Llyr 2

Järgmisel päeval koosolekut kokku ikkagi ei kutsutud- kutse naelutati küll küla väljakule plangujupi külge, kuid kokkusaamine ise määrati alles järgmisele päevale. See rõõmustas mind, sest siis ei pidanud ma teiste tüdrukutega nooremaid hoidma ning neid oli siin külas palju.

Udu oli sama roheline kui eile, kuigi veidi õhulisem ja veidi madalamal, suutsin eristada Adine aia õunapuud ja kahte põõsast teine teisel pool teed, mis märkisid nende aia algust. Ma ei saanud argugi, millest see põhjustatud oli – udu läbipaistvusest või sellest, et ta oli vajunud allapoole.

Lõpetasin kartulite koorimise ja haarasin korvi, et seda mullast puhtaks koputada ning suundusin õue.

„Kuhu sa lähed?” küsis ema hirmunult kui olin vaevu saanud terrassil kahte sammu teha. Tardusin paigale- ta hääl lausa värises hirmust.

Pöörasin end üllatunult ringi ja osutasin korvile, andes nii rõhku oma sõnadele. „Raputan korvi puhtaks ja siis mõtlesin enne pimedat põllu pealt veel kartuleid ja porgandit tuua.”

Ema kuivatas närviliselt oma põllesabasse käsi. Talle ei meeldinud mu plaan, kuid noogutas siiski vastumeelselt. „Olgu, aga too siis rohelist ka.”

„Olen varsti tagasi.” Lubasin naeratades ja läksin harja otsima, millega kuivanud pori maha saada. Me korvid olid alati mudased, kuigi vihma eriti ei sadanud. Sellest hoolimata oli põld niiske – lähedal asuva jõe maaalused allikad niisutasid seda piisavalt.

Kutsusin koera endaga kaasa, kuid see keeldus, mis mind üldse ei rõõmustanud. Heitsin talle pettunud pilgu ja hakkasin julgust kokku võttes astuma. Järsku kuulsin, kuidas Mosh mulle ikkagi järgnes, ilmselt usaldamata mind üksinda väljale. Jäin seisma ja ootasin, kuni ta järgi jõudis, enne kui teekonda jätkasin.

„Tead,” pöördusin tema poole, „mul on hea meel, et sa otsustasid ikkagi kaasa tulla nii on palju kindlam minna.”

Koer urahtas nagu vastates ja sörkis minust mööda. Ilmselt oli ta tundnud mingit lõhna, mis lausa kutsus endale järgnema, midagi sellist, mille lõhn minuni ei küündinud.

Olime jõudnud just kuusetukani, mis küla põllust lahutas kui tabasin, et ei kuule enam tema samme ega hingeldamist.

„Mosh, ma ei mõelnud seda turvatunde asja sedamoodi! Mosh? Tule tagasi!” hüüdsin ehmunult, kuid ei saanud mingit vastust.

Ta oli tegelikult juba vana koer, peaaegu kaheksane ja  tundis neid piirkondi hästi – isa kasutas vanapoissi meelsasti jahi pidamisel, kuigi ta oli sündinud karjapidajate pesakonda. Praeguste segaste ilmadega see mind aga ei lohutanud, et ta ümbrust paremini tundis kui mina, sest nii jättis ta minu sinna teeserva üksinda külmetama.

„Mosh!” Kuid vastust ei tulnud.

Jätsin teekäänaku paremale ja suundusin purdele, mis viis üle madala oja. Siit veel paarkümmend sammu ja ma jõudsin põlluni, mis hajus kuhugi kaugusesse udu sisse. Siin tundus udu taas paksem ja piimjam, rohelisus jooksis kui kihtidena kõrvuti valgete voogudega, mis salapäraselt olematu tuule suunas kuju muutsid.

„Tuult ju ei ole?” imestasin, uudistades muutuvat valget viirgu endast mitte kuigi kaugel. Olin paigale naelutatud. Ajasin silmad punni, et paremini näha ning ohkasin seekord kergendustundega see oli kõigest metskitse pull, kes rahulikul õõtsuval sammul end kuusetuka poole asutas. Ta kuulis mind ja jäi mulle üllatunult otsa vaatama. Ta tundus jätkuvalt üllatunud, kuid see polnud hirmunud pilk, vaid pigem rabatud vaatlemine.

Ilmselt hakkasid va metsaisandad juba ära unustama, kelle maa peal nad liiguvad kui udu tuli, ei tulnud enam keegi põldudele.

Naeratasin võidukalt, taibates, et seega oli minul üllatusmoment, lasksin korvil kõksudes maha kukkuda ja plaksasin peopesad kokku. Kus siis läks sahinaks! Kogu udu lõi virvendama, segades kokku need kaks võikat värvi, mis siin kihinenult seisid ja minu eest vuhises mööda mitu noort pulli ja lehma. Surusin keeletult käed ümber üksteise julgemata end liigutada või veel vähem iitsatada.

Hääled kadusid ja ma ohkasin südamest, paisates õhku hingeauru. Raputasin end veel igaks juhuks, et hetkega jahtunud kontidesse elujõudu saada ja kummardusin korvi järele. Kuulsin veel mingit kerget krabinat ja tõstsin silmad. Mosh oli tagasi ja istus minust nii kümmekonna sammu kaugusel nagu poleks ta vahepeal kusagil käinudki.

„Sa nägid neid, jah?” küsisin muiates.

Muidugi ta ei vastanud. Pigem tundus ta pinges olevat, oodates, et ma oma toimetused kiiremas korras aetud saaks ja me tagasi majade juurde saaks minna, kus ta saanuks oma seiklusi naabrikoertega jagada. Või rahus terrassile magama heita, et näha und oma uhkest nooruspõlvest kui ta oli veel karjakoer ja onuga lambaid käis karjatamas. Onu läks aga oma teed ja aastane kutsa jäi meie hoolde.

Praegu oleks hea kui onu siin oleks – ta ütleks kõigile, et see on puhas lollus udu karta ja läheks kõigist hoolimata oma lammastega alla orgu, kus on pehmem rohi ja rohkelt päikest ja siis näeksid ka teised kui mõttetu see on ja pöörduksid oma tegemiste juurde tagasi.

 

Oled sina ikka valvur…” usutlesin teda ning keerasin põlleserva vöö vahele, et see ei segaks kartulite sonkimist. „Vaatame, on meil siis homseks veel midagi võtta või mitte.”

Oli. Vähemalt porgandipeenra pealt, kus kitsed olid pealsetel hea maitsta lasknud, aga juurikad puutumata jätnud. Paar vagu edasi olev kartul paistis ka puutumata, vilja poole ei julenud ma aga vaadatagi.

Maapind oli juba jahe ja kätele tegi mullas sonkimine haiget, muda oli jõudnud hanguma hakata ja kivistus kõvaks kui telliskivi.

„Tead, ma vahel vaatan, et sul on ikka tõesti hea elu,” puhkisin edasi, „juba ainuüksi see kasukas – mida ei annaks, et saaks selles kasukas ringi joosta!

Jõudsin kartulite juurde ning tõmbasin lähimad pealsed mullast välja tõmmates pinnale ligi kaks tosinat keskmisi kartuleid.

„Muidugi mitte suvel kui oma kleidiski on tapvalt palav, aga talvel ja sügisel. Nagu praegu. Ja su küünised näevad ka nii tugevad välja. Laenaksid neid ehk korraks?”

Nädalaga olid kartulid jõudsalt kosunud ja see ainult rõõmustas mind, vähemalt üks hea uudis sel nädalal.

„Näe va metsalised ei osk” Jäin sõna pealt vait ja kuulatasin ehmunult ümbrust. Mulle lähenesid metsa poolt sammud.

Sirutasin end pikaks ja surusin käed tugevalt vastu külgi. Ma ei näinud, kes see oli, kuid mu silmad olid suunatud endast paremale. Esimesena ilmus nähtavale hall mehe kujutis, mis lükkas enda ette jäävat udu eemale. Järgmisena kuulsin kerget köhimist ja nuuskamist, enne kui mu kannatus katkes ja nõudlikult uurisin, kellega on tegu.

Kuju peatus. Ta õlad hakkasid köhast taas kergelt vappuma.

June – mida sina siin teed? Ja räägid ka veel omaette…Mosh põntsutas paar korda saba vastu maakamakat, enne uuesti kuhugi kaugusesse vaatamisse süvenes.

Ohkasin südamest ja surusin külmad näpud igatsetud sooja põlle alla.

Sa ehmatasid mind!” pahvatasin pahaselt ja kummardusin tagasi korvi kohale, jälgides silmanurgast kuidas ta minu kõrvale vaole maha kükitas. Ta oli kergelt riides, mis tähendas vaid üht, et ta käis jalutamas, mitte jahil. Siiski kandis ta oma nuga, mis ta tumeda vesti alt välja piilus.

Vabandust. Ma ei arvanud, et praegusel ajal keegi ringi liigub.” Jätkas ta kui oli aru saanud, mis mind siia tõi. Ta lõhnas tubaka järele.

„Seda minagi.”  Sosistasin segaselt ja loopisin järgmised kartulid korvi, see hakkas täis saama. Kartul oli kena ja kollane, kuid enne korvi panemist võttis ikka mõne aja, et see mudast puhtaks lükata.

„Käisin püüniseid üle vaatamas.” Vastas ta tõsiselt.

„Oo? Kas saite midagi kätte ka?” küsisin lootusrikkalt.

„Ei.” Lükkas ta oma laiaäärse riidest mütsi kaugemale kõrvadele, nii et ta hele juuksetutt selle alt välja pääses.

Jätsin kartulite noppimise ja noogutasin arusaavalt. Liha oli vaja, kuid loomi polnud siin juba mõnda aega nähtud ja oma pudulojuste kallale veel minna ei tahetud.

„Ma ei tea, ma ei ole nagu loomi ka liikumas näinud, ehk istuvad ka oma urgudes, kardavad udu. Ta oli pettunud ja see oli täiesti aru saadav.

Kuulsin taas kajakaid me pea kohal tiirlemas ja kriiskamas. Tundsin, et see puudutas mind, kuid otsustasin neist võimalikult vähe välja teha ja puistasin selle asemel üle huulte: „Aga ma just nägin tervet karja kitsi.

Ta oli siiani vaadanud, kuidas ma kartuleid korvi viskasin, kuid tõstis nüüd silmad ja vaatas mulle vapustatult otsa.

„Valetad!”

„Ei valeta, just äsja, siinsamas. Ma imestan, et sa ise neid ei näinud – nad tulid ju sinu poole.”

„Tõesti?”

„Jah.”

Vaatasime üksteisega tõtt, tema uurimas mu näost nalja jälgi ja mina

„Ma ümisesin, ehk pelutas see nad eemale?” ühmas ta äkki kui oli isu täis vaadanud ning vahetas teemat. „Oled lõpetanud?”

„Mille?”

„Korjamise.”

Naersin vaikselt oma lolluse üle ja ajasin end punastades püsti. „Olen.”

Ta haaras korvi ja suunas mu märkamatult koduteele. Mosh ei lasknud endale kaks korda minekust vihjata, vaid oli kui truu seltsiline ikka meie ees ja näitas oma valge sabaga teed.

Jõudsime tukani, enne kui midagi öelda taipasin. Noor neiu ei tohtinud vestlusel kunagi soiku vajuda lasta. Nii oli vähemalt selles raamatus kirjas, mida Dani kiivalt oma kirjakasti peitis. Ta oli seda mulle vaid korra näidanud, siis kui ema selle talle kuueteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis. Mulle tegi see toona nalja, et tüdrukutele on sellised ettekirjutused tehtud, kuid kui ma ise kaheksateist sain, hakkasin ise selliste näpunäidete järgi ihkama.

Me olime siiani tulnud vaikides ja see tundus nüüd, kui ma sellele mõtlesin, väga ebasünnis.

„Kas metsas on ka udu?” küsisin niisama, muuseas.

„Mhmh.”

„Kas see ei tundu sulle imelik?

„Mille poolest?”

„Ma ei tea… mäletad kui me olime kümnesed ja mustikaid otsisime? Ma ei mäleta, et siis oleks udu metsa jõudnud, kuigi org oli kõik uduga kaetud.”

Ta ei vastanud, vaid tundus nüüd murelikum kui enne.

„Anna andeks, Aaron” vabandasin kiiresti, „ma ei tahtnud sind muretsema panna.”

„Mh? Ei, ära muretse” Ta naeratas sunnitult, kuid sõbralikult, nagu üritades selgitada, et see murelik ilme ei olnud minu süü. Jäin teda uskuma.

Jõudsime meie majani ja ta ulatas mulle korvi. Mosh oli veidi maad meist eespool sörkinud ja lebas meie saabudes juba terrassil, silmad kinni ja norises vaikselt omaette.

„Oled sa kindel, et sa nägid kitsi?” küsis ta äkki, enne kui korvi lahti laskis.

„Jah, täiesti kindel – sõid põllu peal porgandipealseid. Oma viis-kuus tükki, ma ei näinud nii täpselt. Tahate jahti minna?”

„Ei tea veel.” Kehitas ta õlgu, kuid ta silmist oli näha, et mingi mõte tal pealuu sees juba küpses, tal tuli siis alati selline kerge tuluke silmadesse. „Õhtul näeme.”

Noogutasin ja vaatasin veel, kuidas ta jooksusammul uttu kadus.

„Kas ma kuulsin Aaroni häält?” küsis ema ust lahti lükates. „Ma kuulsin sind kellegagi rääkimas.”

Ta ehmatas mind.

„Jah, see oli Aaron.”

„Tõesti? Mis teda välja tõi?

Vaatasin tema salakavalatesse silmadesse. Ta oli küll hea ema, kuid minu meelest reageeris ta liiga üle, seepärast olin õppinud juba varakult asju pehmendama. „Ta nägi mind põllule minemas.”

„Aa, vaat kui tore poiss!”

Noogutasin rõõmsalt, seest piinlikkustundest põledes.

„Kas sa rohelist ka tõid?”

Rohelist? Nagu et sellerit ja tilli, küüslauku ja peterselli?

„Ma unustasin!” pahvatasin ehmunult. Ulatasin talle korvi juurikatega ja pöördusin kiirustasin minekule. „Kas lähen toon?”

„Ei!” karjatas ta hirmunult ja haaras mul varrukast. „Mis sul, hull tüdruk veel arus ei ole! Aita Abbyl parem patsi punuda kuni ma tainast sõtkun!

„Jah, ema.”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 3

Pakkisin viimased pehmed suhkruvette kastetud kringlid korvi valge räti alla ja asutasin end minema. Silusin kortsud oma heledast siniste kellukatega sidrunikollasest kleidist välja ja sidusin läbipaistva valge räti kaela.

„Jälle sa lähed – kas sa kodus ka kunagi püsid?” küsis ema veidi nukralt, kääksutades oma suurt kiiktooli.

„Las ta läheb,” turtsatas isa, ilma et oleks raamatust pilkugi tõstnud.

„Olen varsti tagasi, viin vanaemale paar kringlit.

„Neid, mida sa ennist küpsetasid?”

„Jah.”

Nüüd laskis isa raamatu lauale vajuda ja vaatas üle prillide laual lebavat korvi ning küsis siis hästi salapäraselt.

„Kas sa koju ka mõne jätsid?”

„Nad on ülemises kapis, seal, kuhu Abigale ei ulatu.” Sosistasin talle vastu, varjates õe eest suu.

„Ma tahan ka kaasa tulla, June!” hüüdis tüdrukutirts äkki ja laskis oma portselanist nuku kolksuga, mis mu südame õõnsaks tegi, pöögist põrandale. See oli kena pruunide juustega pilgutavate silmadega nukk, mille isa oli talle tema viiendaks sünnipäevaks toonud ja kaks aastat hiljem koheldi teda siis nii.

Täna kahjuks ei saa – ma tahan vanaema Celestine’ga omavahel rääkida, see ei ole laste jutt.” Ütlesin tõsiselt ja taipasin liiga hilja, et see tekitas kohe uusi küsimusi, kuid seekord vanemate poolt.

„Tõesti?” muutus ema teravaks. „Ja mis jutt see selline on, mis ei ole laste jutt?” Ta oli oma kudumise käest pannud ja kiigutas nüüd ennast, sügades samal ajal koera, kes valvsalt mulle otsa vaatas.

Isa kalpsas püsti ja läks kapist kringlikaussi tooma.

„Jah,” võttis ta samuti emaga kampa, „mis see nii tähtis jutt on?”

„Ma tahan talt selle udu kohta küsida.”

„Udu kohta?” isa asetas kausi lauale.

„Kui ma kaasa ei või tulla, siis tahan ma praegu üht kringlit!” teatas Abby võimukalt vahele.

Pidin talle au andma – kõigest seitsmene ja juba selline poliitik, et anna vaid asu.

„Palun – siin on sinu kringel, võta nüüd oma nukk põrandalt ära.” Ulatasin talle kollase keerusaia.

„Ma ei usu, et sa tema käest mingit vastust saad.” Rääkis isa samal ajal endale kringlit põske toppides. Sel hetkel nägi ta väga hamstri moodi välja.

„Miks?” küsisin üllatunult ja veidi pettunult, sest ma tõsiselt lootsin tema vastuse peale.

„Jah, miks, kallis?”

Siin peres ei saanud kunagi kindel olla, kes kelle poolel oli või kes kelle poolele vastavalt vajadusele üle ei kolinud. Nii ka seekord kui ema jõudude vahetuses vastasvõistkonda punkte hakkas tooma.

„Ta on ju seniilne! Sada neli aastat on päris pikk eluiga! Naine ikkagi…”

„Tahad öelda, et naine muutub vananedes seniilseks ja mehed mitte!?”

Lasin pahinal õhku välja – väga õige hetk kadumiseks.

„Ma ei mõelnud seda päris nii…” üritas isa tekkinud probleemi kiiresti ja rahumeelselt taganedes parandada, kuid ei jõudnud. „Uuringud näitavad, et…”

„Mine, June Celestinel on sulle kindlasti palju huvitavat rääkida!” lükkas ema mu uksest välja.

Uks mu taga lükati kinni ja ma seisin seal hetke, rõõmus, et ma sain olla siin, väljas, ja mitte sees, kus võis hetkega üle kuumeneda. Seda oli kuulda.

