pikka pidu ma ei lubanud.

Tabasin äkki, et mu suhtumine Dalekisse oli muutunud – ta ei olnud enam koletis, kelle eest tuli end metsa peita, hirmutis, mille eest sõjamehedki pakku jooksid.

„Milline ta on?” küsisin otsusele jõudes ja hoides oma silmi kindlalt ämblikul, mis kahe kõrre vahele võrku punus. Magnus ei vastanud kohe ning hetkeks ei olnud ma kindel, kas ta mind üldse kuuliski, kuni ta lõpuks suu avas ja vastas. Kuid ta vastus ei rõõmustanud ei mind ega teda ennastki.

„Võta mu nõu kuulda, Lauren, sul pole millegi pärast vaja muretseda.”

Oleks see minu jaoks sama lihtsakoeline. Mu pea sumises kõigist neist vastamata küsimustest, mis ta öeldu vastukajaks tekkisid ja kõigi nende seas oli armetu nurgake, tühi koht, mida pidanuks täitma üks nägu, mu kihlatu nägu. Raputasin kiiruga pead, et seda kõledat nägemust silme eest peletada.

„Ma nii sooviks, et mul oleks sinu enesekindlus,” ütlesin kahtlevalt, „aga ma ei pruugi talle üldse meeldidagi kui ta mind tundma õpib.”

„Lauren, sa oled olnud ta südames juba ajast kui olid väike laps!” pahvatas ta üllatunult, nagu ei saaks ta aru, mis mind vaevas. Ega ta saanudki – ta tundis teda ju sünnist saati, ainult mind millegipärast mälestustega ei õnnistatud.

„Tore! Ta on mõni neist isatüüpidest, kes räägib minuga ainult nämmutades ja laulab mu õhtuti magama!” pahandasin südamest, taibates äkki, kui suur me vanusevahe võis tegelikult olla.

Laulab õhtuti magama? Taibates kohe, kui nõmedalt mu aju mind hetkega alt suudab vedada. Mis mul küll arus on! Mehed ei laulnud oma naisi õhtuti magama, ükstapuha kui suur see vanusevahe nende vahel ka on! Nad ei nämmutanud ega teinud muid häälitsusi ja mille hea pärast ma sellega nüüd välja tulin? Ma hakkasin ise ka segi minema.

„Lauren, sa oled ülekohtune!” Ta hea tuju oli kui käega pühitud.

Otsustasin sel kähku minna lasta – polnud mõtet panna venda olukorda, kus ta pidi oma kauaaegse sõbra au kaitsma hakkama puhtalt selle pärast, et minul oli paha tuju ja mõistus, mis küündis ainult lollusi välja mõtlema. Pealegi sain aru, et kui asi tõesti sõnasõtta kisuks, oleksin mina kaotaja pool – oli selge, et ta tundis teda paremini kui mina ja nii olid tülid kindlasti kiired tulema.

„Anna andeks, vend, pikk päev on selja taga ja ma olen väsinud. Ma pole just õde, keda sa vist eest leida lootsid – ei leebe, armas ega üdini hea.” ühmasin kaastundlikult.

„Ei, ei – sa oled täpselt selline nagu ma lootsin. Ma küll arvasin, et sa oled juba abielus ja jätad vaese Daleki pika näoga, aga isegi ilma tanuta oled sa just selline nagu sa olema peaks.

Ta kinkis mulle ühe oma lahkeist üllaist naeratustest. Mäletasin neid hästi. Ta rõõmustas mind, olin ta naeratustest puudust tundnud ja kui enne tunduski ebareaalne, et nad on lõpuks kodus tagasi, siis nüüd olid nad minu jaoks taas olemas. Ihkasin südamest, et Dalekil oleks samasugune naeratus, aval ja täis soojust. Ma ei usu, et keegi väljaspool Hallandi oleks uskunud, et me sõjamehed olid võimelised selliseks soojuseks, kuid me ei pidanud selles kunagi kahtlema ja kui merel olles pididki nad olema karmid ja võitmatud, siis siin tõestasid nad vastupidist, kaasaarvatud mu vennad ja mu isa.

Puna mu näol veeres ühest kõrvast teiseni.

„Tänan.”

„Palun-palun!” laksas ta käed muheledes põlvedele, „Näed nüüd, kas läks paremaks?”

Ikka peab ennast parimaks rohuks, mida naistele on loodud. Ta tegi mu südame soojaks ja viivuks olin veendunud, et ta seda tõepoolest ka oli – parim palsam haavadele, mis olid paranenud kuid tormi eel ikka tunda andsid.

„Jah, läks küll.”

„Seega…” venitas ta norivalt, „mul on veel keele libedust?”

Noogutasin. See oli see Magnus, kes siit ära läks – uhke kui tedrekukk ja sama tormakas kui mullukevadine pullivasikas.

„Ma ütleks, et te tundsite üksteist päris hästi.” ütles Magnus äkki, nähes kui vähe mind lohutas ta kidakeelsus ja teadmatus, mida see põhjustas. Pealegi oleksin ma niikuinii läinud ja kelleltki teiselt küsinud, milline Dalek oli. Muidugi ei saanud ta endale lubada, et keegi mulle kärbseid pähe ajas.

„Miks ma teda siis ei mäleta?”

„Ehk on hea, et sa ei mäleta,” pomises ta äkki habemesse, ent tabas siis oma mõtlematuse ja köhis koera moodi kurgu puhtaks, enne kui valju häälega lisas: „Ta käis tihti külas ja ta mängis sinuga. Ma ei mäleta kordagi, kui ta oleks tulnud ilma et ta sulle kingitust poleks toonud ja siis istus ta su kõrval tundide kaupa ja vaatas, kuidas sa kõik ta toodud kingid ära lõhkusid.”

„Ma ei…” punastasin juuksejuurteni.

See ei kõlanud minu moodi! Ei, ma ei lõhkunud ju teise toodud kingitusi!

„Oh, lõhkusid küll ja usu mind kui ma ütlen – sa tegid head tööd! Ma ei mäleta ühtegi mänguasja, mida ma su tillukeste aplate sõrmede vahel rohkem näinud oleks kui ühe korra.” Ta tegi pausi, et nautida mu kasvavat raevu ta vastikute sõnade üle. „Siis võtsid sa aega, et oodata, kuni sul oli ta täielik tähelepanu ja andsid ta kingid häbelikult talle tagasi anda.”

Tunnistan, see kõlas väga minu moodi…

„Paari tunni pärast tõi ta sulle uue nikerdatud pulgalooma ja sa kordasid oma tööd ka selle kallal. Igatahes, ma ei ole näinud teist nii kannatlikku meest kui Dalek sinuga oli.”

See jättis palju sügavama mulje kui lalisev joodik, keda ma endale ette kujutasin. Teisalt pani see mind imestama, miks ta pärast kõiki neid murtud oksanukke üldse mu kätt palus kui kõik, teha oskasin, oli tema kätetööd lõhkuda. See väike tõik muutis mu südame raskeks.

Magnus, nähes kuidas ma järjest enam süngeks muutusin ja küüru vajusin, ajendatuna tõigast, et mul puudus ka kõige väiksemgi hea naise kuulsuseraas, haaras mu õlast ja raputas mind kergelt, uurides, on, kas minuga on kõik korras.

„Muidugi on korras!” nähvasin, näost valge kui lumi. Olin halb valetaja ja ka seekord raputas ta etteheitvalt pead.

„Aga ma tõesti ei mäleta teda – teda nagu poleks olemas olnudki! Ma ei mäleta isegi päeva kui te lahkusite.” Muutsin kiiresti jutu suunda, ma ei soovinud hakata praegu igat purunenud oksa meenutama, sest olin kindel, et kõik, mis mul selleks oli vaja teha, oli anda vastav signaal ja ma kuuleks viimasest kui ühest. Ma soovisin jätkuvalt teada, et väiksena olin ma olnud häbelik tüdruk, kes ei julgenud metsas vilistadagi, kartes et mõni koll tuleb ja sööb mu ära.

„Lapsemälu,” lohutas Magnus, „ta ei rääkinud sinuga enne lahkumist aga aitab nüüd!” ta tõusis, „Mehed muutuvad kannatamatuks ja mu vaene hobune on ikka veel puu küljes kinni ja ootab, et keegi tark inimene teda toidaks ja rihmadest vabastaks.”

„Millal te saabusite?” küsisin ehmunult, taibates kui mõtlematult ma ta aega olin võtnud.

„Mitte väga ammu, kuid nägin naist siiapoole tulema ja arvasin, et näen Palat! Ueh, ta on mulle ikka meeldinud – kenad tillukesed õlad, nõgus selg… nagu vibu! Tuleb välja, et meil on neid nõgusselgu veel.” Ta naeris. „Ei taibanud, et see oled sina enne kui nägin isa tehtud neiupärga, mis ta teile Asdis pulmadeks tegi.”

Ta pilk rändas kaugele.

„Tuled ka?”

Ajasin end vastumeelselt püsti. Ma ei soovinud veel lahkuda, kuid noogutasin vastumeelselt, enne kui hajameelselt küsisin:

„Kas Dalek on teiste juures?”

„Muidugi.”

See väike sõna pani mind hetkega meelt muutma ja ma maandusin tagasi kivile istuma.

„Ma ei taha, et ta mind sellisena näeks!” teatasin, süda sees puperdamas nagu oleksin just karsumdi jääkülma järve sukeldunud. „Mitte täna.” lisasin ebalevalt. Jah! Nagu ma oodanuks, et ta mind hiljemgi punetava näo ja sassis juustega näeks, kuigi see oli niikuinii möödapääsmatu.

„Miks mitte?”

Muidugi ei saanud ta aru. õieti ei saanud minagi aru, mis mind nii meeletult ärritas. Kiirus. Kiirus, millega kõik aset võttis, tunne, et ma sain just sisse hingata kui kogu mu elu pani mind äkki hinge kinni hoidma. Kartus, et kui ma välja hingan, on kõik kadunud ja ma nägin vaid und. Mind üllatas, millist paanikat see minus külvas – kas see oli siis hirmu väärt?

„Sa pead temaga ükskord nii või teisiti kohtuma.” lohutas ta, aru saamata, mis mind tegelikult painas.

„Ma tean. Aga mitte täna – homme.”

„Tüdrik!”

„Sa võid mind lüüa, vedada läbi päikesetule, sööta huntidele ja nõeluda kalaluudega nõgestest sokikannaks, ma ei ilmu täna me nii-öelda peiu ette!” Lõin jalaga vastu maad ja tõmbasin protestiks salli tugevamalt ümber õlgade.

„Sel peiul on nimi, Lauren – Dalek! Õpi see endale selgeks!”

Jätsin ta märkuse tähelepanuta.