Ma ei muretsenud muidu Abigale’i pärast, nad leppisid enamasti väga kiiresti ja Abby polnud veel selles eas, et selliseid tormilisi momente veel märgata. Sellest hoolimata ei tahtnud ma neile vahele jääda.

Mul seisis ees ligi veerandtunnine tee läbi küla. Celestine oli Emily vanaema ja ta elas nendega koos külast veidikene eemal teeäärses kahekordses puust majas. Vanaemaks hüüdsid teda vaid noorem põlvkond, aga ka vanemad hakkasid teda nii hüüdma pärast Newelsite perekonna poisi kadumist. Hiljem leiti ta küll üles ja pandi küla väljakule, kus siis kõik soovijad said temaga hüvasti jätta. Ema rääkis, et vanaemal oli sellega kõige raskem toime tulla., sest ta armastas poissi kui oma poega. Pärast seda olevat nad aru saanud, mida vanale naisele lapsed tähendasid ja nad leppisid kokku, et edaspidi hüütakse teda ühiselt vanaemaks. See oli oma pool sajandit tagasi.

Ta jättis puhta poolearuse mulje, kuid ta oli tegelikult väga tark naine. Vähemalt nendel hetkedel, mil ta mõistusel oli.  Mis mulle tema juures aga kõige rohkem meeldis, oli see, et ta ei rääkinud kunagi surmast, ei enda ega teiste omadest ja see oli hea. Mitte et ta ei oleks aeg-ajalt maininud, et keegi on taevasse läinud või midagi taolist, vaid et ta ei muretsenud oma surma pärast.  

Olin nende majale juba päris lähedal kui Emily mu äärepealt ümber pidi jooksma.

„Issand hoia, Emily! Mis juhtus?” Seal võis olla sada asja, mis juhtuda võis arvestades, et ta ema ootas kaheksandat kuud last ja et ta elas koos põdura naise, lehma ja kuue kanaga.

Ta paistis väga hirmul olevat.

„Tule ruttu! Memm on vist hulluks läinud!

Kortsutasin pahaselt kulmu. „Mida sa ajad – ta on üle tüki aja keegi, kes täie mõistuse juures on!”

„Ma ei tea, aga kiirusta! Ma ei taha tema juures olla kui ta…

„..sureb?” lõpetasin tema eest. „Ei usu!”

Emily oli tegelikult tugev noor naisterahvas, kes oskas alati teised enda pilli järgi tantsima panna kui vaja oli. Oli hirmutav teda nüüd nii endast väljas näha.

Ta tõmbas mu endaga kaasa ja ma pidin lausa ümber kukkuma, kuid ta hoidis mind püsti. Jõudsime uksest sisse, enne kui sain lõpuks uuesti midagi öelda.

„Pea nüüd hoogu! Sa tirid mu pooleks!” pahandasin lõbusalt. „Muide, ma nägin just Devenit, kas ta tuleb ka siia?”

„Deven?” Ühtäkki oli vanaema tal peast läinud.

„June – ole hea, kui sa üles lähed, vii talle ka paar küttepuud kaminasse.” See mahe hääl kuulus Emily emale, kes nurgas voodil lamas. Ta ei paistnud varjus kuigi haige välja. „Küsiksin Emilylt, aga sa näed teda praegu ise.

„Jah, mam. Emily!” toksasin teda külge. Ta ärkas oma ilmselgelt roosadest unistustest.

Siin oli midagi sügavamat teoksil, see oli üle ta kogu näo kirjutatud. Kui vaid Reed sellest kuuleks ta ei oleks eales selle peale tulnud, et Emily ja Deven on midagi rohkemat kui vaid sõbrad. Mis minu meelest oli ülimalt tore, kui ma nüüd vaid saaks selle tüdruku liikuma, et ta minuga vanaema juurde kaasa tuleks. Vanurite puhul sai mulle ruttu selgeks, et on hea kui sul on kaasas kedagi, keda ta iga päev tunneb ja teab.

„Ma tõin suhkrukringleid. Lükkasin teda sahvri poole. „Sa too piima.

Aga Deven?” tuli kiire ehmunud välgusähvatus.

Tõmbasin ta varrukatpidi tagasi. „Emily, sa oled kõige targem noor naine siinpool orgu, olen täiesti kringel, et ta jõuab nii kaua oodata küll, et sa sahvrist kannutäie piima tooks. Pealegi,” avaldasin talle poolsosinal oma teise poole plaanist, miks ma siia tulin.

Nüüd oli Deven tal peast läinud. Kuidas see on võimalik, et üks naine suudab korraga vaid ühele tegevusele keskenduda – ta on ju ometigi naine.

„Memm on viimasel ajal väga kummaline.” Mure ta hääles oli tagasi.

 

„Mis te seal sosistate?” küsis missis Gladney.

„Õhtusest koosolekust!” vastas Emily kiiresti ja jätkas sosinal: „Ma ütlen sulle, ta on peast ära keeranud, kujutad ette – ta hakkas eile rääkima…”

Panin talle sõrme suu ette.

„Ma tahan seda tema enda käest kuulda!”

„Olgu, aga tee ruttu, enne kui ta jälle magama jääb.”

„Ärge vanaema väga ära väsitage,” hüüdis Emily ema voodist laulval häälel, süvenedes juba raamatusse, mida ta lugema oli hakanud.

„Me läheme vaid korraks.” Teatas Emily ja äsas mind, et ma puid kaasa võtaks.

Ma ei vaimustunud sellest tööst eriti, olin oma põlle koju jätnud ja vaigune puu parimate pühapäeva riietega just kokku panna ei tahaks.

Võisin teda ausalt nimetada oma vanaemaks, sest ta tundis mind ära, erinevalt paljudest teistest külalistest, kellest tal kunagi puudust ei tulnud. Olin siin ka üsna tihe külaline. Vanaema tuba asus ärklikorrusel, mis oli küll ronimise mõttes vanale naisele sobimatu, kuid mis võimaldas tal tervet küla vaadata kui tal mahti oli. Seepärast leidsin ta tihti aknast välja vaatamas ning tasakesi heietamas, kust see või teine perekond siia oli tulnud. Nüüd aga oli ta oma raske tooli ilmselt Emily ja Deveni abil aknast võimalikult kaugele vedanud, istus ise seal pimedas nurgas ja sonis millestki, mida ma ei mõistnud.

Söötsin halud tulele ja kallistasin teda pehmelt.

„Tere, vanaema, kuidas täna läheb?”

Ta vaatas mulle suuril silmil otsa ja sosistas siis hirmunult nagu väike laps, läbi oma suurte kollaste hammaste: „Hoia silmad lahti! Varsti on kandjad platsis!” Vaatasin teda jahmunult, üllatunud ta haarde võimsusest, kuid ta lasi mu uuesti lahti ja hakkas oma tooliga uuesti kääksutama.

„Mis kandjad?” küsisin pärast kuuldu seedimist.

Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea – ta ei taha öelda. Ma kardan, et ta on ära keeranud.

Uurisin ta kõhetut mõistatuslikku keha. „Ma proovin ise,” pakkusin välja ja kükitasin tema ette, püüdes ta käed oma pihkude vahele. „Vanaema?”

Ta otsis silmadega, kust mu hääl tuli, kuni lukustas oma pilgu minule. Ta silmadesse ilmus äratundmisrõõm ja ta tõmbas ootamatult oma käe vabaks ja paitas sellega mu põske.

„Oo, cherie! Mu kallis nukuke on tagasi! Celestine, kas sa tulid tõesti tagasi?  Vaatasime Emilyga keeletult üksteisele otsa.

 „Ma ei teadnud, et ta prantsuse keelt räägib?” sosistas Emily rabatuna. Susistasin ta vaikseks.

Vana naine jätkas: „Ja kui kena siniselillelise kleidi sa oled endale saanud – see läheb kenasti kokku selle sinise prossiga, mille sa mulle eelmine aasta kinkisid.

„Jah vanaema?”

Bernardine sai äkki pahaseks.

„Miks sa mind vanaemaks kutsud? Ma ei ole ju veel nii vana!”

Nüüd hakkas mulle midagi koitma – Celestine oli tema õde?

Hetke pärast oli ta taas tõsine ja kummardus mulle võimalikult kõrva lähedale, enne kui jätkas: „Saada teenija toast välja ma tahan sulle midagi rääkida, aga tema ei tohi teada.

Süda hakkas sees kõvemini põksuma kui taipasin, et see võib tähtis olla ja ma andsin Emilyle märku ukse juurde minna. Ta ei tahtnud algul minna, kuid ma kinnitasin, et kõik saab korda, et tal on lihtsalt vaja veidi veel kaasa mängida. Vana naine jälgis igat ta sammu kõrgilt ja pahakspanevalt ja mul hakkas Emilyst lausa kahju, et ta oma vanaema ta sellisesse olukorda pani.

Bernardine!” kutsusin teda vaikselt laulval häälel, et ta tähelepanu Emilylt eemale tõmmata. Võtsin uuesti ta soojast käest. „Bernardine, sa tahtsid mulle midagi rääkida?

Naise pilk jõudis lõpuks minuni ja ta silmad muutusid taas lahkeks ja avatuks, kogu kuiv kalkus oli kadunud.

Ta tegi mulle vaikimist nõudva žesti ja kummardus siis kõrvale hästi lähedale, enne kui mulle oma kummalise saladuse avaldas.

Kuulasin aplalt ta kiiruga öeldud sõnu, ahmides endasse seda sõnumit, mida ma siia saama olin tulnud. Järsku tundsin, kuidas mu süda raskeks muutus ja kogu keha täitis rõske hirm. Ahmisin tahtmatult õhku ja peitsin suu käe varju, et mitte karjuma hakata. Tahtsin käe vabaks tõmmata, kuid mul ei õnnestunud, ta oli vastuvaidlematult selle vangistanud. Mul hakkas sees keerama ja ma olin juba valmis teda näpistama, et ta mu vabastaks, kui tal äkki jutt otsa sai ja ta mu lahti laskis, silmis taas see üleolev tibakese naeruga vürtsitatud pilk. Viskusin tast hetkega võimalikult kaugele üle põranda ja kaltsuvaiba.

„Sa oled hull!” voolas mul üle huulte. „Sa valetad!”

Ta raputas pead.

„Aga Celestine, sa peaksid seda ju ise teadma…” Ta vakatas äkki ja pisarad voolasid ta kortsuliste laugude vahelt veel kortsulisematele põskedele. Ta nuuksus paar korda ja põrutas siis kogu oma rusika jõuga käetoele ja röökis mulle näkku: „Sest sa olid selle ära teeninud, närune kalts!

See oli signaaliks sealt kaduda ja seda ma ka tegin, Emily truult kannul, kohkunud ja näost sama lumivalge kui mina.

All ootas meid juba missis Gladney ja me pidime ta peaaegu pikali jooksma.

Mis juhtus?” küsis ta ehmunult. Ülevalt tuli veel räuskamist ja me tõmbusime trepist võimalikult kaugele kööki.

„Mm – ma ei tea!” sosistas Emily kui suutis juba midagi öelda.

„Midagi te pidite ju ikka tegema, et ta nii vihaseks sai!” pahandas ema, „Ta ei vihasta just iga asja peale!

Tundsin, kuidas Emily sõrmed tugevalt mu kleidiriidesse klammerdusid, tõmmates seda veelgi rohkem pingule kui mu korsett võimaldas. Mu hingeldamisele see kaasa ei aidanud, seepärast kangutasin ta sõrmed uuesti lahti ja andsin talle oma käsivarre kägistamiseks – nii sain vähemalt hingata.

„Kes on Celestine?” küsisin noolelt. Tundsin, et ka Emily sai sellest jõudu ja ta astus mu selja tagant välja.

„Celestine?”

„Jah! Vanaema tundis minus Celestine ära,” põrutasin otse, „Ja… ja…” edasi ei osanud ma seda kohe sõnadesse panna. Mu pea huugas ja kogu ta jutt tundus väga segane ja arusaamatu. Ohkasin südamest. „Ja paistis nagu ei meeldiks ma talle eriti.” Lõpetasin kurvalt.

„Ja mind pidas ta mingiks teenijaks!” hüüdis Emily vahele.

Sedasi hüüda polnud üldse tema moodi – ta oli tavaliselt malbe ja rahulik ja ma polnud siiani kordagi kuulnud, et ta häält tõstaks.

„Emily, tasem!” rahustas ema teda murelikult. „Rahune.” See kõlas nii rahulikult nagu oleks ta unes kõndinud.

„Ja” ta jätkas juba poole rahulikumalt ja laskis mu käe lahti. „Ta räägib prantsuse keeles? Ma ei teadnud, et ta prantsuse keeles räägib?

Lootsime, et ta emal on mõningaid vastuseid kui ta paistis sama segaduses kui meie.

„Ta ei oska eriti kirjutadagi, kuidas ta veel prantsuse keelt oskab? Ehk tal kodus räägiti, nende ajal oli see ju populaarne. Ooh, ma pean maha istuma.” Ta sättis end laua taha mugavamalt istuma ja andis märku, et me sama teeksime.

„Aga Celestine?” küsis Emily.

Ma arvan, et see oli tema õde?

„Õde? Sa ei ole rääkinud, et tal on õde.

„Oli, kullake, oli. Ma ei tea temast rohkem midagi ta ei räägi temast eriti ja Trevor ütles, et nende perekonnas sellest ka eriti ei räägitud, ilmselt juhtus midagi.

Emily pilk langes minu peale.

Vanaema jutt tuli uuesti meelde ja ma aimasin, mis temaga juhtus, kuid ma ei uskunud, et ma seda neile praegu öelda tahtsin. Hakkasin lauast tõusma, et hüvasti jätta.

„Mida vanaema sulle rääkis?”

Ma ei tea…” vastasin ausalt.

„Ta pidas sind Celestiniks, mida ta sulle rääkis?” uuris Emily.

Ainuüksi sellele mõtlemine ajas südame sees keerama.

„Jäta,” sosistasin ning taarusin uksest välja, kus mind tervitas jahe õhk ja Deven.

„Ma nägin sind juba mõnda aega tagasi siiapoole tulemas.” Naeratasin talle hädiselt ja astusin ukse eest kõrvale. „Jõudsidki kohale.”

Ta laskis sellel kinni vajuda.

„Käisin Voyeritele juustu viimas. Mis sinuga juhtus?”

„Vanaema oli kummaline.

„Vanaema? Ta on praktiliselt terve nädala selline olnud.” Ta uuris mind veidi. „Saadan su koju?

„Pole vaja.”

Emily lükkas ukse uuesti lahti.

Tere. Näe, sa unustasid oma korvi.” Ulatas ta selle mulle. Noogutasin tänutäheks ja tahtsin minema hakata, kuid ta pidas mu kinni. „Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras?”

„Ma pean selle üle veidi mõtlema.” Naeratasin talle kurvalt.

„Et mida ta sulle ütles?”

„Mhmh.”

„Õhtul tuled?”

„Ikka,” patsutasin ta kätt, mis mu küünarnukist kinni hoidis ja ta laskis lahti.

Noorte koosolekud pea igal õhtul olid norm. Kui sa just kodus haige ei olnud või laste järgi ei vaadanud või mõne muu tööga hõivatud ei olnud, siis oli kohale ilmumine pea sama kohustuslik kui pühapäeval kirikusse minna.

Täna oli kiriku päev. Kuid õpetajat polnud. Ilmselt nägi udu ja jättis ka seekord tulemata, ikka tuli ette.

„Udu…” sonisin endamisi ja vaatasin murelikult roheka massi poole, mis mu ees hõljus. „Ehk rääkis ta seda mulle vaid hirmutamiseks?” küsisin endalt, kuid paigalt enam liikuda ei suutnud.

„Rääkis mida?” küsis äkki Corey, näpu otsas Sidney väike õde. Kiljatasin, sest ei märganud, millal nad mu selja taha jõudsid.

„Vahi! Tõepoolest, see udu hakkab juba kõigil närve sööma.” Naeratas ta lõbusalt ja masseeris oma suuri kõrvu.

„Vabandust!”

„Ei ole midagi.”

Mu pilk voolas väikesele tüdrukutirtsule, kes ennast kiivalt minu eest poisi pruunide pükste taha peitis.

„Tere!” tegin algust.

„Ahjaa…” Corey naeratas ujedalt ja tõmbas tüdrukutirtsu tagasi päevavalgele. „Näe, kelle mu koer täna välja peilis.” Ta käis ilmselt ka püüniseid kontrollimas. Ta vilistas ja kaugelt oli kuulda, kuidas põlvekõrgune punaselaiguline peni läbi mahalangenud lehtede teed rajas.

„Ta jookseb sul päris omaette ringi.Muigasin. „Minu oma ei tahtnud eriti kuhugi minna.”

„Sinu omal on juba iga ka, eks see olegi nooremate viga omapäi hulkuma minna.” Ta hääl muutus teravamaks ja pilk liikus  tagasi tumedapäisele tüdrukutirtsule.

„Hea koer sul kui nii väikese saagi kätte saab. Aga kuule, me peame nüüd minema hakkama, enne kui missis Abston avastab, et ta välja on pugenud.

Nad keerasid ringi ja hakkasid minema, kaks tükki mööda teed ja kolmas kadudes põõsastesse.

„Hei!” pöördus ta äkki. „Aga sa õhtul tuled?”

„Ikka.”

Mida siin kolkas muidu ikka küsida oli? Linnas uuriti üksteise tervise järgi, siin oli kõigile teada, kes kui haige oli.

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 4

Õhtul jõudsin kohale nagu tavaliselt peale Aaronit ja Reedi. Neist olid saanud me tulemeistrid ja seega alati esimesed.

Tervitasin poisse ja  võtsin istet oma tavalisel toolil. Aaron oli juba seljaga minu poole ja nokitses vaikselt oma kuju kallal. Reedil oli aga väga äraseletatud nägu peas ja ta üritas keskenduda raamatule, mida ta näiliselt luges ning paistis, et nad ei räägi jälle omavahel. Ei tasu minna Aaronit torkima kui ta oma kuju teeb, oli lühike moraal.

Korjasin kukrust oma heegelduse ja hakkasin sassi läinud niiti lahti harutama.

Uks läks lahti ja Adine hüppas sisse.

„Sa tulid varem ära.” Pahandas ta lõua alt kübara paelu lahti sõrmitsedes.

„Vabandust. Kas meil oli kokku lepitud?”

„Ei, aga ma lootsin sind ikkagi kinni püüda.