„Mul on vaja mõelda. Eriti nüüd. Ma ei pea talle oma otsusest teatama, sest olen kindel, et Hagen on kenasti selle juba ise ära otsustanud ja nad vaidlevad nüüd pruudirahade üle! Ma ei või ju kohal olla kui nad seda teevad, või kuidas?”

Magnus oli silmnähtavalt ärritunud kui ta mu juurest lahkus.

Ma istusin seal edasi, põrnitsedes tühjalt enese ette ja sisendasin endale jätkuvalt, et olen vihane, pahane nende ülbe käitumise pärast. Lootsin, et mingi hetk tekitab see minus tõesti viha ja ma olen võimeline kõik selle selja taha jätma. Kuid praegu olin lihtsalt pettunud, sügavalt solvunud ta käitumise üle.

Teistel oli vähemalt julgust minuga kõigepealt rääkida, enne kui nad isa juurde jõudsid ja oma nõudmisi esitama kukkusid. See, kuidas Dalek mind välja jättis, ei mõjunud mulle teps mitte hästi. Mu mõistus lihtsalt ei võtnud, miks ta minuga enne kohtuda ei tahtnud.

Ja see haavas. Sügavamalt kui nuga, mis tapab emise, kelle ümber põrsad õudusest uluvad.

Kas ma olin inetu vaadata? Mitte Magnuse silmis, aga talle võis ka andeks anda – nii pikka aega merel ja iga näitsik, kes nina eest läbi käib, on kenake. Kui sellele niimoodi vaadata, siis polnud mul midagi muretseda, kuid ma ei muretsenudki ju siin!

Ma olin pahane.

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 3

Ragistasin hobusega läbi võsa, mis mu seelikusse kinni kippus jääma ja üritasin turritavatest okstest mööda saada, et metsalagendikule jõuda. Viika ütles hommikul, et toob lehmad siia ja hetkel tegelesin ma tema kirumisega, miks ta nad sellisesse võssa pidi vedama. Kas ei olnud lihtsam jääda kodu lähedale? Mis siis, et hundil oli raskem ennast läbi selle võpsiku vedada, aga no kuule – kui sul endalgi on raskusi siia saamisega?

„Muidugi ei hakka ükski täiemõistuslik hunt ennast siia järgi vedama.” siunasin ärritudes, enne kui hobuse paigale kamandasin, et järgmise oksa küljest end lahti päästa.

Viika ei olnud siin ainuke süüdlane. Olin ise loll, et hobuse otsa jäin kui mõttekam oleks olnud maha tulla ja jalgsi edasi minna.

Pärast paariminutilist pingutust ja kahte tuunikasse rebitud auku, olin lõpuks vaba ja võisin aasa serval kergemalt hingata, kuid mu raske teekond ei saanud vääriliselt tasutud – Viika ja lehmad peesitasid kuskil teise lagendiku peal.

Juhtisin hobuse pettunult aasa keskele ja lubasin tal rohtu näksida, üritades samal ajal sotti saada, kuhu ma siit edasi peaksin minema.

„Mulle ei meeldi naiivitarid!” kuulsin äkki endast paremal kellegi ärritunud häält.

„Noh,” venitas teine hääl vastu, mis hetk hiljem paar rämedamat sõna järgi köhis, „ta pole just ladvaõun.” Ta komistas juurikate otsa.

Ma ei olnud küll sügavalt veendunud, kuid see, kes mind just ladvaõunaga võrdles, oli vist Magnus! Jäin kuulama, mis nad veel rääkida jõuavad, kuid kahjuks oli kõrvade kikitamisest vähe kasu, tuul oli ajanud haavalehed kihama ja neil oli muidugi vaja oma jutte sekka rääkida.

Sättisin end paremini hobuse selga, lükates tuunikaservad sirgemaks ja sikutades siit-sealt, kus oli vaja allakukkunud tuunikat kohendada. Olin valinud oma sinise punase tikandiga tuunika ja selle otsa tõmmanud sobiva mantli, mis sest et Erika kohe protesti tõstis, et ma piduriide selga panin. Nagu ma eile ütlesin – ma ei suvatsenud tema ette ilmuda kui ma olin rokane ja üdini end läbi higistanud. Esmamulje oli ülitähtis ja ma tahtsin, et ta ka pärast minu nägemist mind endale veel naiseks tahaks.

„Mis sa sätid, lilleke?” kostus minuni äkki kolmaski hääl ja enne kui ma jõudsin end ringi keerata ja näha, kes end nii jultunult mulle selja taha hiilis, kuulsin tugevat laksu ja järgmisel hetkel olid taevas ja maa mu ees segamini kui pudru ja kapsad.

Ma ei jõudnud isegi iitsatada, enne kui terav valu mu seljas kogu mu tähelepanu endale tõmbas. Just enne kui mu vaatevälja ilmus isa sulase punetav nägu. Vaatasin temaga hetke tõtt. Vahi ladvaõuna!

Ta oli jahmunud ja pidigi olema, sest enne kui ma ta venna manu tagasi lasin, sai see väärsünnitis omal nahal tundma, mida tähendas mu sälu patsutamine. Mu ärritusele lisas juurde tõsiasi, et ta värises sama ägedalt kui haavalehed aasa servas. Meeste juures oli üks asi, mida ma ei kannatanud ja hetkel oli tema selle mõõdupuu.

„V-vabandust! Ma pidasin teid Palaks!”

Lihtsalt vapustav! Lisaks argpüksile on ta veel pime kah! Kas Hagen tegi tõesti nii kehva tehingu, et sai endale aastaks haavapuu endale sulaseks?

Ta ulatas mulle käe, kuid selle asemel haakusin ta särgikaelusesse. Ta tegi suure kaare püsti ja pikali tagasi, minu sõrmed kindlalt ta kaeluses. Muidugi ei suutnud ta ka suud kinni hoida ja järgmisel hetkel nägin silmanurgast võpsikust kahte silmapaari, mis mind keeletuna sealt jälgisid. Kena vaatepilt ikka küll: noor kabu, uhkelt riietatud peene mustriga mantlisse, põlvili noore mehe rinnal, ühes käes kõrgele vinnatud pistoda ja teine haaramas noore heeroldi kõrist.

Kuu peale ja kuke suhu! Enam polnud mõtet muretseda hea mulje pärast – kui selline kurivaim su elu ohtu seadis, võis isegi valküür unustada, milleks ta oli loodud. Pöörasin kogu oma viha sellele värisevale mehepojale, kes ennast mu venna külje alla oli sättinud. Ta rikkus ära kõik, mille nimel ma terve hommiku vaevaolin näinud.

„Vannu, et sa mitte iial ei puutu mu hobust!” karjusin talle näkku. „Vannu!”

Vaikus hõljus üle mesilastest pungil aasa ja sumises kõrvulukustavalt. Sulane otsis meeleheitlikult abi ja ma nägin ta sõrmi, mis hirmunult pehmesse mulda kaevusid, silmad metsa serval seisvatel sõjameestel. Ta pidi pettuma – ta anuv pilk jättis nad üdini külmaks.

Magnus oli ahastusest sõnatu ega suutnud uskuda, et ta õde ennast üldse sellesse segas ja ta sõbral oli lõbusam kui talle kasuks oleks tulnud. Pakkusin, et see teine mees pidi olema Dalek ja arvestades ta nägu kahetses ta praegu südamest, et oli mu endale pruudiks valinud.

Tõepoolest ma polnud mingi müürilill – räpakast väikesest tüdrukust, kelle ta pärast laeva valmimist viie aasta eest maha jättis, ei olnud enam midagi järgi. Ma ei olnud enam see hädine vagur olevus, kes kartis iseenda varjugi ja kelle pruunid käharad kogu aeg ringi lendasid, tõmmates ligi meeletus koguses kärbseid ja prahti. Pruunid juuksed olid mul säilinud, kuid nüüdseks oli neist saanud kaks pikka patsi, mis üle mu hetkel hella selja voogasid ja ainuke kahune mälestus lokkidest raamis minu nägu.

Nägin silmanurgast, kuidas Magnus sammu meie poole tegi, ent Dalek lükkas mõõga talle risti tee peale ette. Tal puudus igasugune tahtmine segada vahele naisele, kelle vihaga võis lõket süüdata ja hetkel kahtles ta, et ta sõbergi selleks võimeline on.

„Vannu! Sa ei puutu ealeski mu hobust!” pöörasin tähelepanu tagasi sunnikule, kes mu sõrmede alt sisaliku moodi ära üritas vingerdada. Olin maruvihane, ta selliseks argpüksiks osutus. Tõmbasin sõrmed tugevamalt konksu, pressides ta pea augu väiksemaks kui see enne oli ja lükkasin pistoda otsapidi ta lõua alla. Ta pidas vastu vaid paar sekundit, enne kui oma vabiseva suu avas ja lubas hobust mitte puutuda. Lükkasin ta vastikustundega vastu maad ja ajasin end püsti. Ta vaarus veidi, kuid ajas end kiiresti püsti.

„Jens võtab mu hobuse eest hoolitsemise üle! Küsi mu vennale teine töö! Midagi, mis ei tooks sind minu silma alla!” lisasin vaevukuuldavalt ja peitsin väitsa tagasi varrukasse, enne kui rikutud mantli lahtisest mullast puhtaks rapsisin.

Ta kadus kiiruga põhja poole ja ma mõtlesin veel talle järele hüüda, et küla jääb teises suunas, kuid kuulsin siis valju kärinat ja laitsin mõtte maha, sest viimane, mida ma praegu näha tahtsin, olid ta paljas kannikas.

Seirasin nüüd mehi, kes me väikest vaatemängu vagura naeratusega võsast jälgisid. Vähemalt üks neist. Teine ei osanud veel seisukohta võtta, kas valmistuda mu matusteks või pulmadeks.

Omamoodi uhke oma teo üle, andsin end täielikult nende valdusesse. Kahjuks kadus mu uhkus sama kiiresti kui tuuleiil, mis võilille udemed kaasa viis kui ma nägin, kes mu ees õieti seisis. Ahmisin järsult õhku kui süda, mis nii kenasti mind siiani teeninud oli, ootamatult seisma jäi.

Dalek Steen!

Ta ei näinud välja ligilähedanegi oma isale, kuid iga ta näojoon kinnitas, mis soont pidi ta siia ilma tuli. Miks ma kohe selle peale ei tulnud – ma teadsin ju, et see nimi on mulle tuttav! Ja temaga olin ma lapsepõlves sõber? Taanlasega?

Korrutasin seda mõttes tükk aega, suutmata hoomata, miks jumalad mulle selliseid vempe pidid viskavad. See ei olnud isegi süütu temp, vaid sulaselge tagakiusamine! Ja mu vennad – mida nemad endast õige mõtlesid? Minu minevikuga ja nad annavad mu ära taanlasele?!

Pidi olema pime, et mitte märgata, mis mõtted mu peas keerlesid, sest ta naeratus kadus sama kiiresti ja kuigi ta mõõtis mind lahke pilguga, oli ta hääl sügav ja üldsegi mitte nii meeldiv.