Ta sättis end minu vasta, istus seal hetke põrandat põrnitsedes ja hüppas siis uuesti püsti ning kadus kuhugi pimedusse, kuhu kamina valgus ei paistnud. Vaatasin samuti põrandale, kuid ei märganud nagu midagi erilist. Küll seda, et ta oli palju elavam kui eile.

Ta kingad klõbisesid kui ta tagasi valguse kätte tuli, suur kuhi patju käe peal.

„Padjad! Ma ei pannud tähelegi! Kas tulen appi?” panin juba töö kõrvale, kuid ta keeldus ja laskis neil laksuga põrandale kukkuda. „Saan juba hakkama.” Ja ta kadus järgmise portsu järgi.

Kohe kui ta oma teise padjasadu lõpetas läks uks lahti ja sisse astusid Emily ja Deven, kes tegi kaks pikka hüpet ja maandus siis voolates patjade peal.

„Tere!” teatas ta pahasele Adinele, kes temast sammu kaugemale astus ning seeliku vastu jalgu vajutas nagu kartes, et ta sinna alla tahab piiluda, mida ta raudselt ei soovinud.

„Ma tahtsin täna ise siia heita!” teatas ta pahaselt.

„Aga palun,” naeratas Deven ja vabastas enda alt kaks punast patja. Adine ei lasknud seda kaks korda öelda, vaid maandus rõõmuga näidatud kohale ja küünitas end oma asjade järgi.

Emily jõudis selle aja jooksul ennast juba minu kõrval sättida. Ta ei öelnud midagi, võttis vaid oma tikkimise.

Ma teadsin, et ta kibeles kuulda, mida vanaema mulle rääkis, kuid ta kavatsenud seda mult välja pigistada. Sel juhul oleks ta mind juba varem rajalt maha võtnud.

Läksin pärast tema juurest tulekut kohe magama, sest pea hakkas valutama. See uni oli kummaline- ma ei näinud nagu midagi, kuid samas teadsin kogu aeg, et miski jälgib mind.

Ta vist ootas, et ma ise algust teeksin,  Teistele tundus veidi imelik juba kui me olime seal mõnda aega istunud ja kumbki meist suudki lahti ei teinud, et teineteist kas või tervitada. Pikema aja peale jäid nad kõik vait ja pöörasid endid meie poole.

„Tead,” alustas Emily mind müksates, „nad kõik vahivad meid.”

Tõstsin heegeldamise pealt pilgu ja lasksin sel üle toa käia.

„Ei,” raputasin pead, „Aaron tegeleb oma kujuga.”

Ta kummardus veidi ettepoole, et minust mööda näha.

„Jah, tõepoolest.”

Pöördusime tagasi oma tööde juurde ning jätkasime oma tegevust.

„Niisiis?” küsis ta lõpuks kui oli oma reaga lõpuni jõudnud ja mina samuti. „Mida memm sulle rääkis?”

„Mille kohta?” küsis Adine põrandalt mulle põgusalt otsa vaadates.

Deven uuris mind samamoodi. „Käisid vanaema käest udu kohta küsimas?”

„Sina ka?” torkasin loiult.

„Ei,” ta asetas pea tagasi kätele ja sulges silmad. „Sa käisid ju selle kohta küsimas?

 

Sättisin end paremini istuma ja kruttisin sõrmed sülle kokku.

„Ta ei rääkinud just otseselt udu kohta.” Ütlesin lõpuks.

„Otseselt?”

Heitsin Emilyle päästmist nõudva pilgu, kuid ta oli sama põnevil kui teised.

Nad tõmbasid toolid lähemale, nagu kartes et mõni sõna võib neist mööda joosta. Aaron isegi jättis noaga urgitsemise ja pööras end, et oleks parem kuulata.

„Ta…”

„Nooh?” Nevil pakatas uudishimust.

„Lase tal vähemalt alustada!” pahandas Reed ja laksas poisil kergelt üle kukla.

Ma ei lasknud ennast sellest segada.

Kõigepealt, ta pidas mind Celestiniks, oma õeks ja ta ütles, et on pettunud, et ma tagasi tulin ja et kui tuleb roheline udu, siis laseb ta mu uuesti maha tappa ja kõik, kes mind puudutavad, surevad.

Tekkis piinlikult pinev vaikus. Reed köhatas, tõusis ja vedas oma tooli tagasi tule äärde. Ka teised ohkasid ja vedasid kriginal oma istumisealused tagasi oma kohtadele.

„Ausalt,” pöördusin Emily poole, „täpselt seda ta mulle ütleski.”

„Ja see hirmutas sind lumivalgeks? Oleksid võinud kohe öelda ju – ma ei arvanud, et sa nii kergelt hirmutatav oled!

„Ei…”

„Vana Voyer rääkis ka midagi imelikku.” Segas Deven äkki vahele.

Pöörasime oma tähelepanu Devenile. Ta avas uniselt silmad ja vaatas meid oma sügavhallide silmadega, nagu oodates, et pinge uuesti haripunkti tõuseks. Adinel sai esimesena mõõt täis ja ta äigas talle ribidesse.

„See on valus!” oigas ta pahaselt ja masseeris haiget saanud kohta. „Olgu, olgu!” püüdis ta tüdruku käe teise obaduse eel kinni. „Ta rääkis, et pole ise sellist udu enne näinud, aga ta elanud kõrgemal kah. Ta vanemad olid talle jutustanud, et ükskord langenud orule ka paks vine, siis siin küla veel polnud. Keegi ei julenud vaatama tulla, kardeti, et õhk on roiskunud. Neid hoiatati, et nad sellel ajal orgu ei läheks. Imelik, et ta sellest alles nüüd rääkis.

„Õhk ei saa roiskuda.” Teatas Bettie ükskõikselt kui Deven lõpetas.

„Miks mitte?” Reed oli raamatu lõplikult pooleli jätnud.

„Muidugi saab!” vaidles Katharine vastu.

„Tõesti? Kuidas?”

Ta häälekõla oli juba selline, veidi noriv ja üleolev. Siit sai tõusta vaid tüli ja ma olin täiesti kindel, et see kestis siis kaks nädalat või kuni udu kadus.

„Sest kui lehm peeretab, siis sa ju tunned seda haisu?” sekkus Nevil.

Muigasin rätikusse, millesse ma just nuusata tahtsin.

„Mis lehma puuksutamine siia puutub?” Bettie pani vardad käest, mis oli minu meelest tark tegu. Kuigi ma ei uskunud, et need sinna toolile kuigi kauaks jäävad.

„Hais! See on ju õhu roiskumine kui lehm puuksutab ja sa järgmisena tunned sellist jubedat haisu, et silmad hakkavad vett jooksma! Eks ju, Emily?”

Piilusin rätiku varjust Emily imestunud silmi – teinekord ei olnud kooliõpetaja amet mitte meelakkumine.

„No kui… Ma ei arva, et seda just roiskumiseks saab nimetada…” ta ilmselgelt ei teadnud vastust, kuid ta mõtles veidike ja kehitas siis õlgu. „Pigem on roiskumine ikka see kui midagi halvaks läheb.

„Lehma sees võib ka ju midagi halvaks minna.” ei andnud Nevil järele.

„Siis oksendaks ta selle välja nagu sinagi üleeelmisel nädalal need seened, mis sa metsast korjasid!” hüüdis Ethel vahele.

„Sinu tehtud pirukas oli!” teatas Nevil solvunult ja vajus raginal seljatoele, käed rinnal risti. Ilmselgelt oli see nende vahel ikka veel tüliõunaks. See oli olnud üks neist õnnetutest juhtudest kus süüdlast ei olnud, kes korjas, kes küpsetas... Terve pere oli neil mitu päeva selle pärast pikali olnud.

„Pigem” rõhutas Emily, juhtimaks nende tähelepanu taas teisele vaidlusele,” on roiskumine see kui näiteks liha halvaks läheb.”

Aga õhk selle ümber ei saa ju roiskuda?” üritas Bettie oma teooriat päästa, kuid pidi pettuma.

„Miks mitte? Kui liha roiskub, siis tõuseb sellest lehk, mis viib meid nina abil halvaks läinud lihani.

„Väljas küll mingit haisu ei ole.” Ütles Adine viimaks.

„Ja me oleme täiesti terved.” Teatas Dani ja me nõustusime temaga rõõmsalt. Haigus siin kolkas oli üsna ränk karistus. „Muide, kus Sidney on?”

Vaatasime ringi- tõepoolest, teda polnud.

„Ahjaa, see…” Corey ajas end sirgu. „Ta on täna ilmselt kodus.”

„Kodus? On kõik korras?

„Mh? Mhmh!” Corey oli vahepeal ennast jõudnud tule poole keerata ja soojendas oma suuri kämblaid. Ta keeras end vastumeelselt uuesti Dani suunas. „Väike Anna käis omapäi maailma uudistamas ja kuna ta ilusti kenast ütles, et ta läks Sidney eeskujul, siis täna õhtu ja nii kaua kuni väljas see paks udu on, on Sidney eeskujulikult kodus.

Ja see oli ta enda ettepanek?” küsis Deven.

„Oleks see vaid nii…” ohkas ta tähendusrikkalt ja pöördus tagasi kamina poole.

Saali läbisid tagasihoitud naerupahvakad. See oli hea vaheldus, kuigi me teadsime kui tõsine probleem see praegu oli, pisikesi kodus hoida. Need, kes olid liiga noored, pidasid udu kauniks mänguväljakuks, veidi vanemad tahtsid aga üksteisele tõestada kui julged nad on ja jooksid hoiatustest hoolimata üksinda külast kaugemale, nii et nad vaid maas olevat rohtu nägid ja keerutasid endid, enne kui üritasid siis tagasi koju tulla. Nii nad vähemalt seda kirjeldasid kui nad paar päeva tagasi sellega vahele jäid.

Võtsin oma heegeldamise sülle ja jätkasin sinise lõnga lahtiharutamist. Lootsin, et vanaema juures käiguga me täna enam ei tegele.

Nad ei saanud aru, mis mind nii ehmatas ja olid pettunud. Ma ei pannud seda neile süüks, kuid ma ei avaldanud neile ka kogu vanaema jutu sisu. Näiteks seda, kuidas ta oma õele magamise ajal ühtlase liigutusega oma kallimalt varastatud noa rinda lõi. Ta pidi Celestine’i  ikka tõsiselt vihkama kui midagi nii jubedat tegi. Mu sõrme otsad läksid taas külmaks ja lõng takerdus ja see tegi mind närviliseks.

Tõusin, jätsin töö toolile ja astusin üle Adine jalgade, et hetk hiljem kamina ette kükitada ja seal oma külmetavaid sõrmi soendada. Reed nohises pahaselt kui ma kogemata ta jalga puudutasin, tõmbus siis veidi kõrvale ja luges edasi.

Teadsin, et Aaronile mu sealolek ei meeldinud, seepärast vältisin tema poole vaatamast, et mitte näha, mida ta voolis. Silmanurgast nägin siiski, kuidas väike puhtaks kratsitud oksajupp kerge liigutusega ta varrukasse kadus ja ta noaga küünealuseid puhastama hakkas. Olin kindel, et ta on pahane ning surusin pilgu põlevasse puuhalgu, mis kohe kaheks pidi minema.

Ta vaatles mu julmi püüdlusi käsi soojendada vaikides ja kannatlikult. See sundis mind oma sõrmi veel sügavamale kamina sisemusse lükkama, et tulele lähemale saada, kuni ta järsult mu käest kinni haaras ja selle vahetult enne paku pooldumist eemale tõmbas. Võpatasin kui sealt paiskus välja sadu eredaid sädemeid, mis võika tantsu saatel korstnasse kiirustasid. Tegemist oli kuusepakuga ja mõni säde oleks kindlasti mu pluusi varrukasse mõne augu teinud.

„Kõik korras?” küsis ta altkulmu mind piiludes.

Vaatasin ehmunult ta rahulikku nägu ja siis ta vasakus käes olevat pussi ja tõmbasin käe vabaks, saamata noa pealt pilku. „Ja-jah… külm hakkas.”

Keerasin end kiiruga ringi, hüppasin üle Adine jalgade tagasi ja maandusin põntsuga Emily kõrvale, kes mulle üllatunult otsa vaatas, nagu küsides, kas ma olin vahepeal ära.

Heitsin talle sunnitud naeratuse ja ajasin end aeglaselt uuesti püsti, et istumise alt heegeldust võtta.

Ta tegi midagi naeratuse moodi ja süvenes uuesti oma tikkimisse.

Adine, kes minu tsirkust rõõmsalt pealt nägi, märkis muiates: „Hea, et see tikkimine ei olnud.”

„Mis?” küsis Deven teda ühe silmaga piiludes, kuid Adine raputas naerdes pead.

Noogutasin ebalevalt.

Vanaema märkis veel enne ju ka mingeid kandjaid? Et peagi on ka nemad kohal? Mida ta sellega mõtles?

Tuli praksus uuesti ja tõmbas mu mõtted endale. Vaatasin, kuidas see teisi valgustas. Aaroni selg tuksatas taas iga kord kui nuga järgmise laastu, mille tuli kohe ära sõi, puu küljest lahti lõi. Reed aga luges, popsutades vahepeal piipu, millesse ta oli unustanud tubakat toppida. Ethel ja Kath vestlesid omavahel sosinal, näidates üksteisele oma näputööd, nagu vaieldes omavahel mingi võtte üle. Dani pilk oli aga sama rändav kui minu oma, peatudes korra pimeneval aknal, kord uksel, kord Corey peal, muutudes pehmeks kui kassipoeg, siis minu silmades, mis pani ta punatama. Naeratasime üksteisele ja pöördusime tagasi oma heegelduste juurde.

 

 

 

Otsustasin Emilyle praegu vähemalt sellest mitte rääkida, lootsin vaid, et ta isa tuleb varsti koju ja seletab selle neile ise ära. Aga selleni oli veel aega, vähemalt niikaua kui too sõjaväe kohustust täitis.

Edasi venis õhtu aeglasemalt kui tigu palava päikese käes. Praegu oleks nii tahtnud päikese käes veel mõnuleda, enne kui loodus meid paksude mantlite sisse sundis. Samas, see oleks kindlasti meie udu mure korda ajanud.

„Kelle juurde siis homme lapsed viiakse?” päris Katherine.

Koosolek – olin selle täiesti unustanud või kuhugi aju soppi matnud. Ma ei pidanud end just parimaks valikuks, kelle juurde hetkel lapsi hoiule jätta. Kuid peale Abby tuli mul võtta neist veel vähemalt kuus.

„Corey võib enda omad meie juurde tuua.“ Pakkusin kiiresti välja, et sellega kiiresti ühele poole saada, kuid Emily raputas pead.

„Ei, sinu juurde ei tooks ma küll hetkel mitte kedagi, kui sa just kellegagi paaris ei taha olla- sa näed lihtsalt jube välja.“

„Ma näen?“ olin hämmeldunud.

„Jah.“ Ta uuris mind hetke ja pahvatas siis otse: „Oled sa kindel, et memm sulle veel midagi ei öelnud? Sest ma tõesti ei usu, et see oli kõigest ta viha oma õe vastu, mis sind nii endast välja viis.“

Mu suu kiskus kuivaks. Olin kahe vahel, kas öelda või mitte, kuid sosistasin siis endast hoolimata kiiresti: „Ta ütles, et varsti tulevad mingid kandjad siia, et ma pean nende suhtes ettevaatlik olema.“

„Kandjad?“

Tundis taas kõigi pilke enda peal ja mulle ei meeldinud see enam. Kuidas mõista küll neid inimesi, kes ihkavad tähelepanu keskpunktis olla? Noogutasin.

„Mida ta täpselt sulle ütles?“ uuris Emily veidi silmi vidutades.

Kordasin vanaema sõnu.

„Ja see oli kõik?“

Vastasin jaatavalt.

„Ja see ajas su nii endast välja?“

Enam ei pidanud ma valetama ning panin kogu oma hirmu nii oskuslikult kui suutsin selle peale mängu.

„Tead,“ ütles Deven äkki täiesti tõsiselt, „ma vist usun teda.“

See oli alles kergendus.

Ta ajas end põrandalt üles. „Mida ta selle all siis mõtles?“ küsis Reed üle raamatu piiludes.

Mu õlad hakkasid tahtmatult värisema kui silme ette kerkisid need samad õudused, mida eile õhtul endale ette kujutasin.

„Reed, ma ei taha isegi teada.“ Lõpetas Corey ja ajas end samuti üles. „Posisid, aeg magama minna, homme tuleb pikk päev!“ ta lükkas oma tooli vastu saali seina ja astus kindlalt ukse suunas.

„Oota!“ Dani haaras oma roheliseruudulise pauna ja tormas talle järele ja küsis õrnalt „Lähme koos?“

Corey naeratas arusaavalt ning sirutas talle käe. „Tule siis.“

„Aeg minna?“ teatas Reed.

„Paistab nii!“ Ethel kargas üles ja tõmbas ka Nevili üles.

„Aga homne koosolek?“ Bettiele ei andnud see mitte rahu.

„Homme jagame.“ Rahustas Emily teda ja tõmbas mu endaga kaasa. „Ja sulle ei anna me mitte ühtegi.“

„Ma ei taha homme üksi olla!“ protestisin vahele, kuid ta vajutas oma pika nimetissõrme mulle suu peale.

„Siis tuled meie juurde. Ja ei löö põnnama, see oli kõigest segane vanaema – see on kõigest udu, see on meile kõigile mõjuma hakanud.“

Mu huuled kiskusid naerule, kuigi see kõlas väga kurvalt.

„Mis sind nüüd naerma ajab?“ küsis ta matkides oma vanaemale omast murrakut.

Raputasin sõnatult pead, mõeldes, kuidas ma eile samamoodi Adinele ütlesin.

„Sa oled nii kummaline..“ muigas ta ja tõmbas kergelt üle mu juuste ning patsutas pehmelt mu põsele.

„Tule, Emily, hakkame minema.“ Hüüdis Ethel pahaselt.

„Nägemist,“ sosistas Emily julgustavalt ja ma ei märganud, millal nad juba ukse juurde jõudsid, kuid järgmisel hetkel olid nad läinud.

Hakkasin närviliselt oma tillukese medaljoniga mängima, kuhu ma eelmisel aastal ühe kelluka õie sisse olin pannud. See pidanuks idee järgi mulle kindlust andma, kuid tegi mind minu arust palju närvilisemaks. Seisin seal hetke, tunnistades endale, et olin siia juba liiga kauaks pidama jäänud, kui kuulsin siis kamina juures kerget kõlinat, puude praksatust ja vaikset vandumist.

Keerasin end üllatunult ringi. Seal seisid Adine ja Deven, kes aitas tal veel oma heegelnõelu toolide alt kokku korjata – tal oli neid alati üleliia kaasas, kuid ta keeldus neid koju jätmast. Astusin neist mööda ja kühveldasin tulele tuha peale..

„Tule juba,“ pahandas Deven viimast nõela tooli alt välja urgitsedes. „Kuule, palju sul neid nüüd oligi?“

Tüdruk tõmbas oma kotist välja kimbu luust nõelu ja sirutas need hingitseva leegi kohale. „Viis on olemas, kaks on veel puudu.“

„Näe, siin on su kuues, homme otsime selle sinu seitsmenda üles. Lähme nüüd!“

Talle ei meeldinud see plaan, kuid noormehe nägu ei lubanud vastuvaidlemist.

„Olgu, olgu. Aga selle eest saadad mu koduukseni!“ haaras ta tema küünarnukist.

„Kõigepealt otsi ta sukanõelu taga…“

„Heegelnõelu!“ parandas Adine.

„…ja siis saada veel ukseni ka! Oled sina ikka ära hellitatud!“ kuid ta ei teinud katsetki teda maha raputada ja nad klõbistasid kiire sammuga ukse poole.

Saatsin neid pilguga ja mõtlesin veel, kas minna või mitte, ent otsustasin siis end veel tule paistel veidi soojendada. Kuigi mu mõistus andis teada, et mu loogika oli täiesti väär kahtlesin ikkagi hetke, kas see oleks tark tegu nendega kaasa minna, sest ta elas ju teisel pool. Kuid Adine jõudis must ette.

„June, tuled ka? Saad meiega koos tulla!“ hüüdis ta ukse pealt, mehemüraka kinni pidades.

„Mine!“ käskisin ennast ja nõksasin peaga ukse poole. Adine laksas kingaga kannatamatult vastu terrassi põrandat, mille eest ta Devenilt kohe ka tugevama käepigistuse teenis, mis ta lausa kiljatama pani. Jooksin neile järgi ja jätsin oma kahtleva mõtlemise sinna maha.

„Mulle ei meeldi, et Aaron üksi koju läheb.“ Ütlesin, kui olime tükk aega vaikuses läinud. Vakatasin, kui mõistsin, mis mul just üle huulte vupsas.

Tundsin, kuidas Deveni käsi naeruturtsaka taktis võpatas.

Piilusin talle ripsmete vahelt otsa, veidi kartlik, et ka tema hakkab minus nõdrameelset nägema, kuid ta ainult patsutas tunnustavalt mu kätt ja lausus oma sügaval tünjal toonil: „Ta on suur poiss, suudab enda eest ise hoolt kanda, ära muretse.“

„Jah, sa peaksid pigem enda peale mõtlema – hakkad haigeks jääma.“ Hüüatas Adine lõbusalt. Tal ei olnud tegelikult lõbus, pigem oli ta närvis ja seda oli ta häälestki kuulda, kuid õnneks ei pannud ta oma ärevuses tähelegi, mida ma oma küsimusega enda teadmata öelnud olin. Seetõttu jätsin ta mürgise alatooni märkimata, vaid nentisin seda väikest tõsiasja, millesse nad nii kiivalt uskuma olid hakanud.

„Ilmselt küll.“

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 5

Hommik saabus kiiremini kui muidu, ärkasin vastu akent põntsimise peale. Lõin silmad lahti ja keerasin end akna poole, kuid sealt ei paistnud õieti midagi. Pealegi oli veel poolpime. Pöörasin end pahaselt tagasi Abby poole ja pugesin tagasi ta kaissu.

„Kas juba on aeg?” küsis ta segaselt läbi une. Olin ta ilmselt üles ajanud oma keerutamisega.

„Ei, ei veel, maga edasi.” Tõmbasin punaselillelise teki talle kõrgemale üle õlgade, sest tuba tundus jahe ja asetasin ka enda pea tagasi padjale, kuid vaikuse asemel järgnes tugev kliburahe vastu akent ja me olime erksamad kui eales varem.

„Mis see oli?” küsis ta ehmunult, keset voodit püsti, kogu tekk endaga kaasa taritud.

Mul hakkas külm ja ma tõmbasin ta tagasi pikali, ennast samal ajal voodist vastumeelselt välja vinnates.

„Ma ei tea, aga kohe lähen uurin järgi.”

„Ma tulen kaasa!”

„Vaiksemalt, Abby!” Vajutasin teki servad tugevalt üle ta õlgade, nii et ta ennast liigutadagi ei saanud. „Ei tule, jää siia.” Haarasin jalutsist oma valge päevaräti ja tõmbasin üle õlgade, ise samal ajal üle kriiksuva põranda hiilides. Kui õigesse kohta astuda, ei ole kriiksumist kuulda.

„Aga…”

Raputasin keelavalt pead. „Ei!” Ta hakkas mu keelust hoolimata ikkagi ennast üles ajama. Kui ta nüüd üle põranda tuleks, poleks mul enam mõtet hiilidagi, vaid juba panniga vastu uksi taguda, sest ema oli meil väga terava kuulmisega kui seda mitte vaja polnud. „Ära tule, ilmselt on see Deven või Bettie…”

„Miks…”

„Ma ei tea,” katkestasin teda kiiresti, „aga ma lähen ja küsin. Sa maga edasi.”

Ta noogutas vastumeelselt ja pani pea tagasi sulepadjale ning sikutas teki tagasi kurgu alla. Naeratasin talle tunnustavalt ja hiilisin trepist alla.

Sain vaevu uksest välja kui kuulsin maja külje pealt juba siunamist.

„Lõpeta!” ja see kuulus kindlasti Aaronile. „Sa ajad vana Tiekeni üles!”

„Ise sa tahtsid…” parandas Deven teda valjult, kuid Reed segas vahele.

„Pane suu kinni! Sellise koblakaga võib akna sisse visata! Me pidime ta ainult…”

„…üles ajama?” lõpetasin pahaselt ta lause ja patseerisin võimalikult terrassi otsa. „Mida te siin nii vara teete? Päikegi ei ole veel tõusnud.” Heitsin Devenile etteheitva pilgu. „Pane see maha, Reedil on õigus- sellega võid ju akna sisse lüüa.”

„Vabandust.” Deven laskis kivil maha kukkuda ja plaksas käed tolmust puhtaks.

„Mida te nii vara siin ikkagi teete?” küsisin uuesti ning võtsin terrassi serval istet, silmist prahti ära ajades. Nad olid kõik jahiks riietunud, tumedad riided, nahkrihmad, mis hoidsid püssi ning olid mõeldud hiljem saagi sidumiseks, mütsid – kogu kupatus., kuid oli poole huvitavam seda nende endi käest kuulda.

„Me läheme jahile!” vastas Reed uhkelt.

„Ma näen jah, et te lähete.” Muidugi oli ta uhke – isa oli talle alles eelmisel aastal kaheraudse ostnud. Aaron ei saanud selle peale mitte muigamata jätta, mis noorukit silmnähtavalt ärritas. Deven ennetas nende kahe vahel taastekkivat rivaalitsemist ja astus märkamatult neile vahele, pöördudes Aaroni poole.

„Ma ei saa aru, miks ma June’i üles pidin ajama?”

„Ja miks te seda nii salaja teete?” Ma sain aru, et seda hakati alles täna õhtul otsustama, kui ohutu see udu ikka oli. „Aa…” See vastas samahästi ka mu küsimusele – nad ei olnud sellest kellelegi rääkinud, et neile käppa peale ei pandaks.

Aaron heitis kõrre, mida ta näris nördinult kõrvale.

„Ta teab kuhu me minema peame.” Vastas ta tõsiselt.

Kortsutasin pahaselt kulmu ja tõmbasin räti tugevamalt ümber öösärgi. See, et ma neid eile nägin, oli puhas juhus ja ma ei tahtnud, et nad hiljem saagita tagasi tulles selles mind süüdistaks.

„June teab, kus kitsed on?” Reed tundus väga pettunud ja ahmis, käed taeva poole sirutatud, õhku. „Tule taevas appi!”

Tõmbasin silmad vidukile ja surusin huuled ärritunult kokku. See oli ju lausa solvav. Ta pidas mind ikka segaseks.

„Sa oled peast sama soe kui tüdrukki! Kui mitte rohkem!” jätkas Reed mõtlematult.

Nägin selgelt, kuidas Aaroni nägu kipra läks ja ta käed aeglaselt, kuid kindlalt rusikad moodustasid, kuid Deven tegi keelava žesti ja käratas siis kõminal: „Reed, jää vait!”

„Aga…”

„Norid keretäit?” Müristas ta vihaselt ja vajus sammu võrra noorukile lähemale.

„Ma nägin neid eile. Seda ta mõtles.” Segasin end kiiresti vahele, et nad mu tagaaias praegu kaklema ei läheks. „Nad käivad hommikuti porgandipealseid söömas.”

„Oled sa selles täiesti kindel?” küsis Reed, ikka veel pahane, astudes mulle mitu sammu lähemale ning toppides oma nina mulle praktiliselt silma, ise samal ajal mulle sügavale otsa vaadates.

„Nii kindel kui selle põhjal kindel saab olla – eile olid nad hommikul igatahes seal ja porgandeid vaadates ütleks, et see ei olnud nende esimene külaskäik.” Vastasin sama rahutult.

Reed seisis seal veel hetke kui kivikuju, ajas end siis aeglaselt sirgu ning teatas, mind altkulmu põrnitsedes, et eks ta peab mind vist siis uskuma.

Sel hetkel teadsin, et edaspidi pidin Reedi suhtes ettevaatlik olema. Ta tundus mulle hetkel võimuhaige maniakina, kes haistab hirmu ja see ei meeldinud mulle, pigem just sellepärast, et ta minus hirmujudinaid tekitas.

„Läksime.” Nõksas Deven peaga ja nad suundusid mööda teed põldude poole, jättes mu sinna külma kätte värisema. Udu oli ikka veel paks ja roheline, kuigi mitte enam nii õudne. Hommik oli meeldiv just selle poolest, et ta muutis kõik ebameeldiva tagasi meeldivaks.

Sain seal veel vaid hetke istuda kui küla läbisid esimesed lasud.

„Nii et seal ikka olid kitsed…”

Tulistamine kestis kokku vaevalt paar minutit ja siis kuulsin ma müdinat, mida tegid mu vanemate jalad trepil kui nad ärklikorruselt alla tormasid. Uks lendas lahti ja nad praktiliselt langesid mulle selga.

„Mis juhtus?” hüüdsid nad ehmunult.

Heitsin neile selja taha poolirvakil pilgu. Nad olid nii naljakad oma pitsjaamades ja öösärkides. Kehitasin õlgu.

„Mida sa nii vara siin teed?” pahvatas isa kui laskmine oli paar minutit vakka olnud.

„Tulin värsket õhku hingama?” pakkusin viisakalt ning tõmbasin kopsud näitlikult õhku täis. See ajas mind köhima.

Lugesin kokku kaheksa lasku.

Ootasin, et nad midagi veel ütleksid, kuid enne jõudsid Reed ja Deven ilmuda kui kaks viirastust ning teeristmikule jõudnud inimesi korralikult ehmatada. Olin sunnitud kõrvad kinni katma, et naiste kiljumisest ja ohkimisest pääseda. Pigem pani mind muretsema, et Aaronit nendega kaasas ei olnud.

„Mis tulistamine see oli?” põrutas mu isa ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta kui esimene ehmatus mööda sai. „Sai kokku lepitud, et enne õhtut ei lähe keegi kaugemale uttu kui küla serv!”

Deven paistis endaga rahul olevat, mis näitas, et ilmselt sai ta mõnelöe ka pihta ning ta üritas oma õndsas seisundis neid välja vabandada. „Aga kitsed…”

„Keda kuradit need kitse huvitavad?”

Hüppasin terrassilt muru peale, enne kui isa selle jalgu tagudes kõikuma saanuks panna.

Vaene Deven, oleks ta paugust vähem kurt, saanuks ta aru, et ei olnud mõtet isegi vaielda.

„Kas oli vaja minna ja neid kõmmutama hakata? Mh?” kiire pilk ümbritsejatele ja ta jätkas, „Kas oli vaja tuusa mängida ja vanemakogu otsusele vastu hakata kui alles kahe päeva eest jäid Felix, Elden ja Billy oma lollusega vahele, ah?! Mis kuradi eeskuju te neile õige annate?!”

Teised vanemad mehed noogutasid tema jutuga kaasa andes talle seeläbi veelgi enam jõudu juurde.

Tal oli õigus, selle nurga alt ei olnud noormehed seda vaadanudki. Nende nägusid valgustas sügav kahetsus kui nad üksteisele otsa piilusid ja siis silmad kurvalt maha lõid, relvad urvakil uut laadungit ootamas.

Nagu valatud vallandus metsa poolt veel üks kõmakas, mis kõik võpatama panid.

Isa ahmis õhku ja lõi suurelt risti ette, mina aga üritasin sisimas tekkivat naeru tagasi hoida.

„Kui palju teid veel on?” küsis ta silmi vidutades üle käetoe kummardudes.

Poisid vahetasid pilke.

„Nooh…” alustas Reed, kuid vastuse asemel kuulsin vaikseid sahisevaid samme ja vaikseid klõpsatusi kui Aaron uuesti relva laadis. Veidikese aja pärast ilmus ta ka ise nähtavale ja kõigi pilgud pöördusid talle.

Ta jõudis praktiliselt minu kõrvale, tõstmata kordagi pilku oma relvalt, kuni Adine ema kergelt köhatas. Aaron tardus paigale.

Mu sõrmed liikusid kiiruga otsmikule, mis kergelt tuikama hakkas.

„Tere?” Aaron tegi kerge tervitust meenutava käeliigutuse, kuid teenis oma vennalt ja Devenilt selle peale väga mürgise pilgu.

„Kui palju teid veel on?” küsis poisi isa Reedilt uuesti, rõhutades igat silpi piisava põhjalikkusega, et noormehi enda ees värisema panna. Reedi silmad vaatasid maha, kuid kogu ta olemine oli raskendatud.

„Ainult mina, Reed ja Aaron!” üritas Deven asja parandada.

„Vait!” röögatas vana Ducket pahaselt ning jätkas siis mesimagusalt: „Ma küsisin Reedi käest.”

Mul hakkas pea huugama – kui ta nüüd Reedi käest uurib, olen mina ka sisse soolatud. See poiss lihtsalt ei oska valetada. Vähemalt mitte siis kui tal seda kõige rohkem vaja läks. Mu pilk eksles ettevaatlikult inimeselt inimesele otsides nende nägudelt pahameele märke, mis mulle saatuslikuks võinuks saada.

„N-nagu Dev ütles – mina, Aaron ja tema…”

„Ja kelle mõte see oli?” uuris nende isa edasi.

„Minu.”

Aaroni hääl isegi ei vääratanud.

„Tore!” ta laiutas käsi ja jäi tusaselt mõttesse. „Kõik koju, nüüd ja kohe!” lõpetas ta otsusele jõudes ja hakkas kodu poole minema.

„Enne tuleb liha ära tuua.”

Heitsin talle ehmunud pilgu, nagu ei saaks ma aru, mida ta sellega mõtles. Ta naeratas mulle uhkelt.

Ka vana Ducket jäi jala pealt seisma ja keeras end aeglaselt ringi.

„Mis liha?”

„Kitsed, seal, põllu peal ja metsa servas.”

„Nii et te saite neid ikka kätte ka?” küsisin ning hammustasin siis huulde ja jäin ootama, et keegi nüüd minu peale ka karjuma kukuks.

Aaron muigas vandeseltslikult ja jätkas mulle otsa vaadates: „Sokk pääses minema, saime vaid vasikaid.”

„Mitu te maha lasksite?” uuris naabrimees edasi.

„Ma sain kahele pihta?” küsis Reed Devinilt.

„Kindlasti ja ma sain ühe suurema  lehma kätte?” kehitas ta õlgu, nagu poleks selles eriti kindel. Selles paksus udus ei saanudki silmade peale kindel olla.

„Ma sain ühe noore ja metsa servas ühe lehma.”

„Ega see mustjas ja sarvedega olnud?” nurrusin äkki lõbusalt, keerasin vastust ootamata ringi ja läksin majja tagasi.

Panin ukse enda järel vaikselt kinni ja nägin enda ees Abbyt. Ta seisis keset tuba ja keerutas end küljelt küljele, näol väga äraseletatud pilk.

Toetusin vastu ust. Ilmselt oli ta me jutuajamist kenasti aknalt pealt kuulanud.

„Ja mida sina tahad?”

„Mille eest?” küsis ta süütu häälega.

„Vaikimise eest?”

Ta nägu selgines hetkega nagu oleks tuhat päikest lõõmama löönud.

„Marionetti!” tuli kaalutletud ja enesekindel vastus.

Vahi väikest väljapressijat – ta oli jõudnud juba auhinnagi välja valida.

Marionett oli minu lapsepõlve mänguasi. Ta oli vana ja ta punaselillelised püksid ja kuub, mille ema kunagi oma kleidist talle tegid, olid määrdunud. Ma ei lubanud Abigale’l siiski puutuda ega temaga mängida, sest ma kartsin, et ta lõhub selle lihtsalt ära.

Ta keerutas ennast edasi, silmad tähtedena säramas ja peenike pitsidega öösärk tärkava hommikuvalguses säramas.

„Olgu,” ütlesin vastumeelselt. Hetkel ei olnud mul vaja rohkem pahandusi kui mu eilne etendus seda niigi põhjustanud oli.

 

Umbes lõuna paiku kõlas kaks tugevat koputust uksele, enne kui see lahti lükati ja Aaron isaga sisse vajus, suur verest läbi imbunud kaltsu mässitud kints kaenla all.

Jätsin põranda pühkimise pooleli ja vaatasin neile küsivalt otsa, oskamata midagi öelda.

„Külas jaotati kitsed ära – siin on teie osa.” Teatas vana Ducket rõõmsamalt kui ta hommikune reaktsioon oli, „kus su isa on? Ma tahan temaga rääkida.”

„Kuuris, ta lõhub puid.”