„Ma ei teadnud, et neil on luba relva kanda.” Märkis ta tõsiselt kui oli isu täis vaadanud.

Me külas kandsid nuge vöö peal ainult naised, kes olid andnud oma suguvõsale järeltulija. Muidugi ei olnud ma oma relva välja teeninud, kuid pärast… Nagu sai öeldud – paljugi on nende viie aasta jooksul muutunud.

Heitsin kiire pilgu terale, mida ta veel käes hoidis.

„Teil on mõõk, mu isand, ma ei näe põhjust, miks minul enesekaitseks ei tohi pistoda olla.” ütlesin aeglaselt igat sõna kainelt üle kaaludes. Taanlane! Olin valmis talle näkku sülitama! Mis oli temal asja minu relvadega?

„Sa kasutad seda sulaste hirmutamiseks.”

Ma pole seda varem teinud. Aga mida ma siis tegema pidin? Vaikselt koju naasma ja nutuselt tunnistama, et mingi sulane tõmbas mu hobuse seljast maja? Ei tulnud kõne allagi!

„Ma ei kasuta seda sulaste hirmutamiseks!” vaidlesin vastu.

„Ja kuidas sa seda nimetaksid?”

Mu kulmud kiskusid vägisi kipra ja sees kihvatas. Mehed olid pimedad, täiesti pimedad kui asi puudutas ühte neist. Ta pidas mind Pallaks – vaene tüdruk, kui tema oleks hobuse seljas olnud. Ta oleks vist selgroo murdnud. Isegi siis olid nad pimedad kui…

„Õppetunniks.” vastasin kähinal ja pöörasin talle selja.

Olin sunnitud neelatama. Kena tutvumine ikka tõesti. Ta ei olnud minu jaoks mitte keegi ja ma ei kavatsenud praegu talle oma elulugu rääkima hakata. Eriti taanlasele, tänu kellele mul oli, mida meenutada.

„Mul on vaja hobune üles leida.”

Magnus ärkas alles nüüd ja tegi oma juhmusega kõigile silmad ette.

„Ei lähe sa kuhugi!” röögatas ta ärritunult, „lase sulasel hobune ära tuua, me läheme koju, nüüd ja kohe!”

Mitte kuhugi ma ei tule! Mul oli vaja mõelda. See, et Dalek oli taanlane, seadis mu väärtushinnangutele hoopis uued mõõtmed ja esmapilgul ei meeldinud need mulle üldse. Ma ei hakanud oma aega vennale vastamiseks kulutama ja sukeldusin okste vahele, sammudes edasi mööda rada, mille sälg mulle vabaks oli raiunud.

„Lauren!”

„Magnus, las ta läheb,” segas Dalek vahele ja lükkas mõõga tagasi vöö vahele.

„Aga…”

„Las ta läheb! Miks tal see pistoda on?”

„Pean tunnistama, sõber, see on esimene kord kui ma ta pistoda näen. Uurin Hagenilt järgi kui tagasi jõuame.” mõmises ta ärritunult ja seadis end kodu poole.

„Tee seda,” ta vaatas mulle järgi, kuid ei näinud, kuidas ma vana kuuse taga ootasin. „Poiss ilmselt küll vääris seda.” lisas ta hetk hiljem ja kadus Magnusele järgi.

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 4

Mul võttis aega, et tagasi jõuda. Ainuüksi hobuse pärast, kes oma arutu põgenemisega põhjapoolse küla külje alla jõudis ja ainuüksi sinna minek võttis juba mitu tundi aega. Teiseks tahtsin ma praegu kedagi väga maha lüüa ja mu ling, millest vennad õnneks midagi ei teadnud, oli kenasti hobuse sadula küljes. Probleem seisis selles, et ma pidin nii hobuse kui relvad kätte saama enne kui keegi teine mu kalli vara enda omaks tunnistas või mu vendadele tagastas ning nood mu väikesele vabadusele jälile said.

„Nirginägu!” karjusin valgele sabatutile järele ja tõmbasin hobuse seisma. Kaks tundi pärast sälu leidmist pähklivõsast ja see oli kolmas jänes, kes mu viskest pääses. Põrgu! Jumalad olid mu peale pahased. Selge, sain vihjest aru, ei ühtki pikajalgset täna mu patta.

Ma kaalusin tõsiselt minemajooksmist. Ma istusin seal hobuse seljas ja unistasin põhja poole minekust, nii kaugele kui külm lubas. Külm mind ei hirmutanud ega ka saamide juures elamine. Mis seal palju erinevat oligi? Talitasid loomi, otsisid süüa…

Ma ei olnud üks Hallandi rahvast, miks peaks mind huvitama, mida Dalek nendega teeb kui avastab, et pruut on läinud? Ma oleksin selleks ajaks juba kaugel.

Au – üksainus sõna, mis mu vere tarretama pani. Austus mind kasvatanud inimeste vastu, oma vanemate vastu. Öö varjus kättemaksust aetud surm ei olnud auväärne ja olin raudkindel, et Dalek nõuaks mu põgenemise eest verist hinda. Seda enne kui ta mulle järgi oleks tulnud ja mu nurjatuse igaveseks lõpetas.

Miks pidin ma jumalatele lubama, et annan oma pereõnne venna hoolde? Mida kurja ma jumalatele olin teinud? Nende arusaam Hageni aitamisest oli talle kinnitada – parim peig ühele üle käte läinud neiule on ainuke perekond, kellest ta tulihingeliselt eemale hoidis. Taanlased.

Steenid olid iseenesest auväärsed ja armastatud perekond, kuid siiski taanlased ja mulle oli vastumeelne kogu see rahvus. Mu vihkamise põhjus säras mu randmetelt ja kaelalt vastu isegi nüüd, neli aastat hiljem. Neli pikka heledat joont.

Ma ei soovinud praegu meenutada, mis sel ööl toimus. Olin kindel, et koju jõudes pean ma seda niikuinii selgitama asuma, kuid ennekõike pidin ma koju jõudma. Päevad olid küll pikad, kuid hämarik oli veel piisavalt pime, et muuta hobusega läbi metsa sõitmine pea võimatuks ettevõtmiseks. Kõik need oksad ja puuroikad, millesse hobune võis koperdada või minagi, kui mets liiga tihedaks kiskus ja ma hobuse seljast maha pidin tulema. Seega, kui ma tahtsin terve nahaga koju jõuda, pidin ma nüüd ja kohe teele asuma ning jätma oma unistused ja hala siiasamasse metsalagendikule keset udusulgset kasteheina.

Mul läks veel paar tundi, enne kui küla väravatest lõpuks läbi sain. Talu ukse ees ootasid mind Magnus ja Hagen, kes mu vastu võtsid ja Jensil hobuse talli käskisid talutada. Sellele järgnes avalik häbipost talu ees pingi peal. Mis tuli järgmisena, on parem jätta unistajatele mõtelda, sest mu keel keeldus seda kordamast.

„Ma nõustusin su sõbraga abiellu astuma!” paiskasin välja kohe kui nad hetkeks vait jäid, et hinge tõmmata, „Aga te jätsite mugavalt välja, et tegemist on taanlasega!”

„Mis sellel millegagi pistmist on? Ta on Steen! Nende suguvõsa on siin elanud kauem kui minu vanemad!” Magnuse sõrmed kiskusid konksu nagu kotkal ja ma teadsin, et ta oli valmis mu näo üles kratsima, sest kogu mu vastuseis oli tema jaoks arusaamatu.

Hagen laskus mu ette põlvedele, embas mu käsi ja alustas malbelt silma vaadates kõnet, mida ta vähemalt korra oli mulle juba ette kandnud. Ma ei andnud talle võimalustki.

„Hagen, sa oled seda mulle juba rääkinud! Aga oled sa unustanud, mida nad meiega tegid?” tõmbasin oma kollase tuunika kaeluse madalamale tuues armi nähtavale.

Anusin teda sõnatult, et ta oma lubaduse tagasi võtaks, murraks oma sõna, päästaks mind sellest jubedast õudusunenäost, kuid ta tõmbus must ainult eemale. Kuus naist said surma kui mehed üritasid sõjasalka eemal hoida. Nad mitte ainult ei tapetud, vaid rüvetati, kõhud kisti lõhki ja jäeti laipade pähe vedelema, oma haavadesse surema. Mul oli õnne ja pelk minestus päästis mind nende saatusest.

Magnus raputas ärritunult pead – ta ei saanud aru, mida ma talle näitasin. Tema jaoks ei olnud see muud kui noahaav, mis on pea olematuks paranenud. Ta ei saanudki teada, mis siin vahepeal toimunud oli, nad polnud siin veel nädalatki, et kõigi uudistega end kurssi viia. Vihkasin teda tema teadmatuse pärast. Pikka aega ei olnud ma kindel, et suudan talle ealeski andestada, aga aastatega, mil ma teda ei näinud ja polnud, kelle peale viha välja valada, viha hajus ja nii ka hirm, mis seda ööd ümbritses. Ainult armid jäid, et vetepeeglis õudusi meelde tuletada, kuid nüüd olen õppinud neidki eirama.

Hageni kulmud langesid tunduvalt, enne kui tal jätkus jälle õhku, et jätkata ja ta tõusis ragina saatel püsti.

„Steenidel ei olnuid sellega midagi pistmist! Kuidas sa julged üldse neid süüdistad?! Pea meeles, Lauren, sa oled samamoodi väljastpoolt tulnud, kuid me tervitasime sind oma peres ja oma külas!”

Ma teadsin seda niigi, et ma olen leidlaps. Tal polnud vaja mulle meenutada, kes ma olin või kes ma ei olnud. Hagenil oli õigus, et nad ei olnud sellega seotud – nendegi vara võeti nagu teiste omagi. Tal oli õigus, tal oli alati õigus, kuid mitte seekord, mitte nende osas. Mul puudus igasugune usaldus taanlaste vastu. Nad olid salakavalad mõrtsukad!

Samas usaldasin ma oma vendi, ma ei suutnud uskunud, et nad oleks mind andnud naiseks mehele, kellest nad võisid oodata sellist käitumist. Oli nii? Ta kontrollis kindlasti enne üle, eks ju?

„Osalised milles?” ei saanud Magnus aru.

Ta on tõepoolest kaua ära olnud. Tundsin talle kaasagi – järgmised kuu aega näeb ta veel paljugi, mis on teistmoodi ja erinev. Kuidas nad suutsid sedasi kodust nii kauaks üldse eemale jääda? Tulla iga kord uude koju, kus kõik mälestused tuleb uuesti luua ja näodki on erinevad.

„Ja mu kallis,” jätkas Hagen tarmukalt, „sa oled vist unustanud, oled juba kaheksateist ja me vallas pole järgi ühtki Hallandi meest, kes sind kosiks. Oled teinud tublit tööd nende eemale peletamisega! Seepärast valisin meelega kellegi, keda sa nii hästi ei tunne ega saa oma trikkidega eemale hirmutada!”