„Olgu, oli meeldiv näha, preili.” Ta nõksas kübara allapoole, enne kui tuldud teed tagasi läks. „Aaron, püsi siin, tulen sulle kohe järele.”

Asetasin harja kamina vastu ja astusin laua äärde.

„Tänutäheks.” Seletas ta ning naeratas lõbusalt, patsutades kergelt suurt kintsutükki. „Näe, otsusta ise.”

„Mida?” küsisin põnevil olles, kuid siis tuli meelde, mu hommikune küsimus. Rullisin kanna juurest verise kaltsu ümbert ära. Välja ilmus peenikesed sõrad ja selle küljes pruuni tooni karv, mis oli kuivanud verest küll pigem roosakas kui enam kastanipruun.

„Ilmselt ma siis eksisin, Bretonid peavad oma lehma edasi otsima.” Muigasin ja katsin sõra uuesti kinni.

Ta noogutas.

Bretonitel olid viimase kuuga paar lehma end aiast välja murdnud ja nad lootsid, kuigi tagasihoidlikult, et nad võiksid veel elus olla. Siin, karude kuningriigis oli isegi pisuke lootus aga liiast.

Tõin kapist kõige suuremad kausid, mis meil majapidamises olid. Kui ma tagasi jõudsin, istus ta juba laua ääres ja vaatas, kuidas Abby kamina ees marionetiga mängis.

Asetasin kausid lauale ja üritasin sinnapoole mitte vaadata – ma tahtsin küll uskuda, et ta mu kallist nukku ära ei lõhu, kuid iga kord kui ma kuulsin kolksu või riide rebenemist, pidin ennast südikalt tagasi hoidma, et mitte vaadata, kas  see oli minu pupe või mitte. Määrimaks soola mu hingepiinadele, kuulsin taas oksa purunemist. Surusin hambad kokku, surusin sõrmed hetkeks tugevasse rusikasse ja jätkasin kausside lapiga üle tõmbamist.

„Ma arvasin, et sa ei anna seda nukku mitte kellelegi.” Sõnas Aaron lõpuks, kergelt sõrmedega üle mu rusikas käe liikudes. Ta pilk tõusis tüdrukult ja vaatas nüüd tõsiselt mulle otsa.

„Inimesed muutuvad,” üritasin halva mängu juures head nägu teha ja kehitasin õlgu, „Ma muutsin meelt.”

„June…” Ta silmad olid kurvad ja ma sain aru, et tal on kahju, kuid enam polnud midagi teha.

Tõmbasin käe õrnalt vabaks. „See on ju kõigest nukk!” üritasin rõõmsam olla, kuid Abby murdis siis taas mingi oksa puruks ja kõlas peenehääleline „vups”. Tõmbusin pingule kui vibunöör – see ei võtnud tal poolt päevagi!

„Abby!” Keerasin ringi ja otsisin järgmisel hetkel laualt tuge enne kui kergemalt taas hingata sain.

„Mu lehm läks katki.” Sirutas ta oma väikesed käed meie poole, mõlemal peopesal lebamas pool tema oksast voolitud lehmast.

Peitsin näo kätesse – ma olin ikka tõsiselt segi viimasel ajal ja ma tahtsin oma nukku tagasi sinna kuhu ta kuulus, minu riidekirstu, väikesesse nikerdatud servadega karpi.

„Vaata aga,” imestas Aaron temaga kaasa, patsutas siis mind kergelt tunnustavalt õlale, ajas end kriiksuga toolilt üles ja kükitas Abby ette, „siit saab lausa kaks lehma, väikest lehma muidugi.” Täpsustas ta ja otsis oma taskunoa välja.

Piilusin oma pikkade kondiste sõrmede vahelt nende tegevust ja olin sunnitud lõpuks ka naeratama.

„Tead,” kuulsin teda äkki Abby poole pöördumas, kuid edasi ta praktiliselt sosistas ja ma ei kuulnud enam midagi. Ilmselt oli see siis nendevaheline saladus, otsustasin ja haarasin hoogsalt pruuni kausi järgi.

Kui lehed on kollased ja udu on kohal, siis on see ju puhas sügise märk, mõtlesin ma äkki. Äkki need kandjad, keda ta mõtles, ei olnud midagi muud kui vaid sügise märgid?

Nad rääkisid veel omajagu ning ajapikku unustasin ma nad täielikult, asudes soolakamakat peenestama, sest liha tuli enne päeva lõppu sisse soolata. Lükkasin järgmise peotäie kaussi kui mu ette ilmus äkki mu armastatud marionett.

„Pole võimalik,” mu hääl soikus üllatusest ja õnnest, mis minusse tagasi voolas nagu seisaks ma hommikuse päikese käes. Lükkasin käed kiirustades põlle puhtaks ja haarasin oma kallist nukust nii kõvasti kinni kui suutsin. Surusin selle tugevalt vastu südant.

„Kuidas see sul õnnestus?” küsisin tänulikult oma päästjale otsa vaadates.

Aaron kehitas õlgu. „Ta tahtis lihtsalt proovida, aga see osutus liiga keeruliseks.”

Oleksin võinud õnnest nutta, kuid soolaste kätega ei tahtnud ma oma silmi praegu küll puutuda.

„Luba mulle midagi.” Ütles ta äkki, kui oli ennast laua kõrvale tagasi istuma sättinud.

„Mida?” oleksin talle hetkel võinud kogu maailma kinkida kui ta seda soovinuks.

„Õpeta talle kunagi, kuidas marionetiga mängida?”

Vajusin ise ka pingi peale istuma. „Kuidas?”

„Nagu ikka,” naeratas ta üle laua ja pööras oma tähelepanu soolale, hakates seda sõrmede vahelt läbi niristama.

Vaatasin Abigale’i poole, ta oli süvenenud oma kahe uue lehma karjatamisesse kaltsuvaibast rohul „Olgu, ma luban.”

„Tore.” Noogutas ta tunnustavalt.

Kuulsime läbi ukse ta isa võigast häält. „Aaron! Aeg minna!”

„Ta ei leia ka ust üles!” pahandas nooruk ja tõusis. Jälgisin kuidas ta tooli küljest oma punaka kaabu haaras ja selle kerge liigutusega pähe sättis. „Olgu, ma siis lähen.”

Ma ei osanud midagi öelda, saatsin teda vaid silmadega ukseni, kuid enne kui ta ukse avas, jõudsin veel küsida: „Hei, õhtul tuled?”

Ta puhkes heasüdamlikult naerma. Olin kimbatuses.

„Me oleme koduarestis täna, kõik – nii Deven, Reed kui mina. Vähemalt pärast seda kui liha laiali saab kantud.” Ta pilgutas naeruga pooleks silma ja kadus.

Jäin talle järgi vahtima ja surusin nuku tugevamini enda vastu. Abigale ei teinud minust väljagi, vaid ehitas munakividest, mille ta paar päeva tagasi kusagilt kokku oli korjanud, endale lauta.

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 6

Kuna ligi veerand Llyri noorperest oli koduarestis jagunesid lapsed meie vahel üsna ühtlaselt. Abbyle ja mulle pidi külla tulema Adine oma kolme vennaga, kuid  kuna ka Felix teenis paar päeva varem koduaresti, olime me täna üksinda.

Istusime üleval oma voodi peal ja ma üritasin lugeda. Olin haaranud ühe isa raamatutest, mis rääkis tuulelohedest ja üritasin seda lugeda, kuid mu mõtted kippusid ikka ja jälle uitama. Abigale lamas seljaga vastu mu jalgu, nii et ma ulatasin ta juustega mängima, ja vahtis lakke.

„Mul on igav.” Teatas ta pärast rasket ohet. Naeratasin talle muhedalt, kuid ei öelnud midagi ega pannud ka raamatut käest.

Ta keeras end kõhuga minu poole ja tõmbas jalad enda alla kägarasse.

„June?”

„Mm?”

„Kas inimestel on luude peal liha?”

„On.” Keerasin lehte.

„Miks me siis loomi tapame?”

„Vabandust?” See nõudis juba tähelepanu.

„Miks me siis loomi tapame kui inimestel ka liha luude peal on? Kas ei võiks lihtsalt oodata, et inimesed ära sureksid?”

Vahtisin teda ammulisui.

„Mis inimeste suremine loomadesse puutub?”

„Miks me tapame loomi, et liha saada kui me peaksime ainult ootama, et inimesed sureksid, et liha süüa?”

Ma EI kuulnud seda. Avasin suu, et talt küsida, kas ta vanaema sööks, kuid ta oli oma mõtetega juba kaugel ees.

„Miks on hobustel sabad?”

„Et sääski eemale peletada vast?”

„Aga see jääb ju kogu aeg ette?”

„Millele? Ei, ära vasta.”

„Ja veel…”

„Ka seda sõna noor daam ei kasuta.”

Ta vajutas suus pahaselt tagasi kinni ja nohises veidi endamisi, enne kui siis rõõmsalt pahvatas: „Tahad mu logisevat hammast näha?”

„Sa mõtled tagumist?”

„Ei, see kukkus ära, aga nüüd logiseb üks esimestest.”

„Oo?” Näita.” Panin raamatu kinni ja voodi kõrvale öökapile.

Ta sirutas oma hambad irevile lae poole ja ootas kannatlikult kuni ma kapilt õlilambi võtsin ja sellega ta suu kohal viibutasin. Näpuga katsuma ma ei nõustunud, mispeale tegi ta seda ise.

„Mul on igav.” Teatas ta kui lambi tagasi panin ja käe raamatu järgi sirutasin.

„Ma tean, kullake, mul ka.”

„Aga sa lugesid seda raamatut, see on vähemalt midagi.” Ta ajas end istuli. „Millest see rääkis?”

„Hmm,” tegin nagu mõtleks selle üle, „see rääkis Hiinast ja tuulest ja paberkujudest, mida hiinlased taevas lennutavad.”

„Paberkujudest?”

„Mhmh, nad kutsuvad neid tuulelohedeks.”

„Tuulelohed.” Kordas ta nagu oleks tegemist millegi väga maitsvaga.

„Tahad ka lugeda?” küsisin entusiastlikult ja ulatasin raamatu tema poole.

„Ma ei oska.”

Kogu rõõm ta silmist oli kui käega pühitud.

„Piiblist oskad küll veerida?” üritasin teda ümber veenda.

„Seal on suuremad tähed!”

Lõks oli kinni langenud.

„Piibli tähed on väiksemad kui need, mis siin raamatus on. Tule!” Lükkasin end voodilt maha ja sirutasin talle käe. „Siin on pime, ma teen kaminasse tule ja siis loeme koos tuulelohedest.”

Ta tundus kahe vahel olevat, kuid noogutas siis rõõmsalt ja haaras mul käest. Ta käsi oli veel nii pehme, nagu siis kui ta alles kahene oli, selline trullakas ja väikeste sõrmedega.

„Millal emme koju jõuab?” küsis ta kui olime poole trepi peale jõudnud.

„Ma ei tea, kullake, kunagi hiljem.”

„Ma tahaks teada, millest nad seal koosolekul räägivad.”

Ta ütles seda nii täiskasvanulikult, et ma kohe pidin seisma jääma ja ümber pöörama, et talle silma vaadata ja aru saada, kui vana ta õieti oli.

„Sa tahad ka, eks ju?”

Noogutasin aeglaselt.

„Kui nad sulle räägivad, kas sa ütled mulle ka?”

„Milleks sul seda vaja on?”

Tüdrukutirts muutus kurvaks ja kui ta kurb oli, hakkas ta alati oma seelikusaba üles kruttima. Istusin ta ette trepiastmele maha, panin raamatu kõrvale ja püüdsin ta väikesed käed kinni. Sellest kombest tuli lahti saada, enne kui tast neiu kasvab.

„Nad ei räägi kunagi…”

„Ma luban sulle, et räägin sulle kindlasti kui nad midagi tähtsat otsustasid.”

„Lubad seda?”

„Luban.”

Teda läbis kui välgulöök ja enne kui ma teda püüda jõudsin hüppas ta kuuendalt astmelt alla oma kaltsuvaibale.

„Abby!” See oli teine tema harjumus, mis ei saanud ta elus talle mitte hea olema. „Sa murrad nii ükskord oma kaela!” nagu see talle mõjuks, „Või jalaluu!”

„Hmh! Sa kõlad täpselt nagu ema!”

Kehitasin õlgu. „Mõnes asjas on tal õigus, tead.” Võtsin raamatu ja kalpsasin talle järgi. „Too parem kaselaaste, siis saame tule üles teha.” Soovitasin vaherahuks ja hakkasin halge kuhja sättima.

Varsti ta tuligi, vedades enda järel suurt korvi, mille isa tavatses laastudega täita kui õhtul kuhugi ära pidi minema. Kui ta kodus oli ta laaste ette ei teinud, pigem meeldis talle kamina ette istuda ja neid oma nikerdatud peaga väikese kirvega halgudest välja lüüa.

„June?”

„Jah?”

„Siin ei ole midagi.”

„Mis mõttes ei ole?” haarasin ta käest korvi, see oli tühi. „Olgu, siis on meil mingit kuiva halgu vaja. Kus ta kirves on?” Ka seda ei olnud. Tavaliselt lebas see kohe kamina kõrval, tera aknast tulevas lõunavalguses säramas, kuid täna teda seal ei olnud.

Mu kõrvu riivas armetu oi-oi. Mu pea vajus rinnale, palun, jumal, ütle, et ma ei kuulnud seda.

„Abby?” Pöörasin end rahulikult ümber ja jäin ootama, et ta mõne hea selgitusega välja tuleks. „Sa tead, kus isa kirves on?”

Ta suured niisked silmad tõusid põrandalt üles minu poole. Hetke seisid need paigal ja siis raputas ta pead. Vähemalt see oli nüüd selge, et tal oli sellega midagi pistmist. Ta silmad muutusid niiskeks ja see mul veel puuduks, et ta praegu töinama hakkab ja kogu õhtu sellega ära rikub.

„Kuule, kuule – see ei aita.” Kükitasin tema ette. „Miks sul seda üldse vaja oli?”

„Ma korjasin hagu.”

„Hagu?” Pea hakkas kergelt huugama. Oli niigi halb, et ta selle võttis, kuid kui ta selle ära suutis kaotada, oli olukord kohe palju kehvem.

„Jah,” tuli hale vastus ja ta hakkas taas seelikusaba üles kruttima. „Ma tahtsin lõket teha.”

„Lõket.” Kordasin ohates ja küsisin ettevaatlikult: „Kust kohast sa seda hagu korjasid?” kartsin juba ette, mida ta ütleb.

„Metsast.”

Toetasin end kergelt vastu kamina serva.

„Sellest metsast, kuhu vanemad keelasid sul minna?” täpsustasin. Ta noogutas. „Millal sa seal käisid?”

„Eile, hommiku poole?”

Siis ei jõudnud ta vähemalt kaugele, sest enne lõunat oli ta kodus tagasi. „Kas sa võtsid isa kirve metsa kaasa?”

Ta mõtles natuke, raputas siis kiiruga pead, kuid mu tõsineva näoilme peale muutus raputus aeglaselt noogutuseks.

„Tule taevas appi,” sosistasin vaevukuuldavalt. „Tulid sa sellega pärast ikka koju tagasi?”

„Ma ei mäleta.” Vastas ta vaevukuuldavalt ja ta seelikusaba hakkas taas kerkima.

Võtsin ta käed oma valdusesse ja asetasin need oma põlvedele. „Kus sa seda viimati nägid?”

„Metsas.” Ta tihkus taas nutta ja nüüd ei kippunud ma seda enam takistama. See tähendas, et keegi pidi meist seda metsa otsima minema ja kindlasti ei olnud see Abigale.

„Miks sa üldse metsa läksid kui sulle öeldi, et sa sinna ei tohi minna?” küsisin raskelt kui ta silmad taas selginema hakkasid. „Kas sa ei karda udu?”

„Sina ju ei karda.”

„Kust sa seda võtad?” Muidugi, ma olin ideaalne eeskuju praegusel ajahetkel – ema paneb mind seda kuuldes raudselt koduaresti.

„Sest sa käisid põllu peal.” Vastas ta ha pühkis silmanurgad kuivaks.

Naeratasin ebalevalt, kujutledes pilti kuidas ta puhtsüdamlikult emale selle väikese seiga ette kannab ja kuidas edaspidi nägin ma metsa vaid meie magamistoa aknast.

„Ma käisin põllul, sest meil oli vaja kartuleid, see ei tähenda, et ma ei kartnud või ma seda ohtlikuks ei pidanud.” Vaidlesin vastu. „Mulle seal ei meeldinud.” Uurisin ta siravaid heledaid silmi ja küsisin hästi ettevaatlikult: „Sulle meeldis?”

„Ei.” See oli külm ja kartlik ja ma olin sellise vastusega rahul.

„Abigale,” ootasin kuni ta mulle otsa vaatas, enne kui jätkasin, „luba mulle, et sa ei lähe uuesti udu sisse, ei marju korjama, ei peitust mängima ja kohe kindlasti mitte lõket tegema.”

Ta noogutas.

„Luba mulle, oma sõnadega.”

„Luban…” ohkas ta.

„Et?” kui mina lihtsalt midagi lubasin, siis ei olnud mul kavatsustki sellest kinni pidada.

„Et ei lähe udu sisse.”

„Tänan.”

„Aga kirves?”

Ahjaa, kirves – olin selle pea täielikult juba unustanud.

„Kuhu sa selle umbes jätsid, kas sa mäletad?”

„Ma ei mäleta.”

„Oli see sinuga kui sa metsa jõudsid?”

„Jah.”

„Kas sa läksid mööda vankrirada?”

„Jah.”

„Pöörasid sa tee pealt kuhugi kõrvale?”

„Ma läksin sinna, kus me suvel mummusid korjasime.”

Oli sel tüdrukul alles julgust – vaarika korjamise paik oli siit ligi tunni kaugusel. Minna sinna üksi ja läbi rohelise udu! Hea, et ma istusin või ma oleksin vist ümber kukkunud. Kui ta kirve sinna maha jättis, siis minu poolest jäi see sinna kuni udu kadumiseni, sest pärast vanaema hoiatust ei julgenud ma enam kuhugi minna, mu süda aimas halba.

Kui ma olin juba mõni aeg vait, hakkas tüdruk mu ees nihelema.

„June?”

„Jah?”

„Issi saab pahaseks, et ma ta kirve ära kaotasin, eks ju?”

„Ma kardan küll – see oli vanaisa kirves.”

Ta muutus mu ees silmnähtavalt väiksemaks.

„Kas me peame talle rääkima?”

Olin sunnitud ta lootused purustama. „Ta saab sellest ise aru kui hakkab tulehakatist tegema.”

Kuulsin veel, kuidas ta vaikselt märkis, et ei taha isale rääkida, kuid ma ei öelnud sel teemal enam midagi.

„Teeme tule üles.” Panin ette ja palusin, et ta Moshi sisse laseks. Vaatasin, kuidas ta nukralt ukse poole kalpsas ning tõstsin ise laastukorvi enda kõrvale ja otsisin sealt kahe silma vahele jäänud liistakuid. Neid ei olnud palju, tõepoolest kõigest jao pärast, kuid see oli vähemalt midagi ja hea juhuse puhul saanuks ka sellest piskust tule üles. Asusin neid puude vahele sättima kui tabasin, et Abby oli natuke liiga kauaks ära jäänud.

„Abby?” Tõusin ja pöördusin tema poole.

Tundsin külma õhku, mis uksest sisse voolas ja koos sellega tulid ka ööga segunenud mustjasrohekast udust välja lendav sõjaväelane, kes ühtlaselt liikudes tema poole jooksis, udu kergelt ohates ta ümbert ära vajumas, nagu vabastades teda vastumeelselt oma võimusest.

Mu käed langesid rammetult külgedele, vabastades laastud, mida ma polnud jõudnud veel halgude vahele toppida.

Abby langes, tõmmatuna kaasa mehe pistodast, mis temas sujuvalt läbi läks nagu pehmest võist. Mehe näos ei tõmmelnud ükski lihas, kuid ta hingeldas, paisates endast välja heledat udu, mis hetkega hajus ühte teda ümbritseva rõskusega. Ta vaatas teda ning kummardus, et talt kaelast rist ära võtta. Samal ajal ilmusid udust välja aina uued sõdurid, pistodad juba kaetud hüübiva verega ja mõõgad säramas õlilampide valguses. Kõik oli kui aegluubis ja neil võttis terve igavik, et minuni jõuda. Ma ei pilgutanud vist kordagi silmi ja see tegi mingist hetkest haiget, mul läks silme eest mustaks ja ma surusin laud kõvasti kinni.

„June?”

Neelatasin valusalt ja lõin silmad lahti – Abigale seisis täiesti tervelt ukse peal, Mosh tema kõrval ja Aaron nende selja taga. Vahtisin neid kui ilmutust, enne kui taipasin, et nemad olid ikka see tegelikkus ja see, mida ma äsja nägin vaid pelk meelepete. Tuim valu, mis mind seest kaheks kiskus, võttis mu meeled kiirelt oma valdusesesse ja ma olin sunnitud istuma.

Abigale seisis seal kui tumm nukk ja vahtis mind sellise hirmunud pilguga, et ma ei pidanud enam vastu ja mu silmadest voolasid suured pisarad.

Ma nägin, kuidas Aaron temast mööda põikas, riivates kergelt teda oma mantliga ning põlvitas mu ette, varjates mu eest Abigale.

„Hei, kuule, mis juhtus?” küsis ta, tõmmates sellega mu tähelepanu endale.

Lasksin tal oma käed suu eest ära tõmmata, enne kui need tugevalt ümber ta randmete surusin.

„Ma nägin ta surma,” Sosistasin poolsurnud häälega. „ma nägin, kuidas nad Abigale tapsid!”

Ta vaatas mind ehmunult, nagu oleksin ma päris segi läinud ja ilmselt oleks tal ka õigus olnud, kuid kogu mu keha ütles mulle, et ma ei olnud seda.

„See oli kõigest halb silmapete.” Rahustas ta kiiresti kui oli enda arust olukorras selgusele jõudnud. „Keegi ei soovi Abbyt tappa.”

„Aga…”

„Sa oled viimasel ajal lihtsalt pinges olnud, muud midagi, küll näed.”

Ta hääl oli mahe, nagu räägiks ta lapsega, kuid see mõjus ja ma lasin ta käed lahti.

„Aga ma ei taha näha…” sosistasin, pannes sellesse lausesse kogu oma pahameele ja hirmu, mis minu sees ringi möllas. „See udu hirmutab mind.”

„Ma tean.” Vastas ta tõsiselt ja võpatas, tundes Abby väikest kätt oma õlal. Lükkasin kiiruga silmade ümbert pisarad ära.

„On temaga kõik korras?” küsis ta talt mossitades, vältides minu poole vaatamist.

„Nüüd jah,” vastas Aaron kergendatult ja patsutas teda õlale, „muide…” ta muigas meile mõlemale, enne kui oma mantli hõlma kõrvale lükkas, „See kuulub vist su isale.”

Mu õudust tekitanud ilmutis oli kui peoga pühitud.

„Isa kirves!”

„Seesama.” Naeratas ta võidukalt ning ulatas terariista mulle. See oli sama ilus kui ma seda viimati nägin – lehti täis väätidega kaunistatud käepide ja läikima hõõrutud tera. Olime Abigaleiga sõnatud ega saanud sellelt pilkugi.

„Kust sa selle leidsid?” küsisin lõpuks, kui olin veendunud, et ma hoian ikka õiget asja käes.

Ta toetas ennast vastu mu jalgu ning asetas käe risti üle mu põlvede.

„Metsa servast, Iwo tamme juurest.”

Heitsin Abbyle etteheitva pilgu, too kehitas vaid õlgu.

„Ilmselt nemad viisid selle sinna.”

Külmad judinad jooksid üle mu selgroo ja teadvusesse tõusis vanaema hoiatus mingitest kandjatest.

„Kes?” nõudsin karmilt, ilma mingi sissejuhatuseta.

„Need lapsed seal metsas.”

Vahetasime Aaroniga üllatunud pilke.

„Mis lapsed?” küsis Aaron silmi vidutades ja haaras tüdrukul randmest, et ta me eest ära ei saaks joosta.

„Noh, need noh…”

„Kas sa tunned neid lapsi?” küsisin, nähes, et ta kokutamine ei vii meid kuhugi. „On nad Llyrist pärit?”

Ta raputas pead.

„Kas sa mängisid nende lastega?”

Tundsin läbi seeliku, kuidas Aaron mu põlve hakkas silitas. Tahtsin talle selle eest äsada ja selgitust nõuda, kuid märkasin siis, et see mõjus rahustavalt.

„Ei, nad hirmutasid mind.”

„Mis neis nii hirmutavat oli?”

Aaron tegi mind teinekord nii kadedaks, nagu nüüdki – kuidas ta sai rääkida nii rahuliku häälega kui ma võinuks lausa pea peal käia, ilma et see oleks takistanud värinat mu hääles.

„Nad olid nii inetud ja roheliste silmadega.”

„Rohelistes silmades pole ju midagi inetut – Katherinel ja Gerryl on mõlemal rohelised silmad.”

„Mitte selles mõttes rohelised.” Ta hääl muutus kannatamatuks.

„Mis mõttes siis?” küsis Aaron edasi.

„Need ei liikunud.”

Ta oli neile nii lähedal, et näha, kas silmad liikusid või mitte? Kuidas ta küll suutis!

Aaroni käsi peatus hetkeks, kuid jätkas siis masseerimist, ent aeglasemalt kui varem.

„Ja mis neid nii inetuks tegi?”

„Nende nahk oli imelik – nad olid kaetud suurte punnidega ja kui nad naeratasid, siis läksid neil huuled keskelt katki ja sealt jooksis veri välja, mis kukkus neile särkide peale ja nende kätel olid suured mustad laigud…”

Ma ei kuulanud enam, vaid juurdlesin omaette nende tunnuste üle, mida Abigale järjest huultele manas – nad olid mulle kusagilt tuttavad. Vaatasin tegemata tuleaseme poole ja siis uuesti nende poole. Aaron paisits hoolega kuulavat, mida Abigale rääkis, kuid ka tema nägu muutus järjest murelikumaks. Mu käed kirve ümber hakkasid surisema, kuid see ei olnud mõnus surin, vaid piinav valu tegev surin, nagu ütleks keha „ma tahan sellest esemest lahti saada”.

Kui Abigale lõpetas, tahtsin tõusta ja selle kirvega ukse juurde minna ja selle tagasi õue saata.

„Kui nad nii hirmsad olid, siis ärme neist enam räägi.” segas Aaron mu mõtetele vahele „Istu, ma teen tule üles. Abby, ole hea, too selle musta pajaga vett.” Ta ajas end püsti ja silus püksid sirgeks.

Kohe kui Abigale kööki kadus, surusin läbi hammaste nii, et ainult Aaron kuulis: „Ma ei taha seda asja enda käes hoida. Mis siis kui see on katkukandja? Vannun, ma löön selle sulle isiklikult kõrri, kui ma katku suren!”

„Ei tee sa midagi taolist! Hoia aga!” Sisistas ta vastu.

„Sa hoidsid seda ennist nii kenasti vööl, tahad selle sinna äkki tagasi panna?”

„Mis sul veel arus ei ole?” Ta kükitas kamina ette ja otsis taskutest tikke, leidis need lõpuks põuetaskust ja süütas leegi.

Sirutasin käed jonnakalt tema poole.

„ Hoia nüüd!” pahandas ta, lükates mu rusikatesse surutud käed tagasi minu poole.

„Ma ei taha!” vupsas kiiresti üle mu huulte, kuid Aaron oli kiirem.

„Suu kinni!”

Abigale jõudis tagasi, kaasas kaminapott ja selle sees külm vesi. Aaron saatis mulle hävitava pilgu, et ma sõnagi ei ütleks, tõstis poti tulele ja sättis veel puid, et need kiiremini põlema läheks.

Ootasime ligi veerand tundi, enne kui vesi podisema hakkas, see tundus terve igavik – mu käed väsisid kiiresti ja hakkasid põhjustama tõsist valu, kuid ma teadsin samas, et kui ma panen selle kamina kõrvale, ilma et me seda puhastaks, toonuks see endaga vaid suurema traagika. Ma ei toetanud seda isegi seeliku vastu.

„Nüüd mängima üht mängu,” pöördus Aaron Abigale poole kui oli näha, et vesi keema läks, „seda kutsutakse Kivisupiks.”

„Ma ei tea seda mängu.”

„Tõesti?” ta heitis mulle imestunud pilgu, kehitasin vastuseks õlgu. „Siis täna õpid selgeks.”

„Kuidas see käib?”

„Näed seda potti seal?”

Abby noogutas. Jäin tähelepanelikult kuulama, ma polnud ka sellisest mängust enne kuulnud.

„Ühel vanal naisel oli samasugune pott, kuid tal ei olnud midagi, mida selles potis keeta. Ühel päeval võttis ta poti, läks sellega keset küla ja pani poti tulele, pani sinna sisse vett ja suure kivi ning hakkas keetma.” Vaatasin muiates, kuidas noore näitsiku silmad põnevusest särama lõid. „Kui külaelanikud nägid, et ta midagi keetis, tulid nad küsima, mida ta keedab. Ja vana naine vastas alati…”

„Kivisuppi!” Vastasin vahele.

„Täpselt! Ja külaelanikud tahtsid teda aidata – nad otsisid kõik üles midagi, mida samuti potti panna ja tõid selle vanale naisele.”

„Nüüd teeme samamoodi?” Pakkusin välja. „Aga meil ei ole kivi.”

„Ahaa!” hüüatas ta ning sukeldus kättpidi oma suurtesse taskutesse. „See oli siin kusagil… Palun!” Ta sirutas peopesa meie ette.

Tekkis vaikusehetk.

„See on kastanimuna!” pomises Abigale pettunult.

„Ei ole!”

Noogutasin. Käsi tõmmati tagasi.

„Vaat kus lops, ongi…” Ta vaatas ringi, otsides silmadega midagi ning küsis siis süütul ilmel, mis selle tüdruku puhul alati millegipärast toimis, „Aga sul on need lapikud kivid?”

Abigale mõtles hetke, taipas siis millest jutt ja kadus trepist üles oma mängukivide järgi.

„Ma ei jõua enam hoida.” Pahvatasin nüüd, kui teda enam vaateväljas polnud.

„Ära ole selline,” pahandas ta, jälgides treppi.

„Milline?” nõudsin nördinult, „Ma hoian käes kirvest, mis on kaetud mürgiga, mille sina meie majja tõid!”

„Tasem!”

Vakatasin, sest ta kõlas kuidagi nukralt.

Abigale tuli, hüppas taas kõrgelt otse alla ja viskas kivi potti.

„Mis sa keedad?” küsis ta siis rõõmsalt.

„Kivisuppi.” Ma ei tahtnud seda mängu mängida vaid visata see kirves kus seda ja teist.

„Mis sa sinna veel paned?”

„Kastanimuna.” Vastasin soolaselt. Aaron korjas igal sügisel kastanimune, mis ta siis sügavale oma taskutesse peitis, ta ütles, et need toovad õnne. Oli aeg ta õnn patta panna.

„Sul ei ole kastanimuna!”

„Aaronil on.” Nõksasin peaga poisi poole.

„Sa väike saatan!” susises ta ja otsis kastanimuna lagedale. Ta kõhkles, enne kui selle vette laskis langeda ja mul hakkas tast juba kahju.

„Mis sa keedad?” küsis Adine uuesti. Kujutasin ette, et see saab olema üks väga pikk ja piinarikas mäng.

„Kivisuppi.”

„Mis sa sinna veel paned?”

„Sibula.”

„Sul ei ole sibulat!”

„Köögis on.” Ja ta jooksis seda mulle sealt tooma.

Aaron kõndis mõnda aega toas edasi tagasi, jälgides, kuidas ma lasin tal tuua erinevat sorti asju, siis võttis ta istet köögilaua taga.

Lõpuks ütlesin oma oodatud sõna: „Kirve.”

„Sul on kirves!” hüüatas Abigale ja plaksutas käsi. Ma ei arvanud, et ta sest mängust nii palju vaimustus.

„On!” vastasin ja lükkasin selle ilma pikema hoiatuseta potti juurviljade ja muu kila kola hulka, mis seal ringi hulpis, mis omakorda pritsis keeva vee laiali.

„Mis sa sinna veel paned?” küsis ta kilgates vee eest ära hüpates.

„Soola?”

„Laua peal on.”

„Võta.” Ulatas Aaron talle kinnise pudelkõrvitsast topsi.

„Pane ise sisse.” Panin ette kui ta sellega minuni jõudis. Lusikatäis jämedat hallikirju soola vajus mulisevasse vette, tõstes põhjast üles pahvaka valget vahtu. See pani ta kilkama.

„Mis sa sinna veel paned?” küsis ta õhinal.

„Ma arvan, et me supp on valmis.” Ütlesin unelevalt.

Aaron tuli tagasi meie juurde ja sirutas pea üle meie omade.

„Sul on õigus.”

„Kas me hakkame nüüd sööma?” küsis Abby õhinal ja ma vannun, et jubedamat lauset andis praegu otsida.

„Ei, see ei ole meile.” Vastasin kiiruga.

„Anname selle Memmele.” Teatas Aaron ennast tagasi sirgu ajades.

„Vanaemale?”

Uurisin teda tähelepanelikult – täna tuli ta suust ikka väga imelikku juttu.

„Ei, Maaemale.”

Kortsutasin arusaamatult kulmu, kuid noogutasin siis ning ajasin end nõtkelt püsti. Mu istmik oli valus ja tuim.

Ta sirutas end juba paja järele ja nõksas peaga, et me minema hakkaks. Abigale oli kiiremas korras ukse juures ja haaras juba lingi järgi, kuid ma püüdsin ta sealt enne kinni.

„Pane sall vähemalt ümber.” Pahandasin ja surusin ta vastupuikleva keha suure salli sisse, mille olin kiiktoolilt haaranud. Järgmisel hetkel pages ta juba uksest välja.

Ma ei jooksnud talle kohe järele, vaid ootasin Aaroni ära.

„Kas lähme?”

Tõmbasin rätiku ümber õlgade ja sikutasin vahele jäänud juuksed välja.

„Maaemale? Mu vanemad löövad mu maha kui saavad aru, et me oleme talle mingeid paganlikke kombetalitusi õpetanud!”

Ta muigas.

„Miks sind? Sa pole talle ju midagi rääkinud.”

„Aga sina oled ju veel koduarestis, nagu näha.”

Ta hakkas endamisi naerma.

„Vähemalt nii kaua kuni Reed mind välja ei anna, aga ma ei usu, et ta seda teeb.”

„Miks?”

Aina laiemaks veniv naeratus oli kõik, mida oli vaja teada.

Läksime vaikuses ja mu meeled läksid uuesti rändama, tuues tagasi selle julma nägemuse. Lehed Aaroni jalge all krabisesid kurjakuulutavalt.

„Miks me seda supimängu mängisime?” küsisin rutuga, et vähemalt teda kõnelemas kuulda.

„See puhastas kirve.” Vastas ta tõsinedes.

„Ka õlist, millega ta seda immutas.” Tegin kiire märkuse, piiludes silmanurgast tema nägu.

„Ahjaa, seda küll.” Ta vaikis mõtiskledes, enne kui ringi hakkas vaatama, nagu otsides midagi. „Kus Abby on?”

Mul hakkas tulikuum. „Mis mõttes, kus Abby on!?” Jäin naelutatult paigale.

„Ah näe, seal ta läheb,” näitas ta kiiresti sõrmega suurte kivide suunas, mis piirasid veskiteed kui madal aed. „ruttu, muidu kaotame ta uuesti silmist.”

Ta hakkas minema, kuid ma ei suutnud ennast liigutadagi. Vaatasin, kuidas ta rahuliku sammuga uttu kadus, enne kui tabasin, et seisan keset udu täiesti üksi, nagu oodates, et udu mind uuesti kätte saaks.

„Aaron!” hüüdsin noorukit ja jooksin neile järele.

„Tasem, me ei taha ju ennast kõigile teatavaks teha!” pahandas ta, nagu kõnniksin ma ikka veel ta selja taga.

„Vabandust.” Neelatasin hingeldades ja sättisin ennast uuesti tema kõrvale. „Kuhu me üldse läheme?”

„Veski juurde ilmselt.” Ta ühmas lõbusalt. „Tark tüdruk.”