Magnus köhatas, meenutades hommikusi sündmusi. Midagi, mille kokkukeeramises ei võtnud ma endale mitte kui mingisugust vastutust. Ma kavatsesin tõepoolest suurepärane välja näha kui ma temaga esimest korda kokku peaksin juhtuma. Kust mina teadma pidin, et see neetud koperdis hobusele ettevaatamatult vastu külge annab ja viimane mu lihtsalt maha viskab. Muidugi, kuhu siis veel kui mitte oma tolmuvanni!

„Sa pead abielluma ja ta on viimane, kes oli nõus sind võtma.” Hagen hakkas oma kõnega lõpule jõudma. „Ma tahan, et sa ta vastu hea oleksid ja kokkuvõttes meid kõiki sellest jamast säästaksid!”

Vaikus on võti, mis sulgeb ebameeldivad jutuajamised, teadsin vana ütlust, seepärast otsustasin vaikida.

Mis seal ikka, paistis, et nad olid pruudirahade osas kokkuleppe saavutanud ja mul ei olnud mingit mõtet lisada nende muredele veel oma meelepaha. Eriti kui mu hala läks kurtidele kõrvadele, sest oli ilmselge, et nende ülesanne ei olnud mitte mind veenda, vaid selgitada, mis mind ees ootas. Uurisin hoopis, millal see õnnis perekonnavahetus toimub.

„Jaaniööl.”

Hukatuslik hääl ei kuulunud mu vendadele.

„See on liiga ruttu…” pomisesin ehmunult. Ta hääl ei kõlanud kuigi sõbralikult ja ja võttis mu hambad kohe plagisema.

Ma vihkasin kui mu hambad reeturlikult plagisema hakkasid. Külm, südamevalu ja meeleheide – ükskõik mis tavaellu ei sobinud, ma ei armastanud seda, sest see kõik oli kõigile näha ja seda tänu mu rahututele hammastele. Surusin nad tugevamalt üksteise vastu, et end piinlikust olukorrast säästa ja plagin teiste kõrvu ei jõuaks.

Keskendusin Dalekile, kes ukseaugus seisis. Ma ei pidanud selleks silmi pöörama, kes meid sellisel ajal veel pealt kuulaks?

„Tohin ma temaga rääkida?” pöördus ta mu vendade poole, kes omavahel pilgusõda pidasid.

„Sa võid ju proovida…” Magnuse heitunud õlakehitus ajas mu rohkem marru kui kalju, kes mu selja taga seisis. Kui ma vaid oleksin temaga kahekesi, ma nüliks selle alla vandunud etteheitlikkuse ta sõbralike silmade ümbert ja söödaksin selle talle sisse.

Mis tal viga oli? Magnus, kes siit merele läks, poleks eales minusse sellise tülpimusega suhtunud. Kõige hullem, paistis, et ta küllastumus kippus nooremale vennale külge jääma. Tõmbasin küüned järsult konksu, vedades vahtrapuust pinki sügavad vaod.

Enne kui mu kaks ülitarka allaandjat selle peale reageerida jõudsid, seisis Dalek meie vahel.

„Nelja silma all.”

Ta sai oma soovi. Nad lahkusid, kuigi vastumeelselt ja meid jäeti kahekesi.

Enne kui ta oma suu lahti sai teha, torisesin vaevukuuldavalt: „Kui sa kavatsed mulle midagi laulda, vannun, ma hüppan parem kohe järve ja saan sellega ühele poole.”

Ta pea nõksatas sirgu ja ta pööras end minu poole.

„Sulle ei meeldi laulud?”

Takseerisin teda hetke tummalt. Kas ma ütlesin seda?

„Meeldivad!” olin segaduses – mu huuled lasksid välja sõnu, mis käisid täiesti mu enda vastu juba enne vestlust. Mis siis veel pärast saab?

Ma armastasin laule, mida ma kuulsin õdedelt, Hagenilt või suures saalis. Kuid olin õppinud jälestama kosjapoiste vesiseid viise, sest tavaliselt pidin ma ootama kuni nad suvatsesid oma laulu lõpetasid, enne kui sain neile viisakalt korvi anda. Neile meeldis laulda ja nii oli see ootamine teinekord väga pikk.

„Ma…”

Pidin pausi tegema. Mu mõtted olid tühjad kohe kui ta mu ette astus ja see ei mõjunud ma niigi pooletoobisele mõtlemisele üldse hästi.

Kuid aega mulle ei antud ja üritasin võimalikult lühikese ajaga oma ütlemistesse korda luua.

„Ma ei usu lihtsalt, et praegu oleks laulu jaoks hea aeg.”

Lukustasin oma tulise häbist hõõguva pilgu ta tumepruunidele lehmanahast kingadele ilma igasuguse julguseta üles vaadata. Rihmad, mida ta oli kasutanud oma säärte mässimiseks, olid sama tooni mis kingadki, meenutades pigem saapasääri kui kingi.

„Vaata mulle otsa.” palus ta rahulikult.

Palju rahulikumalt kui ma olin oodanud mehelt, kes oli veetnud viimased pool tundi me nägelemist kuulates. Ta nägu oli puhas, ei mingit märki habemest. Pruuni päevituse järgi ei olnud tal seda kunagi ka olnud.

Võtsin aega, et teda uurida- lõppude lõpuks ei olnud ma teda rohkem näinud kui mõni ekslev pilk ta kehakujule ja see ütles mulle ta tõelise iseloomu kohta vähe. Kaks kõrva, kaks silma, kaks ninasõõret, üks nina, üks suu, lõug, kael ja rind – kõik paistis omal kohal. Pikkuselt oli ta Magnusega enam-vähem võrdne, ma ei pidanud end kõverasse ajama, et talle otsa vaadata.

Oleks ta siis mõni iludus – ta päikese poolt heledaks kõrvetatud õlgadest üleulatuvad juuksed ei sobinud mitte ta päevitunud nahaga. Hallid silmad ei sobinud samuti kogu ta uhke riietusega, tekitades pigem mulje kaupmehest kui kõrgelt austatud pikklaeva kaptenist. Särk, mille puhul ma oleks oodanud kõige rohkem tähelepanu, oli küll valge, kuid täiesti ilma ilustusteta ja ma tundsin end petetuna. Ma sain endale mehe, kes kuigi palju oma välimusest ei hoolinud.

Samas ei olnud ta väga ebameeldiv. Juba see, et ta suutis jääda rahulikuks kui mu kaks venda veidrat palagani etendasid, rääkis tema poolt. Pealegi ei meeldinud mulle mehed, kes ei suutnud ennast massist eraldada, kuid Dalek see-eest nägi välja nagu karu keset kitsekarja – ta kaljune hoiak oli kaugele tunda. Teine seik, mis oli meele järele.

„Paistab, et sul on mu ettepanekuga probleeme.” alustas ta kaalutletult, „Ma tahan teada, mis see on? Kas sa ei soovi minuga abielluda?”

Oleks mul vaid ta küsimusega võrdväärselt lihte vastus. Oot, see oli ju päris lihtne ikka küll!

„Ei.” vastasin vaikselt.

Ta võpatas, kuid jäi kangekaelselt paigale ja ootas mu selgitust. Mul ei jäänud muud üle kui ta kaljukujust jõudu ammutada ja üritasin kiiresti vastusele sügavamat sisu anda.

„See pole nii, et…” mu hääl vajus ära.

Enne oleks maailma otsa saanud kui ta end sealt liigutanud oleks, taipasin ta halle silmi imetledes. Kuid ma ei saanud talle öelda, et mu probleemiks oli tema sugupuu, mille juured olid kinnitatud Taanimaa mulda.

Hagenil oli õigus- Steenid ei olnud röövjõuguga seotus ja oli tervislik see endal meeles pidada.

„Ma sooviksin te pakkumise tagasi lükata,” proovisin uuesti, kuid vakatasin, nähes kuidas ta kulmud ootamatult alla vajusid, „sest…”

Mu oimukohad hakkasid valutama. Jumalad pidid mind täna ikka tõsiselt vihkama – ootamatult oli mu pea tühi kõigist neist põhjustest ja ma ei suutnud meenutada ka mitte üht põhjust, miks see abielu aset ei võinud leida. Kuidas saab üks lihas ta näost kõik, mis mu keelel kiheles välja suretada?

„Ma sooviks teilt teenet.” purskasin viimases hädas ja jäin ta reaktsiooni ootama. See polnud, mida ma öelda tahtsin, aga vähemalt ei vaikinud ma nagu viimane tola, kellena ma end hetkel ärateenitult tundsin.

„Millist teenet?” küsis ta rahulikult.

Oh taevas, mida ta must nüüd arvata võis? Mu sees hakkas huugama ja kõrvetised mu kõhus andsid tunda, et ma pole hommikust saadik ivagi hamba alla saanud. Aga kuna ma juba nii kaugele olin oma jutuga end vedanud ja pole paremat hetke kui praegu, siis pressisin sisikonda segamini paisanud hirmu tagasi tema pimedasse peidupaika ja ütlesin pea sosinal:

„Ma palun, et te annaksite mulle enne abielu võimaluse teid tundma õppida ja lükkaksite tseremoonia nii kauaks edasi.”

Mu hääl vajus iga öeldud sõnaga sügavamale, muutudes lause lõppedes päris sosinaks. Olin kindel, et Magnus ja Hagen kikitavad teiselpool seina kõrvu ja neil polnud vaja teada, mida ma just küsisin.

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 5

Arulage ja ennekuulmatu küsimus. Sain sellest ise aru kohe kui sõnad üle mu kuivanud huulte libisesid ja ootasin põksuva südamega ta keeldumist.

Asjad ei käinud nii. Siin sa kõigepealt abiellusid ja alles siis õppisid üksteist tundma ning kui sulle ei meeldinud, mida sa nägid, ootasid ära esimese öö kui ta purjuspäi sind läbi peksis ning sul tekkis õigus ennast lahutada. Ja siin ma nüüd olin – ootasin täiesti vastupidist.

Ta põrnitses mind pikka aega vaikides. Ma pole veel näinud meest kui nad on tummaks löödud, kuid see, kuidas ta mind jõllitas, andis märku, et üks seisab nüüd minu ees. Kuulasin ta hingamist, et kindlaks teha, kui marru ta läheb, kuid mu hämminguks jäi see sama rahulikuks kui enne.

„On sul keegi teine silmapiiril?” küsis ta aeglaselt, „Oled sa end kellelegi teisele lubanud?”

„Ei, pole mul kedagi teist!”

„Siis miks…?”

„Ma ei usalda mehi.”

Ta ei irvitanud ega hakanud tuliseid märkusi viskama nagu Hagen kui ma selle väikese tõega lagedale tulin.

„Ükski naine ei usalda.”

„Usaldavad!” protesteerisin. Asdis usaldas oma meest ja kuigi neil oli hetki nagu igal teiselgi, ei kõikunud see usaldus kordagi.

Ta parem kulm tõusis ja irve, mida ta oli püüdnud eemal hoida, ilmus ikkagi ta näole, muutes ta rahuliku, uhke hoiaku räpaseks ja labaseks. Pöörasin pilgu kõrvale, enne kui mu magu lõplikult krussi otsustas minna.

„Kas tõesti?”

„Jah!”

Ma ei näinud siin midagi lõbusat. Ma ei usaldanud neid, nende lapsikut mänguiha, millega nad elutähtsatesse otsustesse suhtusid ega oskust vastutuseta olukorrast pääseda.

Ogar naeratus ta huulilt kadus.

„Aga sa ei usalda mind.” ütles ta sosinal.

Raputasin pead. Ma ei usaldanud teda. Ihkasin olla sama enesekindel kui Asdis, kuid ma ei saanud ju ennast valetama sundida. Kui usaldust ei ole, ei ole ka mida sõnadesse panna, pole põhja, mille peal vett kanda.

„Ma ei tunne teid piisavalt, et usaldusest rääkida.” ütlesin kurvalt, häbi kajamas igas mu öeldud sõnas.

Ta naeratas, märkamatult. Kohe kui mu silm selle tabas, kortsutas ta uuesti kulmu. Mõtlesin, et on solvav kui keegi su üle naerab, tema naer oli aga soe, lootusrikas. Usaldus tuli ära teenida ja praegu jäi mulle mulje, et ta sai sellest ise ka aru.

„Kust su armid pärit on?” küsis ta järsult. „ Nende pärast kannad sa endaga pistoda?”

Noogutasin.

„Kõik tüdrukud külas kannavad neid.”

Olin teema muutuse eest tänulik – veel üks sõna usalduse nimel ja ma oleksin vist ise minema jalutanud.

„See ei olnud vanasti nii.”

„Palju on muutunud.”

„Tõsi.”

Ta vaikis, mõeldes, mida järgmiseks öelda või teha. Ta silmad liikusid tagasi mu kaelale ja jäid sinna pidama. Ma ei tundnud end hästi kui keegi mu arme jõllitama jäi ja hakkasin pingi peal nihelema.

„Ma saan teada, kust sa need armid said,” lubas ta tõsiselt, „varem või hiljem.”

Parem hiljem kui praegu, otsustasin ja istusin vaikides edasi. Teema vahetus oli hea, kuid minu nördimuseks viis see ikkagi tagasi usalduseni. Kas ma teen sellega nüüd algust või paari päeva pärast? Ootasin, et ta lahkuks, ent ükski lihas ta kehas ei liikunud.

Ah seda see hiljem tähendabki, mõtlesin mõrult. Ehk oligi parem? Kui ma praegu ei räägi, siis kuuleb ta seda kelleltki abivalmilt külamoorilt.

„Neli aastat tagasi, me langesime röövsalga ohvriks.”

Lihtne, lühike ja lööv ning võttis kõik kenasti kokku.

Mitte Daleki jaoks, kes ennast raskelt paremale jalale ootama sättis.

Hingasin sügavalt sisse ja alustasin oma kurba juttu.

„Taanlased ründasid meid neli aastat tagasi varatalvel.” Kui ta tundiski end sugupuu kaudu puudutatuna, ei saanud ma sinna midagi parata. Taanlased olid mu loos süüdlased. „Kuni mehed olid hõivatud talude kaitsmisega, pääsesid teised läbi ja kuus tüdrukut veeti metsa. Ma… Ma vist minestasin… Kui ma üles ärkasin oli mu kõri läbi lõigatud. õnneks, nagu näha, oli mu mõrtsukas käpard.”

Pöörasin pilgu vaole, mis mu peopesa läbis ja näitasin seda talle.

„Mu vasak käsi naelutati pistodaga saare külge.” Pidin hingama, sest haav mu käes tuksatas tuimalt valust, mida mineviku meenutamine tagasi tõi. „Pärast seda on meil kõigil pistodad.” lõpetasin kähinal ja laksasin käe tagasi enda kõrvale, pressides sõrmed kindlalt ümber vahtra sooja pinna.

Ta ei öelnud pikka aega sõnagi. Võisin ta näost näha kuidas ta mu öeldut seedis, vaagides seda nii ühelt kui teiselt poolt.

„Ja sellest pärast vihkad sa taane.” võttis ta mu sõnad kokku.

Kas ma vajasin paremat põhjust kui see?

„Tõestage, et olete teistsugune.” Sosistasin, talle otse silma vaadates.

„Kuidas?”

Kehitasin õlgu. Mul polnud õrna aimugi. Tahtsin vaid, et ta näitaks, et ta on hea mees, auväärne ja aus. Soovisin teda vaid jälgida, temaga harjuda – oli see liiga palju tahetud?

„Ma teen seda, sest olen kogunud piisavalt vara, et võtta naine ja kasvatada lapsi.” teatas ta kuivalt kui ma enam midagi öelda ei osanud. „Nagu ma aru saan, tahad sa seda teada?”

Ei, see ei olnud, mida ma kuulda tahtsin. Ta sõnad tegid mulle haiget, kuid see oli üks küsimustest, mis mu hingesopis tormi oli üles tõstnud. Vähemalt teadsin ma nüüd vastust.

„Ma ei tagane lepingust ega lükka pulmi edasi.” Andis ta oma otsuse. „Austan su vendi ja vanemaid selleks liiga palju, et midagi nii ülbelt naeruväärset korda saata.”

Ta viimased sõnad olid öeldud põluga, kuid kohe kui ta oli üleni öö varjudesse mässitud, kuulsin ma vaikset naeru.

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 6

Mul pole elu seeski olnud nii häbi. Maga end välja, korrutasin endale, küll hommik annab arukust. Kuid järgmisel hommikul ei tundnud ma end põrmugi paremini ega näinud ka sinist taevast. Murekoorem, mis mu õlgadele pandi pidi mu enda alla matma ja hetkel ei olnud mu lähedal kedagi, kes seda leevendada oleks saanud.

Üks oli kindel – ta päästis mu naha ja hoidis ära mu elu suurima vea. Hommikul sain ma aru, mis tagajärjed oleks me omapärane kokkulepe kaasa toonud. Pidin tunnistama, et isegi kui ta ei osutunud väga auväärseks meheks, sest enamus mehi kahjuks au osas ei hiilanud, siis vähemalt oli ta tark. Ma pidanuks oma vanuse kohta sama tark olema, kuid ometi kippusid sellised jubedad mõtlematused üle mu huulte lendama.

Magnus otsis mu järgneval päeval ülesse. Teda huvitasid samuti armid, mida ma eelmisel õhtul näitasin. Arvasin, et Hagen räägib talle ise, kuid nagu selgus oli too noormees ennast nii marru suutnud ajada, et keeldus kogu õhtu vältel teistega suhtlemast. Et asjaoludes aga paremat sotti saada, istuski ta nüüd minu kõrval laua ääres, rüüpas märjukest ja küsitles mind põhjalikult, kaasates ka eelmise õhtu sündmused, mida ta oma silmaga pealt ei näinud.

„Küsi Dalekilt.” ütlesin nahkselt, ilma igasuguse tahtmiseta oma läbielatud häbi meenutada.

„Ei tule kõne allagi!” röögatas ta näost punane kui vähk ja hüppas toolilt sellise jõuga, et võttis pingi kukkumisega kõrvaltki paar tükki kaasa.

Mu süda pidi seisma jääma – ma polnud kunagi teda nii vihasena näinud.

„Millega sa hakkama said?” nõudis ta üle minu kõrgudes. Hellast vennast, kellest ma nii kaua olin unistanud, ei olnud sel hetkel jälgegi.

„Me ainult rääkisime!” vastasin ehmunult.

„Millest te rääkisite?” nõudis ta, silmad lõkendamas.

„Ta… ma…” ma tõsiselt ei tahtnud talle kogu eilset ümber jutustada. „Ta tahtis vaid teada, miks see abielu mulle nii vastumeelt on. Ma rääkisin talle sama loo mille sullegi!”

„Sa ei valeta mulle praegu, ega ju?”

Milline ennekuulmatu mõte! Raputasin aeglaselt pead. Kogu see hirm, mida ta oma suure koguga mulle sisendas kadus kui vits vette. Miks ta arvas, et ma võinuks talle valetada? Ta on mu vend!

Kohe kui ta vait jäi ja mul võimalus tekkis, kadusin sealt, jättes Magnuse kannu taha mossitama. Ema püüdis mu õue peal kinni, kuid olin liiga närvis, et leida praegu tööd, mida ma teha saaks, ilma et ma midagi ära ei lõhuks. Ma lihtsalt ei kujutanud endale ette, et ma suudaks hetkel Magnusega samas ruumis olla ja põrandat pühkida ja mitte tülli minna. Lubasin hoopis õhtusöögiks supirohelist tuua ja pagesin metsa poole.

Ma ei saanud kauaks ära jääda, sest lisaks õhtusöögile oli mul nüüd pulmad, mille peale mõtelda, kuid isegi tunnike kodunt eemal võis anda mulle piisavalt palju vabadust, et vaadata toimuvat uue nurga alt.

Palju oli muresid, mis nüüd kõik lahendust ootasid, kuid mu esmaseks mureks olid hetkel jumalad. Olin peaaegu metsa tuka äärel kui mu pilk hiie poole rändas. Pidin nendega rääkima, miks pidanuks ma sellega siis viivitama? Tahtsin nende juurde minna ja neile otse näkku öelda, mis ma nende kurjast kosjasobitamisest arvasin ja neid veidi hurjutada, et nad mu kosilaseks Daleki valisid.

Ma ei oodanud andestust ja lubasin endale, et kui nad mu koerpõlve veel raskemaks suvatsevad teha, võtan endalt elu ja olen neile kohe palju lähemal, et neid oma kiusamist kahetsema panna. See on, ma lubasin lubaduse, sest mul ei tekkinud võimalustki end suuliselt väljendada.

„Siin sa mul oledki,” nägin Dalekit kohe kui olin saanud tammeringi keskele põlvitada, „mõtlesingi, et ma nägin sind siiapoole tulemas.”

„Mine ära!” sisistasin pahaselt ja sulgesin silmad, et ta oma maailmast kas või hetkeks kustutada ja tõstsin käed palveks. Ta ei lahkunud, vaid seisis mu selja taha, piisavalt lähedale, et mu meelerahu häirida.

Pärast mõningat ignoreerimist tajusin teda ikka veel seljataga.

„Kas ei ole seadust, mis keelab teise inimese palvetele vahele segada?”

Nagu see mägesid liigutaks kui sul on vaja nende lähedal midagi teha. Sääsk, mis ta ümber tiirutas maandus ta põsele ja ta ärkas.