Ma ei hakanud süüvimagi, mida ta sellega mõtles. Mind hirmutas see käik veidi, sest ma ei teadnud, mida oodata, samas tundus see parajalt põnev, sest kui aus olla ei meeldinud mulle me praegune kirikuõpetaja. Nagu see muidugi midagi loeks.

Me küla pole kunagi eriti usklik olnud, vähemalt mitte nii sügavusklikud nagu Sithetonis, kus oli mu mäletamist mööda kaheksa kirikut, mis jaotasid omavahel Sithetoni kõik kaheksasada elanikku. Seal oli levinud mõlemad vana ja nii-nimetatud uus usk, mille järgi ka meid juhendati, mis põhjustas seal pidevat omavahelisi hõõrumisi.

Samas leidus meilgi selliseid, kes arvasid, et meie preester oli liiga vabameelne ja et nende hinged jäävad seetõttu puhastustulle.

Mu rätik vajus mulle puusadele, kuid see ei häirinud mind. Veski lähedal oli alati soe, nagu liiguksid siin teised tuuled, mitte need, mis madalamal külas jahedust põhjustasid. Toksasin kivi, mis mu saapanina vastu puutus, endast eemale. Mõtlesin vaid, kaua me juba teel olime olnud, kuid nagu vastuseks kerkis ühtäkki ei kusagilt udu seest veski hiiglaslik maakivist alusmüür.

„Kas siin sobib?” küsis Adine õhinaga ja lükkas pehmelt oma sõrmed mu jahedaks muutunud peopessa.

„Jah, siin sobib.” Vastasin rahulolevalt.

Siin tõepoolest sobis, veskimägi oli külast kõrgemal ja tuuleveski, mida me vaid suve teisel poolel kasutasime, ulatus kõrgele udu seest välja, riivates seda vaid pehmelt oma müüriga.

Pöörasin oma pilgu Aaronile, kes paistis sama rahulik, naeratades õndsalt pea kuklas. Ta ninasõõrmed tõmblesid ja ma teadsin, et ta nuusutas jahu lõhna, mis siin veel ringi hõljus.

Seisime seal mõnda aega, vaadeldes seda kaunist ehitist. Ta tiivad olid enamjaolt korras, vaid paarist kohast rebenenud ja ta oli võõbatud üleni lubjaga, mis pani ta meid ümbritsevas hallikasrohelises ergalt särama.

„Anname siis Memmele süüa.” Köhatas Aaron lõpuks, astus veski kõige lõunapoolsema nurga juurde ja valas kogu me keeduse sisu sinna. Vesi oli jõudnud jahtuda ja ainsad, mis aurupahvakaid taeva poole saatsid, olid juurviljad – kartul, porgand, sibul… Ta kummardus, otsides nende seast midagi.

Vaatasin tast mööda ja tundsin taas seda tuttavat külma hingust, mis pehmelt üle mu näo lendas ja mu silmadele sai nähtavaks seda põhjustanud must nool. Mu hingamine vähenes praktiliselt olematuks kui roheline udu Aaroni õrnalt enda valdusesse võttis kuni ta keha lõpuks võpatas ja ta selja pealt tungis välja tume noolepea. Ma ei suutnud kõrvale vaadata, kuid teadsin, et Abigale mu kõrval röökis, rebides end mu haardest vabaks ning põgenedes. Udust ei tulnud mitte üht heli, kuid sealt väljus veel tosina jagu nooli, mis must kõik kergelt riivates mööda lendasid. Välja arvatus üks, mis oli suunatud otse mu silmade vahele. Nägin seda enda poole tulemas ning pöörasin pilgu tagasi Aaronile, kes oli vajunud sinna, kuhu ta oli kummardunud.

„Ettevaatust, see on veel soe.” Kuulsin äkki nagu läbi une ja mu ees seisis Aaron, kes surus kirve mulle tagasi pihku, pressides mu sõrmed selle ümber ise kokku.

Pilgutasin silmi ja vaatasin üllatunult eset oma käes. Mu sõrmed olid kanged, nagu oleksin neid jääseguses kevadvees jahutanud, seepärast surusin selle alateadlikult tugevalt vastu rinda.

„Sul on jälle see pilk silmis.” Jätkas nooruk murelikult käsi puhtaks pühkides ja potti võttes.

Üritasin naeratada, kuid ei osanud. Tundsin käe otsas kerget tõmmet ja vaatasin ekslevalt sinnapoole – Abigale naeratas minu eest ja puhus kergelt mu külmetavale käele.

„Lähme tagasi,” pani Aaron ette ja hakkas ees minema. Ka Abigale paistis sellesse ettepanekusse rõõmuga suhtuvat ja jooksis taas meist ette, tõmmates end mu paremast käest vabaks.

Aaron aeglustas oma kõndi, kuni ta oli minuga ühes taktis. Ta ei alustanud kohe vestlust, kuigi ma teadsin, et ta tahab mult selle kohta küsida. Tõmbasin allavajunud räti tagasi õlgadele, kuid ei öelnud sõnagi.

Mida ma pidingi ütlema? Jah, see oli huvitav, ma nägin … – mul ei ole endalgi sõnu selle selgitamiseks, mida ma nägin.

Jõudsime tagasi ilma, et oleksime kahte sõnagi vahetanud, Abigale pages kiiruga tuppa ning Aaron andis talle paja, et ta selle saaks puhtaks loputada, mida ta muidugi kokkuvõttes ei teinud.

„Sa sisse enam ei tule?” Küsisin kui ta trepi ette must maha jäi.

Ta raputas pead. „Ei, ma peaks minema hakkama, nad ilmselt hakkavad juba koosolekut lõpetama.”

„Olgu.” Sosistasin arusaavalt ja pöördusin juba ukse poole kui ta mind veel kinni pidas.

„Kuule…” ta vaikis, oskamata küsida. Kuid ma teadsin küsimust.

„Need ei ole kandjad.” Sõnasin lühidalt. Ta kortsutas arusaamatult kulmu. See ei olnud see, mida ta küsida tahtis ja ma teadsin seda, seepärast selgitasin talle. „Need, kellest vanaema rääkis, need ei ole need kandjad.” Ta tahtis teada, mis mind seal veskimäel soolasambaks oli muutnud.

Ma tundsin, kuidas mu süda ärevaks muutus – ma ei suutnud uskuda, kui rahulikult see üle mu huulte tuli, veel vähem, kuidas ma seda teadsin.

„Kust sa seda tead?” küsis ta üllatunult.

Kehitasin õlgu. Oleksin hea meelega ise ka tahtnud teada.

Ta vaatas mind kummaline hirmunud pilk silmis ja ma olin kindel, et nüüd suutsin ma tõemeeli tõestada kui segi ma olin. Ja seda Aaronile, kes mind siiani vist ehk veel mingil määral mõistusega olevuseks oli pidanud. Tänane päev läks ainult paremaks.

Ta ei osanud enam midagi öelda, lihtsalt uuris mind pealaest jalatallani kuni jäi lõpuks kirve peal pidama. Ta osutas sellele kergelt, enne kui käed sügavale mantli taskutesse peitis.

„Immuta seda õliga…” ta üritas rõõmsam olla, kuid nägi, et ma ei võtnud vedu, „siis näeb see samasugune välja kui enne.”

Noogutasin.

„Olgu, ma hakkan siis minema.” Ta hakkas minema.

„Aaron!”

„Jah?”

„Tänan sind.”

Ta naeratas ja lehvitas veel, enne kui kadus uttu, mis ta aplalt endasse neelas. Jäin seda kohta põrnitsema, nagu oodates, et kohe-kohe lendab sealt välja jälle mingi sõdalane või paar oda või vibunoolt, mis tummalt must mööda vilisevad. Kuid midagi ei tulnud.

„Kas ta juba läks?” küsis Abigale, ehmatades mind oma tasase hiilimisega.

„Jah, kullake.” Ohkasin kurvalt ja astusin tuppa. „Vanemaid ei ole?” küsisin veel igaks juhuks, kuigi see oli ilmne, et neid polnud, vastasel juhul oleks juba kuulda ema hirmuga segatud ahastust. Ta oli selles osas meister.

„Ei.” Ta oli jõudnud oma toimetamisega kööki.

Lappasin räti kokku ja panin tagasi kiiktoolile kamina kõrvale. Tuli oli just kustunud ja paar süsi oli veel punased. „Mida sa teed seal?” küsisin ise tuld sonkides kui mu kõrvu jõudis kerget kopsimised.

„Ma tahan piima meega.” Tuli kiire vastus.

„Piima meega?” see kõlas veidi liiga ohtlikult, et seda seitsmesele usaldada ja ma peaaegu jooksin tagaruumi.

Ta oli jõudnud vaid meepurgi sahvrist ära tuua ning upitas end nüüd piimakannu järele, mille ema lauale oli jätnud.

„Oota nüüd, see on raske.” Haarasin ise kannu ja võtsin nagi otsast kruusi, mille pooleldi piima täis kallasin.

„Kas teeme soojaks ka?” Ta raputas pead. „Muidu läheb veidi aega, et mesi ära sulaks.”

„Ma tean.”

Naeratasin ja lasin lusika meega piima sisse sulpsata. Ta teadis seda küll, kuid sellest hoolimata suutis ta alati piima enne ära juua kui mesi lõplikult ära sulas ja koukis siis pahaselt mööda tuba kõndides kolina saatel põhja kinni jäänud magusat.

„Lähme kamina juurde,” Suunasin teda etteruumi, enne kui meepurgi tagasi tema tavalisse kõrgusesse panin, „ja võta oma kingad jalast, need on märjad.”

Võtsin riiulilt väikese plekkkannu õliga, mille isa oli pressinud ja tüki lapist, mis pliidiraua kõrval kuivas. Sidusin endale oma igavalt halli põlle ette, viisin nii lapi kui õli mõlemad kamina juurde, kus Abby juba oma väikeste jalanõudega mässas ja hakkasin  kirve käepidet niisutama. Ma polnud seda varem nii heledana näinudki.

„Mida sa teed?” küsis Abby kui oli oma varbad pikalt kamina servale sirutanud, need aurasid mõnusalt.

„Toidan puitu.” Vastasin rahulikult, ilma et oleksin talle pilkugi heitnud. Naeratasin omaette, siin oli hea istuda.

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 7

Kui vanemad eelmisel õhtul koju jõudsid, olid nad kõik väga murelikud ning selgitasid, et lähedal olevat sõdureid nähtud. Oleksin rõõmuga öelnud, et ma ei usu neid, kuid eilsed nägemused ütlesid mulle midagi muud. Ma õieti ei pidanud neid nägemusteks, vaid nagu Aaron ütles, silmapeteteks, mis olid udu poolt loodud, kuid millegipärast olid need mind omamoodi rahustanud.

Udu kohta otsustati, et kui see kahe päeva jooksul ei lahtu, peab hakkama sellest hoolimata põlde koristama. See ei olnud hea uudis, sest niiskus, mis neid kattis hetkest kui need korvidesse asetati, ei tulnud hilisemal ajal nende säilitamisel mitte kasuks. Samas, midagi ei jäänud üle – kui nad seal veel nädala kasvasid, saabunuks külmad ja saak oleks nii või teisiti hukas. Väljavaates polnud head ning see tekitas kõigis pahameelt, kaasa arvatud meie majas.

Isa oli endast lausa väljas ning ma nägin üle tüki aja pilti, kus ema osutus selleks kandvaks rahulikuks jõuks, mis isale selgitas, et me elame talve üle nagu kõik teisedki, kui me isegi peame selleks metsa juurikaid otsima minema. Kõige selle juures olin mina õhtul kui rahu ise, istusin trepi astmete peal, olin vait ja segasin leivataignat ühtlaseks.

Ma olin kui teises maailmas, kartmata tulevikku või mäletamata minevikku. Ainus, mida ma üldse teha ei tahtnud, oli minna õue ja seista vastamisi selle seinaga. Seepärast sättisin end majas ühte kohta, kust mul puudus vaade õue, see olnuks võimalik ainult siis kui keegi oleks ukse lahti teinud.

“Kas sa hakkad juba lõpetama?” kuulsin järsku ema ärritunud häält enda ees.

Noogutasin ja andsin kausi talle.

Nad olid isaga taas ühe pika tulise vaidluse maha pidanud, kuid olin liiga hajevil, et märgata, millal nad lõpetasid. Mu mõtted pöördusid tagasi Emily vanaema juurde ja selle juurde, mida ta mulle rääkis. Oleksin nii väga teada tahtnud, oli see pelgalt mõni tema mineviku käsitlusi või oli ta tõesti, nii armas ja soe naine, võimeline tapma oma õe lihtsalt armukadeduse pärast? Otsustasin seda homme Emily käest küsida. Kindlasti tuli uurida ka, ega see, mida vanaema kandjateks nimetas juhuslikult sõdureid ei tähendanud. Sel juhul muutunuks kogu lugu väga lihtsaks, vähemalt minu jaoks.

Astusin kamina juurde, et tuld kohendada kui äkki lendas välisuks lahti ja Felix tormas sisse, peaaegu joostes pikali ema ja Abby, kes talt parasjagu taigent maitsta nurus. Ta oli jooksmisest näost tulipunane ja ta hingeldas vahet pidamata.

Vahtisime teda suud ammuli nagu näeksime kummitust.

“Külamajas on kogunemine! Kas te kella ei kuulnud?” küsis ta kohe kui suutis kahte sõna taas lauseks kokku panna.

“Kogunemine? Misasja, eile alles oli!” pani isa ajalehe kõrvale. “Mis kella?”

Tal oli õigus, meie külal ei olnud kella, keegi ei viitsinud seda ränka tööd ette võtta, et lööklaudagi teha, kellast rääkimata.

“Welstonis on katk!”

Kauss ema käes kukkus kildudeks kui ta õudusest käed kokku lõi ja taevast appi hüüdis. Mul jäi õhust puudu. Poiss vajus pingi peale istuma.

“Nende kirikukellad on lakkamatult terve hommiku löönud! Vana Voyer tundis katkukellad ära.”

Welstoni kelli oli kuulda vaid küla põhjapoolsemal küljel, kus Voyerid elasid. Meieni, kes me lõunas elasime, need ei ulatunud.

Vajusin ohates kamina ette kiiktooli servale, silme ees välkus meie eileõhtune mäng, Abby kummaline kohtumine ja ma hakkasin käte pealt palavikuliselt märke otsima, mis viidanuks võimalusele, et ma ikkagi olen haige.

“Sõge peast!” röögatas isa ärritudes “Kohe inimesi hirmutama! Need kellad võivad tähendada mida iganes – viimane katk oli siinmail mitusada aastat tagasi, keegi isegi ei mäleta neid kelli! Mida külavanem selle peale ütles?”

“Isand Rymes koosoleku kokku ajaski!”

“Et see lambapea ka teistest parem ei ole!” haaras ta tooli pealt oma kuue ja oli juba teel uksest välja, enne kui Felix veel reageeridagi jõudis. “Felix!”

Vahetasime emaga ehmunud pilke. Tahtsin talt küsida, kas me peaksime ka minema kui ta juba oma salli järgi haaras ja Abbyle kuue peale tõmbas. Ta sirutas mulle käe, et ma sest kinni võtaks, kuid toppisin oma käed kiiruga salli sisse, et temast mitte haarata. Kogu tee külamajja hoidsin ma neist veidi eemale, süda sees aga tahtis mind katki kiskuda, sest ma teadsin, et kui ma haigeks osutun, ei saanud ma neid enam kunagi kallistada.

Me ei olnud viimased saabujad, udust ilmus veel nähtavalt Bettie oma perega ja Saberid, kaasas kõik neli last.

Väike maja oli juba täis külaelanikest, kes paremat kuulmiskohta otsisid ning kogu see seltskond sahises ja sumises kui mesilasparv, väga ärritunud mesilaste parv.

Ma ei läinud ukse juurest kaugemale, vaid jäin võimalikult lähedale värskele õhule, sest ma tundsin, et kui ma natukenegi suurema sõõmu õhku võtan kui praegu, minestan ma lihtsalt ära. Vaatasin ahastusega, kuidas mu pere kiiresti rahvasumma keskele kadus. Hetk hiljem vuhises neile järgi külavanem,  tehes teed nii endale kui ka talle järgi tormavale naisele, Ethelile ja Nevilile.

Burt Rymes oli pikka kasvu valgete bakenbardidega keskeas tõsise olemisega mees. Tal ei olnud erilist naljasoont, erinevalt ta kahest väga särtsakast lapsest, Ethelist ja Nevilist. Ta naine oli seevastu aga väga naeruhimuline ja ma ei mäleta üht kordagi oma elus, millal ta poleks naeratanud, surudes alla kõik need probleemid, mille Ethel kogemata või muidu sõbra poolest välja lobises. Kuid ega siin olnud vajagi kuulujutte levitada – kuna nad elasid praktiliselt keset küla, oli kõik kenasti ära kuulda kui Burt Rymes oma kaunil kõrgel häälel oma pojaga arveid õiendas. Sellest hoolimata peeti temast väga lugu.

Ma ei otsinud endale istekohta vaid toetusin kergelt vastu laudseina. Mul oli halb olla, kõhus keeras tugevalt ja kurk muutus kuivaks. Oleksin ma seda praegu oma emale maininud, oleks mind vist elusast peast tuleriidale määratud. Pealegi ei saanud ma hetkel aru, oli see taas puhas mu kujutluspildi viga või olin tõesti eilsest haigeks jäänud.

“Kallid härrad ja prouad…” alustas ta valju häälega kui oli pärast pikka pragamist endale lõpuks saanud jalge alla pingi, nii et ta pikk keha teistest veelgi kõrgemale jäi. Ma ei kuulanud teda eriti, pikkides ta pikast jutust välja vaid katkeid, mis otseselt Welstonit puudutasid. Mul oli juba praegu palav ja kõhus olev ebameeldiv tunne kippus kõrgemale, nagu oodates, et ta mainiks seda traagilist sõna –katk – puht selleks, et ma saaksin hetk hiljem õpetlikult oma hommikusöögi neile kingade peale oksendada.

“Palun, jumal, tee, et see on kõigest mu oma mõistus, mis mind haigeks teeb…” pomisesin vaevukuuldavalt ja tõmbasin oma räti kehale lähemale, et soojendada seda ebamugavat kesta, mida ma praegu koduks pidin kutsuma. “Küll inglitel on ikka mugav,” mõtlesin, “kui neil halb hakkab, muudavad nad end lihtsalt kehatuteks ja ongi kõik – see, mis ebameeldivust tekitas, on läinud!”