„Mis, sa tulid neid siia tänama?”

„Ei!” Miks ma neid tänama peaksin? Oma tuksi keeratud elu eest? „Ma tulin ütlema, mida ma nende hiljutisest käitumisest arvan.”

„Sa tulid neid needma.” nentis ta pilviselt ja kõndis ringiga minu ette.

Turtsatasin ärritunult ja lasksin kätel tagasi külgedele langeda, enne kui silmad avasin ja vihaselt talle otse silma vaatasin.

„Jah! Ma tulin neid needma.”

„Hea, et ma tulin siis – mul pole vaja naist, kes on jumalate poolt ära neetud.”

Vajusin istuli. Ma olin juba sajatatud, sünnist saati nagu mu elunatuke mulle pidevalt tõestada armastas.

„Kas sa hiljaks ei ole jäänud?”

Mu küsimus kõlas mu tülpinud kõrvadele naljakalt, kuid ei toonud tema näole naeratust. Tahtsin et ta kaoks siit, jätaks mu rahule ja lahkuks, kuid nagu eilegi ei suvatsenud ta kuhugi minna.

„Miks?” küsis ta tõsiselt ja võttis mu vastas oleval kivil sambla peale istet. „Sest sa pead minuga abielluma?”

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda – see oli nii vana… Ta ei andnud mulle aega vastuseks, vaid jätkas, ajades end iga sõnaga rohkem keema.

„Ma saan aru, et hellitatud plikadele sobivad vaid kuningad, aga ma…”

„Ei!” karjatasin ehmunult. „Lõpeta mu solvamine!”

„Ja mida sa eile ise tegid?”

Õiglane – ma tõemeeli uskusin, et väärisin seda. Manasin näole oma kõige vihasema ilme, ent ei suutnud seda säilitada, märgates kuidas ta oma koha peal nihelema hakkas. Ta sättis end nagu jahimees, kes peab järgmisel hetkel kitsele järgi jooksma. Kas ta tõesti uskus, et ma jookseksin minema? Mühatasin sügavalt nördinult ja lasksin end rohkem konksu, näitamaks, et mul polnud plaanis kuhugi minna. Ma polnud enam laps, kelle ainus viis ebameeldivast vestlusest pääseda oli putku pista.

„Miks sa pead mind nii segadusse ajama?” ohkasin, üritades oma mõtetega tagasi käesolevasse hetke jõuda. „Kus ma ütlesin, et ma sinuga abielluda ei soovi? Ma ei mäleta, et oleksin seda kordagi öelnud – ma andsin jumalatele lubaduse abielluda mehega, kelle mu vennad mulle valivad ja mul on süle ja seljaga kavas oma lubadusest kinni pidada. Ma ei pidanud vaid võimalikuks, et mu kallid vennad samal päeval abieluga välja tulevad ega sedagi, et nad mu meheks dvergarist madalama taanlase valivad!”

Taipasin liiga hilja, mida ma oma ägeduses olin öelnud. Ta laskis mu solvangu kõrvust mööda ja kuigi ta hambad kuuldavalt kokku lõid, ei öelnud ta selle peale midagi.

„Sa lootsid , et ta on keegi, keda sa tunned?”

Ma ei saanud sest mehest aru – ma just solvasin teda ja ta käitus nagu oleksin rääkinud lilledest ja liblikatest. Kuid kui tema midagi öelda ei kavatsenud, ei hakanud ka mina selles edasi surkima. Muigasin hoopis, meenutades, mis mul vannet andes peast läbi käis.

„Ma lootsin, et nad on üldse alla andnud.”

Ta naeratas ja ma vannun, et see oli hetk kui ta mu rinna alla puges – ta kuuhallid silmad särasid päikese käes kui märjad merekivid ja mu süda hüppas.

„Ma arvasin, et sa oled vana mees…” tunnistasin ausalt, teda varjamatult uudistades.

„Kas ma pole siis?”

„Ei.” Mu silmad rändasin üle ta kergelt kortsulise näo. „Aga sa oled tume!”

„Merepäike pruunistab meid rohkem kui mandril.”

Sättisin end paremini istuma.

„Miks?”

Ta kehitas õlgu.

„Ma ei tea – see on alati nii olnud. Jumalannale meeldib meid tumedaks teha. Olen näinud mehi, kes on meist palju tumedamad.”

„Pole võimalik!”

Nad peaksid ju kogu aeg päikese käes olema, et täiesti mustaks muutuda.

„Ei-ei, see on tõsi – nad on sama mustad kui öö ja neil on lokkis juuksed nagu Ole lammastel!”

Mul oli äkki hea meel, et ta tuli ja mu tuju rõõmsamaks muutis. Kuidas see tal õnnestus, sellest ma aru ei saanud, kuid korraga olid pilved mu pea kohalt kadunud ja sinine taevas näitas oma haruldast palet.

„Ma mõtlesin su eilse palve peale.” sõnas ta tõsinedes kui oli mu imetlemisest isu täis saanud.

Pressisin hambad tugevamalt kokku ja tõmbasin sügavalt hinge. See mõttetus tuli nüüd ja kohe ära lõpetada.

„Ma…”

„Ma annan sulle su soovi.”

Lõin silmad üles. Rääkis ta tõsiselt? Ma tulin selle palvega välja puhtalt selleks, et vaikushetke täita, ma ei mõelnud seda isegi tõsiselt!

„Sul on kaks nädalat,” jätkas ta rahulikult, „enne tseremooniat küsin ma sinu käest uuesti, kas sa soovid minuga abielluda. Kui sa siis ütled ei, lasen ma sul minna.”

Jõllitasin teda, lihased üllatusest kanged. Kui ma oma tardumusest lõpuks ärkasin, oli ta ammu läinud. Ehk polnud ta valmis mu vastuseks, kuid ma soovisin, et ta oleks selle ära oodanud, sest järsku tabasin oma lolluse tegeliku ulatuse – pärast kahte nädalat ei pruukinud mina olla see, keda tema tahtis!

Leave a comment

Filed under Neitsipärg

Neitsipärg 7

Vot see oli nüüd saatuse vingerpuss, millega ma polnud arvestanud. Mu tuju vajus rappa iga kord kui see probleemiämblik järgmisel kahel päeval mu ajju uue võrgu kudus. Kogu selle aja jooksul ei näinud ma Dalekit kordagi. Ma ei saa öelda, et ma teda ka eriti otsinud oleks. Mulle sai selgeks, miks vanavanemad nõudsid, et pruut ja peigmees omavahel eriti ei kohtuks – mida vähem nad üksteist nägid, seda tervislikum mõlemale. Alates järgmisest hommikust sai minust selle kauni traditsiooni kindel pooldaja ning mind ei huvitanud enam mulle antud vabadus.

Kolmandal päeval tuli ta meile ootamatult külla, ehmatades mu oma üllatava ilmumisega poolsurnuks. Olin pea ees sukeldunud pesupalisse määrdunud riiete sekka otsides taga oma pesukurikat kui ma äkki üle solina oma nime kuulsin. Nägin, kuidas ema talle suuna kätte näitas ja ma lükkasin käed tagasi sügavale seebivette. Ta marssis otse minu suunas, samal ajal kui mu nägu huugas kui sügisene vahtrapuu– ta suutis mind taaskord tabada ajal kui minus polnud maikugi väärikust järel, ma nägin välja sama räpane kui need kaltsud, mida ma pesema pidin.

Tegin näo nagu ma ei näeks teda tulemas. Oli niigi piinlik, et ta suvatses oma tulekut nii halvasti ajastada, kuid ma sain seda veidikenegi leevendada teeseldes, et ma ei teadnud sellest mitte midagi. Pidanuksin nüüdseks targem olema ja Asdisest eeskuju võtme – küüri või seaküna, aga välja pead nägema kui kullakamakas keset südasuvist keskpäeva päikest. Ainult minule polnud seda oskust antud, kogu aeg lilleõie moodi särada. Pigem olin ma lehmakook, kellele ehmatusega pähe astuti.

Kuid Dalek ei paistnud sellest hoolivat. Ta oli nii hajevil, et ei märganud isegi mu uurivat pilku, mille ma ennast unustavalt talle saatsin. Ta suutis end joone peal hoida ja viimasel hetkel isegi kaevuveega täidetud pange vältida, kuid kogu teekonna vältel ei tõstnud ta kordagi pilku, nagu kartes, et nii kaob tal rada käest. Kõige tipuks nägi ta murelik välja ja see raputas minugi südame kiiremini põksuma.

Kui ta nii oraste peale oli sattunud polnud mul vaja ta olukorda veelgi halvemaks ajada, näidates kui selgelt ta ebamugavus teistele näha oli. Ta ehk ootaski, et ma ta tuleku kohta midagi ei teaks. Aga miks?

Sukeldusin kähku kättpidi tagasi pesupalisse, et tambilasn üles leida. Pidi see kurikas mul käest libisema?

Kuulsin Dalekit enda kõrval ühelt jalalt teisele tammumas. Ta ei suutnud välja mõelda, mida ta ütlema pidi ja ta närvilisus ajas lõpuks minu ka turri. Veel paar sammu edasi-tagasi ja ma annan talle sellesamase kurikaga, mida ma üles ei leia. Heatahtlikkusel on piirid ja kogu see küürutamine, mida ma tegema pidin kuni ta otsusele jõudis, ajas mulle pinnu selga. Olin valmis juba ütlema, et ta suudaks oma avasõna paigal püsides palju kiiremini välja mõelda kui ta äkki pistis pronksist sõle minu ja paari väga määrdunud pükste vahele pistis.

Ahhetasin üllatunult, nähes seda väikest sõlge – see oli kõige ilusam ese, mida ma kogu oma vähese elu sees näinud olin ja mustad kaatsad olid meelest läinud, langetes kolinal tagasi piimjasse seebivette.

Mu isa oli sepp ja suutis teha imeasju, kuid selline peen nikerdus oli üle tema võimete. Olin sõnatu – tugev, keerutatud metallist särav rõngas, mida ilmestasid seitse väikest meelespead, südameks tillukene metallist kuul.

Mu käed seebist läbi ligunenud ei julgenud ma sõlge puudutadagi. Ta sirutas selle küsivalt mu särgi kaeluse poole ja ma lubasin tal selle endale särgi külge kinnitada.

Oli kummaline temasugust kindlameelset meest nii väikest eset kinnitamas näha, käed värisemas kui haavalehed. Nii hullusti kohe, et pidin hiljem paluma Asdist kontrollida, ega see ära ei hakka kukkuma. Aga mulle meeldis vaadata, kuidas Dalek seda esimesel korral tegi, sest ta oli nii uhke oma teo üle. Nagu minagi – nii hurmav oli ese mu rinna peal ja sama ilus mees, kes selle mulle tõi.

Ta ei öelnud pärast sõle kohale asetamist kahte sõnagi, vaid kõndis minema, nägu naeru täis. Ega ma ise palju targem ei olnud ja kogu ülejäänud raske päev möödus nautides päikest ja pilvi ja salamisi piiludes, mis värvi sõlg muutus kui ma sisse ja välja hingasin.

oOOo

Järgmisel päeval tibutas. Tibutas oli pehmem viis öelda, et kallas kogu täiega ja kohati tekkis mul tunne, nagu oleks mõni järv kohalt tõusnud ja möödus nüüd meie peade kohalt, suundudes mägedele, et ennast seal puruks kiskuda. Jõed ja metsad tegid seda mõnikord kui neid halvasti hoiti – tõusid oma koha pealt õhku ja rändasid mujale, paika kus neid paremini koheldi.

Õnneks ei olnud meil tegu järvega ja inimkeeli ümber panduna tähendas see, et suvetormid olid alanud.

Vihma oli siin alati kas liiga vähe või liiga palju, kuid mitte kunagi piisavalt. Parem kui põua käes vireleda. Seega nautisime jumalate poolt kingitud suviseid torme, lootuses vahetevahel ka ilusa ilma peale komistada.

Aeg-ajalt käriseski pilvevatti auk ja kõuemürin kaikus üle katuste, saateks lillakad välgud, mis tumehalli pilvemassi valgustasid. Mu vaim oli samasugune nagu ilm – tühjaks pigistamise äärel, ainult minu hinges ei valitsenud täna tormid. Lubasin endale enne lakast alla ronimist, et ma ei tekita täna kära, vaid üritan veeta selle hädise päeva rahumeelselt, igapäevaselt toimetusi tehes ja veidi linase kallal nokitsedes. Lootsin salamisi, et mul õnnestub nii õhtuni välja olla, sest mu hing ihkas rahu ja vaikust.

„Küll täna ikka kallab,” ütles Erika ohates, sättides end pehme tümpsuga minu kõrvale uksepakule istuma, kus ma enamiku hommikupoolikust olin mööda saatnud nõelatööd tehes. Ta otsis enda oma ukse kõrval seisvast korvist välja ja me jätkasime vaikuses.

Siin oli tõmbetuult ja veidi jahe, kuid mulle meeldis nii. Eriti kui ma sain kogu selle külma keskel istuda oma kollases rätikus, mis rinna peal mu uue kalli sõlega kinni seisis.

Järsku hakkas Erika nihelema, muutes nõelapiste tegemise pea võimatuks ettevõtmiseks.

„Mis on?” napsasin pahaselt kui endale tema tormakuse tõttu sisse suskasin, imetledes punast plekki, mis mu tuunika peal aina laiemaks venis. „Mis sulle sipelgad seelikusse ajas? Lõpeta ära!”

„Vaata sinna!” sosistas ta närviliselt mu küsimuse peale ja nõksas peaga talli suunas.

Ma ei pidanud vaatama, et teada, kes seal oli, kuid Erika rõõmuks heitsin talle ikkagi pilgu. Dalek seisis talli räästa varjus, meist mitte rohkem kui kolmkümmend sammu eemal, pruun pikakarvaline kasukas vihma kaitseks üll. Ta katmata juuksed tilkusid üleliigsest veest, mida nood imasid ja ta sõrmi jätkasid pikad ühtlased veejoad. Ta toetus vastu seina ja jälgis meid sealt omamoodi riivatu huviga.

„Ta on seal seisnud viimased kaks tundi.”

Pöördusin tagasi tikkimise juurde ja keerutasin kaelust näppude vahel, et leida, kust ma pooleli jäin. Ma alustasin eile särgiga ja tahtsin selle enne pulmi valmis saada, kuid hetkel meenutas see pigem suurt linast tompu. Olin aga kindel, et saan selle õigeks ajaks valmis, kui ma iga päev sellega tegelesin ega lasknud end teistest mõjutada.

„Kaks tundi?” Erika oli jahmunud. „Miks sa teda siia pole kutsunud?”

„Ta ei tule.” ütlesin rahulikult, seekord silmi oma tööl hoides. Oma kaitseks võisin öelda, et ta ei näinud eriti selline välja, et oleks soovinud siia tulla.

Ma ei olnud talle otseselt küll istet pakkunud, aga millegipärast teadsin, et see kutse olnuks vaid tuulte visatud vaev. Ta ilmus sinna ootamatult, ilma et oleks teinud kordagi katset läheneda või püüdnuks mind eemale meelitada. Ta lihtsalt seisis seal ja vaatas kuidas ma tompu oma süles keerasin ja mõne piste tegin.

Aeg-ajalt tõstsin ma pilgu ja siis vaatasime teineteisele otsa, mõõtes vaikuses, mida tulevik meile anda võis. Me ei alustanud just hästi, kuid kui ta sealt mind niimoodi vaatas, imetlusega, mida ma polnud siiani näinud isegi mitte kõige andunuma peiu silmis, tundsin ma end süüdlasena, et olin teda nii karmilt hinnanud. Ta silmad aheldasid mu paigale, võttes mu jalgadest viimasegi sinna alles jäänud jõu ja isegi kui ma soovisin, ei suutnud ma oma tahtmist tema omast üle suruda.

Kuid ma ei soovinudki. Hea oli vahelduseks istuda ja tunda, et keegi tunneb küllastust puhtalt sinu nägemisest, harrast rõõmu sellest, et näeb sind sooritamas midagi igapäevast, kodust. Meremehele, kes nägi ainult muutusi, võis see olla koht, kus ta süda tegelikult pesitses. Ehk seetõttu nad nii kartmatud olidki – nad jätsid oma südamed kodusesse panipaika.

Ta pilk oli kurb, kuid ma ei saanud teha muud kui naeratada ja talle sõnatult öelda, et kõik on hästi ja praegu pole aeg, et ennast muredega vaevata. Vihm uhtus minema halva, mis me päevi täitis – kui sadas, ei saanud põllu peal ega kallastel midagi teha. Oli aeg puhata ja oodata. Vaguralt kui lammas puude varjus. Kes oli kannatamatu, see ootas kauem, kellel aga selleks aega polnud, pidi rahulikuks jääma ja päev läks kohe kiiremini.

Erika sai meelerahu veidikeseks tagasi, kuid peagi hakkas ta uuesti nihelema, tehes enda kõrval töötamise pea võimatuks.

„No mis on?” küsisin ärritunult pärast järjekordset valesti läinud pistet, mis mu vasema käe pöidlas lõppes. Ta rahutu olek rikkus kõik hea ja külm, mis minust kui võluväel siiani eemale oli hoidnud kippus vägisi kogu selle rahmeldamisega mulle rätiku serva alla.

„Mul on tunne, et sa peaksid temaga vist rääkima.” sosistas ta mulle, nagu oleks Dalekil kõrva meie pealtkuulamiseks. Heitsin Dalekile hindava pilgu ja muigasin – üsna ebatõenäoline kui ta nii kaugel seisis.

Mul läks veidi aega, et Erika öelduga samastuda. Magasin öösel korralikult ja ärkasin küll mitme tunni eest puhanuna, kuid vihm tegi minust hernekoti, mille otsas võis tantsu lüüa, ilma et ma aru oleks saanud.

Mõõtsin maad, mis minu ja Daleki vahele jäi. Ainuüksi mõte, et ma peaksin loovutama oma sooja koha, astuma külma vihma kätte ja sammuma üle õue tallini tekitas mus külmavärinaid.

„Hull tüdruk!” purskasin pahaselt. „Mille pärast ma midagi sellist peaks tegema?”

Erikal oli vastus varnast võtta.

„Sest sa oled ta tulevane naine?”

Ta napsas nõela mu sõrmede vahelt, keeras linase mu põlvedelt ja lükkas mu ebanaiselikult püsti ja lisas väga ebasõbralikult julgustuseks „Mine!”.

Nagu olin arvanud, nii ka oli – vihm oli jäine, mitte nagu jõevesi, mis sel aastaajal oli soojenenud pea talutavaks, vaid külm nagu oleks keegi lihtsalt lume ära sulatanud ja lõbustas end nüüd pangede viisi seda ülevalt alla kallates. Vaatasin ehmunult oma soojale koha poole, kuid Erika oli kiirem ja napsas selle endale, maandudes täpselt ukse ette, lõigates nii ära ka mu viimase lootuse vihma käest pääsemiseks ja tegi näo, nagu oleks ta näputöö kõik, mida ta silmad seletavad.

Tõmbasin salli ihule lähemale, kuid ajaks, mil ma tallini jõudsin, olin ikkagi läbi ligunenud ja mul hakkas jahe, tehes mälestuse mõnusast varjulisest lävest veelgi valusamaks. Nohisesin pahaselt ja jäin tema kõrvale seisma, toetades ennast ka vastu puuseina. Ma ei saanud enam üldse aru, miks ta end sellisel jubedal päeval kodunt välja ajas – vihm oli ju kohutav.

„On sinuga kõik korras?” küsisin mahedalt, ent sain vastuseks pilgu, mis pani oma julmusega proovile kogu mu vapruse, et end mitte ära pöörata.

Ta nägu oli külm kui kivi ja silmad jäised. Mu hing kippus kinni jääma ja mul läks vaja tubli annus enesekontrolli, et mitte minema joosta. Kui ma oleksin ta vaenlane, ütlesin endale, siis oleks mul, mida karta, aga ma ei ole ta vaenlane. Miks see mind siis ei lohutanud?

Kuulsin ta häält, kuid see oli nii vaikne ja karune, et raske oli aru saada, mida ta ütles. Vesi voogas mööda ta õlgu kui ta end veidigi liigutas, tekitades mulje, nagu vestleksin ma

„Sul oli ikkagi õigus.” kordas ta kähinal. Külm ilm ei mõjunud kellelegi hästi, mis pani mind veel kord imestama, miks ta end niimoodi piinab.

„Mille osas mul õigus oli?” Ma ei mäletanud ühtegi lauset, millele ta praegu vihjata võis.

„Et te ei tunne mind ikka üldse.”

„Ma ei küsinud ju seda…” sosistasin kohkunult, „vähemalt ma ei mõelnud seda nii.”

Ammugi mitte! Siin oli kindlasti palju neid, kes teda mäletasid ja tundsid enne kui nad merele läksid. Enne… Ah siia oli koer maetud! Taipasin äkki, mida ta selle all mõtles. Muidugi tundsid inimesed teda enne, aga nüüd polnud meist enam keegi samasugune. Täpselt nagu nemadki, kelle silm nägi palju rohkemat kui kohalikud endale ettegi oskasid kujutada.

Ta põrnitses mind tusaselt.

„Mida sa siis mõtlesid?”

„Et ma olin liiga noor kui sa lahkusid?” sest mida muud ma sellega ikka mõelda sain?

Ta ohkas mu sõnade peale raskelt.