Järsku kuulsin enda kõrval ukse avanemist ja nägin tuttavlikku kuueserva.

“Koosolek on juba alanud?” küsis Aaron kui oli ennast viimase tulijana viisakalt minu kõrvale ritta seadnud.

Noogutasin ilma igasuguse tujuta temaga vestlusesse astuda. Heitsin talle uuriva pilgu, mis ei ulatanud ta lõuast kõrgemale, kuid mis kinnitas mu leidu, et ta ei kõlanud eriti haigena. Ta veel muigas, mis oli kindel märk, et ta oli terve kui purikas.

Ta nõksas ennast paari karva võrra ennast mulle lähemale, enne kui kummardus ja mu kõveras keha käest uuris: “Mille pärast me täna koosolekut peame?”

Lükkasin end sirgu ja sikutasin räti, mille olin suule ette seadnud, alla. “Sa ei teagi?” küsisin imestunult.

“Ei,” raputas ta pead.

“Kus sa terve hommiku olid siis?”

“Käisin püüniseid üle vaatamas.”

“Ja sa ei kuulnud Welstoni kellasid?”

“Neid? Kuulsin küll.”

Mu halb enesetunne taandus kui tulvavesi keset kõrbe – ta oli rahu ise.

“Vana Voyer ütleb, et need on katkukellad.”

Ta katkestas kinnast käest sikutamise. “Katkukellad?”

“Mu isa peab Voyerit segaseks.”

“Ja õieti teeb,” noogutas ta, tõmmates viimase kinda käest, “hirmutab nii mõtlematult rahvast. Ja Rymes ka, vähemalt kontrolligu enne.”

“Aga kui tal on õigus?” ma ei saanud seda niisama jätta. “Need lapsed, keda Abby kohtas…”

“…olid rändtsirkusest, mis Sithetoni poole läks.”

“Abby kirjelduse järgi olid neil samasugused tunnused, millest vanema mulle kunagi rääkis – mustad laigud…”

“No kuule!” segas ta vahele.

“Kust sa üleüldse tead, et nad rändtsirkusest olid?”

“Ma kuulsin neid üleeile läbi metsa minemas kui kuusetukast edasi püüniseid kontrollisin. Tõsiselt, hirmul on suured silmad, ära nüüd sina ka hakka mingi katku jutuga.”

“Ma ei saa.” Tunnistasin äkki haledalt, tabades, et mu kõhus keeras ikka veel, kuigi ma sellele vahepeal tähelepanu polnud pööranud, nüüd kaks korda enam, nagu kättemaksuks. Vajusin tagasi kössi.

“Miks?” küsis ta ehmunult.

“Mul sees keerab.” Seletasin vaevaliselt, proovides mitte kohe oksele hakata.

“Tule,” soovitas ta ning haaras mul käe alt, enne kui ma vastu vaielda sain.

Ega ma tahtnudki, värske õhk oli liiga kutsuv ning ma tundsin end kohe paremini kui sain sõõmu seda looduse arstirohtu oma kopsudesse. Vajusin trepi peale istuma, hoolimata kas ta hoiab veel must kinni või mitte. Tõmbasin veel paar korda kopsud õhku täis, enne kui ta küsimusele vastasin.

Ta võttis mu kõrval istet.

“On nüüd parem?”

“Palju parem.” Ohkasin, tundes rõõmuga, kuidas iiveldus järgi andis.

Istusime seal paar minutit vaikides, tema nokitses kõrre kallal, mille ta trepi kõrvalt murdis ja mina vahtides rohelisse lõpmatusse.

“Miks sa mulle ei öelnud, et need oli rändtsirkusest?” küsisin äkki mõtlikult, kui mu aju taas seda valdkonda hoomas.

“Sest ma ei teadnud seda veel sel hetkel.”

“Ja see mäng? See oli mis asi, minu hirmutamiseks?”

Ta kehitas õlgu, julgemata mulle otsa vaadata. “Vabandust.”

Me selja taga läks mesilastaru taas liikvele ja nad hakkasid üksteisest üle karjuma. Külavanemal oli nii neid väga keeruline rahustada.

“Nad tõesti usuvad, et Welstonis on katk.” Ütlesin lõpuks kurvalt, kui sees vaiksemaks jäi.

“Mhmh.”

Kuulasime pingsalt, mida nad seal üksteisele karjusid, kuid see kõik tundus mulle hetkel väga kauge ja eemalolev.

“Mis siis saab kui seal tõesti on katk?” küsisin ükskõikselt, vaadeldes kingaotsi, mis seeliku alt välja ulatusid ja nüüd nagu iseenesest üles-alla käisid, kõksides mängeldes vastu suurt lamedat kivi, mis oli kunagi kõige esimeseks astmeks seatud.

“Pole seal mingit katku.” Vastas ta ohates.

“Aga kellad?”

“Ilmselt suri keegi tähtis nina ära – neil piisavalt suur küla küll, et selliseid leiduks.”

“Arvad?”

“Mhmh.”

Pöördusin tagasi kingaotstele. Ta kõlas küll väga veenvalt ja arukalt võrreldes selle kanakarjaga seal sees, kuid millegipärast ei aidanud see enam.

“Sa ei usu?” küsis ta samuti mu kingaotsi uurides.

“Ma ei tea enam…” vastasin ausalt ning tõusin. “Ma arvan, et lähen koju. Ma ei tunne ennast ikkagi hästi.”

“Tahad, ma saadan sind?” pakkus ta murelikult, kuid raputasin pead.

“Pole vaja.”

“Sa ise ütlesid, sa ei tunne end hästi.” Naeratas ta teesklevalt ning ajas end samuti üles. “Mida sa vaatad?”

Leave a comment

Filed under Llyr

Llyr 8

“Seal…” ütlesin vaevukuuldavalt, sest mu huuled kuivasid peaaegu hetkega. Seisin kui soolasammas ega saanud pilku ühelt kaheksast teerajast, mis liivasele külaväljakule välja tõid.

Aaron pööras end järsult ringi, kuulsin kuidas peen kruus ta jala all krudises.

Udu muutus sealt, kus oli teerada ühtäkki tumedamaks ja tumedamaks kuni võttis lõpuks inimese kuju, sellise töntsaka, paksult riides inimese kuju. Alles siis kui ta oli juba päris lähedal ilmus udu seest veel teinegi, väga noore lapse suurune kuju.

Ma ei suutnud end liigutada ei edasi ega tagasi, sees keeras hullemini kui eales varem ja mul oli korseti tõttu hingamisega probleeme, suutsin vaid väikeste sõõmudega sisse hingata.

Võttis tükk aega, enne kui kuju hakkas võtma konkreetselt kellegi kuju. Ma ei kuulnud, kuidas ta tuli, kuid tundsin südames iga kord tuhmi torget kui ta oma raske jala maha toetas, et siis teine taas õhku lükata.

“Lapsed…” kostus naise hääl hästi kaugelt kui soniv udupasun, “lapsed, aidake mind!”

Kui ta seda ütles, ilmus naine ka ise udu seest üleni välja. Ta oli riietatud justkui oleks kesktalv ja välja tugev pakane. Ta pea oli kinni kaetud villase tumepruuni rätikuga ja käes olid tal paksud labase koega hallid kindad. Ja siis ilmus nähtavale ka laps, keda ta kättpidi vasakul pool järgi vedas kui kaltsunukku. Nii kui ta liigutas, pöörati see väike olevus pahupidi, paljastades ta siniseks tõmbunud näo, mis oli kaetud rõugearmide ja haavadega, mis ei olnud veel õieti kinnigi jõudnud kasvada enne kui surm ta kaasa oli võtnud.

“Lapsed, lapsed, aidake mind!” hüüdis naine vaevukuuldavalt ja jõuetult. “Aidake mu last, palun…”

Ahmisin suutmatult õhku ja pöörasin end kanna pealt ringi, enne kui otsustasin, et nüüd on õige hetk minestada. Kuidas sai üks ema oma last niimoodi kaasa vedada, nagu kaltsunukku?  Pahvatasin “Mul hakkab halb!” ja tahtsin kukkuda, kuid Aaron ei lasknud sel juhtuda, vaid vangistas mu sõnagi lausumata oma haardesse. Avastades, et mul pole kuhugi langeda läks ka minestamise soov üle, kuid süda oli ikkagi paha.

“Lapsed, aidake mind! Aidake mu last…” palus naine taas ja ta oli nüüd palju lähemal.

“Neil on rõuged!” sosistas Aaron õudusega, üle mu õla naist vahtides. Ta käed, mis mind üleval hoidsid, pressisid aina tugevamalt mu ribide alla ja see tegi haiget. Kuid see pelk valu ei olnud midagi võrreldes sees pakitseva hirmuga, mida me vanemate räägitud lood meile praegu silme ette manasid. Jah, ma nägin seda isegi, polnud vaja mulle praegu meelde tuletada kui ma üritasin pead sellest jubedast vaatepildist vabastada.

“Lapsed, aidake mind…”

Pöörasin end ehmunult ümber, see tuli praktiliselt meie kõrvalt ning tegin kiire sammu tagasi, kuid polnud, kuhu minna.

“Me aitame sind.” Vastas Aaron äkki ja ma kuulsin, kuidas ta üritas oma hääles kõlavat hirmu varjata. “Me aitame sul ta maha matta.”

“Mida?” ma praktiliselt kiljusin, kuid surusin kohe käed suu ette, et mitte hommikusööki väljutada. Naine ei olnud eriti vana, kuigi ta hääl oli kulunud ja kare kui liivapaber. Ta oli lapsel käest lahti lasknud ja see lebas seal nüüd, nägu ülespoole, lillakas keel pundunud kuivanud huulte vahel.

“Ole tasa! Me peame ta maha matma!” Ta haaras mu õlgadelt salli ja kattis sellega lapse kange keha.

Suutsin vaevu ennast tagasi hoida, olin maruvihane ja õudusest haaratud üheaegselt ning otsustasin, et pärast seda ei ole me Aaroniga enam sõbrad, et ta mu parima salli tuulerõugehaigele ümber pani.

“Nad ei aidanud…” ohkas naine, laskudes lapse keha kõrvale põlvili. Ta oleks vist hea meelega nutnud, kuid oli näha, et ta oli oma pisarad juba ära kulutanud.

Tundsin häbi, et olin hetk tagasi Aaronile kõigest mingi salli pärast tahtnud tuult alla teha .

“Kes?” Aaron nõudis vastust, kuid naine oli läinud, mõtetega omas maailmas kinni. “Kes ei aidanud?” küsis ta uuesti.

“Welstonis, preestrid – nad ütlesid, et ta on alles noor, peab…” Ta hääl hääbus ja pilk klaasistus.

Welston oli siit kahe päeva tee kaugusel. Ilmselt oli laps veel elus kui nad tulema hakkasid ja seepärast ei tahetud talle viimast võidmist pakkuda.

“Kuramuse usutargad!” siunas Aaron silmnähtavalt ärritudes.

Neelasin tahtmise oksendada alla ning pakkusin, et lähen abi järele.

“Ei!” See oli käsk, mitte keeld. Pakkusin, ehk saan kuidagi teisiti aidata, kuid ta raputas pead. Ta võttis lapse valgesse mähitud keha õrnalt sülle ning palus naisel endaga kaasa minna, kuid naine oli väsinud ja oli selge, et ta ei suutnud enam kuhugi minna. Aaronil nüüd käed täis ei saanud ta ka teda kuidagi sundida endaga kaasa minema, kuigi nägin, et siia ta teda jätta ei kavatsenud.

„Me peame minema hakkama,“ otsisin naise käe ja tõmbasin ta aeglaselt kuid kindlalt püsti.

„Ära puutu teda!“ Aaroni hääl värises, vaatasin teda üllatunult, kuid oli juba hilja mind takistada.

Hoidsin tugevalt naise kätest, et sundida end neist kinni hoidma, need olid jahedad ja joonelised, meenutasid natuke mu ema omi. Ma ei saanud teda ju siia jätta istuma, eriti kui me selja taga peeti koosolekut teemal, mis teha kui katk siia peaks jõudma.

„Lähme,“ ütlesin rahulikult, kuigi tahtsin pigem karjuda ja minema joosta. Ma ei salga, et ma sedasi tundsin – vanaemale meeldis mind hirmutada kui ma kaheksane olin. Ta rääkis tema vanaema ajal maad laastanud suurest katkust nagu oleks ta ise seal olnud, maalides mu vastuvõtlikule lapse mõistusele võikaid pilte, üks haav korraga. See pidanuks mind tugevamaks muutma, andma oskusi hirmu ära tunda ja sellega elada, kuid tegelikkuses käisin ma järgmised kaks aastat ringi, kartes pea kõike, mida ma enne ei tundnud. Seepärast oli mul hea meel, et me siia kolisime, sest olin niiviisi sunnitud korraga nii palju uute asjadega vastamisi seisma, et hirmul polnud enam millestki kinni hoida ja hirm läks ära.

„Hirm on tüdrukute haigus,“ oli vanaema öelnud, „kui minu ealiseks elad, näed seda ise – karta pole mitte midagi.“ Mu suu kiskus muigele – oleks ta teadnud, et ma tema ealiseks ei ela, oleks ta seda vist veidi ümber sõnastanud.

Raputasin endalt kiiresti selle sobimatu muige, tulles tagasi tegelikkusesse ja vaadates seda noort vana naist, keda ma Aaroni järel läbi udu metsa poole talutasin. Ma ei küsinud talt, kuhu ta meid viib, sest teadsin, et nii kui ta suu lahti teeb, hakkab ta hääl värisema. Nägin seda ta liikumisest, kui ta pingul oli, hakkas ta hääl ikka värisema, seda ei pandud alati tähele, kuid ma teadsin seda. Hetkel igatsesin aga, et ta tunduks suur ja tugev ja teaks, mida nüüd teha, sest mina seda ei teadnud ja see õõnestas mu sisemist tugevust nagu rähn, kes koore alt tõuke otsib, sujuvalt, iga südamelöögiga aina sügavamalt.

Aaron jäi seisma. Võpatasin üllatunult, sest see teekond tundus kulgevat terve igaviku.

Matmine läks kiiresti ja me lahkusime kiiresti, jättes ema maha oma poja hauale. Me ei osanud midagi öelda, veel vähem teha, et teda natukenegi lohutada, seepärast ei jäänud me pikalt pidama.

Llyri jõudsin ma tagasi üksi, hoides vääramatult silmi teerajal, et sealt mitte eksida. Ma teadsin, et Aaron on kohe mu selja taga, kuid ühel saatuslikult hetkel kuulsin ainult enda samme. Jäin seisma ja surusin silmad kõvasti kinni, lootes, et ta kohe põrkab mulle otsa, kuid seda ei juhtunud.

“Aaron?” hüüdsin nii valjult kui suutsin. Mu kurk kuivas ja sees hakkas taas keerama, kuid mu hüüe hajus uttu. “Aaron?”

Pöördusin ümber ja otsisin teda silmadega, kuid seal olid vaid oksad, mis udust välja ulatusid.

“Palun, Jumal, ütle, et see pole tõsi!” pressisin käed tugevalt vastu külgi. Proovisin uuesti. “Aaron? See ei ole naljakas! Kus sa oled?”

Hüüdsin teda veel paar korda, enne kui edasi hakkasin minema, lootes, et ta läks must mingil hetkel mööda või läks püüniseid kontrollima. Ma teadsin, et sel juhul oleks ta mulle öelnud, et nüüd ta läheb.

Koosolek kestis veel ja nad polnud märganudki, et me vahepeal ära käisime. Kui ma tagasi külamajja astusin käis parasjagu tuline vaidlus, mida teha kui avastatakse, et kellelgi on katk, kuid ma ei jäänud neid kuulama. Ma tundsin end nüüd juba liiga halvasti, et sinna veel kauemaks jääda ning suundusin koju, andes enne emale märku.

Ma ei mäleta, kuidas ma koju sain, ükshetk ma lihtsalt seisin terrassil ja avasin ust. Tuli kaminas oli kustumise äärel, kuid pärast surkimist ja uute halgude lisamist jätkas see heleda leegiga põlemist. Valguses ilmus nähtavale ka taigen, mis mööda põrandat kamina poole veeres, vaikselt ja vaevumärgatavalt.

Mu pea oli tühi ja lausa nõudis füüsilist tegevust. Võtsin kiiktoolile jäänud põlle ja panin selle tusaselt ette, et hakata seda õudust põrandalt kokku ajama. Tegelikult ei olnud mu pea täiesti tühi, seal oli varjul ühe mõtte seeme, mida ma kuidagi kasvatada ei tahtnud, sest ma teadsin, et kui see ükskord suureks saab, siis matan ma enda ise maha. See ei olnud kartus olla haige – naine ei näinud mitte mingit pidi välja, et ta oleks haige olnud ja nähes, kui tugevalt ta oma last hoidis, ei olnud võimalustki, et kui ta temaga nii kaua koos oli, et ta siis ise ei haigestunuks.

Soojendasin külmi käsi tule paistel, enne kui jätkasin taigna koristamisega. Lükkasin käed nii lähedale kui võimalik, kuni tundsin, et tuli pani peopesad kihelema. See tegi haiget, kuid mu käed valutasid niigi ning see väike kihelus ei tähendanud enam midagi.

Kui ma olin seal mõnda aega ära istunud, tundsin, et mu silmad kiskusid ikkagi niiskeks. Mis siis kui see oli viimane kord kui ma teda nägin? Ta oli selleks võimeline küll, et märtrit mängida. Ja ta ei jätnud isegi hüvasti – kõndis lihtsalt minema.

Hoidsin hinge kinni, lootsin, et see sulgeb ka pisarate voo, kuid selle asemel toimis see pigem pressina ning neid tuli rohkemgi, muutes mu niiske käise, millega neid kuivatada üritasin, veelgi märjemaks. Läbi pisarate tundusid ka tuleleegid ellu ärkavat ning nad korraldasid mulle tillukesi etendusi, mida ma näha ei tahtnud, seepärast peitsin näo käte taha. Nuuksusin kui väike laps, lihtsalt nutsin, ma ei hoolinud enam, et vanemad võiksid sel hetkel sisse astuda ja ma pean seda neile seletama. Liialt valus oli.

“Misasja sa siin ulud?”

Leave a comment

Filed under Llyr