„Olen kindel, et vanemad inimesed tunnevad sind hästi.” lisasin kiiruga, taibates, et ma ikkagi ei mõistnud, mis talle muret tegi. Kui rumal minust. „Viis aastat on pikk aeg– igaüks tunneb ennast pärast sellist eemalolekut võõrana. Küll näed, nad on vaid tagasihoidlikud.”

Mu käsi riivas vöökotti, kus ma oma väikest varandust peitsin ja ma võpatasin sellest.

„Oh! Ma peaaegu unustasin! Vaata, mis ma leidsin!”

Koukisin välja väikese krobelise sinkavonkalise puujupi, mille üks ots oli ära murdunud. Puu koor oli kogu jupi ulatuses ühtlaselt sikksakiga kaetud ja kuigi koore vahed olid nüüdseks mullaga tepitud, polnud kahtlustki, kellega oli tegu.

Me armastasime rästikud. Me meelitasime neid piimaga aitadesse, et nad seal pesitsevaid rotte püüaks. Kuigi lapsepõlves külvasid nad pigem hirmu – nad ju hammustasid – siis täisikka jõudes kartus kadus. Nad ei olnud ohtlikud kui neid ei torgitud. õnnetusi juhtus, aga enamasti olid inimesed ise süüdi, et hoiatust millekski ei pidanud ja talle suu ette astusid.

Vanaema ütles, et ma otsiks rästikut kuldse krooniga. Ta olevat usside kuningas ja kui ma tal krooni maha võtan, täidab ta ühe soovi. Tundub lapsik, kuid ma otsin seda kroonitud ussi siiamaani ja olen lastega võrdväärselt pettunud kui mööda libisenud rästik osutub tavaliseks teenriks.

Olin oma mõtetesse nii süüvinud ega märganud kui Dalek nuku mu sõrmede vahelt võttis.

„Ma viskasin selle minema. Kust sa selle leidsid?”

„Viika leidis selle mõni aeg tagasi. Me arvasime, et see on majavalvurile, kuid Magnus rääkis mulle loomadest, mis sa mulle valmistasid ja kui tihti ma neid lõhkusin ja see…” libistasin sõrme üle murdunud saba, „paistis jutuga sobivat.”

Lootsin, et ta rõõmustab, nähes midagi tuttavat, kuid ta vajus sellest rohkem kühmu.

„Sa ei mäleta kust sa selle said, ega ju.”

Raputasin pead. Ma ei teadnud, kuidas see ese minu kätte oli sattunud või kas see üldse mulle oli mõeldud. Ehk ma eksisin ja tegemist ikkagi oli maja vaimule jäetud tootemiga. No sel juhul olin ma hädas.

„Sa tead mulle rääkida, miks sa selle mulle tegid.” pühkisin majavaimu mõtte peast.

See pidi ikkagi tema loodud olema. Mu sisetunne ütles, et peab. Ootasin ta vastust, pingutades kõigest väest, et silmi lahti hoida. Ma ei hoolinud enam oma värskelt pestud juustest, mis sellise ilmaga nii või teisiti rääbakile vastu pead suruti, kuid vihm muutus tihedamaks ja piisad, mis näole kukkusid, tegid haiget kui nad silma pritsisid.

„Mõni teine kord.”

Ma pigem tajusin kui kuulsin ta sõnu, vihmavesi muutis mu tigedaks. Ma ei tahtnud siin enam seista, vaid istuda kuskil, kus polnud haisugi veest või tuulest. Näiteks kaminaruumis kuningakojas?

Ta jälgis mu tulutuid katseid piisku huultelt keelega eemaldada kuni naeratus vägisi ta üle võimust võttis. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tõmbas kergelt oma kareda pöidlaga üle mu parkunud huulte. Tardusin ehmunult, kuid see venitas ta naeratuse ainult suuremaks. Oi ta oli ilus kui ta naeratas, tõmmud kortsud heledate salkus juuste alt säramas.

„Magnus saab mu peale pahaseks.” ütles ta vaikselt ja ta naeratus muutus taas varjuks minevikust.

„Miks?”

„Ma lubasin, et hoian sust eemale nagu on korralikule peiule kohane.”

Mu suu vajus ammuli. Rääkis ta tõsiselt? Ma tahtsin teada, kes see Dalek Steen oli, mida ta endas peitis, oli ta väärt inimene ja selle asemel hoidis tema minust eemale lihtsalt selle pärast, et Magnus seda talt nõudis? Ta andis mulle lubaduse! Kumb oli tähtsam – su tulevasele naisele või naisemehele antud lubadus? Praegu oli väga kehv hetk kombekusega alustada, eriti kui sa selle juures vale inimese tujude järgi tantsisid.

„Miks?” küsisin pettunult.

„Et su au kahjustada ei saaks. Kui mõni moor mind sinuga nägema peaks on kohe jutud lahti, et pulmade taga on midagi enamat kui pelgalt mugavus. Sa oled piisavalt suur küll, et kahtlusi äratada!” muigas ta ja pühkis uuesti mu näo kuivaks.

Ma ei teadnud, kas siunata kuud või anuda taevatähti, mu mõistus keeldus aru saamast, mida ta mulle just ütles. Räägi veel kellegi tundmisest! Ma olin siin külas veetnud kogu oma elu – nad oleks pidanud mind juba piisavalt teadma, et minust veidi rohkem arvata. Ma ei laskuks nii madalale isegi kui ma selle eest elu peaks kaotama!

„Ja sa kurdad, et sind ei tunta! Ma olen siin elanud kogu oma elu ja ometi on neil minusse nii vähe usku! Arvata, et ma oma peret niimoodi häbistaks! Kui kõik, mis mul teha tuleb, on oodata kaks nädalat?”

„Nad teevad seda sinu enda heaks!” ei andnud ta järgi.

„Tead mis? Ma tunnen praegu, et ma võiks selle lapse siin ja kohe ilmale tuua! Puhtalt kiusu pärast!” Ta purskes naerma. „Nad saadanad võiks oma hirme veidi rohkem talitseda!” karjusin talle näkku, vihane kui karu, sikutasin oma läbivettinud tuunika kõrgemale ja keerasin ringi, et minna ja oma ülihoolitsevale perekonnale oma otsus ka teatavaks teha, kuid ta tõmbas mu tagasi, nägu naeru täis.

„Kui ma ei teaks kui tõsiselt Magnus oma ähvardustesse suhtub kui mul peakski õnnestuma tagumised rattad esmastest ette ajada.” raputas ta rõkkavalt naerdes pead ja suudles mind kergelt põsele, enne kui narritavalt mu uuesti ringi pööras ja kerge tõukega maja poole teele saatis, ise vastassuunda kadudes.

Tormasin otse majja, taipasin liiga hilja, et olin oma soojast kohast mööda jooksnud ja tegin kaks kiiret sammu tagasi, lükates näost punase Erika kõrvale ja maandusin tagasi oma soojas hoitud kohale. Ta tegi näo nagu huvitaks teda ainult see niru auk Hageni pükstes ja mitte üldse see väike etteaste, mille tunnistajaks ta osutus.

Järgmine kord soovitan tal minna ja Söreniga rääkida kui on ilmselge, et nooruk seda teha ei soovi, mõmisesin endamisi, vaatame, kaua ta selliste soovitustega välja tuleb. Samas läksin ma ise näost peedi karva kui ma Daleki üllatavat musi meenutasin.

„Sa ei ütle üht sõnagi mu vendadele!” hoiatasin teda kohe kui ta suu nurgad taeva poole ronisid, üritades ise õndsusest mitte naerma puhkeda. „Kuuled?” nõudsin talt ja mu silmad lendasid kaugele mägedele, mis tantsiskledes lendu tõusid. Ta huuled maitsesid kui mõdu, mida kevadmeest tehakse, kuid ega’s riivamisega isu täis saa.

„Ma ei usu, et mu sõnadel siin palju kaalu oleks…” nohises Erika truult näpuga niidirida ajades ja säras kui päike kui ta nõelaga üle õla näitas.

Mäed maandusid koos järgmise hingetõmbega kolinal tagasi oma kohtadele.

„Neil on maailma kõige hullem ajastus, kas pole nii?” turtsatasin mõrult ja hakkasin ükskõikselt niiti nõela taha ajama.

„On tõesti!” röögatas Hagen tulivihaselt.

Kuigi ette hoiatatud, ei hoidnud see meid siiski oma istekohalt püsti lendamast. Ta võis olla hirmuäratav kui miski ta välja vihastas, täpselt nagu isa. Kui ma juba püsti seisin ja temaga silmast silma nägime võisin end võitjaks tunnistada ja otsustasin ise algust teha. Ma ei tahtnud kuulata ühte ta põhjapanevatest tundidepikkust kõnet perekondlikest väärtustes, mida ta viimasel ajal nii hardunult armastas.

„Ma ei teinud midagi, mille eest mind hukka võiks mõista!”

„Sa arvad?”

„See oli kõige suudlus!”

Nägelused ei olud mu tugevam külg. Ma ei kavatsenud Daleki suudlemise pärast häbiposti minna, juba ainuüksi selle pärast, et tema oli siin külas küll viimane, kes minu peale sõrmega võis näidata. Alles eile nägin teda…

„Hmmh!” mühatas Erika äkki ja kogu mu tähelepanu koondus talle.

Ta tõusis püsti ja kõndis kindlal sammul üle õue oma peigu tervitama. Lehvitasin noormehele tervituseks ja ka Hagen jõudis astuda täpselt pool sammu, enne kui õudusest paigale tardus, nähes, kuidas ta noorem õde oma väljavalitule suu peale laksuva musi andis.

„Nii!” hüüdis ta pärast oma tegu, et enamus külast ikka kuuleks ja pöördus Hageni poole, „Nüüd on sul kaks õde, keda oma tulevase suudlemise pärast nuhelda!”

Ta väike tikksirge nina tõusis taeva poole ja ta lendas meist mööda, otse majja, sonides, et vennad võiks ikka ajaga kaasas käija ja asju lõdvemalt võtta või ise naisemeheks hakata.

Vaatasin kohkunud ta vihast vappuvat selga kuni tagatoa pimedus selle endasse mattis ja pöörasin oma tähelepanu Hagenile, kes kala kombel suud maigutas. Oleksin hea meelega teda aidanud, aga ta vaeseke oli kimpus lausa kahe üle käte läinud naisega ja siin ei osanud ma talle sobivat nõu pakkuda.

Köhatasin kuuldavalt, et häält puhastada, heitsin süüdlasliku pilgu mõlemale kivikujule, köhatasin veel korra ja mõtlesin sügavalt järele, kas oleks midagi, mille ütlemine siin aitaks või kas ma üldse peaks oma suud praegu lahti tegema. Kuna niikuinii midagi head pähe ei tulnud, kehitasin lõpuks nende küsivate pilkude peale vaid õlgu ja kadusin õe eeskujul koos näputööga päästvasse pimedusse

Leave a comment

Filed under Neitsipärg